Unustage ära kõik kõige seksikamad influencerid, või, okei, ärge unustage, minge parem küsige neilt, KUST PAGANAMAS KORRALIKU JUUKSELÕIKUST SAAB! Isegi kui mul ennem oli ehk pisuke lootus saada üheks neist moe-influenseriteks, siis lõigati nulli (sõna otseses mõttes) kõik minu võimalused.
Ühesõnaga, juttu tuleb Bahreini juuksuritest! “Ah, mida see Carolin jamab, enam pole millestki muust kirjutada, hakkab pastakast mingeid ilunõuandeid välja imema vä? Endal pole stiili ollagi”
No, okei, pole hullu, kui ei ole, siis ei ole, mida mul aga on, on magnet igasugustele sekeldustele ja “No ei saaaaa jälle olla” olukordadele.
Käsi püsti, kes mäletab mu esimest juuksurit? Seda, kes enda juurde juukseid kutsus värvima ja siis “Sa võid ju ööseks siia ka jääda…” arvas sobivat pakkuda. Ma viisaka neiuna siiski keeldusin ja lasin end koju tagasi viia, blokkisin igaks juhuks whatsis ka ära, pole rohkem temast midagi kuulnud, nagu aru sain, on ta vist Bahreinist nüüdseks ära kolinud. Ega see äri väga hästi tõesti lähe, kui iga klienti enda juurde jääma meelitada… JA TA OLI NII KINDLALT GEI, NOH! Trust noone!
Järgmisena läksin kolleegi sõbranna juurde Filipiini salongi- esiteks tegin Keratiini, tulemus oli ilus, aga see, kuidas ta juukseid kõrvetas- eka, see polnud ilus. Teisel korral palusin pisut otsi trimmida ja ta lõikas mulle külgedele ebamäärased kaks salku, lihtsalt sik-sak, külje peal arusaamatud ülejäänud juustest lühemad salgud.
Egas midagi, tuli uus leida… Kodu kõrval avati just uus salong, ustel ja akendel ilusad sildid ilusate avamis-allahindlustega, egas midagi, läksin vaatama.
Tegin ukse lahti, tagaruumist tuli välja sõbralik naine, selgitasin, et ega ma midagi väga soovigi, ainult tukka trimmida, paluti istet võtta.
Selgitasin, mis soov on- sirge tukk ja kulmudeni. Juuksur noogutas.
Enne kui arugi sain, kahmas juuksur tuka pihku ja “sahhhhh” ühe raksakaga maha. Konkreetselt… maha. Kõik. Khalas! Finito! Ja esta!
Samal ajal avanes uks ja sisse astus naine, kes väga kurjaks muutus “Miks sa minu salongis klientidel juukseid lõikad!?”
“Eeeh? Oot, kes on see naine ja kui tema salong, siis kes praegu minu juukseid lõikab?” Mõtlesin suure ahastusega omaette.
Mängu astus salongi õige juuksur, sest tuli välja, et teine naine oli lihtsalt salongi koristaja, võttis mu tuka ja proovis seda harja ning fööni abil kuidagi paika koolutada, andis aga üsna ruttu alla, pööras minu poole, pani käe õlale ja tunnistas “Mul on väga kahju, ma tõesti ei saa midagi teha enam, kui ma rohkem lõikan, on asi veel hullem… Maksta ei ole vaja”
Lahkusin salongist shokis, ukselt kuulsin veel mu juukseid lõiganud naist mulle järele hüüdmas “Head õhtut, Madam, ilus, eks. Ja tulete siis täna veel maniküüri/pediküüri, jah?”
Ma ei vastanud mitte midagi, ei hakanud kellegi peale karjuma, läksin lihtsalt koju. Mul oli just siis külas keegi tähtis inimene, ja ma oleksin olnud nõus kole olema igal teisel ajal, mitte just siis!!
Peiks tuli muidugi külla, shokolaadikarp näpus, ilmselt hammustas terve õhtu põske, et mitte naerma (või nutma) hakata. Vaatas terve õhtu pingsalt televiisori- või seina suunas, kramplikult mu pead silitades, ilmselt suure musitamise ajaks pigistas silmad kinni ja luges mõttes jumalasõna nign veenas iseennast “Isamaa ja perekonna au nimel”.

(Mina, 1 õhtu enne saatusliku salongi külastust, siiras ja süütu, ilma teadmiseta, et vähem kui 24h hiljem muutub mu elu kapitaalselt ja ma pole enam kunagi see sama, kes ma olin varem… “Sisesta sentimentaalne muusikapala”)

( Salongist koju saabudes, ikka veel eituses elades, arusaamata, mis minuga just juhtunud on… “Sisesta veel dramaatilisem muusikapala”)

( Pärast esimest juuksepesu, kui kohale jõudis fakt, et lapsepõlv on läbi ja mu elu (juuksed) ei saa enam kunagi olema sellised, nagu nad olid varem… Köh, ja et mul on aega täpselt 15 minutit, et uus tukk kasvatada, sest peika on autoga teel)

( Esimene päev tööl. Kolleegid jäid möödudes seisma ja sosistama, juhataja tuli rääkima ja andis viisakalt mõista, et töötades kliinikus, mida külastab muuseas ka kuningapere, on töötajate välimus siiski väga tähtis. Paar kuud hiljem tunnistasid mitmed kolleegid, et nad olid kindlalt veendunud, et lõikasin kodus oma juukseid ise ning nad ei julgenud tulla mult küsima, miks ma seda teen, salongides pole ju nii kallid hinnad ja kas mul raha siis tõesti pole. Noh, salongist just ma sellise soengu saingi. Ei, mis, vähemalt Microbladingu neiu Cristiane leidis, et ma näen siiski väga Scandinavian Lesbian influencer välja)

(Nädal hiljem tuli õhtupimeduse varjus sõbranna sünnipäevale hiilida…)

( Tööjuures hakkasin juukseid kramplikult ühele küljele kammima…)

( … Või klambriga üles panema. Ps. Lasin sünnimärgi eemaldada samal ajal )

( … Või võrk peas magamist teesklemas, ehee, ei näe tukka, eiii näe. Ega mind tööd tegemas. Mohsin, ära loe. )

(Mina, loetlematud kuud hiljem, lootusekiir südames, et minust võib veel inimene saada. Varsti)

Noh, ja nii see tukakene aga kasvas, 4 KUUD KASVATASIN TEDA välja, kuni ühel päeval sügavalt sisse-välja hingasin, ja otsustasin uuesti juuksurisse minna. Sõbranna tuli kätt hoidma, et ma enne sisse astumist ära ei jookseks ega pikali maha ei minestaks. “Sa saad sellega hakkama, me oleme sellest sinuga rääkinud, mineviku varjud ei saa meid igavesti jälitama jääda, sa oled tugev ja imeline naine, Carolin. Hinga, hinga, täpselt nagu me kodus harjutasime” veenas mind Kveta. Rahustid hingeall, avasin värisevail käel salongiukse. “Kas … Kas … Kas te siin… juukseid ka …… LÕIKATE” pahvatasin väriseval häälel.
“Madam, kuidas palun, ma ei kuule teid” küsis juuksur.
Ma oleksin pidanud tol hetkel kohe aru saama, et tegu oma juuksurigängi maffiooside liikmega ning salongist pagema, aga ei, naiivne nagu ma juba siin elus ükskord olen, jäin ma siiski sinna ja istusin tooli. See mis seal juhtus, pole enam väga kindel, kõik on hägune, silme ees lendlesid käärid ja lõigatud juuksed. Kui kodus meelemärkusele tulin, ootas mind peeglist selline vaatepilt…

(Hakkan kahtlustama, et Araabia riigis tähendab “Sirge ühtlane kulmudeni tukk” midagi muud, kui ta minu jaoks siiani tähendanud on. Lisaks on mu poolde selga ulatuvad juuksed nüüdseks ainult vaevu üle õla)

( Rinnahoidja väel rohkem pilte ei sobinud teha, ajasin riided selga, panin tuka klambritega kinni ja volaa- mina siin niisama maniakaalselt naermas ja iseendale aru andmas, et ma ei saa ilmselt kunagi normaalset juukselõikust, parem unustada lapsepõlv ja eluga edasi liikuda… Ja vb psühholoogilt abi otsida, et juuksurikartusest üle saada)

Aga ei, ausalt, kui keegi teab normaalselt juuksurit, siis HALP ME PLZZZZZZZ