Tagasi Eestis, hing on katki. Õnneks jõudsin ilusa suve paiku, polnud Eestis käinud 4 aastat! Nii palju oli muutunud, uusi trammipeatusi, uusi kohti. Mäletan, et väga pikalt pidin Eestis ringi liikuma Google Mapsi abil.
Kas te olete kunagi mõelnud, kui turist teed küsib või mingi totu küsimuse, anname selle talle kohe andeks, sest no, ilmselgelt ta ju ei tea riiki. AGA KUI EESTLANE teed küsib või totu küsimuse, oi jumal, mis pilke ma sain. Mäletan siiani nende noorte tüdrukute pilke, kellelt küsisin, kus see Lennujaama peatus trammiga siis ikkagi asub. JA MA OLEN TALLINNAST!
Eestisse jõudnud, hakkasin koheselt asja ajama- aega pole raisata, mina tulin haridust omandama. Otsustasin valida õpinguteks ühe ilualal tegutseva erakooli, nime jätan hetkel nimetamata, sinna veel jõuame (palun tulge noomima, kui unustan kirjutada).
Kuna Eestis oli veel soe suvi, hakkasime õega ringi uudistama, ma polnud nii ammu loodust näinud! Kõik need aastad Bahraini kõrbes, koroona tõttu polnud võimalik isegi reisimas kuskil käia. Ahmisin värskust ja loodust iga hingetõmbega.
Eestimaa on ilus, Eestimaa on kohe väga väga ilus.
Millegi pärast tihti arvatakse, et kui keegi eelistab välismaal elada, siis järelikult ei salli ta oma kodumaad või ei austa seda. Kindlasti mitte, ma usun, et me kõik armastame elupäevade lõpuni oma kodumaad ning juuri.
Eestimaa on meeletult ilus riik, Eestimaal on meeletult palju võimalusi ning nii palju teha. Mind tohutult ärritavad igasugused banaanivabariigi kommentaarid või kui Eesti riiki maha tehakse, MEIE RIIGIS ON TOHUTULT PALJU VÕIMALUSI, olgem õnnelikud ja uhked.
Kindlasti on kuskil alati rohelisem või parem, kindlasti on kuskil huvitavam, aga ka Eesti väärib patsutust õlale- sa oled tubli!
Patsutust õlale väärib ka mu õde, kes mind igale poole loodusesse hakkas tarima, käisime ostsime seljakotid ning järgnevad päevad kolasime ainult ringi.
Samal ajal uudistasin koole ning koolitusi, erakool sai paika pandud ning see alustas oktoobris, tegemist oli sama harukooliga, mida ka Bahrainis kaalusin, kuigi seal oli kooli hind rohkem kui 3-kordne ning kaugõppe võimalus puudus.
Lisaks valisin endale koolituse, mida olin ka juba üsna kaua oma peas mõlgutanud, täiesti meelega jätan ütlemata, mis koolitus see oli ning kus selle jaoks käisin, SEST SEE OLI TÄIELIK SHOKEERING.
Koolitajaks oli täiesti ebaadekvaatne naisterahvas, minu julgel oletusel (ei saa küll kuidagi kinnitada) veel TÄIESTI purjus ning koolitus koosnes sellest, kuidas ta oma pidudest rääkis, kolleege taga klatsis ning end peeglist vaatas “Ma olen ikka nii ilus naine” kostus seal koolitusruumis tihemini, kui iluteemasse puutuvad õpetussõnad.
Koolitus koosnes 2-päevast, kus järgmisel pidime modelli peal tööd hakkama juba tegema. Ma ei osanud instrumente käeski hoida, nendega harjutamise asemel pidin vastama koolitaja “Kas see on tõsi, et Araabia meestele meeldivad paksud naised” stiilis küsimustele.
No, ma ei tea, mis kaalus naised kõigile eri riikide meestele meeldivad, igale oma, Hussainile näiteks meeldivad hambaaukudeta naisterahvad. Kui auk peaks olema, ravib ta selle küll ruttu terveks, ei jää keegi tähelepanuta.
Mõtted Hussainist tegid haiget…
Koolitus läbitud, raha makstud, teadmised puudu. Mul oleks vaja olnud 2 kuud jooksul läbida eksam, et saada diplom. Mis eksamist me räägime, kui mulle teadmisigi piisavalt ei edastatud. Tundsin, et nii see jääda ei saa, millisel moel ma kliente teenindama hakkaksin nende olematute oskustega? Ma oleksin nende tervisele ohtlik.
Kui ma üldiselt olen väga vaikne ning rahulik inimene, tülid ja vastuseisud tekitavad minus meeletult stressi ning ärevust, lausa sellisel määral, et mul hakkab tülitsedes alati pea ning kõht valutama ning võimalusel alati väldin stressirohkeid olukordi, elu on ka õpetanud (eks noorena sai ikka suuremat sorti tulesäde oldud), et elu on tülitsemiseks liialt lühike.
Pärast sellist kogemust koolitusega tundsin aga küll- ma pean enda eest seisma! Ma olen lihtsalt korralikult vastu näppe saanud. Võtsin end kokku ning kirjutasin koolitajale kirja.
See lugu läks inetuks, koolitajal jäi õigust toona veel ülegi, naeris vaid mu kirja peale ning soovitas Tarbijakaitsesse minna oma jutuga. Sõna läks sõna vastu.
Mäletan, et olin kurb, alles kolisin tagasi Eestisse ning juba kellegagi kuskil konflikt. Kuidas nii kergekäeliselt teisest inimesest üle sõidetakse.
Minu olukord lahenes lõpuks nii- andsin paljuski alla, sain pool rahast tagasi ning läksin eluga edasi. Kas olen selle lahendusega rahul? Kindlasti ei, aga vahel maksavad meie närvirakud ja rahulik uni ka midagi.
Tundsin Hussaini toetusest puudust. Hussain oleks läinud, sõrm püsti õhus, ning asja kohe korda ajanud ning siis mulle “Mida sa nutad, miks, ahh! Ei ole vaja iga asja peale nutta, need inimesed ei vääri sinu pisaraid, nad ei vääri sinu pilku isegi mitte, sina oled nii ilus ja tore tütarlaps, sa oled niikuinii neist juba palju parem ja neist üle. Mida sa enam nutad? Tahad, et ma kurjaks saan või? Ah?? Selliste asjade peale ei tasu ühtegi minutit oma päevast raisata, nad pole mitte keegi sinu jaoks, tule, kallis, ma ostan sulle jäätist. Aga kallistame alles kodus, okaaaay!” loengut pidanud.
Mu kallis Hussain…
Tundsin end oma kodumaal nagu võõrkeha, aeg oli teinud oma töö. Olin harjunud elama maal, kus usk on väga olulisel kohal, kus tegelikult igapäevaelu ongi ehitatud usule.
Usun, et mu blogilugejal või eestlasel üldse, on pisut raske aru saada, mida selle all mõtlen, et olen harjunud elama usklikul maal. Ma ei ole siiani enda jaoks välja mõelnud, mida ma usun ning kas ma usun. Ma lihtsalt elan oma elu ning püüan olla hea inimene ning kui seda mõnele Bahraini sõbrale selgitasin, siis vastati mulle alati naeratusega “Aga see ju ongi kõik, mis meil eluks on vaja, usk on sinu ja Jumala omavaheline asi, mitte keegi teine ei tule sulle ütlema, mida sa uskuma pead, usk on siin” ja pannakse käsi südame kohale.
Paljudel on eelarvamused islamist ning moslemitest, ma saan sellest täiesti aru, ka minul oli, enne kui Bahraini kolisin ning saan aru, kust need arvamused ning põhjused arvamusteks tulevad.
Ma ei ole naiivne ega käi ringi, roosad prillid peas. Mu blogi sai ju just sellepärast üldse tehtud- et tuua inimesteni PÄRISELU ning PÄRIS KOHALIKKE TAVASID.
Ma tean, mis maailmas toimub, kuid ma tean ka, et tavaline moslem ei tee halba, islam on ilus usk, kindlasti oma suundade ning omapäraga, aga islam igapäevas on ilus ja hooliv usk. Mitte keegi ei sunni sulle usku peale, Hussain kõige selle aja jooksul isegi ei püüdnud sundida mind palvetama ega usklikuks hakata.
Inimesed Bahrainis ei vihka teise usu esindajaid, suurem osa kohalike jaoks on üsna ükskõik, kes sa oled ja kust sa tuled, kuni sa hea ja viisakas inimene oled.
Bahrainis inimesed austavad üksteist ning kui keegi su vastu ka ebaviisakas on, piisab kui keegi talle Jumalat meelde tuletab, ning koheselt tõmmatakse tagasi.
Olin Bahrainis muutunud pehmeks, polnud vaja pidevalt valmis olla kellegagi vaidlema ning keegi ei öelnud halvasti. Inimesed olid jumalakartlikud ning see distsiplineeris neid.
Sain tunda eestlaslikku kargust ning jäikust, kõige esimesena konflikt koolitusel. Olin täiesti shokeeritud, et keegi üldse alkoholiuimas kohale ilmub ning hiljem niimoodi ründab verbaalselt. Mitte mingit austust teise vastu.
Tundsin, et harjumist kodumaal on veel küllaga.
Igatsesin Hussaini ning meie mõtisklusi elu üle. Leidsin end tihti mõtlemas, mida Hussain teeb, kas tema minu peale ka mõtleb. Kas ta üldse märganud on, et mind enam pole Bahrainis? Kas ta äkki on selle Emiraatideneiuga juba koos?
Süda oli nii valus, kuid püüdsin olla tugev