Day off, halleluuya!

Täna oli kauaoodatud vaba päev, mitte, et me eelnevatel päevadel ka just jalgu nõrgaks töötanud oleks, aga siiski oli suur põnevus lõpuks Manamat (Bahreini pealinna ) lähemalt näha.
Esimene peatus oli- üllatus üllatus, kaubanduskeskus. Kuna väljas on liiga kuum, et ringi jalutada, siis kohalikud peamiselt oma vaba aega shoppamisega sisustavadki. Minul oli pisut proosalisem põhjus- ma olin nimelt veendunud, et naised ei tohi end väga paljastada, ja minu ujumisriietuse hulka kuulusidki vaid napid bikiinid ning trikoo, mis ebavajalikest kohtadest üsna läbi paistis, nii, et kumbki neist hea mõttena ei tundunud kaasa võtta.
Ja kui ma oma ainukese Gucci koti kolimisjumalale suutsin ohverdada, mis siis viga need Decathlon-3-eurot-tk ujumisriided minema polnud visata.
Trikoo olemas, haaras mu pilku midagi jumalikku, tundsin kuidas käed värisema hakkasid- River Islandis rippus vot just niiiii kena litritega pluus. Ainus mis mul hetkel õnnest puudus, ongi uus litritega pluus! Värisevate kätega viisin oma kullakese kassasse, raha kasseeriv Filipiini neiu vaatas vaid mind ja pluusi hinnasilti ja sosistas “Nii palju raha, madam…”, mille peale ma vist kähisesin suure erutusega hääles, et armastuse puhul raha ei loe, kotti pole vaja”
Ma olin vot just nii õnnelik oma pluusi üle, et isegi hommikusöök läks meelest!
Kõigepealt viis mind mu treenitava töökollektiivi bossi naine ( Nawal ) 1 nende sviiti, neil nimelt on üle Bahreini mitmeid kortereid, mida nad ameeriklastele kalli raha eest välja üürivad. Meie olime tagasihoidlikumas ja tolle eest küsivad nad 890 BD ( korrutada umbes 2,3-ga ja saab euro ), aga ülejäänud pidavat olema panoraamvaatega rannale. Ameeriklasi eelistavad nad kuna neile antakse firma poolt tsekk, mida nad vaid majutuse peale saavad raisata, nii, et otsitakse võimalikult kalleid ja kvaliteetseid kortereid. Et aga leida maksujõulisi kliente, peab ennast registreerima maaklerifirmasse, kellel on vastav kliendibaas. Võrdluseks toon, et filipiinlannad, keda ma välja koolitan, maksavad oma elamise eest 70 BD….
Korter asus uhkes pilvelõhkujas, kus ma päris tõsiselt ära eksisin, nii palju uksi ja nii palju lifte, kohe mitte ei seisnud meeles, kuhu minna.
Aga kirsiks tordil, hoonel oma spa- me veetsime päeva vedeledes basseini ääres, hõikasid aga töötaja, kes sulle uhke lamamisaseme tõi ja viis soovitud paika, “Kas siia, madam, kas olete kindel, madam”. Mingi aeg tuli meil tuju asukohta vahetada ja veensin oma kaaslannat, et me oleme tugevad iseseisvad naised ning saame lamamistoolide uude kohta tõstmisega ise hakkama, mis aga lõpuks kulges tõsiseks komejandiks, nimelt on Bahreinis teatud kohtades jube tuuline, ja nii me seal siis oma aluseid sikutasime, riided ja kõik muu ilusasti ritta seatud ja uhke tuulehoog need kogu alale laiali lennutas, 1 rätik lõpetas oma teekonna basseinis, minu pluus lendas põõsasse, kaaslanna plätu teisele poole aeda. Me ei suutnud neid asju isegi mitte kokku korjata, sest naersime kõhuli rohul ja aina enam asju ära lennata tahtis.
Niimoodi seal basseinide ja palmide vahel lihtsalt puhates ja elu nautides meenus Barcelona, kui ma silmad kõvasti kinni pigistasin sain lausa kujutleda, et olen tagasi, puhkamas mõnel imeilusal Costa Brava rannal, ainukese vahega, et keegi ei püüa sulle midagi maha müüa ja kõrvad ei kumise “mojito-fresito, cervesa-bieeeer” hüüetest.
Mingi hetk tulid basseinide äärde uudistama 2 ameerika sõjaväelast (neid siin pidi ikka omajagu olema, ise pole kohanud ja ega väga huvi pole ka tundnud ), aga neil oli vist suur tahtmine meiega suhelda ja nii nad meid hiljem üles otsisid. Kujutlege nüüd mõnda kuuma romantilist filmi, kus naispeategelane oma siidkleidi seljast heidab ja sellest välja astub, noh, enam-vähem sarnane vaatepilt avanes meile Nawaliga, ainult, et peategelaseks oli turske musklis ( ausalt, musklid tulid uksest sisse kõigepealt ja siis alles noormees ise ) mustanahaline noormees hiiglama suures kuulivestis, mis põrandale lendas.
Mõne aja möödudes proovisid noormehed meiega jutule saada, uurisid kust pärit oleme, ja, et kas kuskilt Euroopast, aga kuna mina olen noormeeste läheduses jube häbelik neiu, ning pealegi mitte kõige hurmavam sardell-kiles oma trikoos, siis tegime kiirel sammul minekut, jättes pettunud poisid endast mullivanni. Mul tegelt hakkas isegi kahju, sest ilmselgelt tahtsid nad ka lihtsalt kellegagi suhelda, ma vist ise hakkan samamoodi varsti Eurooplasi meenutavaid inimesi spaades põõsa varjus varitsema, ega suhtlemisvajadus siis saa õhku rippuma jääda!
Tunnid möödusid kiirelt ja Nawal oli endale lubaduse teinud, et ma pean võimalikult palju ringi nägema, järgmisena viis ta mind kohalikku randa ( ma tegelikult pole kindel, kui kohalik või avalik see oli, sest sinna pääsemiseks pidime kontrollpunktist läbi sõitma ja dokumenti näitama, auto kontrolliti üle ning kui vastavat kaarti polnud, tuli maksta 2 BD inimese kohta, aga oh üllatust ( või mitte enam nii üllatus ), Nawali abikaasa oli mõni aeg tagasi ranna äärde korteri ostnud, nii, et meile oli sisenemine tasuta.
Söögi-joogi kokkuvõtet pole ilmselt vaja teha, see oli täna väga tavaline, tacod ja jääkohv, päeva parim hetk oli aga siis kui end ranna kott-toolidele maha olime istutanud ja kõik vajalikud pildid instagrammi tehtud saime, jäin mina veel korraks telefoni uudistama ja järgmine moment märkasin, et mu truu päevakaaslane oli magama jäänud- jalad harkis, käed laiali, sulanud jääkohv käes kõikumas. Mina ilmselt olin täpselt sama vahva vaatepilt, juuksed sassis, seelik liivane, kärbeste eest oma kooki kaitstes. Ma ei teagi kuidas kõik see rodu Araabia printse meie üle ära jaksasid kakelda, tüdrukud kui ladvaõunad! Mind täitsa üllatas, et me üksinda tagasi autosse saime, kuigi tagasiteel lasi keegi väga tugevalt signaali, vaatasin siis aknast välja- üks kõige kenamaid mehi keda ma olen oma elus näinud, uhkes sportautos, keris akent alla ja proovis mulle viibata, ma olin nii üllatunud, esiteks on mu jaoks ikka veel võõrastav näha mehi oma üleni valgetes kuubedes ( dishdasha/ thoub ) ja peakatetes. Pealegi oli tal naisterahvas kõrval! Kes see niimoodi siis teise autosse vaatab ja suhelda tahab! Kogu oma südamevalu kokku korjates keerasin ma pilgu ruttu eemale ja ignoreerisin ta viipeid oma aken alla lasta.
Ja noh, siis ma olen, tagasi oma hotellitoas, proovin läpakaga läbirääkimistesse asuda ja vaatan, kas saan ka mõned pildid juurde lisada.

“Yes, madam”

Milline näeb välja keskmine päev Bahreinis?
Ärkan kell 9, panen telefonist mängima mõne mõnusa salsaloo või Maluma, ja proovin veel 15 minutit teki all sossutades end päevaks käima saada ning muusikast energiat ammutada.
Hoiatan kohe- kuna väljas on kõrbekuumus, siis siseruumid hoitakse alati õhukonditsioneeriga jahedad, üldiselt liiga jahedad, 3 esimest hommikut ärkasin valutava kurgu ja kähiseva häälega, edasi läks pisut kergemaks, eks inimene harjub kõigega.
Kella 10 paiku tuleb mulle järele autojuht ja sõidame tööle, ning nii käib siin kõigega- aste Jaguari- tööle, aste Lexusesse- restorani, aste (sisesta auto mark )- hotelli/vms.
Inimesed tänavatel ei liikle, ainult oma uhketes kallites autodes, tänaval kõndimas näeb vaid kohalike jaoks alamklassi ( hindud, bangladeshid, jne )
Restoranid seevastu ei paista eriti millegagi silma, üldse on mul raske aru saada, mis on uuem ehitis ja mis vanem, päike ja liivatormid ei hoia kedagi ja üsna kiiresti luitub kõik- nii värv majaseinal kui plakat poeesisel. Majad ehitatakse kohe alguses liivakarma, ning nende keskel kõrgumas klaasist pilvelõhkujad.
Minek järjekordsesse restorani… Kui eelmises postituses kirjutasin Bahreini külalislahkusest, mille üle nad isegi väga uhked on, siis ma ei liialdanud, mind pole varem niimoodi ümmardatud, ja ma ei räägi isegi töötajatest, kes on millegi pärast endale pähe võtnud, et ma olen vähemalt mõne lumise riigi kroonprintsess, sest mul ei lasta mitte midagi teha “Tere, Madam, teie menüü, madam, las ma võtan teie koti, madam, kas soovite suud pühkida, madam” paar päeva tagasi suunati poes kõik teised järjekorrast eemale, et mina lõpust maksma saaks tulla “vabandust madam, teie ei pea ootama, madam”
Täpselt sama viisakad on siin ka kohalikud, kuigi nemad üksteisele “madam” ei ütle.
Minu eest valitakse toidud ja joogid, mind nuumatakse nagu kalkunit enne tänupüha, nii, et praeguseks olen jätnud toidukorrad päevas ainult lõunale, enne ja pärast lihtsalt seedin ( nii toitu kui kultuurishokki ), toiduraiskamine on teema, kahjuks-  on asjad, millega isegi ei taha harjuda.
Restoranis tuuakse lauale kõigepealt suur taldrik, kus on erinevad riisid ja mis on kilega pealt kokku tõmmatud, sealt valid endale meelepärase riisi ning seejärel liha ( siga pole mõtet küsida ). Asi, mis on veel harjumatu, on joogi toomine toidukorra lõpus- kui senini olen harjunud saama joogi kõigepealt ja seda toitu oodates ja teistega lobisedes juba juues, siis siin süüakse kõigepealt toit ja lõpus alles jook. Kuna meie seltskonnas on ka kunagi aastaid tagasi siia kolinud Hispaanlane, siis meie puhul kohalikud juba teavad- neile tuleb jook tuua koos toiduga või enne.
Olen olnud Bahreinis umbes nädal ning ikka veel tunnen end pisut ebakindlalt, ma proovin silmanurgast jälgida kuidas teised teevad ja siis pusin, keeleots suunurgast väljas, järele teha. No sa proovi esimese hooga süüa vaid lusika ja kahvliga! Nuga tuuakse kui eraldi küsida.
Portsjonid on meeletud ja toiduraiskamine ka, lauale tuuakse korvid kohaliku leivaga, mida murtakse ja toidu sisse kastetakse, aga mida keegi kunagi lõpetada ei jaksa, mul hakkab tekkima kahtlus, et need portsjonid pole isegi mõeldud lõpetamiseks.
Enne sööma asumist asetatakse lauale kile, mis toidukorra lõppetes lihtsalt nurkadest kokku tõmmatakse ja kõik (joogid, lihad, kastmed ) ühtekokku korru keerlevad ja siis minema visatakse, seda nii uhkes peenes restoranis kui nurgataguse tänava kiirtoiduputkas.
Kohalikud leiavad, et pole maailmas paremat asja leiutatud, minul isiklikult läheb süda pisut pahaks, aga võta sa siis kinni, kellel rohkem õigus on.
Teenindav sektor on puhtalt ainult immigrandid, enamjaolt Filipiinidelt, ning kohalike jaoks taustamüra, kui uue ja värskena kuhugi minnes tänad ikka ette ja taha ning “palun/aitäh”, siis kohaliku jaoks on tööline … ma isegi ei tea, mis sõna kasutada, tühi koht, neist vaadatakse läbi. Nendega ei olda ebaviisakad, aga neid ei peeta ka endaga võrdseks, nagu tuuleõhk su ümber või liiklusmüra- sa tead, et see on seal, aga sa ei mõtle selle peale. Mul on ikka veel meeletult ebamugav, ma ei ole harjunud, et keegi mulle kõik ette-taha ära teeb ja soovin ise viisakas olla, mille peale kohalikud muidugi täiesti segadusse satuvad ning teinekord tundub, et lausa hukka mõistavad.
Okei, praeguseks tuleb mul teha paus ja hiljem proovin veel kirjutada, sest kõneainet on veel ja küll, täna on kaua oodatud vaba päev ja juba sain kõne- läheme kõigepealt ujumisriideid ostma ( sest ma olin veendunud, et naised siin ei tohigi rannas käia ) ja siis spasse ning jahiga sõitma.
No, niimoodi võib hea eluga veel äragi harjuda…

Tervitused Bahreinist

Kas pole naljakas, oma esimese “BarceDona” postituse teen ma hoopis Bahreinist, riigist, millel on hoopis teine kultuur ja melu.
Lühidalt neile, kes pole veel kursis- sain mõnda aega tagasi tööpakkumise Kuveiti, küll sama firma all, aga pisut liiklemist.
Kuna mul juba ränduri süda sees on, kavatsesin pakkumise vastu võtta ning tuleb, mis tulema peab.
Nagu Hispaanias ikka kombeks, siis ennem asjade lõplikku selgumist muutus nii üks kui teine ning lõpuks ühel toredal reedel ma oma ülemuselt teate saingi-  kulla Carolin, võta nädalavahetus vabaks ja paki kohver- sa lendad teisipäeval Bahreini uut tiimi välja koolitama.
Noh, mis seal siis ikka, kui teisipäeval, siis teisipäeval.
Lõin oma käsipagasi- ja suure kohvri lahti ja just nii palju ruumi oligi mul kogu oma 5 aasta elu ära mahutamiseks. Lisan nii palju, et 5 kuud tagasi kolides käisin ma 5 korda 2 suurt kohvrit asju vanast kohast uude tarimas…
Aga ei midagi, Esperancaga liitudes ja tänaval kodutuid aidates sain ma aru, et asjad on vaid materiaalsus meie elus ja teades iseennast kraabin ma niikuinii juba lennukilt maabudes kohalikust ostukeskusest endale uue kaasavara.
Nii ma Humanasse kogu oma maise tagavara viisingi, kahjuks oli liiga vähe aega saata midagi Eestisse, nii, et läks kogu täiega, lõpuks ma isegi enam ei vaadanud, mis ära andsin, pakkisin kohvrisse just täpselt need riided, mis tundusid pisut rohkem keha katvamad olevat, veel paar aastat tagasi oleks ma ilmselt nutma puhkenud pelgalt naljast, et oma litritega seeliku ja tissipluusi minema pean viskama.
Viimasel hetkel otsustas ülemus veel kassaaparaadi minu kohvrisse pakkida, mis võttis 10 kg kogu mu 37 kg võimalusest, 10 kg kogu oma hetkelise vara kaasa pakkimisest, see oli valus löök!
Ööl enne äralendu olin maruvihasena oma kohvrite kohal ja lihtsalt pakkisin ja pakkisin ümber, Humana oli ka suletud, nii, et lõpuks rändas kõik prügikasti äärde, no viimaks olin ma nii väsinud ja maruvihane, lihtsalt viskasin järjest asju välja, peaasi, et kaalu klappima saaks. Nii, et kui te kunagi Barcelona Sagrada Familia kandis juhtute jalutama ja prügikasti ääres punast Gucci käekotti näete, siis jah, see oli minu oma, ning jah, ma viskasin selle minema!
Kui aus olla, siis on mul rohkem kahju Eesti-Inglise sõnaraamatust ja Eesti ortograafia raamatukesest, need kuluksid praegu küll ära.
Aga polnud vaja kaua kurvastada, lennukis kotist salli otsides avastasin, et mingit moodi olin endale 3 pakki kartulimaitseainet kaasa nihverdanud, noh, et … prioriteedid on õigel Eesti neiul ikka paigas!
Mingil täiesti seletamatul moel polnud ma tähtsal päeval üldse pabinas, iseennast teades on see väga üllatav, tavaliselt millegi uue õhinas jõllitan ma terve öö lage nagu öökull ja mõtlen kõiki jubedaid stsenaariume, mis minuga poolel teel juhtuda võiks, seekord oli aga pisut teisiti, kõik mu ümber olid shoki äärel “Carolin!! Bahrein??” Noh, esiteks, keegi väga ei teadnud, kus see üldse asub, nii, et ma siiani saan kirju uurimaks, et kuidas mul Dubais/Saudi-Araabias/Emiraatides läheb. Bahreeeeein!! Bahrein on pisike saareke Pärsia lahes, naabriteks Saudi-Araabia ja Katar. Saudi-Araabia elanikke kohtab siin palju, aga Katariga lõpetati umbes aasta tagasi igasugune läbikäimine ning isegi sinna reisimiseks peab lendama kõigepealt Dubaisse. Kahjuks annab Katarile selja pööramine vaikselt tunda ka majanduses, töölised kurdavad, et palk ja sissetulek pole enam see, mis kunagi varem, ka kohalikud ise ei tee saladust, et nad pole võrreldes teiste laheriikidega nii rikkad, kuid samas teevad nad silmad ette nii külalislahkuse- kui ajaga kaasas käimise poolest. ( aga sellest pikemalt pisut hiljem )
Nii ma siis tulevikule vastu astusin, tunne oli täpselt selline, et lendan riiki, mis on igasugustest naisõigustest absoluutselt ära lõigatud, kus poodi saab vaid mehe loal ning ilmselt pole mul siinsetesse kullavabrikutesse niikuinii raha minna, aga mis seal ikka, astusin lennukisse.
Esimene vapustus tabas mind lennukis- kullatud trepp, igal istmel ekraan, padi, tekike, menüü veini- ning toiduvalikuga! “Kas ma tulin ikka õigesse kohta”, mõtlesin oma Primarki kampsunit kotti toppides ( ja just sel momendil ma oma kartulimaitseained avastasingi ). Ei teadnud siis ma veel, mis mind ees ootab ja, et harjugu ma sellise eluviisiga ning Fly Emirates pole veel midagi kõige muu kõrval.
Lend ja kohale jõudmine oleks iseenesest pidanud olema pikk, 7 h Barcelona-Dubai, 2 h ootamist, 1.15 h Dubai- Bahrein, aga loomulikult jäi lend hiljaks ja sealt kogu mu õudus alguse saigi, aga ega ma sedagi veel teadnud, Dubais maandudes ruttasin ma kõige kiirema sammuga, mida Barcelonas turistide vahelt põigeldes harjutanud olen, otse oma väravani, aga see lennujaam oli lõpmatu! Ma ei kujuta ettegi, mitu valges kuues meest ma oma teel kraavi lükkasin ja mitme naise peenele käekotile oma kohvritega jutte vedasin, aga mul oli vaja lennule jõuda!
Otse loomulikult hilines ka järgmine lend, nii, et minule teada olev transfeer lennujaamas oli minu kohalejõudmiseks ammu jalga lasknud, ning seal ma olin- täiesti teadmatuses, täiesti loendamatute siltide ning täiesti arusaamatute inimeste keskel, deja vu Barcelona 2012 kus mind metroos sujuvalt dokumentidest ja rahast vabastati ning ma üksinda võõrasse riiki pidin jääma ja ära lendavat lennukit vaid udusest aknast pilguga saata sain.
Kujutage nüüd pilti- lennujaam, hindud, kohalikud, burkad, hijabid, jumal-teab-kes-veel, ja siis roosa liblikarätikukesega mina “Alluuhu, vabandage, kuulge, teate, ma siin tulin Barcelonast, eks, noh, tegelt, vaadake, tegelt ma olen Eestist, ei, Estonia mitte Estoria, jah, ei, Barcelonast tulin… ei, jaaa, hetkel lendab Dubaist, jaaa, Eestis on talvel liiga külm, eksole, ma sellepärast siia tulingi, just, eii, ma tahan riiki siseneda, eii, ma ei ela siin, jah, siseneda, a mis ma tegema pean, see värav ei lase mind läbi” noh, mis ma ikka tegema pidin, viisa pidin vormistama! Ma käisin just täpselt 4 korda viisapunktist tagasi, sest ma ei saanud mitte midagi aru, mida need mehed tahavad, ja neil hakkas juba pisikene ärritus tekkima ( 1 oli tore, tema naeratas ja ei küsinud mingit vormistust, aga siis ma elasin veel pühas usus, et mu ülemus on viisa eest hoolitsenud ja, et see ootab mind kuskil seal nende arvutis ja nad lihtsalt ei leia )
Viisa sai korda aetud ja läksin oma pagasit otsima, mis oli selle ajaga muidugi juba ammu kõik oma tiirud lindil teinud ja seisis ilmselt kuskil täiesti uues kohas, aga ei midagi, paar sammu lennujaama töötajate suunas ja 2 tükki korraga aitasid mul kohvri leida.
Kohvrid käes ja… tegin oma tolle õhtu suure vea- astusin ootesaali. Astusin ootesaali ja … wifi kadus, ehk siis kadunud oli minu ainuke võimalus saada kontakti kellegagigi kes oskaks mulle öelda, mis minust saab, kus on minu transfeer hotelli ja mis siin üldse toimub. Siiamaani ei saa ma aru- kui lend hilineb, siis on see ju tablool näha, kuidas saab sellisel juhul autojuht lihtsalt lahkuda ja mitte enam tagasi tulla?
Igatahes nii ma seal istusin, pidin mugavalt autos istuma kell 02.15, selleks ajaks oli kell juba 04, ja just siis ma sain aru, et ma pean midagi välja mõtlema, ma ei saa ju lihtsalt sinna jääda. Pika maa maha lennanud ja siis jään teadmata kadunuks juba enne kui mõne nägusa printsiga kaamli varjus salaja mehkeldanud olen, mitte minu valvekorra ajal, ma ütlen!
Võtsin lõpuks julguse kokku ja pistsin nina sisse kõige ohutumalt tunduvast putkast, ilmselt tundusin oma lennusassis juuste ja väsimusest punaste silmadega piisavalt meeleheitel, nii, et töötaja lõpetas koheselt kõik oma toimingud ja otsis mu hotelli numbri ja kutsus mulle autojuhi järele.
Ma ei mäleta, millal mul viimati nii suur rõõm kedagi näha oli, kui tol õhtul kell 05 lennujaama uksest sisse astuvad meest sildiga “Miss Carolin Klausner” .
Magama suutsin jääda kell 06, unistades juba uue riigi uudsusest ja kõigest muust huvitavast, mis mind ootamas…