Mul on mure.
Eelmise aasta alguses otsustasin hambaarstile minna, kolisin ja häid kliinikuid ei teadnud.
Kuna peika õpib hambaarstiks, aga teises riigis, siis ta ka kohapeal koguaeg ei ole, aga oskas kliinikut ja arsti soovitada (Ma pole kindel, kas tõesti sellepärast, et kliinik hea või seetõttu, et arstiga sama nimi on).
Kohapeal tuli välja, et toda arsti pole ja minule sattus keegi uus.
No ja nüüd ma olen seal käinud üle aasta, hetkel teeme vineere, 3 nädalat tagasi hakati ette valmistama, ma veel pikalt varem selgitasin, et jubedalt kardan, et palun olgu väga hell ja ettevaatlik. Lapsepõlvest puuriga halvad kogemused.
Seda, et arst pisut agressiivne on töökäigus, märkasin juba varem, nt unustab ära, et surub ninale ja blokeerib hingamisruumi ja siis ma ägisen ja proovin märku anda. Siis saan jälle hingata 5 minutit. Või breketeid tehes oli tal koguaeg komme igemesse viilida, andsin märku, et jõle valus on kui ta mul igames edasi viilib. Vahel sattus mõni teine arst sisse ja alati kommenteeris, et see on päris opiruumi moodi juba.
Okei, need breketid elasime kuidagi üle, ilusasti sirgeks saime vajalikud hambad.
Aga nüüd.
Hambaid vineerideks hakkasime 3 nädalat tagasi ette valmistama, mis tähendas enda hammaste nn köndiks puurimist. Olin arsti hoiatanud, et ma kardan.
Mis toimus- alustasime, arst ütles, et tuimestust pole vaja, kuula muusikat kui soovid. No, eks ma siis usun, et tuimestust pole vaja. 10 hamba köndiks puurimiseks. Arstiõde samal ajal valmis abistama. Või seda arvasin mina. See õde kõik need 3 tundi lihtsalt PLÄRAS juttu ajada arstida, tule taevas appi, mu kõrvad huugasid. Ta ei jäänud sekundikski vait. No ja siis ma tundsin, et arst läks ka pingesse, mille tõttu hakkasin mina megalt kartma. Siis ei tulnud arstil hambajäljendid välja ja ta pidi neid ära kiskuma, siin kohal muidugi pisut agressiivselt, sest me olime seal tunde juba istunud ja ilmselt kõigil tüdimus. Aga kiskumise tagajärjel lendas mulle tükke suhu ja kurku, mida kumbki neist ei vaevunud eemaldama sealt. Seal ma siis lamasin- tuimestuseta, tükid kurgud, ila poole suuni, sest õel oli vaja lobiseda kohvipoodidest ja sellest, et Saudi-Araabia otsustas Mekka sulgeda.
Mõtlesin, et sinna ma nüüd suren.
Mingi hetk hakkasin värisema, ma ise ei saanud arugi, aga arst küsis kas külm ja midagi viga. Ja see lause vist sütitas kuskil ajus mingi päästiku, sest ma lükkasin arsti eemale, kiskusin suust kõik välja ja… Hakkasin nutma. Nagu tormialarm, täielik paanika, ma ei suutnud hingata ega nutmist lõpetada ja ma tahtsin, et arst oma näpud must eemal hoiaks. Siis jooksid muidugi teised kohale ja mu arst sai peapesu, et kuidas nad niimoodi üldse protseduuri läbi viisid.
Pritsiti vett näkku ja teine arst proovis mind maha rahustada, aga no ma ei suutnud ju kuidagi nuttu lõpetada. Siis tundsin, et 3h oldud, väga vaja pissile. Mille peale minu arst ütles, et ei saa vetsu, siis saab kui asjad tehtud.
Teine arst siis muidugi leidis, et tütarlast pole viisakas vetsu mitte lubada.
Kuidagi me tookord asjad tehtud saime.
Järgmine nädal kutsuti tagasi, arst oli ilmselt hoiatuse saanud, sest suhtumine hoopis teine, nii armas ja hoolitsev, iga natukese aja tagant tehti süsti, arstiõde oli teine arst. Protseduur läks nagu lennates, olin nii õnnelik!
Kuni eilseni, pidin uuesti minema. Nüüd ma ei saa üldse aru, miks ma iga nädal pean käima, see tähendab IGA NÄDAL sama olukorra üleelamist. Nad paigaldavad ajutised hambad ja siis peavad need ära murdma/viilima. Ma oleksin praeguseks nõus juba mingite asendus kummijulladega, kasvõi erksinistega kuu aega käima. Ma ei suuda enam noh!
Eile polnud enam nii tore, see sama õde oli, ja jumal kus ta jaksab rääkida ja arsti tähelepanu mujale viia. Mul tekib ärevus juba seda õde sisse astumas nähes.
Alguses pidime asendushambaid eemaldama, see tähendab, et arst siis paneb 1 tööriista igeme ja hamba piirile ja teisega pm annab hoobi nagu haamriga. See on nii kohutav tunne, muidugi nutsin ma seal vaikselt, et keegi aru ei saaks. See pole isegi nii valus kui… vastik vägivaldne tunne, keegi lihtsalt u tund aega pm peksab sul hambaid välja. Praegu kirjutadeski see tunne suus.
Süsti tehti, kui eelmine kord oli kõik tore ja tuim, siis seekord ma ei tea kas arst ei saanud aru, mis suunas ta süstis või milles asi, aga mul oli tuim- silma alune, põsk, nina. No nii tuim, et tee mis tahad, aga igemed ja hambad tundsid kõike. See oli niiiiiii jube, muidugi vapralt proovisin seal hakkama saada, aga no niiiii valus oli, mõne koha peal võpatasin ja lõpuks arst vist sai pahaseks. Ma saan aru, eiii ole kerge teha nii täppis tööd kui patsient liigutab või võpatab, aga arsti pinge ja pahameel tekitasid minus veel rohkem paanikat ja hirmu.
Ja see õde!!! Tule taevas appi!! Ei mingit kontrolli, kas peaks sülge eemaldama, kas on tükid suus. Mingi moment olin ma kindel, et need tükid lähevad mul kurku ja ma lämbun ära, proovisin siis igasuguseid võtteid keelega, et neid rohkem suhu saada, kurgust eemale.
Ma veetsin seal 4 tundi ja need pole isegi veel mu päris vineerid, ma pean jälle tagasi minema. Arst ütles, et tal pole kunagi sellist patsienti varem olnud. Mis tekitas mega süütunde. Ma ei tee ju midagi halvasti, proovin mega tubli olla, aga nüüdseks ei usalda ma oma arsti, ta teeb mulle nii palju haiget, ta tekitab minus tunde, et ma suren ära sinna arstitooli, mul tuleb nutt juba selle mõtte peale, et järgmine nädal seda kõike jälle läbi pean elama.
Läksin eile koju, hambad nii valutasid suus, suu nagu tuksus valust. Isegi pea valutas. Võtsin 2 Panadoli ja läksin magama.
Täna on nii õnnetu olla, hakkan juba ennast süüdistama, arsti sõnul tal teistega probleeme pole. Aga ma ei kujuta ju valu ega hiljem 3 päeva paistes igemeid ja huult ette.
Arsti vahetada ei saa, mul on kõik makstud ja pm tehtud. Olen proovinud arstile selgitada, et ma kardan noh. Ärevuse mainimist pole vist mõtet, siin riigis hakatakse vist naerma sellise jutu peale.
Igatahes, mõtlesin, et tulen kirjutan end tühjaks ühe ropsuga ja äkki keegi teeb virtuaalse pai ja ütleb, et ma elan selle üle.