Eelmise postituse jätkuks- pakkisin oma asjad ning lendasin Cairosse. Käes oli Ramadan, moslemite püha paastuaeg.
Egiptuse-reisist pikemalt ma juba kirjutasin, aga jätsin välja selle kurbuse, mis mul selleks ajaks hinges oli, ma ikka veel ei julgenud rääkida ega Hussainiga asjadest arutada. Mul oli meeletu hirm, et kui peaksin tagasi Euroopasse kolima, on Hussain mind teise nädala lõpuks ära unustanud ning me ei näegi enam kunagi. Minus oli nii meeletult palju emotsioone, mis kõik segunesid ning millest ma rääkida ei osanud ja seal me siis olime- Mina olin pinges ja mõtetes tihti kuskil mujal, mille läbi Hussain ilmselt asjadest valesti aru sai ja üsna pea tekkisid ka meil pinged.
Ma ei tea, kas olen sellest varem juba kirjutanud, aga kohe alguses, meie esimesel ametlikul kohtingul, ütles Hussain, et tahab minuga aus olla ning millestki rääkida. Mul käis toona tuhat mõtet peast läbi, kas noormees ütleb, et ta on abielus? Kas ta tunnistab, et me ei saa rohkem kohtuda? Midagi enamat?
Hussain võttis toona mult käest, vaatas silma ning ütles, et tal on probleeme depressiooniga ning ta võtab ravimeid (antidepressante). Ta selgitas, kuidas ta vahel maailmast eraldub ning ta ei saa sinna midagi teha, kuid tahab minuga kõige osas alati aus olla ning mitte midagi varjata. Ta rääkis, kuidas tal on paar korda olnud epilepsiahoog ning pere ta põrandalt leidnud, Hussainil olid krambid ning ta ei suutnud ise abi küsida.
Araabiamaades on haigused tabud, eriti mentaalsed. Neist ei räägita ning pigem püütakse perekeskis maha vaikida, nõnda on jäänud üksi oma murega ka Hussain, kes ise loeb ja erinevate arstide juures käib ning erinevate rohtude abil oma meeleoludele lahendust proovib leida. “Ma räägin sulle kohe ausalt neist asjust, siis sa tead, kas aksepteerid mind enda kõrvale”.
See mulle meie suhtes meeldibki, kõik need õhtud voodis pikali lage vaadates ja lihtsalt elust rääkides. Islamist, elust, maailmast, armastusest. Kõigest ja ausalt.
Ma tean, et Hussain armastab mind, meie armstusekeel on küll erinev, mina väljendan seda rohkem läbi nunnutamise ning helluse, Hussain pigem tegude näol- ta ajab su eest asju, ta tuleb teeb või toob süüa, ta sõidutab ja on asjamees. Hussain ei ole aga suur kaisutaja, esiteks pole tal varem ilmselt suhet olnud ja äkki ei teagi kallistamisest suurt midagi ja kuna minu kallistamisevajadus on nii palju suurem, siis tekibki huvide konflikt, kus üks pool tunneb, et teine äkki ei tunne enam huvi ning teine ei saa aru, miks kodus jälle paha tuju on, lisame juurde need raskemad depressioonihetked, kus noormees millegi vastu huvi ei suuda tunda, ning arusaamatused on kerged tulema.
Nägin Cairos, et noormees püüdis teha kõik endast oleneva ning olemas olla, eks see olukord oli temagi jaoks uus. Me oleme mõlemad indiviidid oma maailmavaadetega, kui sinna veel lisada kultuurilised erinevused, oleme niigi hästi hakkama saanud, ütleks mina.
Mingi hetk märkasin, et Hussainile tekib koju aina enam küpsetisi, millal ta veel sellega tegeleda jõuab, mõtlesin omaette. Küsisin lõpuks noormehelt, kust kogu see toit tuleb? Hussain selgitas nii muuseas, et ta ta koolis käib üks Ühendemiraati tüdruk, kes ta sõprade sõber on ning kes on hakanud Hussainile igapäevaselt süüa tegema, sest Hussain meenutavat talle ta venda ning see neiu väga igatseb oma venna järele.
Vaatasin seda toitu (koogid, lasanje, küpsised jnejne) ning vaatasin Hussaini. Vaatasin seda toitu ning vaatasin Hussaini.
Ma hakkasin nutma.
Minul oli asi selge- mingi imeilus, pikkade tumedate siidist juustega rikas Emiraadi tüdruk (mitte, et seda tüdrukut kunagi näinud oleksin) on minu Hussaini ära armunud ning nüüd Ramadani ajal söödab talle head ja paremat ning noormees ei saa isegi aru.
Ma nutsin veel.
Hussain muidugi tuli jooksujalu alati koju ja söötis kõik need küpsetised mulle sisse, aga ega see siis ei takistanud minul nutmast, et nüüd on kindlasti ka Hussain ära armunud ja mida mina siin üldse teen ja MIKS HUSSAIN MIND SINNA ÜLDSE KUTSUSKI, kui ise siin pulmasid planeerib ja üldse sobiksid nemad kindlasti paremini, tüdruk on ka moslem ja kes üldse mina siin olen.
Ja ma nutsin.
Arvate, et ma kordagi Hussainile oma armukadedusest mainisin? Muidugi mitte.
Ma lihtsalt nutsin.
Ühel õhtul olid meil tehtud suured plaanid, Hussain tahtis meid välja viia, aga kuna mina olin suutnud kuskilt kõhutõve hankida, oli ainuke romantiline plaan minu jaoks voodist WC-sse kõndida ning tagasi. “Ma pean ühes kohas ära käima ja paar paberit kooli kodutöö jaoks hankima” ütles peika, minu ees kummardades ja mu käsi musitades.
“Ma nii tahaks, et sina ka tuleks, ma saan paari sõbraga kokku, aga sa vist väga ei saa praegu kodust välja liikuda”. Tõele au andes ei saanud ma tõesti turvalise kodu (köh, turvalise WC) lähedusest kuhugi minna.
Lisaks tundsin, et Hussainil on ju oma-aega ka vaja, ma ei saa tal koguaeg kõrval käia igal pool, meil kõigil on omad elud. Äkki tahab semudega omi nalju teha või midagi.
Kallistasin Hussaini ning tegin talle ukselt tsaukapläuka.
Kui ma ei eksi, oli see sama õhtu, kui kodust külalise(hiirepoisi) leidsime.
Mäletan, et peitsime end suure kurja hiirepoisi eest noormehe magamistoas ning mu pilk jäi pidama neil paberitel, mille järel Hussain käis. Lugesin sealt välja tütarlapse nime…. Hussain oli terve õhtu üllatavalt õnnelik olnud, silmis läige.
Mäletan, et nutsin end too õhtu magama, olin arusaanud, et Hussain oli selle tüdrukuga kohtumas käinud ning temalt need paberid toonud.
Tundsin end kõige ebavajaliku inimesena maailmas. Mul oli nii valus.
Kuna käsil oli Ramadan ning Hussain pidi ka koolis käima, olin kodus tihti üksi. Mis juhtub, kui me üksi oleme? Me hakkame ülemõtlema.
Istusin ja tundsin, et olen end teinud lolliks- mul pole enam tööd, ma olen ei keegi. Lisaks olen stressiga kaalus juurde võtnud. Kõige ebaatraktsiivsem tütarlaps maailmas ning Hussain ei oska tulla ning selgitada, et ei soovi enam minuga koos olla.
Mulle tundus, et Hussain väldib mind.
Võtsin vastu valusa otsuse kolida tagasi Eestisse, sest kõik mis mind kuskil mujal hoidis, on ilmselgelt nüüdseks lõppenud. Tundsin, et mu süda oli nii katki ning ma ei tulnud toime olukorraga, kus Hussain oleks seda kõval häälel välja öelnud.
Ütlesin Hussainile, et mul on vaja Bahraini mõneks ajaks tagasi minna. Seda enam, et Fatema (mu ülemus kliinikus, Hussaini ema) ütles, et nad avavad kohe harukliiniku Saudi-Araabias ning mind suunatakse sinna tööle.
“Sa tood valguse ja elurõõmu mu ellu, sa oled mu särav liblikas” kallistas Hussain mind ära minnes.
Mu süda oli nii katki, mõtlesin, kuidas tegelikult ju nüüd keegi teine tema elurõõm on, kes teda naeratama paneb.
Läksin kuuks-kaheks tagasi Bahraini, pakkisin kõik oma asjad, suuremosa viisin heategevusse.
Andsin ära kingitused, mis Hussain mulle teinud oli, imeilusad püramiidide kujud. Tundsin, et pean eluga edasi minema ning ei tahtnud, et miski seda raskemaks teeks ning Hussaini meenutaks.
Olin tühi- mul oli kartus kolida tagasi Eestisse, polnud elanud seal ju enam aastaid, kas ma üldse sulandun. Inimesed kindlasti mõtlevad, et ei saanud välismaal oma eluga hakkama. Tundsin end nii üksi.
“Kõik on ju hästi, ega Eesti sõjatsoon ole! Sa tuled siia tagasi, et kooli minna ja juba varsti on see läbitud ning võid ükskõik kuhu kolida, terve maailm on valla!” lohutas mind sõbranna.
Mäletan, et ärkasin paaril ööl paanikahoo peale- mind nii hirmutas kodumaale tagasi kolimine. Mida inimesed mõtlevad, et ma ei saa mujal hakkama? Kui ma äkki Eestis olen ja kuskil pilti näen Hussainist kellegi teisega… Minu kallist Hussaini…
Ostsin kellelegi ütlemata pileti Eestisse. Tundsin, et tuleb, mis tuleb, aga pean seda tegema. Nüüdsest olen mina ise iseenda jaoks olemas ning pean olema tugev, lähen haridust omandama ning küll süda ka terveks saab, alati on saanud.
Ma ei suutnud Hussainile oma valikust rääkida, ma polnud valmis kuulma, et tal keegi teine on ning ta meie suhte lõpetab. Kõigi oma emotsioonide taustal tundsin, et kergem on ta oma elust lihtsalt kustutada ning lasta tal vaikselt oma eluga edasi minna. Kustutasin noormehe igalt poolt, blokkisin ka veel lisaks. Viskasin minema kõik kingitused, isegi selle ilusa püramiidide komplekti, mille ta mulle kunagi ammu ammu üllatusena Egiptusest koos Abdulla abiga kliinikusse saatis ja Abdulla rumala peaga hoopis ta emale andis.
Pakkisin kohvri, andsin kõik, mis kohvrisse ei mahtunud heategevusse. Kogu mu elu mahtus jälle kahte pisikesse kohvrisse, olin oma elus jälle pöördepuntkis… Ning ma lahkusin.
Mu kolimisest Eestisse ei teadnud peale mu ema ning õe mitte keegi teine.
Läksin vastu oma saatusele, üksi ning katkise südamega.