Mõni päev on toredam kui teine. No minul oli täna see “teine”.
Tööle minnes oli tuju muidugi taevas, hommikul sai ilusasti trennis käidud ja mõnus värske olemine.
Algas kõik sellest kui läksin tööjuures kööki ja panin vee keema, et presskannuga kohvi teha. Samal ajal ajan sekretäriga juttu.
Seejärel astub kööki 1 kolleeg, lükkab meid sekretäriga põhimõtteliselt laua äärest minema, paneb oma teetassi lauale, vaatab vett ja vaatab mind “Oi, meile mõlemale ju küll ei jagu” valab oma tassi täis ja kõnnib minema.
Okei, ma olen sellist “teerulliga üle sõitmist” juba mitmel hommikul kannatanud.
Tegemist 1 kindla rahvusest kolleegiga, kellega ma koguaeg sõdin. No ei ole mõnele kombeid ega kultuuri õpetatud.
Nt olen ma nüüdseks kliinikus pidanud oma 3 sünnipäeva. Igal sünnipäeval tellitakse nimeline tort, igal sünnipäeval on mulle kabinetti helistatud, et torti tuleks lahti lõikama.
Mul on kööki minek võtnud max 15 minutit kõigil neil 3 aastal. Palun, pakkuge mitu torti selleks ajaks järel on?!
Viimane kord oli 1 neist jultumust mult mu plastiktaldrik käest ära tõmmata, et ise süüa saaks.
Hiljem olen igaltpoolt plastikkarpe peidetud tordilõikudega leidnud, need siis viiakse salaja koju perele.
Nagu, kes see teeeeeeb nii!?
Okei, ma saan aru kui asi rahas oleks, palun, tule ütle, et sul pole raha perele süüa osta, ma oleksin esimene kes su poodi viiks ja käru täis ostaks. Aga eiii, lihtsalt pole mingit austust teiste vastu.
Eks ma olen nüüdseks nendega nii palju kraagelnud ja sõrme viibutanud, et minuga nad tegemist väga ei taha teha. “Carolin on nii kuri alati, miks ta nii karm on, nagu sõjaväest”.
Hommikuse veevalajast kolleegiga ma seekord sõnelema ei tahtnud hakata kuna tegemist on lapseootel naisterahvaga.
Ja siis- ma olen 3 päeva allkorrusel temperatuuri mõõtmas olnud, meie kliinik asub kõrge hoone 3ndal korrusel ja mujal on kontorid. Kõigis neis kontorites tunduvad töötavat sama rahvuse meesesindajad! Ja kui mul on Bahreini kolides tekkinud meeeeletu vastumeelsus ja konfliktid kellegagi, on jällegi just nemad.
Eks ma ise olen ka pisut uhuu, nagu kuldne retriiver, nii kui inimest näen, kerkivad suunurgad kohe kõrvuni ja “Issand, tereeeee, kuidas läheb, tere hommikust” ja mõõdan kõigi temperatuuri.
Jumala tore ju tööle tulla kui keegi nii rõõmsalt tervitab! Ei?!
Aga arva uuesti- osad mehed on nii ära tõusnud, ilmselt vaatavad et ega selle temperatuuritüdruku poole ei pea teist pilkugi pöörana, niimoodi ülbitsevad!
“Nagu, mida on? Ma alles eile näitasin ju oma temperatuuri sulle”
“Jälle?! Ma alles hommikul ju näitasin”
Või ei vaadatagi mu poole.
1 mees on eriline õeluskott, arvas, et on jõle kaval ja naeris, et ma ei oska üldse kasutadagi temperatuurimasinat kui see nii kiirelt numbrit ei näidanud kui vaja.
Ja siis on see kamp mehi kes mind käega minema viibutavad nagu koera. Issand, kuiii vihaseks ma sain!!
Sa viibutad mind minema kui ma sulle lihtsalt “Tere hommikust” naeratan? Misasi ma olen? Tänavakoer?
Kuule, mühkam, vaata, mind isiklikult üldse ei koti ka mitu koroonat sul on ja sa koju perele viid ja mina ei ole seal selleks, et sulle sõpra mängida või flirtida. Ma isiklikult arvan, et see eesel keda ma paar kuud tagasi nägin, oli ka hulga nägusam kui sina, nii et rahune nüüd natukene maha ja lase mul oma tööd teha.
Kujutate ette, 3 päevaga toredast rõõmsast tütarlastest sarimõrvariks.
Ma olen terve päeva lihtsalt nii vihane olnud.
Ja tegemist pole isegi mingite ülemustega, mingid suvamehed. Ja lihtsalt ülbitsevad ja peavad ennast ei tea kelleks.
Näide! Meil on hoone ette pargitud eraldatud parkimiskohale Ferrarid.
Täna möödus minust naine kes juttu jäi ajama, mulle lahkudes lehvitas ja soovis head päeva. See naine istus ühte neisse Ferraridesse.
Uurisin majahoidjalt, kes too naine oli- tuli välja, et Bahreini ühe rikkaima pere liige ja selle hoone omanik. Ja kui soe ja armas!
Ja siis mingd office boyd ülbitsevad!
Fck noh. Homme ma seda asja ei jäta.
Ma tean, et kui araabia riikides ei ela, siis ei saa nii täpselt aru, aga siin lihtsalt peabki pidevalt iseloomu näitama ja sellistes olukordades peabki jälle rinna ette lükkama ja enda eest seisma, siis hakkavad asjad liikuma.
Näiteks- mul toodi juba umbes kuu musti rätikuid kabinetti. Kaebasin ja kaebasin, mitte mingit tulemust.
Kuidas ma annan patsiendile musta rätiku?
Mu kannatus lõpuks lõppes, ütlesin juhatajale, et kui rätikumees tuleb, võtan ma ta ise ette.
No, sealt tuli ka alguses ikka igasugust jama, küll olen mina ise süüdi ja mida veel.
Mul kerkis sõrm ja hääletoon lõpuks muidugi taevani- tema asi on mu rätikud pesta ja puhtaid tuua, ma ei taha mitte millestki muust kuulda, ma ei kavatse enam ühtegi musta rätikuvarju ka näha.
Meesterahvas läks näost aina punasemaks, 2 päeva hiljem tuli vabandama, tunnistas, et ta töötaja tõesti ei pesnud korralikult ning nüüdseks saadab mulle igal hommikul kontrollpildid.
Aga miks selle lahenduse jaoks oli vaja oodata kuni ma kraaklema kukun? Miks ei ole võimalik siin riigis midagi normaalsel ajal ja normaalselt rääkides saavutada?
Igatahes, ma tunnen, et ma olen nii vihane ja mul on jumala ükskõik, kes see jobu ametilt on, kes mulle homme käega “kõtt” julgeb teha, ma kavatsen ta korralikult ette võtta. Ja ma tean, et mul on õigus. Naisi ei kohelda niimoodi!
(Kui te minust paar päeva ei kuule, on mind ilmselt politseisse jälle viidud).