Uus aasta juba käes ja mul kõik klats ja kõmu puha kirjutamata, issand yulma (nagu 1 mu Peruu sõber ikka armastas korrata mu “issand jumala” järel).
Aga, ei, mis siin ikka, kui Bahrain oli juba varem vaikne, siis Koroona- Bahrain oli veel vaiksem, ei juhtunud siin väga midagi.
Kuna aga kõigilt oma tuttavatelt “nimeta 3 head ning -halba asja 2020. aastal” välja pressisin, siis ega ma ise ka halvem olla saa. So lets go!
Alustame halbadega, siis saame positiivse noodi juurde tagasi naasta. Nii, las ma siis mõtlen.

1. Peikast lahkuminek.
   Eks teen head nägu, aga näidake mulle inimest, kellele lahkuminek haiget ei teeks.
   Ps. Peiks helistas nüüd u kuu tagasi, õnneks on ühendus seal riigis kus ta õpib nii halb, et see kõne katkes. Saatis whatsi sõnumeid- ütles, et õde abiellub (seda tegelt teadsin, olen ta emaga tööalaselt seotud). Ütles, et mõtleb mu peale koguaeg, siis tuli pikk vaikus ja esimest korda kogu selle aja jooksul palus ta vabandust. Tunnistas, et probleemid ja stress jooksid üle pea ning iga väike asi viis kohe plahvatuseni, et ta reageeris halvasti ning käitus minuga ebaõiglaselt. Õnneks sai ta aru, et selle vabanduse jaoks on ehk pisut hilja, aga tundis, et peab seda ikkagi ütlema.
   Mitte, et see küll midagi enam muudaks, aga mul on hea meel, et ta on nüüdseks asjadest aru saanud ning jälle oma paremas olemises. Loodan, et rohkem raskeid aegu ta ellu ei tule.
   Rääkisime temast ka ta emaga, ema ütles, et peika oli oma stressiga nii muutunud, et isegi kodus ainult karjus kõigi peale, isegi oma ema ja õdede. Ema pani ta muidugi vabandama, noormees pidi lausa pika kirja emale kirjutama.
   Ma küll kindlalt ei tea, aga mul on tunne, et peika ema teadis meist, peika ei varjanud ja isegi vahel käisime koos tema ning emaga asju ajamas.
   Peika ema lohutas ja ütles “Carolin, ei peagi kohe andeks andma, las mõtleb oma vigade üle järele ja näeb vaeva.”
2. Supervisori töölt lahkumine ja Indiasse naasmine.
   Kui 2 aastat tagasi kliinikusse töövestlusele läksin, võttis mind vastu just tema, Devi, sõbraliku olekuga India naine. Hiljem kuulsin, et just tema hinnang oli suure kaaluga minu tööle võtmisel. Mitte keegi MU ELUS pole mind nii väga toetanud ja motiveerinud kui see naine (okei, nüüd ma teen liiga oma Apollo-aja juhatajale Marvele kes siiani mu elus alati olemas on kui sõbrannat vaja). Devi lihtsalt tundus minust koheselt arusaavat! Ta mõistis mu iseloomu ja olekut, nii mõnigi kord leidis mu kuskilt nutmast ning oi kui mitmeid kordi raputas mind õlast “Carolin, lõpeta kohe enda alahindamine, sa oled imeline! Miks sa ei näe ennast sellisena nagu teised, sinust õhkub rõõmu ja toetust, ära ole nii karm iseendaga. Mina nägin sinus potentsiaali meie esimesel kohtumisel, usu endasse”. Kes suunas mind nii palju endasse panustama, õppima, kes lihtsalt esimesest päevast minusse nii palju panustas ja uskus. Usun, et mu head suhted juhatajaga on paljuski tänu temale ning tema heale sõnale minu kohta. Kui kuulsin, et Devi vanemate tõttu Indiasse tagasi kolib, oli see suur löök. Esimese hooga ei osanud oma emotsioonidega toimegi tulla, nagu väike laps, ning hakkasin teda eirama. Ega seda temale küll kunagi ei tunnistanud (Eestlane siis kellelegi oma tundeid hakkab avaldama), aga Devi oli mu kalju ning tugi nii erineva ja uue tööga hakkama saada. Reaalselt tundsin nagu õde või perekonnaliige lahkuks, isegi peikast lahku minek polnud vist nii valus. Mäletan, et sain Devilt lennujaamast whatsi teate- ongi lennule minek ja et olgu ma siis tubli, jään tema südamesse ja et ta usub minusse. JA NUTT ALGAS! Tõesti-tõesti väga hoolisin sellest naisterahvast. Palun, inimesed, õppige minu vigadest, kui keegi teile kalliks on muutunud, jumala eest, tehke suu lahti ja öelge seda!
   

1. Mõtlen ja mõtlen…. Koroonat ei hakka mainima, see poleks üldse originaalne. Ilmselt siis see, et trenni- ning kaalulangusega maadlen ja tihti libastun?
   Trenn läheb mul kindlasti sinna positiivse asja alla, aga kõik need libastumised ning motivatsioonikaotamised kuuluvad küll siia. Nii tihti leian ennast emotsionaalsetelt söömahoogudelt ja lasen kõigel jälle minna. “Milleks? Kelle jaoks” mõtlen tusaselt diivanil.
   “ISE ENDA JAOKS, ENDA TERVISE!” Carolin, plzz, ole tugev, me saame sellega hakkama! Aga nagu komistades ikka, pühin põlved puhtaks ning pusin aga edasi ronida.
   Pole seda vist kunagi tunnistanud, aga mul on probleeme toidusõltuvusega. Nagu kõik probleemid ikka, sai ka see kindlasti alguse lapsepõlvest, seda lahkame küll mõnes muus postituses. Siinkohal pean jälle mainima kui väga oma tööd armastan, kohtan seal nii palju imelisi naisi kellega meid samad mured liidavad ja saan ka omalt poolt neid suunata ja mõistan- toidusõltuvus on nagu iga teine sõltuvus, see on kinnisidee ning kui järele ei anna, tekivad võõrutusnähud ning närvilisus. Oi kui palju õhtuid olen ma veetnud kodus kappe ning salaurkaid läbi otsides, et mõnda snacki-snackit leida ja kui siis midagi pole leida, tekib eriti õelaks tegev raev, no lihtsalt nii kurjaks saad. Mis tähendab, et pole midagi süüa­? Ja kui midagi ikka leidub, läheb see kõhtu kiiremini kui tolm tolmuimejasse.
   Siin aitab ainult tugev distsipliin, enda tegevuses hoidmine ning mitte üksi olemine. Kõik kes teil sama mure on- ma mõistan teid!! See pole kerge! See ei tähenda, et me trullad õgardid oleks, see on lihtsalt sundmõte mida aja ning tugevusega kontrolli alla saab seada. Me saame sellega hakkama! Much love!

Ehhe, nüüd heade asjade juurde (ei, mitte see sõõrik! Kohe käest ära!)

1. Töö
   No, ma ei saa noh, ma armastan oma tööd! Ma armastan oma patsiente- nagu sõbrad käiksid iga päev külas. Kui paljud neist on semudeks saanud, kui palju ilusaid sõnu, kinke ning kallistusi olen tänu oma tööle saanud.
   Te ei kujuta ette- isegi 1 kuningapere liige käis, soliidne ning tähtis mees uhkes traditsioonilises rõivas, tähtis minister. Ja siis kui kokku saime arutasime mu peikaprobleeme ja tema lastest. Meesterahvas andis nii head nõu alati.
   Sain see aasta lausa kahel korral palgakõrgendust ning tunnistust, et juhataja väärtustab mind kõrgelt. Bahreinis on siiani moto “klient on kuningas”, ükskõik kuidas siis see klient ka ei käituks. Oi kuidas seal nutnud olen, kui palju karjuda olen saanud, isegi kallale on tahetud tulla. Ja mida sa teha saad? Midagi, neela alla, tee hea nägu ja mine eluga edasi (aka käi vetsus korraks nutmas). Ja nüüd kujutlege kuidas end tundsin kui 1 patsient mis terroriseerima hakkas- olen kliinikus töötanud 2 aastat, 6 päeva nädalas, pole võtnud päevagi puhkust kuni ÜHE päevani. Sellel 1 päeva pärast läks nii suureks draamaks, et ma ei julge enam pikema puhkuse peale mõeldagi.
   Naisterahvas kellega seni super hästi läbi saime ja kes isegi oma peremuresid pihtis, keeldus kabinetti sisenemast kui mind seal polnud. Seejärel kaebas ta juhatusse, et miks mind kohal polnud. Seejärel kästi mul patsiendile helistada ja VABANDADA, et mind seal polnud. No okei, kui peab siis peab. Kui see kellelgi õhtul paremini magada laseb. Helistasin, vabandasin, kõike lubasin. Isegi topeltaja protseduuri lubasin teha järgmine kord. Arvaks, et asi oli klaaritud. Arvake uuesti- see sama patsient helistas ja KAEBAS mu peale. Siis lubas kõigile rääkida kui ebaprofessionaalne ja loll ma olen. Pika kemplemise peale sai juhataja aru, et see inimene pole vaimselt väga kodus. Lõpuks tuli juhataja mind lohutama ja ütles, et blokeeris selle patsiendi kliinikusse sisenemast. Mäletan, et vaatasin juhatajat nagu uut ilmaimet- selliseid asju ei juhtu Bahrainis.
   “Ma ei saa ka lasta sinuga nii käituda” patsutas õlale. See oli nii ilus moment, eriti kui arvestada kultuuriruumi ning uskumusi mille järgi klientidega siinmaal käitutakse. “Mina ka loen kellegi jaoks” tundsin sel hetkel.
   Ilusad hetked ja inimesed mõõdavad kindlasti üle kõik need rasked momendid. Pealegi- raskused on loodud meid tegema tugevaks!
2. TRENN
   Halleluuja, ma olen tugev ja võimas tütarlaps! Kui keegi veel ei tea, avastasin selle aasta alguses, et olen suutnud end 14 kg raskemaks mugida, nägin shokeerivalt reaalseid pilte iseendast ning otsustasin- nüüd või mitte kunagi, ma võtan end käsile.
   Käidud on nii pikk tee, alla võetud nii palju, tervises on toimunud nii palju positiivseid muudatusi. Kummalisel kombel ise seekord ei tajugi neid muutusi, teised vaid külvavad komplimente ning riided aina kahanevad.
   Otsustasin kohe alguses, et see teekond ei alga mitte välimuse kuivõrd tervise jaoks. Mu 20-ndad on nüüdseks ametlikult läbi ning siit saab vaid kõrgemale minna, ma tahan olla 10 aasta pärast ka veel tervislik, mitte valutavate põlvede ning uksele koputava suhkruhaiguse- või trikitava kilpnäärmega. Ma tahan olla tervislik! Aamen sellepeale ja kerget jalga mulle.
   

1. Kolimine
   Vanas kohas elades tundsin vahepeal, et olen valmis katuselt alla hüppama (okei, mitte päris, ma nüüd natukene lisan kohalike naiste kombel siia juttu kübeke dramaatilisust). Mu naabrid olid täiesti hullumeelsed, mul oli mitmel korral tahtmine loomaaeda helistada ja öelda, et nad oma valdused üle vaataksid, sest keegi on ilmselgelt jooksu saanud. Basseinis pesti pesu ning ennast ja keegi käis seal häda tegemas! 24/7 kokkas keegi kuskil ja väga küsitavaid toiduaineid, kogu see raipehais tuli minu korterisse. Mitmel korral ehmatasin öösel vänge haisu peale. Lärm, kisa! Kohutav.
   Ega ise ka tea mis märki jumalalt nii kaua ootasin, et kolida, aga tehtud see sai- halleluuja, ma ütlen! Mu uus elukoht on MEGA. Nii ilus, kõik on ümbruses olemas. Maja ümber saab jooksmas käia, pikniku pidada. Parim osa- kuna selles majas on ainult stuudiod ning 1-toalised siis elavad siin pigem noored, nii, et kuidagi väga kodune on ja isegi sõpru olen jõudnud trennis juba leida.
2. Uued semud
   Kas te teate kui keeruline on Bahrainis sõpru leida? Perekonnad on suured ning kohalikud väga sõpru ei otsi, nad küll on toredad ja külalislahked, aga neil pole vaja uusi sõpru. Araabia naised väga võõraste naistega seltsi ei otsi, pigem on iga teine naisterahvas nende jaoks rivaal potentsiaalse abikaasa leidmisel.
   Suhtlemisvajaduse saan üldiselt rahuldatud tööjuures, aga ikka tahaks ju kedagi lähedast, inimene pole loodud üksikuks. See aasta õnnestus mul niii vahva sõbranna leida, Jordaania tütarlaps Faten kes algselt mu patsient oli, meil oli esimesest kohtumisest klapp. Lõpuks saime tööväliselt kokku ja boom, sõbranna-armastus algas, üsna pea olimegi koguaeg ninapidi koos. Meil klapivad nii maailmavaated, huumor kui sarkasm. Kas on midagi heaks sõpruseks veel vaja?
   Nüüd tuleb väga naljakas lugu- Kui Bahraini kolisin käisin üsna alguses Tinderi-deidil ühe Jordaania (mis nüüd nende Jordaanlastega on) noormehega. Mäletan, et olin see päev mega väsinud ja ütlesin deidi ära, noormees veenis mind aga ikkagi minema. Deit päädis sellega, et ma ei suutnud kuidagi üleval olla! Pea koguaeg kolks-kolks vajus. Noormees (Ibrahim) oli küll väga viisakas ja püüdis juttu ajada, aga mis sa ikka pingutad kui teine, pea laual, unenägusid juba näeb. Mäletan, et Ibrahim vaatas kurvalt aknast välja “Ma olen liiga igav vist, eks…” ja viis mu koju.
   Noormees ise oli tore ja tegelikult me jäime kirjutama, rohkem küll kokku ei saanud (ta reisis ka palju töö tõttu), aga ühendust ikka hoidsime.
   Kui siis uude koju kolisin, oli mu üllatus suur kui Ibrahimilt whatsi teate sain- “Oli tore sind näha”. Arvasin alguses, et ta teeb nalja mu kulul, sest noh, 2 aastat pole ju näinud.
   Mis tuli aga välja- me kolisime samasse majja! Naabrisemud!
   Kokku me küll oma mitu kuud sellegi poolest ei saanud.
   Ükskord olin aga ühe majanaabriga (Mae) trennis ja (nüüd kujutlege seda hetke filmilikult) mulle jäi üks noormees silma. Ei teagi kuidas, aga lõpuks tegime juttu ja mis tuleb välja- Zaidi nimeline noormees on ka Jordaaniast. 2020 kulges Jordaania lipu all.
   Igatahes oleme nüüd kõik suured semud, kuidagi on Zaid rohkem eestvedaja- käime koos trennis ja juhendab meid hoolega. Tutvustas oma sõpradega ka, Liibanoni noormehe Arkaniga kes on juuksur.
   Varsti ei pea ma kodust väljagi minema, kõik siin samas olemas.
   Mul on lihtsalt nii hea meel, et meil siin nüüd üks vahva sõbralik kommuun on, noormehed on hästi asjalikud ja elavad mu trennitegemisele kaasa, keegi kuidagi hukka ei mõista, alati pärast trenni kiidetakse, et no nii tubli olin ja tulemusi on no nii hästi näha. Isegi kui see nüüd väga tõsi pole, siis armas ikka ja kindlasti motiveerib palju.
3. Hobidega tegelemine
   Peikast lahku minnes avastasin, et olen iseennast täitsa ära kaotanud- terve 1.5 aastat temale elanud- temale mõelnud, teda oodanud, tema järgi plaane teinud. Kui armastus on südames, kipume end vahel ära unustama.
   Hiljem sain aru, et elu on iseenda jaoks- iseenda suunamises ja paremaks muutmises.
   Mul oli kõrini vaid kodus ja tööl käimisest. Esimese asjana koroona puhkedes, kui kliinik mõneks ajaks suleti ja töölt koju jäin, hakkasin erinevaid punutisi harjutama, esimesena tahtsin Kardashian stiilis patsid selgeks saada. Pusisisin ja pusisin- selgeks sain! Nüüd teen juba teistele ja kõik väga kiidavad.
   Seejärel otsustasin pika unistuse, meigiõpingud, ette võtta- otsustatud ning tehtud. Juba pärast paari korda käimist tundsin kuidas enesehinnang tõusis, nipid ja baasteadmised hakkasid selgeks saama.
   Massaazikool- otsustasin erinevatel kursustel osaleda, koroona tõttu on küll mu uued huvid pisut raskendatud, aga midagi ikka teha saab. Järgmine nädal on refleksioloogikakursuste eksam ja see saabki läbitud.
   Eile vaatasin Instas ringi ja leidsin Salsa kursuse, see ongi nii meelest läinud Hispaaniast ära kolides, viimane aeg natukene puusi soojaks saada.
   Teate, täiesti uus hingamine on kõiki neid asju tehes. Mulle tohutult meeldib ennast asjaliku ja vajalikuna tunda, töö läbi kohe kuhugi kooli. Kool läbi koju ja trenni. Kui siis lõpuks voodisse saad, on nii hea tegus tunne. Lisaks pole aega rumalusi mõelda, liigsüüa ega kurb olla.
   
   

1. 4. Hambaarst
2. Nii umbes märtsis sain hambad lõpuks korda, vineerid tehtud! See tundus väga pikk tee minna. Parim otsus elus üldse! Ma ei suuda naeratamist lõpetada, käin ja säran. Jällegi- mida nii kaua üldse ootasin?!

Nagu me nüüd välja loeme, juhtus 2020-aastal head palju rohkem kui halba. Võin ausalt öelda, et minule see 2020 täitsa meeldis. Võib-olla oli asi ka selles, et mu 2. aasta Bahrainis ning olin rohkem sisse-elanud ning leidsin meeldivaid asju.
Eks tagasivaated ja analüüsimine sõltub palju ka sellest, kes mida kui suureks asjaks peab. Minule oli suur asi leida paar uut sõpra, mõni teine ehk ei märkaksi neid asju, sest see on tema jaoks normaalne.
Igale ühele oma ja loodan, et ka teiste aasta oli ikka pigem tore kui halb!