Head uut aastat, head uut aastat!
Noh… Mis ma oskan kosta. Sellist aastat poleks ma kindlasti ette osanud kujutada, eriti lõppu.
Umbes täpselt aasta tagasi käisin sõbrannaga kinos The Greatest Showmani vaatamas, mulle meeldib vaadata filme ilma treilerit nägemata, on põnevam ning huvitavam, nii, et igasugune ootus puudub.
Seal ma siis istusin- silmad kinnistatud ekraanile ja tundsin kuidas inspiratsioon minust läbi tulvas.
Olin selleks hetkeks juba aastaid Hispaanias elanud, kuid liialt mugavustsoonis, või pigem ei julgenud ma mingi hetk suurelt enam unistada. “Ah, mis mina, ma olen ju lihtsalt tavaline Carolin” mõtlesin alati, kui aeg möödus.
Isegi tööd otsides olin kuskil kõvasti allpool oma suutlikust, sest “Ma peaksin sellegi üle õnnelik olema, paljudel pole neidki võimalusi”.
Millalgi poole filmi peal kasvas minus aga meeletu trots ja tegutsemistahe, kibelesin soovist kinos püsti tõusta ja südamest habemega naisele kaasa laulda “Maailm, vaata mind, mina ka loen!!”
Pärast filmi olin kaks päeva kuskil hoopis teises maailmas, inspiratsioonilummuses, lõpuks käisin kinos veel 2 korda sama filmi vaatamas ja asi oli selge- minu elus peab miski muutuma!
Esimese asjana lõpetasin töö kohas, mis mulle meeletut stressi tekitas, kohas kus olin pärast 2 aastat ikka veel “Solo una chica de Eslovenia o Rumania” ning keskendusin tööle, mis võimaldas rohkem aega iseendale ning enesearendusele.
Lisaks sellele kolisin, Plaza Universitadi kärast ja 2017 aasta terrorismiõhtu mälestustest eemale Carrer de Mallorcale, kus kohtusin oma imearmsa Davidega. Eelmise aasta jõulud said samuti seal veedetud, tõeliselt Eestihõngulised jõulud koos eestlastest sõpradega.
Lisaks hakkasin uuesti koolis käima- Inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ning lisaks immigratsioon.
Sain aina rohkem aru mis asjad elus on minu jaoks tähtsad, leidsin tee Esperanca ühenduseni- grupp inimesi, kes igal nvl kogunesid, oma rahadest süüa ning riideid ostsid ning üheskoos mööda Barcelona tänavaid käisime neid kodututele jagamas. Kohtasin nii toredaid inimesi- inimesi, kes soovist aidata kogunesid ja andsid endast nii palju neile, kes mitte kunagi neile midagi peale siira tänu vastu ei saaks anda. Kõik need ilma koduta tänaval olijad, kellel oli oma lugu, paljud neist olid kunagi olnud saavutamas midagi suurt oma elus, aga saatusel olid omad plaanid.
Isegi 1 eesti noormehega kohtusin tänaval, müüs toidu ostmiseks isetehtud käepaelu ning rääkis mulle oma loo. Eelmise nädala alguses märkasin täiesti üllatusena, et temast oli Esperanca lehel postitus tehtud- kodutu poiss, kelle koera Hispaania politsei maha lasi.
Kuna poisi kontakte polnud välja toodud ning nime ei teatud, otsustasin ise välja uurida, kas tegu oli ikkagi sama inimesega, keda mina aasta alguses kohtasin. Oligi.
Lisaks viibisin 1 riigi ajaloolise hetke sees- Kataloonia soov ning katse iseseisvuda, näha nii lähedalt midagi nii suurt, olla ise selle kõige keskel, koos kõigi nende inimestega, näha kuidas see mõjutas inimesi ka pikalt pärast referendumi.
Samamoodi saatuse soovil olin ma tol kurval päeval La Rambla läheduses, see hetk kui minibuss inimesi rammis ning meid kõiki La Rambla-Universitadi ümbrusesse suleti, teadsime vaid nii palju, et kindel polnud miski, kas toimub veel midagi suuremat või võime rahulikumalt hingata. Ka aasta hiljem, 2018, toodi lilli mälestuspaika Plaza Universitadil.
Elu 2018. aastal oli Barcelonas kõigi nende 2017. aastal toimunud sündmuste järel muutunud, inimesed olid tähelepanelikumad, turiste liikus vähem.
Seejärel tuli suurim muutus- pakkumine kolida Kuveiti. Me kõik teame, kuidas see läks.. (naer) JA UUS ELU BAHREINIS. (fanfaariheli)
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui tänulik selle võimaluse eest olen!
Muide, minu suurel kaitsjal ja kangelasel aka Mohsinil on täna sünnipäev!! Palju palju õnne talle, ta on üks imelisemaid ja toetavamaid uusi sõpru mu elus. Ja ta perre peaks lähipäevil uus tütar sündima!
Eks kindlasti praegune aeg ja pühad tekitavad minus pisut igatsust ning melanhooliat, mõtlen palju oma vanaema peale, tahaks temaga nii väga iga momenti ja uudist jagada. Tahaks, et ta teaks, kui väga igatsen temaga teleka ees teki sees sossutatud õhtuid ning kuidas kõigest alati rääkida saime. Kuidas ta vahel torisema kippus, aga lõpuks alati mu plaane ning soove toetas, isegi kui see tema jaoks iseenda tahaplaanile jätmist tähendas. Õppisin temalt nii palju kuidas olla parem inimene. Loodan, et ta tunneks mu üle uhkust.
Aga mis siis ikkagi pühade ajal toimus- Kui aus olla, polnud mul jõuludeks suuri lootusi, Bahrein on siiski Islamiriik ning jõule siin ei peeta.
Saudi Araabias ei tohiks näiteks sõna “jõulud” isegi mainida, võib tulla suuri probleeme, veel enam kuidagi moodi tähistamine.
Bahreinis on lood aga õnneks teised- kliinikus on meil 2 kuuske, jõulude puhul korraldati pidusöök, seda korraldati küll “täname tehtud töö eest” nime all, aga väga armsalt oli see vaikimisi 24.ndale planeeritud, kohalikud töötajad ning hindud soovisid kõigile, kes nende meelest jõuluusku olid, ilusaid jõule, 4 erinevat torti oli tellitud. Ega mina siis ka päris mats olnud, tellisin omalt poolt kingiks kõigile ilusas pakendis brownisid.

Sellega seoses juhtus ka naljakas lugu- läksin vastuvõttu ja ilusate soovide saatel ulatasin Fatemale brownikarbi, siis kallistasime ja seejärel pöördusin Abdulla poole, et … Häid jõule ja värki. Abdulla läks näost punaseks, mina pooleldi juba küürus, et kallistama hakata, Abdulla jätkuvalt jäigalt toolil, vaatab paremale ning vasakule. Tõmbusin siis tagasi, et .. on kõik okei ikka? Lõhnan äkki halvasti… Abdulla piiksatas see järel, et ta ei saa mind kallistada, et ta on ju moslem. Ups! Arvake, kui punaseks ma näost muutusin. Pagesin kiiruga kööki kanashaslõki ja tordi järele.
Kuna kolleegidele olid nende kommentaarid selleks hetkeks juba andeks antud, otsustasime jõulud koos veeta. Lõpuks küll plaanid pisut muutusid ning oma osakonna kolleegidega veetsin 21. detsembri 24nda asemel. Kohtusime kõik kell 18 kliinikus, tegime kuuse ees-taga-peal-all fotoshoodid ja läksime edasi linna peale.
Kolleegil oli õnneks suur auto, kuhu kõik 8-kesi ilusasti ära mahtusime ning sõit linna võis alata. Minule sokutati pähe jõulumüts ning kõlaritest pandi käima jõululaulud. No, ega siis saanud laululust ju õhku rippuma jääda, minu isiklik missioon sel õhtul oli kõigile Manama (Bahreini pealinn) peal jalutajatele tutvustada “Last Christmas” ning “All i want for Christmas” remixe oma imeilusa inglihääle kaudu.
Pole küll Bahreini viimaseid uudiseid jälginud, aga tööle minnes tunduvad tänavad sellest õhtust saadik tühjemad olevat…
Alustuseks tegime tiiru kohalikus meelelahtusalas/pargis- Prince Khalifa Bin Salman Park Hidd.
Kui mosee taustal päkapikmütsiga fotod tehtud ja pargipatrullilt juba liialt kurje pilke saime, tuli pillid (mütsid) kotti pakkida ja õhtusöögile suunduda.
Õhtusöögikohaks valisime Filipiini restorani, sest ükski endast lugupidav filipiin ei saada pidu mööda ilma karaoketa, ja neid leiab üldiselt vaid nende endi restoranidest. Laud oli lookas, kõhud olid täis, aknaklaasid klirisema lauldud ning põrand puhtaks tantsitud ning tuligi sammud kodupoole seada. Pidu kiire ning korralik.




( Moshee taustal jõulupilti)

24nda veetsin koos Kveta- ning doktor Annaga. Annal oli varuks üllatus ning avastasin end jõule pidamas LA VINOTECA BARCELONAS!!! Barcelona vinoteek. Menüü hispaania keeles, Kataloonia, Hispaania ning Ladina-Ameerika toidud (olen aru saanud, et paljude jaoks on see ala kõik üks suur segapudrukapsas ja kõik samasse auku)
Nautisime tapaseid ning live-muusikat, sulgesin silmad ja oleksin justkui tagasi Hispaanias olnud…



Jõulude ning vana-aasta õhtu vahele jääv aeg kaob, nagu alati, kuskil omamoodi udus, pole kindel, mis päev on, või mis kellaeg. Ja kas sellel ongi tähtsust.
Armas oli, et paljud kohalikud patsiendid soovisid häid jõule ning ilusat uut aastat, isegi kui nad ise neist kumbagi ei pea.
Meeldejäävaim soov patsiendilt oli minekule sättides “Palju õnne sünnipäevaks”, mis meele terveks päevaks heaks tegi.
Naisel oli meeles, et miskit nagu neil eurooplastel toimub, aga mis täpsemalt, ja vähemalt proovis meeles pidada! Kui nii võtta, siis juba 16ndal jaanuaril ongi mu sünnipäev, nii, et suur suur aitäh ilusate soovide eest.
Vana-aasta õhtuks sain ma erinevaid pakkumisi, üks uhkem kui teine. Mõtlesin, et küll oleks ju vahva ennast lille lüüa ja kuskil udupeenes restoranis pilte teha ja oiii, kus siis kõik kadetseksid.
Tõelisus oli aga see, et vahetasime kolleegi palvel vahetused ning kui kell 22 lõi ja tööpäev otsa sai, olin ma nii väsinud, et ainus soov oli koju magama minna.
Ja keda ma niikuinii lollitada tahtsin, kuskil ülerahvastatud peokohas kiiruga pilte teha enne südaööd , et kõiki Instas kadedaks ajada “On temal ikka seal Bahreinis elu” poleks väga minu teema. Aastas on 365 päeva elu nautida, mida niikuinii teha kavatsen ja 28-aastasena on 1 korralik unepoiss pärast töömaratoni vägagi hinnas, rohkem kui hästi lõhnavad sheiginoormehed ning kaaviar kullatud nõudel.
Polnud ma arvestanud aga sellega, et liiklus oli hullumeelne, lisaks kohalikene olid Bahreini pidustusi nautima tulnud ka Saudid.
Olin juba nõutult kliiniku ees Google Mapsi välja koukimas, et jalutuskäigu teekonda selgeks teha, kui pimedusest jõulukallistustele allergiline Abdulla välja ilmus ja uuris, kas mul on abi vaja. Kui päris aus olla, on meie omavaheline suhtlus viimasel ajal üsna üle kivide ja kändude olnud, noormehel on kange iseloom ja ega ma isegi papist tüdruk ole, nii, et vastuollu minemine on kerge tulema.
Üle päeva ei soovi mina temaga rääkida ning üsna pikalt ignoreeris Abdulla ka minu olemasolu.
Vana-aasta õhtul hakkas tal minust vist siiski kahju, kutsus auto peale ja lubas koju viia. Kui aus olla, oli meil isegi täitsa tore autosõit. Teistest eemal kahekesi saime vabamalt suhelda ning noormehel ei olnud vajadust teiste ees maailma asju paika panna. Arutasime mööduvat aastat ning oma hiilge- ning madalseise. Noormees muheles, et teab minust kõike- mu elu Kuveidis ning eelnevat töökohta, et Mohsin pidavat minust palju rääkima ja Abdullale pilte näitama.
Ei mingit privaatsust siin riigis, ma ütlen.
Aga noh, kui minu Kuveidi prussakaüleelamised kellegi päeva helgemaks teevad ja mured väiksemana tunduma panevad, siis olge lahked. Mis saab minul selle vastu olla, et noormehed minust rääkida tahavad.
Nii ma uue-aasta vastu võtsin- teki all, nina telefonis. Ja ma poleks rohkem rahul saanud olla.
Uuel aastal uued ettevõtmised!

“Carolin, miks sa nii valge oled. Carolin, kas sina ei taha seksikas olla” my ass, ma ütlen. Mul oli vaja vaid 2 päeva festivalil olla, kui mind kolmandaks päevaks juba tagasi kliinikusse kutsuti “Meil on vaja kedagi, kes olukordadega hakkama saaks, ma eemaldan su festivalilt” sain laupäeval Mohsinilt teate. Tee veel head tööd, ei lasta enam üldse lulli lüüa.
Kui päris aus olla, olin ma üsna õnnelik, et seal rohkem olema ei pidanud, esiteks polnud keegi korraldanud mulle transporti- maksin iga päev suuri summasid, et taksoga kohale saada- festival asus Bahreini piiri ääres, Saudi Araabia külje all.
Kõige toredam oli muidugi laupäev- tellisin varakult takso, et õigel ajal kolleegi maja ees olla, kes mind aga 40 minutit maja ees lasi oodata, sest … sest miks mitte.
Kokkulepe oli, et kohtume kell 15 tema maja ees, lähme koos tema autoga edasi. Okei, olin kell 15 kohal- “Habibi, ma pole koduski …” sain whatsi, kui olin küsinud, et kas tohin sisse minna.
Okei, lubas tagasi olla 15.30.
Kõlgutasin ei-kusagil-kõrbes jalga, kolleeg elab kohas, kus on vaid käputäis eramaju ja ülejäänud- kõrbeliiv ja tühi väli. Kell 15.40 saatsin sõnumi “Anna teada, kui kodus oled”
Ei mingit vastust.
Lõpuks helistas mulle teine kolleeg, kes pool kogemata välja rääkis, et minu “mitte kodus olev kolleeg” on tegelikult kogu selle aja kodus olnud!
Reedel seevastu õnnestus mul enne tööle minemist osa võtta esimesest perekondlikust pidulikust lõunast- Eestis elades ei teadnud ma kedagi, kellel oleks kombeks teatud nädalapäeval terve pere- või suguvõsaga lõunaks või õhtusöögiks kokku saada.
Hispaanias oli selleks toredaks päevaks pühapäev, vanem generatsioon läks hommikul kirikusse, hiljem kohtuti kodus ja söödi koos.
Kui mõnigi kord selle tähtsa sündmuse ära unustasin ja mõnele sõbrale kohtumist pakkusin, läksid sõpradel silmad alati suureks “Carolin, pühapäev! Ma söön lõunat koos oma abuelitaga, dios mios!”
Olgu sa siis kes tahes- badass või playa kutt, pühapäeval istud koos oma abuelitaga lõunalauas, lips ees ning käes viisakalt süles ja loed talle ajalehest uusimaid päevakajalisi uudiseid.
Kuna mind on õnnistatud nii toreda sõbraga, nagu selleks Cristian on, sain tihti pühapäeviti tema ja ta pere lõunatest osa võtta. Imeline perekond! Lõpuks sattusime mõlemad Sagrada Familia kõrvale elama, mis siis elult veel tahta- kohvitass näpus, kass süles ning sõbra perega Sagrada Familia vaadet nautida.
Bahreinis on selleks tähtsaks päevaks aga reede- töökaaslane kutsus enda juurde, aega võttis õige koha leidmine, mingi aeg leidsime end autojuhiga vägagi küsitava maja eest- maja oli üleni mustaks värvitud, isegi aknaklaasid olid mustad, maja ees rippusid suured plakatid araabia keelsete siltide- ning loosungitega, lisaks olid suured plakatid erinevate inimeste nägudega, mina ei tundnud piltide pealt kedagi ära.
Rippusid Saudi-Araabia lipud, mõõk. Mul läks kõhus õõnsaks. Autojuht tahtis jalga lasta, lõi risti ette ja ütles, et see on siin mingi ISIS-e kontor vist (Kindlasti ei olnud, lisan kohe ära!)
Ma ei julgenud pilti ka teha, võib-olla teine kord kuidagi salaja teen, kui sinna veel satun.
Kuveidis olles nägin sarnast maja, ka seal olid aknaklaasid tumedaks tehtud, väljas rippusid mustad lipud- tuttavatelt uurides selgitasid nad, et nende usul on alaliigid ning neid majades kohtuvad paduusklikud, Kuveidi maja kohta teati rääkida, et sealsed usklikud teatud ajal aastas leinaajal karistavad end, et saada patuks vabaks- löövad end puust kurikaga, kuhu sisse on pikitud naelad.
Kuveidis elav Armeenia tuttav ütles, et nägi kord kuidas ta sõber, kelle pere sellesse usuliiki kuulub, end teadvusetuks peksis ning haiglasse viidi.
Ma kindlasti võtan selle aja ning uurin nende asjade kohta lähemalt, hetkel põhineb mu info vaid kohalikelt saadud põhjendustel ning selgitustel.
Kui jumala ning google mapsi abiga olime õige maja siiski üles leidnud, tõmbas mu autojuht kummivilina saatel kaabet ning hüüdis veel järgi, et hoidku ma end.
Ja rohkem ma teda ei näinudki, päris ausalt. Lõpetas töötamise, aga sellest kirjutan lähemalt hiljem.
Töökaaslase sugulane juhatajas mind majja- maja oli imeilus! Sisustatud araablastele kohaselt kullatud elementidega- kõike oli külluses, kullatud värviga värvitud diivanid, imeilusad diivanipadjad, nagu kuskil lossis. Nurgas tossamas viirukilamp.
Sisse astudes vasakut kätt toas olid mehed, märkasin neid vaid silmanurgast, sest mind suunati kohe edasi, isa, vendade ning teiste meestega perest mind ei tutvustatud ning nemad meie ruumi tulla ei tohtinud.
Liikusin edasi nn naiste alale- suurde ruumi, kus mind tutvustati ema, tädide, tädilaste jne naispoolega. Naised traditsioonilisi kuubesid ei kandnud, sest olid omas kodus, vanemad generatsioonil olid siiski pikad kleidid, noorematel pigem püksid ja pluusid.
Seejärel kaeti laud, kuigi mis oli puudu … oli laud. Kohalikud ei söö laualt, toidud kaetakse põrandale, kuhu on laotaud kaunistatud kile.
Isegi väljas söömas käies on igas restoranis oma ruumid, kus kohalikud saavad oma traditsioonide kohaselt põrandal istudes süüa. Lisaks kasutavad kohalikud söömiseks käsi, toit on suurel vaagnal või kausis ning siis kõik korda mööda võtavad. Parimal juhul kasutatakse lusikat, kõige söömiseks.
Olen proovinud kätega süüa, ei tule mitte välja, lisaks on see väga harjumatu, aga eks harjutamine pidigi meistriks tegema. Minu jaoks toodi lusikas ja nuga. Kui nii jätkub, hakkan kahvli kasutamist unustama. Juba tunnen, et lusikas on kõige söömiseks palju mugavam- hops lusikale ja ruttu kõhtu.
Samamoodi olen seni vaid laual söömisega piirdunud ning esimese hooga ei osanud ma kuidagi poosi võtta, kuidas mugav oleks.
Töökaaslase ema nägi mu kimbatust ja oli valmis minu jaoks eraldi lauakoha katma. Kuna ei soovinud kedagi solvata, ja endal ka huvitav uusi asju proovida, otsustasin siiski põrandale teiste seltsi jääda. Töökaaslane tõi oma abaya (must kuub), et saaksin seeliku sellega katta, kui kardan, et teised mu hämaraid kohti näha võiksid, rumala peaga olin seeliku selga pannud.
Toit oli imeline!! Kohalik toit on tõesti hea- sõime, otse loomulikult, riisi. Krevettidega. Tavalist valget riisi oli ka. Värske salat granaatõuna seemnetega, millele valati spetsiaalsest kannust sidrunimahla. Veiseliha kartuliga, hiljem toodi teed piimaga ning mannakooki. Kõike oli nii palju! Nii kui taldriku tühjaks sain, tõsteti midagi uut asemele, ma polnud kindel, kas toidu alles jätmine või keeldumine oleks ehk solvav, nii, et proovisin kuidagi kõigega ühele poole saada.
Söömise ajal märkasin, et kui meie istusime kõik maas vaibal ringis, siis meie selja taga oli noor tüdruk, kes sõi meist eraldi oma kandiku pealt. Hiljem uurisin töökaaslaselt- tegu oli ta tädi teenijaga, Etiooplanna. Teenijad ei söö kunagi pererahvaga koos, tavaliselt ei kutsuta neid enda seltsigi, vaid viiakse toit näiteks kööki. Too tütarlaps tohtis meiega aga samas ruumis viibida, küll aga oma alal ja oma nõudega.
Seejärel läksime end festivaliks riidesse panema, mina olin selga pannud, nagu juba mainisin, seeliku. Isegi ei mõelnud selle peale, et jalad olid põlvest saadik katmata, sest igapäevaelus ei mängi see rolli, Bahrein on vägagi avatud mõtlemisega riik. Töökaaslane on siiski usklikust perest, aga festivali puhul valis ta traditsioonilise musta abaya asemel roosa pükskostüümi, otse Zarast! Juuksed kattis musta salli asemel valgega, püksid olid Capri lõikega, jättes pahkluu paljas. Jätke meelde- vaid pahkluu. Ning randmed olid näha.
Töökaaslane ja ta meie vanune sugulane, hiljem, kui olime vanemast generatsioonist eemaldunud, selgitasid, et isapoolne suguvõsa on väga usklikud ja kas ma märkasin nende pahaks pandavaid pilke mu töökaaslase PALJASTE kehaosade suunas. Aka pahkluu ja randmed. Emapoolne suguvõsa pidi aga avatum olema, nii, et paljudel juhtudel oleneb ema tujust, kuidas ja kas töökaaslane (25-aastane) tohib välja minna.
Mainin ka ära, et pärast festivali läksime õhust sööma ning poole peal helistas töökaaslase vend, kelle meelest tütarlaps oli liiga kauaks välja jäänud ning käskis koju minna. Vend on oluliselt noorem, 17. Kuna tegu on aga meespoolega peres, pidi tütarlaps toidu pakkima ja koju minema.
Seeliku kandmise osas mainin veel ära, et see polnud siiski nii hea mõte- kui igapäevaelus see rolli ei oma, siis festivalil, mida hämaramaks läks, seda julgemalt hakati pilke viskama, ja kujutate ette- kõige hukkamõistvamate pilkudega olid naised! Minu enda vanused!
Nägin mitmeid, kes sõpradele õlale koputasid ning minu poole viipasid. Nii palju siis sõsarkonnast ning naiste kokkuhoidvusest.
Ma muidugi tuju hoidmise eesmärgil väga ei jälginud, kes mind kuidas vaatas. Mehed ei jõllitanud, noormehed viskasid salaja pilke, aga jäid siiski viisakuse piiridesse- naiste jõllitamine pole siinses ühiskonnas aksepteeritud.
Kui 1 meesterahvas muidugi välja arvata, istusin festivalitelgis kaugel nurgas, puhkasin jalgu, jagasin sõpradega üritusest pilte, kui meie tee- ning datlilaua juurde kogunes grupp traditsioonilises ning tavariietes noormehi, küsisid kliiniku kohta ning korraga 1 neist märkas mind- ja enam ei lõpetanud, kõva häälega “Kes see neiu seal taga on? Mis ta nimi on? Kas ta on arst teie kliinikus? Mina tulen vaid siis, kui tema mind vastu võtab. Carolin? Carolin!! Ma tulen kohe sinna!” Töökaaslased hakkasid juba üksteisele otsa vaatama. “Carolin, sa ei ole arst? Mida sa kliinikus teed? Ma tahan sinuga rääkida” Lõpuks pidid kliiniku meestöötajad sekkuma ning suunasid datlitest lõviks (siin maal siis vist pigem kaameliks?) söönud mehepoja lahkuma, kolleegid lohutasid, et kindlasti ei luba keegi tal vaid minu juurde protseduurile tulla, kui tunnen, et see on ebamugav.
Festivalist endast veel- Tore oli! Barcelonas elades olin ma nii harjunud, koguaeg toimus midagi, alati oli kuskil mõne linna või küla Festa Major (linnapidustus), kus kohalikud oma piirkonna lille lõid ning ära ehtisid, muusikud mängisid, lapsed jooksid, kõik tantsisid. Inimesed elasid iga momenti oma elus täiel rinnal iga päev. Isegi kaugemalt inimesed kohale tulid, katalaanid inimtorne tegid… Igatsus sellise melu järele on ikka tekkinud, seetõttu oligi õhin, kui kuulsin, et mind Bahreini Rahvuspäeva pidustustele kutsuti kliinikule reklaami tegema.
Ala oli suur, sama kus mõni aeg tagasi maratonil käisin aega võtmas- Bahrain International Circuit. Samas kohas korraldatakse ka F1 võidusõite!

Esinesid kohalikud muusikud, tantsutrupid. Tantsulava oli täpselt meie telgi kõrval, tööd oli palju ning lähemale ei saanud minna, aga silma jäid nii Bahreini kui Saudi-Araabia lipud. Tantsisid ainult mehed, naised ilmselt pole lubatud. Kava koosneb vaid paarist erinevast sammust ning rütmi annavad trummilöögid. “Tants” kui selline erineb väga sellest, mida olin harjunud Barcelona klubides nägema ja kliinikuski kuulen tihti nalju “valged ja nende enesenäitamine”, ehk siis tants ja enese liigutamine, millega nt mina harjunud olen, on kohalike jaoks kindlalt liiga palju.
Paljud kohalikud on tunnistanud, et nad ei oska tantsida ning discol pole neil midagi teha, ei ole harjunud end muusika järgi liigutama. Aga jällegi- erandid kinnitavad reeglit, eriti Bahreinis, siin on ööklube ja pubisid, kus pidu hommikuni ja nii mõnelgi puus hoogsalt tantsurütmis kaasa liigub.
Iga päev oli kontsert kohaliku muusikaga ning ILUTULESTIK! Ilutulestik oli võimas, õnneks oskasin õigel ajal osa sellest ka videole saada.
Ümberringi olid muidugi telgid, kes reklaamis oma tooteid, kes müüs toitu, festival nagu festival ikka. Mulle toodi nii palju erinevaid tootetutvustusi ja kreeme, kõrvalpoe parfüümimüüjad kinkisid lõhnaõlisid, ausalt, kui keegi Bahreini peaks kunagi lendama ja näohooldustooted koju on jäänud, võtke ühendust!
Pühapäevaks suunati mind tagasi kliinikusse, pühade puhuks olid paljud protseduurid kuni -80% soodsamad, vastuvõtu laua taga olid abikäed ulatanud nii juhataja kui teised tähtsad ninad, isegi Mohsin oli arvuti taha pandud.
Tööle jõudes võtsid mind vastu uuesti ühinemise rõõmust pakatavad filipiinineiud “Caroliiiin, jumal tänatud, sa oled tagasi. CAROLIN ON TAGASIII. Me nii igatsesime sind, ära enam kunagi mine. Saab jälle kergendatult hingata” kallistati ja õhati terve päeva, kellel oli lisaks kodust toitu kaasa võetud, kes maiustusi tõi, kes niisama kallistas. Unusta või kogu eelmisel nädalal juhtunu ära!
“Carolin, mina lähen sinna uude avatavasse kliinikusse ainult siis, kui sina ka tuled” ütles mulle eile Annie. Täna kutsus mind nurga taha sositama Cristina “Ma ütlesin Mohsinile, et sina pead ka tulema uude kliinikusse, mina muidu ei lähe”
Uue kliiniku avamise kuupäev pole veel üldsegi kindel, ning sinna üle viidav töökollektiiv sammuti mitte. Eks näis, mis elu ja tulevik toob. Õnneks on kohatud kommentaarid selleks puhuks lõppenud, mu tiimikaaslased olid kohe eriti armsad, ja mis mul üle jäi- andsin kõik nende mõtlematud laused andeks.
Leppimise märgiks otsustasime koos jõuluõhtusöögile minna, Filipiinidel tähistatakse ka jõule, veel enam- neil käivad ka päkapikud!! Küll pannakse aknalauale aga sokk, mitte suss. Ja päkapikud käivad vaid 2 nädalat.
Lõpp kokkuvõttes tuli jõulutähistamist oodatust palju rohkem, nii, et sellest teen eraldi postituse.
Seniks tsau-pakaa!!

Tereeeee hommikust.
Annan teada, et meil on tööjuures ametlikult alanud Hullud Päevad, ainult Stockman on puudu. Ma isegi ei tea, mis täpsemalt seda soodustanud on, kas vihmaste ilmade lõpp, palgapäevad, või see, et oleme viimastel päevadel kliiniku Instasse palju uusi reklaame kuulsustega lisanud.
Kui te seda viimast piisavaks põhjuseks ei pea, lugege seda- mul oli eelmine nädal patsient, 40-ndates meesterahvas, läksin vastuvõttu talle ilusasti vastu, tõin kabinetti, palusin pikali heita ja uurisin, mis mureks ja mis meil plaanis teha on- meesterahvas oli endale Fresh Glow paketi ostnud, aga ta isegi ei teadnud, mida see sisaldab. Lisaks polevat ta elus kunagi varem kliinikus käinud, aga juhuslikult nägi ta meie Instast, et kohalik Bahreini kuulsus tegi siin Hydrafaciali, siis tuli ju loomulikult tal endal ka autole hääled sisse panna ja meie poole sõitma hakata.
Ja mina veel mõtlesin, et keda need influencerid nii väga ikka mõjutavad…
Aga patsiendi soov on käsuks, tegime kõik soovitu talle ära, sain veel hulga kiita, et nii professionaali pole tema varem kohanud (nojah, ega ta pole ju varem kliinikus käinud ka..)
Aga nali-naljaks, olen kogu oma vaba aja tõesti õpingute alla pannud, hetkel olen diplomiga austatud tegema Hydrafaciali, Carbon Peeli, Lip Lighteningi (Kuidas Eestis neid nimetatakse? Huulte helendus? Huulte valgendus? Ja kas üldse keegi peabki tegema, eestlase huuletoon ilmselt tiba teine?)
Carbon Peeli ei julgenud ma pikalt ise teha, see heli ja lõhn, mis carboni eemaldamisel esimeses etapis tuleb on hirmutav nii patsiendile kui minule, esimesel korral anti mulle ettehoiatamata laser kätte- hakka tegema. Vastu ei saanud ju ka vaielda, tahaks endast ikka head muljet jätta, hakkasin tegema. Jutti toodi kohe 2 teist patsienti ka järele, ma higistasin oma töövormi vist esimese 5 minutiga täis, näost olin igatahes tulipunane ja jalad tudisesid terve õhtu järgi, kolleegidel nalja kui palju käsi mu põlvele panna ja siis tudisemist tunda.
Kuna nüüdseks oleme niivõrd üle broneeritud olnud ja eile jäi 1 kolleeg ka haigeks, nii, et meil oli 2 töötaja peale samal ajal 5 patsienti ootamas, 1 neist kohalik kuulsus. Lisaks käis Abdulla ukse taga kraapimas ja kähisemas, et “Carolin, patsient ootab juuuu” siis polnud aega isegi jalga enam väristada, ühe käega tulistasin laserit, siis hopp- salto- pool kükk ja tirel ning teise käega Hydrafaciali masinast, patsientide huuled sain ka puusalt sihtides heledamaks. Polnud aega neile kreemegi välja kirjutada, komplimendi ja nalja saatel kergelt seljale lükates saatsin kõik alla apteeki, palusin öelda, mis protseduurilt nad saabuvad ja küll kreemipotsikud valmis pannakse.
Kui lõpuks 2 minutit enne kliiniku sulgemist lõpuks WC-s sain minna, olid tuled juba kustus, kobasin telefoniga enda kabiini minna kui sinna ka lõpuks “CAROLIIIIN, CAROLIIIN. CAAAAAAR, KUS ON CAROLIIIIN” kuulsin, siis hakkasin lihtsalt kõva häälega üksi pimedas naerma. No täiesti lõpp, ei saa WC-ssegi sekundiks hiilida.
Õnneks oli naermist ka päeva jooksul- kell 19 oleks pidanud olema topeltaeg ühel paarikesel, kell 19.40 sain lõpuks nad vabanduste saatel vastu võtta, kutsusin mõlemad korraga kabinetti, et nad enam ootama ei peaks, lubasin, et kohe kui kolleeg vabaneb, saadan neist teise tema juurde. Lõpuks oli meil muidugi nii lõbus, et noormees lubas oma tüdruku ära oodata ja siis ka minu juures protseduuri teha. Noormehel oli pisut rasusem nahk ja käiku tuli võtta “manual extraction” metalne seadeldis, hakkasin nina puhastama, mis on väga väga õrn osa meie näost ja seal oli seda puhastamist ikka palju, märkasin, et noormehel pisarad voolasid. Mul hakkas nii kahju! Noormees ilmselt ei tahtnud oma tüdruku ees välja ka näidata, keeldus isegi salfrätikust, ütles, et ma teeks kõik mis vaja, pole hullu. Õnneks ta tüdruksõber oli armas, lohutas teda seal ja naljatasime omavahel.
Kui lõpuks näomaski paigaldamiseks läks, sain ma aru, et noormehe näoproportsioonid on maski jaoks pisut suuremad, sellises olukorras olen ma vaikselt nina koha lahti lõiganud, et ruumi rohkem oleks, aga too hetk oli mul ju noormehe tütarlaps seal samas, püüdsin siis kuidagi seljaga seal maski lõigata, asetasin näole ja sain aru, et ikkagi on väike. Tundsin, et muutun näost punaseks- tütarlaps sai muidugi ka aru, et vaesel poisil niigi tegemist pisarate hoidmisega, nüüd mask ka väike… Proovisime mõlemad tõsiseks jääda, aga teate kui raske see on, kui terve aja nalju tehtud ja naerdud! Naeruuss oli ju ikka veel kõhus, nii, et kui ma lõpuks ilma varjamata need käärid välja võtsin ja lõikama hakkasin, et kuidagigi asja saada, pahvatas tüdruksõber suure häälega naerma, ja mina muidugi järgi- otse noormehe kõrva sisse röökides, sest tema pea oli minu ees.
Ja no, ei saanud kuidagi pidama, mul oli niiii piinlik!!! Ma kartsin, et Mohsin tuleb ja viib mu otse lennujaama esimese lennu peale, et kes see niimoodi naerab patsiendi üle. Aga aga.. ma ei naeeeernud ju paha pärast, lihtsalt see moment ja olukord.
Igatahes olid patsiendid toredad, naersid ise ka kaasa. Lahku läksime sõbralike nootidega ja noormees oli oma puhta näonaha üle väga õnnelik.
Ükskord oli mul sarnane olukord ühe teise noormehega, puhastasin nina, see oli juba punane ja noormehel pisarad voolamas (samas pisarakanalit ei saa kontrollida, see ilmselt hakkabki tööle nina puhul, aevastama ajavat ka), mina siis lõpetasin tegevuse, et vabandust, kas teiega on ikka kõik korras, väga vabandan, kui liiga valus, lõpetan kohe kui soovite. Samal ajal vastas nutuse häälega noormees “Ei, palun tehke lõpuni, minuga on kõik korras, lihtsalt natukene nutan. Elu ongi vahel raske”.
See on lihtsalt nii sürr, kabinetti tulevad oma traditsioonilistel valgetes üleriietes ja peakatetega meestrahvad, nad tunduvad alati nii tõsised ja kardan, et on kurjad. Aga siis lamamistoolil “Palun tehke mu ninnu ikka puhtaks, naine kah käskis, ega elu ei peagi kerge olema”
Ah, kullakesed.
Ja kui kellegi peaks veel kahtluseid olema- MA TÄIEGA ARMASTAN OMA TÖÖD!!
Õnneks koju saabudes juhtusin naabriga kokku, kellega endale teed tegime, tema empsi korjatud Omaani datlid kapist välja kraamis ja katusele teed jooma läksime. Õhtu poleks saanud toredamalt lõppeda, kui hea värske Karak (vürtsidega tee piimaga), emspi kodudatlid ja ilus Bahreini vaade.

( Käib töö ja vile koos/hoos)

No mis elu see on! Ei lasta enam jalga ka niisama kõlgutada, muudkui saadetakse mingeid ähvarduskirju “Kus uus postitus on, ah, lubasid juba eelmine nädal! Meil olid omad kokkulepped, ah! Panen intressid peale vä! Kus on postitus! Ma tean, kus su vanemad elavad. Õde väljub kodust iga päev kell 14! Olgu homseks uus postitus olemas, kokkulepitud kohas ja -formaadis.”
Õest hakkas päris kahju, kui keegi teda tegemata postituse pärast kuskil nurga taga pussitama peaks. Lubas veel teine mulle jaanuaris külla tulla ja tahaks seda ninni-nänni ikka saada, mis talt välja kavatsen pressida, nii, et mis seal ikka- tuli kõigile peiksidele korvi anda ja kohvikusse kirjutama tulla. Suur nutt on, teate, aknani kuulda. Vaesed poisid…
Igatahes- hurra hurraa, täna oli lõpuks see päev mil ma kohaliku ID-kaardi ja elamisloa kätte sain!
Võrreldes Hispaaniaga on siinne bürokraatia nagu lapsemäng. Minu teha oli vaid kokkulepitud päeval minna sõrmejälgi andma ja pilti tegema. Läksin kokkulepitud päeval, võtsin ilusasti järjekorranumbri, istusin pingile ja ootasin. Ümberringi suur sagin, perekonnad lastega. Sain aru küll, et infolauast mind kummaliselt vaadatakse, aga ei lasknud end häirida, istusin ja ootasin kannatlikult edasi. Hiljem sain Mohsinilt peatäie, et neil oli minu jaoks VIP alas aeg kinni pandud, miks ma kohe sinna ei läinud. Kust mina teadma pidin! Pealegi, mulle ei istu see vahet tegemine üldse.
Seejärel tuli tervisetõend teha ning kõik ülejäänud ajas firma korda. Mina ainult ootasin ja plaksutasin nätsuga roosasid mulle teha.
Noh, ja lisaks kõigile teistele suurtele annetele, mis jumal mulle juba eluks kaasa on andnud, olen ma üleöö ka pühaks meediumiks hakanud- nimelt käisin eile juuksuris ette ära, et täna kohalik ID-kaart ikka pidulikult vastu võtta.
Selle juuksuris käimisega on üldse üks omamoodi lugu… Seda, et head juuksurit nagu õnnistust taga tuleb otsida, teame ilmselt paljud.
Hispaanias läks see mul pika aja peale korda, lõpus pidin küll 1 h rongisõidu kaugusele teise linna kolistama, aga tasus vaeva ära, juuksur oli hea, teadis mind ning kõik klappis.
Siis tuli aeg Bahreini kolida ja otsimine algas otsast peale.
Uurisin Nawalilt, kas tema teab kedagi- ikka teadis. Nawalil töötab õde spas ning seal on ka juuksurisalong, augusti lõpus lõpuks sinna läksingi, olen sellest ka eelmistes postitustes kirjutanud. Kui päris aus olla, ei tundnud ma tolle juuksuriga alguses erilist sidet, aga kuna paremat polnud ka kuskilt võtta, leppisin.
Mõne aja jooksul olin juba üsna harjunud ning saime jutule, soovitas mul enda majja tulla kortereid vaatama, kui kuulis, et elukohaotsingul olen ning kutsus enda juurde kohvile. Kuna tegemist oli juuksuriga ja olekust kumas seda “miskit”, olin üsna kindel, et tegemist on geiga ning lubasin suure suuga selle kohvi pakkumise vastu võtta. Seda enam, et mõlemad oleme Bahreinis uued ning uusi tutvusi on ikka tore saada.
Salongist väljudes ununes kutse mul täiesti, keskendusin oma asjatamistele, korteri leidsin ka, kuni lõpuks juuksur (Shadi) uuesti kirjutas, uuris kuidas läheb ja kas kokku tahan saada. Mitu päeva ütlesin ära, tegemist oli palju, kuni ühel õhtul umbes nädal tagasi vaatasin end peeglist ja sain aru, et … ma olen üks korralik sorakil Karva-Mari. Kohe päris sorakil. Värv välja kasvanud, tukk poole lõualotini, kõik kuidagi turritas ja oli valesti.
Kuna juustes on mul loomulik laine (lokiks oleks seda liigne enesepaitamine nimetada) siis kipuvad nad niikuinii lohakalt hoidma.
Tuli kiirelt kokku panna missioon “juuksuriskäik”. Shadi leidis, et seda saab teha kohe samal õhtul! Õhtul? Kuskohas? Kell oli mingi … 20.30 (lihtrahva jaoks pooles öös) kuskohas nii hilja? Shadi leidis, et tema juures. “No.. Ma ei tea… Kellegi juurde niimoodi minema” mõtlesin omaette. Siis jällegi mõtlesin, et okei, mul on juuksed vaja korda saada, tegemist on niikuinii geiga, mis see siis ära pole. Pealegi elab ta minust 3 tänavat edasi.
Loetud aja pärast oligi auto maja ees, minu istugu vaid sisse. “Hei, beibi, kuidas sul läinud on” uuris Shadi, “Ma olen su peale mõelnud. Lähme minu juurde, jah”. Jõudsin juba omaette mõelda “MILLESSE MA END JÄLLE SEGAN” aga, ei, misasja, ta töötab mu sõbranna õe salongis ja pealegi on ta gei, kõige hullem, mis ta teha saab, on mult Mohsini number välja pressida.
Jõudsime kohale, sellest, et tegemist on “pisut kiiksuga” korra- ning puhtusearmastajaga, olen ammu aru saanud- korter oli piinlikult puhas, KÕIK mm täpsusega omal kohal (välja arvatud tugitoolile kuivama unustatud bokserid, mille peale näo tegin, et kramplikult aknast välja vaatan ning ei märka. Nii, et tal oleks aega need vaikselt ära korjata…)
Korter oli minu omast vaid pisut suurem, samamoodi stuudio, ja tal käib iga nädal vähemalt korra koristaja!
Mina istusin diivanile, tema hakkas piinliku täpsusega rätikuid kokku voltima. Sama käis kõige muu kohta- kõik pidi alati omal kohal olema! Samamoodi ei saanud öelda, et korteris poleks stiili- seintel olevad maalid sobisid ideaalselt diivanipatjadega, peegel oli samas toonis seebiga- kõik oli nii ilus!
Juuksed värvitud, jõime teed ja ajasime niisama juttu. “Aga, et, mis muidu uudist? Millega sa vabal ajal tegeled. Sul mingi … peika ka on või?” uuris Shadi. “Peika?… Miks tema seda teada tahab. Tahaks ise tolle peikaga tutvuda või?” mõtlesin omaette.
Kauem ei saanudki mõelda, oli aeg juuksevärv maha pesta. “Ee, kus me mu pead peseme? Ma selle peale varem ei mõelnudki” uurisin juuksurilt. Temal oli lahendus juba olemas “No, võtad riidest lahti ja lähed dushi alla, ma toon sulle kohe rätikud ka”
Jõudsin juba mõelda, et äkki peaks takso tellima, või koju jalutama, mis see värske õhk juuksevärvipastale ikka teeb.
Vaatasin veelkord Shadi poole, tema lillelisi maale seinal ja roosasid diivanipatju ning sisendasin endale, et olukord on kontrolli all. Dushi alla jõudes naersin kogu südamest- MIKS MINA KOGUAEG KUSKIL ARULAGEDAS OLUKORRAS OLEN. “Vaata nüüd ennast, täiesti võõra inimese juures dushi all” Keerasin uksele 10 lukku peale ning panin vetsuharja kah ukse ette tõkestuseks, no nii igaks juhuks.
Dushi all käidud, juuksed föönitatud, keegi sundabiellu ei käskinud astuda- täitsa okei tulemus!
Jõin veel viisakusest tassi teed ning mõtlesin kuidas ruttu tagasi koju saada, haigutasin näitlikult suurelt, et kõik plommid ikka näha oleks ja ise samal ajal “Oi-ai-ui, niiiii raske tööpäev oli täna, oi-oi, homme juba niiii vara tagasi” ise samal ajal Shadi poole silmi punnitades, et need võimalikult väsinud ja punased tunduksid. Sellest, et unine olen, sai ta aru, õnneks. Ainult, et omade mööndustega “Sa tundud nii väsinud, beibi, aga jää siia ööseks. Viin su hommikul asjade järgi ja tööle. Ja pärast tööd läheks teeks midagi koos.”
MA PIDIN TEE EHMATUSEST SUUST VÄLJA SÜLGAMA. Mida ta mulle just pakkus??
Vaatasin stuudiokorteris ringi- roosade lilledega kaetud tekiga voodi, pisike diivan kus me istume, dushinurk. Kus kohas ma siin magaksin?
Ei olnud soovi järele ka uurima hakata, olin valmis endale 10 rasedust ja 25 päevad külge valetama, või mõned muud jubedused mida mehed nagu katku kardavad, et ta ikka aru saaks- mina kavatsen enda öö küll vaid kodus mööda saata. Õnneks “Ei, aitäh, ma soovin koju minna” lausest piisas ja sain sõidu koju.
Ainult hirmus palju kirjutab pärast seda.
Otsisin endale vahepeal juba uue juuksuri, töökaaslase sõbranna, NAINE, KAHE LAPSE EMA. Tema vaevalt mulle öösiti küllakutseid tegema hakkab.
Ainult, et selle toreda naisega tuleb maha pidada vestlus teemal “Kulmud ei ole päevakoerad”. Keratiinhooldust tundus ta tegevat hästi, nüüd käin 3 päeva mööda pimedaid nurki, pead pesta ei tohi, ja vaatame, mis sellest välja tuleb. So far so good.
Nii palju siis juuksurijuttudest.
Ja nagu jutusees juba märkisin- leidsin endale korteri, olen pisut kuu juba sees elanud ja MA EI SAAKS ROHKEM ÕNNELIK OLLA.
Täitsa ise leidsin, täiesti uus hoone, alles ehitatud, pisitöid veel lõpetatakse. Enne mind pole korteris mitte keegi elanud, nii uhke tunne oli kõike kile seest välja võtta. Hoones asub elanikele jõusaal ja katusel bassein! Külalised on ametlikult oodatud.
Täitsa esimene külaline on juba käinud! (Aga korterit ei jõudnud vaatama tulla)
Maailm on ikka nii pisikene- Kuveiti kolides avastasin, et minuga umbes samal ajal kolis sinna ka kunagi Eestis tuttavaks saadud Armeenlasest vahetusõpilane Tigran.
Bahreini kolides kirjutas mulle samamoodi kunagi Eestis tuttavaks saadud Prantsusmaalt pärit Kevin, kes Eestis Erasmust tegi, u 8 aastat tagasi. Tollal oli Kevin suhtes mu sõbrannaga, neil ei tulnud suhtest midagi välja, minul ei tulnud sõprusest tolle neiuga midagi välja, aga kuidagi jäime meie teiste sõpradega Keviniga suhtlema. Kohe täitsa tublilt. Hispaaniasse kolides käis Kevin meil seal külas ning nüüd on elu ta Lähis-Idasse toonud. Alguses peatus mõnda aega Saudi-Araabias, seejärel Emiraatides. Täiesti juhuslikult fbs scrollides märkas, et mina olen ka samas kandis ning tuli nädalavahetuseks külla.
Kevin on vahepeal suureks rahabossiks hakanud, peatus Bahreini kõige kallimas hotellis, minu silm seda ilmaimet ei näinud, aga pidi uhke olema. Meie kohtusime õhtusöögiks teises hotellis. Kui tekib küsimus, miks hotellis, siis noup, mitte romantika jaoks, lihtsalt hotellide alad on üldiselt ainukesed kus pakutakse alkoholi ning on peomeeleolu, st on vali muusika ja melu. Neil on alati suured sisehoovid parkide ning rohelusega.
Nädalavahetustel sõidavad Saudi-Araablased Bahreini aega maha võtma ja neid on hotellialad alati täis, Keviniga juttu ajades märkasime neid ka meie ümber (igal siinsel riigil on oma traditsiooniline peakate, mille järgi on kerge päritolu kindlaks teha). Kui Keviniga teenindajal pilti palusime meist teha, peitsid kõik lähedal istuvad Saudid oma nägusid, ei saa vist lubada enda pildile jäämist koos kokteiliklaasiga.
Sealses hotellis oli Happy Hour- kõik alkoholikokteilid 2 BD, kuna mina nüüdseks juba üle aasta olen otsustanud alkoholivaba elu elada, pole ma kindel, mis kokteilid muidu maksavad ja kas nad ka head olid. Minu alkoholivaba vikerkaarevärviline jook oli igatahes tulimagus. Kevin tundus enda omadega rahul olevat.
Nii kummaline oli keset Bahreini meenutada elu Eestis, ja veel nii kauget aega, jumal, Kevin mäletas veel aegu kui ma Spice Ice´s jäätist müüsin! Seda ei lasknud ta mul muidugi terve õhtu jooksul unustada “Carholiiiiii (tugev prantsuse aktsent mõelge ise juurde), no sa vaata end nüüd, Spice Icest Bahreini! Kas Spice Ices oleksid sa endale seda kullast käekella lubada saanud, mis sul käel on? No sa vaata ennast, sa näed täiega rikas välja”
Ma ei tahtnud Kevinit kurvastada, et “kullast käekell” on Barcelonast allahindluse ajal H&M-ist ostetud ning käekoti skoorisin Bahreini odavpoest 9 BD-iga. Samas ei saa kurta, kuna keegi kohalikest pole kunagi ilmselt pidanud originaalide asemele feiki kraami ostma, ei tee keegi siin vahet.
Pärast kokteile suundusime Tai restorani dinnerile ja kella 21 paiku saime Keviniga mõlemad aru, et Erasmuse-aegadesse jäänud peod Shootersis ja Nimetas on kauge minevik, oleme mõlemad seljavalude käes vaevlevad vanurid ning viimane aeg oleks koju ära minna. Kuna järgmine päev oli Kevinil turistitamiseks planeeritud, siis jätsimegi hüvasti ning lubasime juba üsna pea uuesti näha- Bahreini ja Abu Dhabi vahel pole teab mis kauge vahemaa niikuinii.
Lisaks lühikestele vahemaadele on meile kätte jõudnud ka kõigi kohalike kaua oodatud talv, mis teeb reisimise (või üldse väljas liikumise) võimalikuks.
“Talv” tähendab siis, et Bahreinis on 50 kraadi asemel … vaatame kohe järele… umbes täpselt 28 kraadi täna.
Kohalike jaoks on see siiski kaua oodatud aastaaeg ja lõpuks on võimalik korraldada erinevaid pidusid ning festivale. Iga nädal toimub midagi huvitavat, alles oli mereteemaline festival, hetkel on lennu- ja autosõidushow, 2 nädalat tagasi toimus Bahreini maraton. Maratonist otsustasin osa võtta ka ise, kuna otsus tuli üleöö ja ettevalmistusaega polnud, siis seekord lihtsalt ajavõtjana. Ei kahetse otsust üldse!!
Hommikul tuldi vabatahtlike rühmast järele ning suundusime toimusmiskohta- täiesti Bahreini piiril , mööda sõites nägin silti Saudi-Araabia poole. Osaliselt kõrbes! Kuna ajavõtmispuntke oli 16 ja mina olin 9ndas, pandi mind õigel ajal õigesse kohta maha ning sain pisut ringi vaadata. Puha kõrb, ümberringi vaid liiv ning aedadega kaitstud naftapuuraugud. Ma polnudki senimaani veel ühtegi puurauku näinud.
Lõpuks kogunesid ka inimesed, teekond ühest punktist teise oli 3-5km ning jooksjad olid kogunenud gruppidesse, igas punktis ootas uus grupi liige, võttis üle teatepulga ning jooksis järgmisesse punkti.
Alguses ja lõpus oli kerge, kõige ees tulid kiiremad, nägin numbrit ja
sain ka aja klappima. Maratoni keskel oli aga jooksjaid nii palju, et korraga võis joont ületada isegi 10-15 inimest, ja siis proovi särgil olev number klappima saada kellalt vaadatud ajaga. Lisaks oli vaja kõigil joosta sõpra kallistama, grupijuhid sõitsid suurte maasturitega. See kõik oli üks suur segadus ja lärm. JA SEE KÕIK OLI NII LAHE!
Autod olid täpselt sellised filmist tuttavad avatud kaubikud, kast rahvast täis nagu Indias- et ikka iga viimane kui sõber ära mahuks.
Jooksjatel polnud vahepeal ruumi isegi mitte joosta, tee olid üle võtnud autod ning sõprade-sõbrad. Vahepeal tuli minna inimesi jooksjate teelt ära ajama, keegi sai kuskilt autolt löögi, keegi kuskil vahetas poole jooksu pealt jooksijat, keegi kuskil andis alla. Viimaseid pidi politsei mootorrattaga patrullima, neid kes poole pealt alla andsid ja lihtsalt jalutasid. Politsei sõitis poolt meetrit mootorrattaga ning pidi tegema peatuse, inimene kõndis rahulikus taktis omas ajas, politsei sõitis jälle pool meetrit ja siis pidi ootama… Minu punkt oli 9. ja sain üsna ruttu töö tehtud, viimase puntki omad olevat viimast aga üsna kaua oodanud. Keegi eksis vist üldse kuhugi ära…
4 h pärast maratoni lõppu sõbraga dinnerile sõites nägime maantee ääres meest jooksmas, sõber küsis, nägu naeru täis, kas see ongi see viimane, kes ära eksis.
Mina olin aga kogu ürituse üle nii õnnelik- inimesi sai näha, melu sai tunda! Vaipade peal kõrbes palvetavaid kohalikke sai nähtud.
Tutvusin laheda inglise abielupaariga, kes minuga samas ajavõtmistiimis olid, kes on Bahreinis elanud üle 20 aasta, ja kellel ÜLLATUS ÜLLATUS on suvekodus HISPAANIAS, VALENCIAS!! Meist said naisega kohe suured sõbrannad, lisaks kõigile muule on meil mõlemad sama värvi juuksed ja -silmad, nii, et me võisime üks lahe õnnelik perekond seal välja näha. Samuti oskas mu uus sõbranna mulle lahedaid ettevõtmisi Bahreinis tutvustada, uurisin, kas on mõnda head kohta vabatahtlikutööks, nt mõnda varjupaika või orbudekodu, kus saaksin enda panusse anda, naine teadis naiste varjupaika, lubas mind sealse juhatajaga tutvustada. Ma NII igatsen oma Hispaania Esperanca-jalutuskäike, nii, et kui ma tõesti sinna varjupaika saaks vabatahtlikuks, oleksin ma väga väga õnnelik!

NB. Ma vahepeal panen selle postituse teele, et postitus liiga pikaks ei veniks, ja hakkan uut kirjutama- Tööjuttu on veel ajada, ja Abdulla uudiseid. Vaatame, kas ma kohviku nigela wifiga mõned pildid ka siia kleebitud saan.

( Keviniga. Taustal onu nägu peitmas)

(Teel maratonile)

(Maratonil)

(Maratonil)