Nonii, me oleme ikka veel 2021-aastas.
Hussaini jätame küll nüüd aga mõneks ajaks turvalisse kohta kõrvale, me olime aegluubis (küll telefoni teel, aga siiski) ükteise poole jooksnud, kaela langenud ning mõistnud- ei takista vallid, ei takista kraav (meie puhul siis, ei takista kõrb ega kartulipõld).
Lugege neid ridu siis ikka lugulaulu rütmis, eks.
Kuidas see oligi, keegi mul facebookis kunagi kurtis, et ma rääkivat ainult meestest ja toidust, ma siis vahetan plaati. Tuumafüüsikast ega akrobaatikast ma palju ei tea, niisiis pajatan hoopis koolijuttu.
Mina, Carolin, käisin oma unistuste koolis!
Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on, kui viid täide oma unistusi. Mina ise, tugev ja võimekas tütarlaps, võimaldan iseendale oma unistuste erakooli.
Olin enda üle nii nii uhke, lehvitasin mõtetes väikesele minale “Vaata, me saime sellega hakkama, me tegime seda”.

Kuid kas kõik on kuld, mis hiilgab?
Olles Eestist kaua eemal olnud, polnud kursis paljude asjadega, endale üllatuseks hakkasin kuulma aina rohkem ebameeldivat tagasisidet kooli kohta, kus õpin ning ka ise märkama kummalisi asju.
Näiteks… meie koolis polnud väga palju õpetajaid. Palju tunde andis direktor või tema asetäitja.
Alguses tundus suure hurraaga muidugi kõik imeline, aga kas tõesti see ka seda oli?
“Kas sa tead, et selle kooli lõppedes ei väljasta nad sulle kutsetunnistust? Eesti haridussüsteemi ei jää jälge, et sa seal õppinud oleksid” sosistati mulle mõned kuud pärast õpingute alustamist.
Olin segaduses ning otsustasin asja uurida.
Läksin lausa nii kaugele, et detektiivi mängides otsisin endale tolle kooli lõpetanud kosmeetiku ning läksin laulujuppi ümisedes tema juurde näohooldusesse, kus siis pärast mõnda aega kliendivoodil lebades suurima üllatusega “Oi, sina kaaaa käid seal koolis? Milline kokkusattumus, Allahi vägi on ennenägematu”hüüdsin ning seejärel siseinfona kuulsin, et õpilaste- ning koolivahelised konfliktid olid üsna ammu juba pead tõstmas ning viimase (kuulu)jutuna olla direktor kalli raha eest endale maja ette purskkaevu ehitada lasknud.
Vastutasuks lubasin uurida, millise uue autoga direktor see aasta sõidab.

Kõrvalloona, näitamaks, kuidas meie elus kõik põhjusega juhtub ning omavahel ühendatud on- läksin täiesti juhuslikult iluprotseduurile oma kodu lähedal asuvasse salongi, minu tehnik oli tore tütarlaps ning hakkasime omavahel suhtlema.
Nii umbes kolmandal korral jagasin talle oma seiklusi joodik-koolitajaga. Ei nimetanud ei salongi ega koolitaja nime, kui mu tehnik hüüatas “Oota! Ega see ometi…” ning tuli välja, et too koolitaja on üsna tuntud oma trikkide poolest ning ka minu tehnikul on temaga lähedased kogemused. Samuti mitte just kõige positiivsemad.
Lõpuks otsustasin uued koolitused võtta hoopis oma tehnikult, kes üllataval kombel rahvusvaheliselt tunnustatud ilutehnik on. Kõigele lisaks sain hakata harjutamas käima seal samas salongis.
Tunne oli jälle nagu kodus, olin ilu sees ilu tegemas.

“Tsau, kuidas läheb” piilusid mind teised salongineiud. “Minu nimi on Maiken. Tema on Merit”.
Tundsin end nagu uus laps mänguväljakul, keda teised uudishimulikult nurga tagant piiluvad.
Minu rutiiniks hakkaski olema- kool, salong ning töökoht.
“Kuidas sul koolis läheb”, uurisid salongineiud mult tihti.
Nii mõnigi kord pidin tunnistama, et teate mis, ilmselt mitte kõige paremini. Tundsin, et midagi on väga valesti.
Esialgne võlu oli kadumas.
Tundsin, et koolis olid asjad ligadi-logadi- meil polnud tunniplaani, meil polnud mitte mingisugust koolisüsteemi, kust õppida. Mitte mingeid andmeid mitte kuskil, tihti oldi lausa üllatunud, kui kõik riburadapidi uksest sisse astusime, koolikotid seljas ning siis mõeldi käigu pealt, mida kus näidata.
Tegemist oli erakooliga! Ma maksin kogu hariduse eest kokku nii u 5 tuhat. Selle summa eest tahaks juba pisut ikka kvaliteeti hariduses ka saada.
Koolipäevad hakkasid aina lühenema, aina hiljem alustati, aina varem lõpetati, vahele suruti võimalikult pikk lõunapaus.
Vahel juhtus nii, et terve koolipäeva jooksul olime suutnud ainult massaazi läbi harjutada, üks kõigepealt ja siis paariline. TERVE PÄEVA JOOKSUL!
Minus hakkas kasvama rahulolematus. Lisaks kõigele haaras mind ka mure mu kutsetunnistuse osas- mille pärast ma Eestisse ju üldse tulin, Euroopas tunnustatud tunnistuse järele!
Ma võiksin vabalt ju praegu hoopis Hussaini kaisus sossutada ja lugusid koraanist kuulata, kui nüüd need aastad siin koolipingis maha nühin ja lõpuks öeldakse, et olen teinud seda ei millegi pärast, ei elaks ma seda küll üle. Oleksin omadega alguses tagasi. Aastad läinud, kuid ikkagi tühjade kätega.
“Carolin, ütle mulle uuesti, mis koolis sa käid” küsis mu käest salongineiu, kui järjekordselt seal praktiseerimas olin. Minu vastuse peale lisas, et ka tema õpib kosmeetikuks ning seda puha tasuta ning nemad lõpetavad kooli kutsetunnistusega, kõigele lisaks saab lausa 2 kutset, sest tegu on jätkuõppega, spaa teenindaja ning kosmeetik.
Vaatasin tütarlast ega uskunud oma sõnu. “Eestis saab õppida kosmeetikuks kuskil täiesti tasuta?!”

Kuulake mind nüüd kõik, kohe päris tõsiselt kuulake.
TALLINNA TEENINDUSKOOLIS SAAB ÕPPIDA KOSMEETIKUKS.
MA KORDAN, Tallinna Teeninduskoolis saab õppida kosmeetikuks.
“Tead, tule ära sealt erakoolist, sa ei saa sealt midagi, lihtsalt raiskad aega” ütles Maiken.
Minu peas hakkas idanema idee…
Ma olin suuremaosa rahast juba maksnud, aga asi polnudki enam ju rahas, MA TAHTSIN HARIDUST ning kutset!
Niimoodi Maiken mind ühel lumisel 2022 jaanuari hommikul koos oma kahe lapsega näppu võttiski ja kooli viiski.
“Nad alustasid juba küll oktoobris ja on üsna palju õppinud, kuid sul ju kogemust on, lähme räägime kooliga, äkki nad ikkagi võtavad su veel vastu, meil pole midagi kaotada”.
Vestlus läks hästi, suuresti tänu Maikenile, kes minust ainult ülivõrdes rääkis, minul jäi ainult kaasa noogutada.
Isegi õpetaja ei osanud öelda, kas kool mind võrreldes teistega nii hilja enam vastu saab võtta, aga lubati anda oma parim.
Ma ootasin seda vastust hing kinni!
Umbes nädal hiljem sain teate, et olen Tallinna Teeninduskooli uus õpilane, minule on kohandatud personaalõpe. Mis lahtiseletatult tähendas, et tuli teatud kuupäevaks tagant järele teha kõik 4 kuu tööd ja vastamised.
“Ma saan sellega hakkama” sisendasin endale.

Kallistasin Maikenit. Ilma temata ma seda võimalust poleks saanud.
Kuna erakooli tasud olid makstud, mõtlesin alguses kahes koolis korraga käia, kuid üsna kiirelt sain aru, et kus kvaliteeti ei ole, sinna kvaliteeti ka ei tule. Kõike ei saa rahas mõõta, otsustasin oma energia ning aja Teendinuskooli peale panna.
Lisaks, tunnistan ausalt, hakkasin vaikselt ka läbi põlema, kahes koolis, tööl ning salongis käia ei olnud kerge, tuli ju tagant järele ka Teeninduskooli õppematerjal läbida, töid esitada ning näidata, et teenisin endale antud võimaluse igati välja.
Mäletan, et kaalusin otsust üsna pikalt, jätta pooleli erakool tundus nagu allaandmine, rahagi juba makstud… Äkki ikka pingutan?
Iga päev vara ärgata ja kuhugi minna, mäletan, et tihti ärkasin ning unesegasena ei suutnud isegi kohe aru saada, kuhu täna minek, sest kuhugi ju iga päev minema pidi.
Lõpliku otsuse aitasid teha mu uued õpetajad, kes olid algusest peale meeletult abivalmid ja keda päriselt ka huvitas, et hakkama saaksin ning midagi omandaksin.
“Tsau, lihtsalt kontrollin, kuidas sul läheb, kas kõik on hästi”, polnud harvad korrad, kui õpetaja Facebooki kirjutas või isegi helistas, küsides kas on millegagi abi vaja. Huvitaval kombel oli minu uus õpetaja ka ise seal samas erakoolis alles hiljuti õpetaja olnud, kuid erinevatel põhjustel lahkunud ning tulnud üle Tekosse.

“Sa oled imeline, nii tark ja asjalik, ära ole enda vastu nii karm, keegi ei suuda käia kahes koolis ja mitmes töökohas, see ei tähenda ju, et sa allaandja oleksid, vali see kool, mis sind tulevikus ka kuhugi edasi viib” lohutas mind Hussain.

Veebruaris võtsin vastu otsuse, rahad on küll makstud, aga erakoolist ei saa ma mitte midagi, hariduse kvaliteet on seal PALJU madalam, kui Tekos. Asju, mida õpetatakse, on palju vähem, kui Tekos. Teeninduskoolis tundsin end, et olen kodus.

Omal ajal keskkooli lõpetades oli ikka kuulda nalju “Kes mitte midagi teha ei oska, läheb üle tee Tekosse kokaks”, sest sellel ajal arvati, et kutsekooli lähevad need, kes kuhugi mujale kas sisse ei saa või muidu tumbakad on.
Ei ole kursis, kuidas Eestis praegu kutsekoole nähakse, aga loodan, et arvamused on muutunud, oma kogemuse taustal tunnen (tunnen, ei saa öelda, et nii ongi, enne kui keegi mul käsi tuleb väänama ja advokaadiga ähvardab)- Ilualased erakoolid on Eestis üsna rahategemise koht.

NB. Etteruttavalt teatan- alates 2022 septembrist saab Tallinna Teeninduskoolis ilu õppida ka põhikooli baasil, kui mina liitusin, küsiti veel keskkooli või ülikooli pabereid (mis mul küll ka omakorda ahastuse paariks õhtuks tekitasid, sest polnud kindel, kus mu diplomid kõigi nende aastate ja kolimistega üldse sattunud on, mu tolleaegset keskkooli, Tallinna Sikupilli Keskkooli, pole isegi enam olemas).
Õpingud koosnevad 2 osast, 1,5 aastat spaa-teenindaja ning seejärel 6 kuud süvenenult kosmeetikut, lõpetad 2 kutsega.
Keskkooli baasil saad käia sessioonõppes (u 1 nädal kuus), põhikoolijärgselt tuleb koolipinki tihemini nühkida.
Kui teate mõnda asjalikku noort, kes tahaks just sellel alal õppida, andke julgelt teada. Mäletan, kuidas omal ajal kosmeetikakool just sellepärast kättesaamatuks jäi, sest olid vaid maksulised erakoolid, Tekos on kõik õpilastele TASUTA. Heade hinnete puhul saad isegi toetust.