ISSAND, PATUNE ILMUTAB END JÄLLE.
Eks ma siin advendi, jõulu ja kõige muu armsa varjus hiilin ka oma patte lunastama ning kergemale karistusele lootma, hakkan aegade hämarusest lugusid kirjutama.
Tuletage mulle nüüd meelde, olen omadega vist alles Egiptuses, eks.
Kõige piinlikum on muidugi tunnistada, et mul on see postitus terve selle aja telefonis valmis kirjutatud olnud, vaja ainult üle lugeda ja teele panna.
Aga noh, eks see ole eestlase asi, 10 korda mõtle, 6 kuud oota ja siis arutle, kas ikka tasub edasisi samme teha. (Jah, süüdistame oma patud ikka rahvuse ja esivanemate kaela. Kui see ei tööta, siis on valikus veel kuufaasid ning tähtkujud).
Asume siis lõpuks asja kallale, vaatan, et kui blogiga rikkaks kuulsaks ei saa, Hussain mind rikkasse perre ära ei kosi, Lotoga ei võida, siis võin küll vist poliitikuks hakata- palju juttu, aga vähe tegusid- oskused ju juba olemas.
Nii, nüüd kujutlege, et olen Estelle Getty Golden Girls´dest, oma järjekordset lugu meenutamas. Vaikus. Võtke kohad sisse. Võte.
“Egiptus, 2021, märts. Olen just ilma jäänud tööst, rahatu ning söögitu, mind on üles korjanud naftamagnaadi rikas poeg (oh, vabandust, vale fantaasia). Egiptus, 2021, olen Hussainile Kairosse külla läinud.”

Oma esimesel hommikul ärkasin magusast unest selle peale, et Hussain va virk poiss oli ammu üleval ja veenis mis end kiirelt valmis seadma. Mina olen ALATI arvanud, et ta on üks ehe laiskuss araabia noormees, kellele meeldib poole päevani magada,siis emalt hommikusööki lunida ning seejärel plätusid lohistades kuskil onupoegadega päeva õhtusse pikutada, käeulatuses kann araabia kohvi ning küpsistega (naliii, tegelikult pole ta mulle kunagi laisk tundunud, unekott kindlasti, aga kui miskit vaja teha peres, on see vanema pojana ikka alati tema ülesanne olnud- ema/õed sõidutada, vanaemale süüa osta ning seltsidaami mängida).
Täna hommikul oli aga nii kiire, hea et mulle aega pesemaski käia anti. “Tee ruttu! Meil on nii palju näha!” togis noormees mind aina tagant.
“Niiii, Carolin, sinu ülesanne on kirja panna kõik, kus me käinud oleme ja mida näinud, ja tee pilte ka! Mul on kooli, töö ja kõige muuga asjad nii sassis, muidu viin meid veel topelt kuhugi”. anti korraldused kätte.
Püüdsin kiirusest värisevate kätega kohvrist kätte saada samaaegselt kammi, lõhnaõlide erinevaid pudeleid ning otsustada, milline mu 25-st lillelisest kleidist tänaseks sobib.
“Oota, kas sa niimoodi tuledki?”
Seisan hämmeldunult keset tuba, kas Hussain kahtles just mu riietevalikus? Mis see siin nüüd on, tulen külla ja hakkab oma tõelist palet näitama, jah? Tean küll! Täpselt tean, ma olen küll neid lugusid araabia meestest lugenud, alguses nii nunnud ja siis hakkavad ettekirjutusi tegema, kas meil ongi kätte jõudnud see aeg” mõtlen, käed rusikas ja valmis tüli norima.
“Carolin, miks sa nii kurjalt mulle otsa vaatad? Su kleit ja sina olete imeilusad, absoluutselt, aga mul on meie jaoks plaanis palju ringi jalutamist ja ma ei taha, et sa end ebamugavalt tunneksid”
Okei, selle põhjendusega ma lepin, noormehel vedas, rusikaid viibutama veel ei hakka. Aga nüüd lasku rahus lõhnaõli valida.
Sobivad riided seljas, parfüümipilv peakohal, suutis Hussain mind viimaks kohvipausi lubades Uberisse istuma veenda ning teekond võis alata. Esimese asjana suundusime Egiptuse muuseumi, sellega läks meil pisut nihusti- käimas oli uue ning uhkema muuseumi avamine ning paljud väljapanekud olid juba kokku pakitud ning vaatamiseks kättesaamatud, küll õnnestus ära näha siiski kuulsamad muumiad.
Märgin ära, et pilet välismaalasele on Egiptuses kordades kallim kui kohalikele, mis on muidugi täiesti arusaadav ning mida ei saa pahaks panna.
Kui aus olla, olid ka välismaalaste pileti hinnad VÄGA soodsad, olin kohati isegi üllatunud.
Kuna Hussain on bahraini, räägib araabia keelt ning Egiptuses õppides on ära õppinud kohaliku aktsendi, päikeseprillide ja maskiga keegi välimust ei näinud ka palju, sai tema endale kohaliku hinnaga pileteid osta. Paljud kohad võimaldasid õpilaspiletit niikuinii. Vaid ühes kohas tekkis probleem- Egiptus oma kauplemise poolest on kuulus ilmselt juba kõigile, nende silm näeb rahategemise läbi igalt poolt, nii ei jäänud ka 1 koha piletimüüjale märkamata, et Hussain siiski pole nii kohalik, kui ennast näidata püüab. Kui eurooplane tunneb end teinekord ebamugavalt kuskil makstes, sest arvab, et maksab millegi eest üle, siis samamoodi juhtub ka GCC (Pärsia lahe riigid) elanikega, kellele hinnad mitmekordseks tõusevad, kui nende aktsenti kuuldakse.
Muuseumis käidud, suundusime edasi kohalikule turule, Bahreinis kutsume seda souq ’iks, Egiptuses bazaariks, Eestis Balti Jaama turuks, koht kust saab kõike!
Minule on alati jäänud mulje, et Egiptuse turg on koht, kust tulles pole sa enam kunagi see sama inimene, kes minnes. Sa oled saanud lapsepõlvetrauma, südamerabanduse, kultuurishoki ning kõik muu juurde kuuluva.
Jumal tänatud, et ma kleiti selga ei pannud, kõnnitee ja tänavad oli mustad, prügi igal pool ning pesuvesi suunati suure kõrge kaarega ämbrist ka alati tänavale, hea kui viimasel hetkel jalad eest said tõmmata.
Kuulake mind aga nüüd kõik üksikud, häbelikud ja kartlikud inimesed, minge sinna Hussainiga! Ma ei tee nalja!
Me kõndisime sealt läbi nagu muuseas, ükski kaupleja ei tulnud juttu tegema, kui keegi alguses ka midagi hüüdis, vaatas Hussain neile korraks ainult otsa ning astus mulle lähemale ning sellepeale kohe vabandati. Ma olin hämmingus. Keegi ei surunud midagi peale.
Käisime turu üksipulgi läbi, isegi kõige salajasemad käigud, kohad kus mul tekkis juba hirm, kas sealt teed välja enam ongi ning kuhu ma üksi poleks kunagi isegi minna osanud.
Hiljem tunnistas Hussain, et kuulis bazaaris kohalike mehi omavahel arutamas ning kommenteeriti, et mida seal niimoodi üksi teen ning miks pildistan, Hussaini nähes oldi arutletud, et huvitav, kes see noormees temaga on, kas giid või autojuht. See viimane solvas noormeest muidugi hingepõhjani, veel tükk aega hiljemgi toonitas seda lauset.
Turul meil ostusoovi polnud, kaup oli üsna selline mida ka Bahreinis soovi korral leida võiks.
Ainult ilusad püramiidide kujud jäid silma.
Paar aastat tagasi saatis Hussain mulle kingiks Egiptusest hästi ilusa komplekti.
Ta nimelt lendas Bahrainist tagasi Egiptusesse oma onupoja Abdullaga, kes kliinikus mu kolleeg on ja kes tal korterite vahel kolida pidi aitama, sest noormehel oli kolimine pooleli. Noh, Abdullaga on nii, et jumal on välimust andnud (oi, jumal on välimusega väga helde olnud, meil on kliinikus pooled õed temasse armunud, isegi paar vanemat arsti vaatavad südamekujuliste silmadega), aga vot seda mõistust mitte nii palju.
Olin mina ükspäev tööl kui sain juhatusest kõne- “Carolin, palun pöörduge juhatuse kabinetti.”
Minul juba vaimusilmas terendamas kõik vead, mis hiljuti patsientidega teinud olen, või kas olen kellegagi ebaviisakas olnud. Teha polnud aga midagi, saatusele tuli silma vaadata.
Astusin kabinetti ning mind tervitas kliiniku direktor isiklikult- “Tule, tule, mul on sulle midagi. Ma arvan, et see kuulub sulle” ulatas Mrs Fatima mulle paki. “Mu poeg saatis selle Egiptusest, see toodi mulle, aga ma saan aru, et see on vist ikka sulle mõeldud”.
MA OLIN NÄOST PUNANE!!
Ma pole seda vist varem maininud, aga Hussaini ema on selle kliiniku direktor, kus ma töötan. Ja ta onupoeg viis selle kingi kogemata minu asemel ta emale. See oli veel minu ja Hussaini algusaeg, kus me üksteist alles tundma õppisime ning kuna tegemist on ikkagi niivõrd teise kultuuriruumiga, ei teadnud meist veel keegi peale Abdulla.
See oli muidugi enne kui koos igal pool käima hakkasime ning ta ema tihtipeale mind nii muuseas kabinetti kutsus, et oma pojast rääkida. Mina uskusin muidugi koguaeg, et ega Fatima tea midagi, sõbrad mul küll norisid, et kui rumalaks ma üht naisterahvast ja ema ikka pean.
Tol päeval seal bazaaris ringi jalutades ma küll seda komplekti ei näinud, mis minul kodus on, aga seal oli hästi palju teisi ja väga huvitavaid, ilusaid. Mälestuseks koju, miks mitte.
Ühe kotipoe eest mööda kõndides jäi silm pidama, teadsin küll, et midagi vaja pole, aga need erinevate piltide ning suurusega kotid lihtsalt olid nii ilusad ja kuidagi erilised, mõtlesin lähemalt uurida.
“Seisa natukene kaugemale, ta ei tohi sind näha” ütles Hussain hinda uurima minnes, ta nimelt oli veendunud, et minu nägemine kergitab hinna taevasse. Niimoodi pidin ma terve reisi pidevalt end kuskil nurga taga peitma nagu vaene patune.
Kotiäri tehtud, minul kohvrisse lisandunud jälle mitu uut kotti, mida absoluutselt vaja ei lähe, aga ostma ikka peab.
Lõpuks oli kell nii kaugel, et meil oli vaja koju puhkama minna, ärkasime vara ja kuna on Ramadan, polnud Hussain midagi söönud ega joonud, mina suures tuhinas samamoodi. Lõpuks nähes kui väsinud ta on, oli mul juba piinlik ta ees vett keset tänavat kulistama hakata, otsustasin, et ootan vähemalt koduni ja saan seda kuskil diskreetselt teha. WC-s või dushi all näiteks, veesulin taustaks.
Hussain kordas muidugi pidevalt, et tema jaoks pole see probleem, kui ma tema ees söön/joon, ta on sellega harjunud ning et mina ei peaks ega tohikski endale nii teha, mu keha pole harjunud ja väljas on nii kuum. Lisas veel, et Ramadan on osake tema kultuurist ning uskumusest, mitte minu omast ning ta ei eeldagi, et ma järgiksin, kui ei soovi.
Mul oli aga reisist ning kõigest selline elevus ja rõõm südames, nii palju uut nähes, et söök polnudki enam tähtis, kõht polnudki tühi. Samas oli hea kuulda, et mind ei sunnita järgmina midagi, mis poleks mulle omane.
Vett kulistama seal samas ma küll ei hakanud, esiteks siiski austusest Hussaini vastu, kuid taksosse istudes ka taksojuhi ees.
Kodu jõudes olime mõlemad väsinud ning puhkasime pisut, päikeseloojanguni oli vaid natukene aega, Hussaini jaoks tähendas see varsti päeva esimest toidukorda.
Paastu lõhkusime/lõpetasime too päev Abdulla lemmik India restoranis, minu kohustus oli jälle hästi palju pilte teha- “Kuidas Abdulla muidu kade teab olla” lausus noormees, silmis kelmikas pilk.
Minu üllatuseks istusime maha ilusas audentses katuserestoranis. Hussain selgitas kohe alguses, et ta tahab mind viia kõige ilusamatesse, kallimatesse ja kõige kohalikumatesse odavamatesse kohtadesse, et tunnetaksin ja näeksin Egiptuse mõlemat poolt.
Seal katuseterassil istudes ja Hussainiga lõpuks normaalselt koos väljas õhtustada oli nii värskendav ja uudne- Bahrainis me nii avalikult väljas käia alati ei saanud, Hussain küll andis alati oma parima, aga kuna ta veetis kodumaal nii vähe aega, siis tahes-tahtmata ei saanud me koos veeta nii palju aega, kui sooviksite. Mis omakorda tihti tülisid ning raskeid aegu tekitas.
Püüdsin endale alati selgitada, et kultuur on teine ning noormees teeb oma parima, hinge jäid siiski kriipima kahtlused- kas ikka annab oma parima, kas ta võtab mind üldse tõsiselt või käib ainult vahel aega veetmas.
Seetõttu oli Egiptuses kuidagi veel toredam- me saime lõpuks koos ringi käia, Hussain võttis mult igal pool käest kinni, proovis koguaeg mind üllatada erinevate asjadega ning võtta koosoldud ajast maksimumi.
Täpselt samamoodi ka seal restoranis- tuul sasimas juukseid, väljas mõnus suveõhtu. Mitte kuhugi pole kiiret ja aega on kõigeks.
“Teeme pilti!” ütlesin Hussainile. Noogutus. “Kas ma seda lisada võin Instasse”, uurisin veelgi. Nagu omamoodi test, mida talle tihti tegin. “No, äkki su pere näeb või nii”, vaatasin talle otsa.
“Muidugi lisa, ma tahan näidata, et mul on külas kõige tähtsam külaline”, naeratas Hussain mult käest võttes.

Sunnin Hussaini ainult lolluseid tegema