Tereeeee hommikust.
Annan teada, et meil on tööjuures ametlikult alanud Hullud Päevad, ainult Stockman on puudu. Ma isegi ei tea, mis täpsemalt seda soodustanud on, kas vihmaste ilmade lõpp, palgapäevad, või see, et oleme viimastel päevadel kliiniku Instasse palju uusi reklaame kuulsustega lisanud.
Kui te seda viimast piisavaks põhjuseks ei pea, lugege seda- mul oli eelmine nädal patsient, 40-ndates meesterahvas, läksin vastuvõttu talle ilusasti vastu, tõin kabinetti, palusin pikali heita ja uurisin, mis mureks ja mis meil plaanis teha on- meesterahvas oli endale Fresh Glow paketi ostnud, aga ta isegi ei teadnud, mida see sisaldab. Lisaks polevat ta elus kunagi varem kliinikus käinud, aga juhuslikult nägi ta meie Instast, et kohalik Bahreini kuulsus tegi siin Hydrafaciali, siis tuli ju loomulikult tal endal ka autole hääled sisse panna ja meie poole sõitma hakata.
Ja mina veel mõtlesin, et keda need influencerid nii väga ikka mõjutavad…
Aga patsiendi soov on käsuks, tegime kõik soovitu talle ära, sain veel hulga kiita, et nii professionaali pole tema varem kohanud (nojah, ega ta pole ju varem kliinikus käinud ka..)
Aga nali-naljaks, olen kogu oma vaba aja tõesti õpingute alla pannud, hetkel olen diplomiga austatud tegema Hydrafaciali, Carbon Peeli, Lip Lighteningi (Kuidas Eestis neid nimetatakse? Huulte helendus? Huulte valgendus? Ja kas üldse keegi peabki tegema, eestlase huuletoon ilmselt tiba teine?)
Carbon Peeli ei julgenud ma pikalt ise teha, see heli ja lõhn, mis carboni eemaldamisel esimeses etapis tuleb on hirmutav nii patsiendile kui minule, esimesel korral anti mulle ettehoiatamata laser kätte- hakka tegema. Vastu ei saanud ju ka vaielda, tahaks endast ikka head muljet jätta, hakkasin tegema. Jutti toodi kohe 2 teist patsienti ka järele, ma higistasin oma töövormi vist esimese 5 minutiga täis, näost olin igatahes tulipunane ja jalad tudisesid terve õhtu järgi, kolleegidel nalja kui palju käsi mu põlvele panna ja siis tudisemist tunda.
Kuna nüüdseks oleme niivõrd üle broneeritud olnud ja eile jäi 1 kolleeg ka haigeks, nii, et meil oli 2 töötaja peale samal ajal 5 patsienti ootamas, 1 neist kohalik kuulsus. Lisaks käis Abdulla ukse taga kraapimas ja kähisemas, et “Carolin, patsient ootab juuuu” siis polnud aega isegi jalga enam väristada, ühe käega tulistasin laserit, siis hopp- salto- pool kükk ja tirel ning teise käega Hydrafaciali masinast, patsientide huuled sain ka puusalt sihtides heledamaks. Polnud aega neile kreemegi välja kirjutada, komplimendi ja nalja saatel kergelt seljale lükates saatsin kõik alla apteeki, palusin öelda, mis protseduurilt nad saabuvad ja küll kreemipotsikud valmis pannakse.
Kui lõpuks 2 minutit enne kliiniku sulgemist lõpuks WC-s sain minna, olid tuled juba kustus, kobasin telefoniga enda kabiini minna kui sinna ka lõpuks “CAROLIIIIN, CAROLIIIN. CAAAAAAR, KUS ON CAROLIIIIN” kuulsin, siis hakkasin lihtsalt kõva häälega üksi pimedas naerma. No täiesti lõpp, ei saa WC-ssegi sekundiks hiilida.
Õnneks oli naermist ka päeva jooksul- kell 19 oleks pidanud olema topeltaeg ühel paarikesel, kell 19.40 sain lõpuks nad vabanduste saatel vastu võtta, kutsusin mõlemad korraga kabinetti, et nad enam ootama ei peaks, lubasin, et kohe kui kolleeg vabaneb, saadan neist teise tema juurde. Lõpuks oli meil muidugi nii lõbus, et noormees lubas oma tüdruku ära oodata ja siis ka minu juures protseduuri teha. Noormehel oli pisut rasusem nahk ja käiku tuli võtta “manual extraction” metalne seadeldis, hakkasin nina puhastama, mis on väga väga õrn osa meie näost ja seal oli seda puhastamist ikka palju, märkasin, et noormehel pisarad voolasid. Mul hakkas nii kahju! Noormees ilmselt ei tahtnud oma tüdruku ees välja ka näidata, keeldus isegi salfrätikust, ütles, et ma teeks kõik mis vaja, pole hullu. Õnneks ta tüdruksõber oli armas, lohutas teda seal ja naljatasime omavahel.
Kui lõpuks näomaski paigaldamiseks läks, sain ma aru, et noormehe näoproportsioonid on maski jaoks pisut suuremad, sellises olukorras olen ma vaikselt nina koha lahti lõiganud, et ruumi rohkem oleks, aga too hetk oli mul ju noormehe tütarlaps seal samas, püüdsin siis kuidagi seljaga seal maski lõigata, asetasin näole ja sain aru, et ikkagi on väike. Tundsin, et muutun näost punaseks- tütarlaps sai muidugi ka aru, et vaesel poisil niigi tegemist pisarate hoidmisega, nüüd mask ka väike… Proovisime mõlemad tõsiseks jääda, aga teate kui raske see on, kui terve aja nalju tehtud ja naerdud! Naeruuss oli ju ikka veel kõhus, nii, et kui ma lõpuks ilma varjamata need käärid välja võtsin ja lõikama hakkasin, et kuidagigi asja saada, pahvatas tüdruksõber suure häälega naerma, ja mina muidugi järgi- otse noormehe kõrva sisse röökides, sest tema pea oli minu ees.
Ja no, ei saanud kuidagi pidama, mul oli niiii piinlik!!! Ma kartsin, et Mohsin tuleb ja viib mu otse lennujaama esimese lennu peale, et kes see niimoodi naerab patsiendi üle. Aga aga.. ma ei naeeeernud ju paha pärast, lihtsalt see moment ja olukord.
Igatahes olid patsiendid toredad, naersid ise ka kaasa. Lahku läksime sõbralike nootidega ja noormees oli oma puhta näonaha üle väga õnnelik.
Ükskord oli mul sarnane olukord ühe teise noormehega, puhastasin nina, see oli juba punane ja noormehel pisarad voolamas (samas pisarakanalit ei saa kontrollida, see ilmselt hakkabki tööle nina puhul, aevastama ajavat ka), mina siis lõpetasin tegevuse, et vabandust, kas teiega on ikka kõik korras, väga vabandan, kui liiga valus, lõpetan kohe kui soovite. Samal ajal vastas nutuse häälega noormees “Ei, palun tehke lõpuni, minuga on kõik korras, lihtsalt natukene nutan. Elu ongi vahel raske”.
See on lihtsalt nii sürr, kabinetti tulevad oma traditsioonilistel valgetes üleriietes ja peakatetega meestrahvad, nad tunduvad alati nii tõsised ja kardan, et on kurjad. Aga siis lamamistoolil “Palun tehke mu ninnu ikka puhtaks, naine kah käskis, ega elu ei peagi kerge olema”
Ah, kullakesed.
Ja kui kellegi peaks veel kahtluseid olema- MA TÄIEGA ARMASTAN OMA TÖÖD!!
Õnneks koju saabudes juhtusin naabriga kokku, kellega endale teed tegime, tema empsi korjatud Omaani datlid kapist välja kraamis ja katusele teed jooma läksime. Õhtu poleks saanud toredamalt lõppeda, kui hea värske Karak (vürtsidega tee piimaga), emspi kodudatlid ja ilus Bahreini vaade.

( Käib töö ja vile koos/hoos)

No mis elu see on! Ei lasta enam jalga ka niisama kõlgutada, muudkui saadetakse mingeid ähvarduskirju “Kus uus postitus on, ah, lubasid juba eelmine nädal! Meil olid omad kokkulepped, ah! Panen intressid peale vä! Kus on postitus! Ma tean, kus su vanemad elavad. Õde väljub kodust iga päev kell 14! Olgu homseks uus postitus olemas, kokkulepitud kohas ja -formaadis.”
Õest hakkas päris kahju, kui keegi teda tegemata postituse pärast kuskil nurga taga pussitama peaks. Lubas veel teine mulle jaanuaris külla tulla ja tahaks seda ninni-nänni ikka saada, mis talt välja kavatsen pressida, nii, et mis seal ikka- tuli kõigile peiksidele korvi anda ja kohvikusse kirjutama tulla. Suur nutt on, teate, aknani kuulda. Vaesed poisid…
Igatahes- hurra hurraa, täna oli lõpuks see päev mil ma kohaliku ID-kaardi ja elamisloa kätte sain!
Võrreldes Hispaaniaga on siinne bürokraatia nagu lapsemäng. Minu teha oli vaid kokkulepitud päeval minna sõrmejälgi andma ja pilti tegema. Läksin kokkulepitud päeval, võtsin ilusasti järjekorranumbri, istusin pingile ja ootasin. Ümberringi suur sagin, perekonnad lastega. Sain aru küll, et infolauast mind kummaliselt vaadatakse, aga ei lasknud end häirida, istusin ja ootasin kannatlikult edasi. Hiljem sain Mohsinilt peatäie, et neil oli minu jaoks VIP alas aeg kinni pandud, miks ma kohe sinna ei läinud. Kust mina teadma pidin! Pealegi, mulle ei istu see vahet tegemine üldse.
Seejärel tuli tervisetõend teha ning kõik ülejäänud ajas firma korda. Mina ainult ootasin ja plaksutasin nätsuga roosasid mulle teha.
Noh, ja lisaks kõigile teistele suurtele annetele, mis jumal mulle juba eluks kaasa on andnud, olen ma üleöö ka pühaks meediumiks hakanud- nimelt käisin eile juuksuris ette ära, et täna kohalik ID-kaart ikka pidulikult vastu võtta.
Selle juuksuris käimisega on üldse üks omamoodi lugu… Seda, et head juuksurit nagu õnnistust taga tuleb otsida, teame ilmselt paljud.
Hispaanias läks see mul pika aja peale korda, lõpus pidin küll 1 h rongisõidu kaugusele teise linna kolistama, aga tasus vaeva ära, juuksur oli hea, teadis mind ning kõik klappis.
Siis tuli aeg Bahreini kolida ja otsimine algas otsast peale.
Uurisin Nawalilt, kas tema teab kedagi- ikka teadis. Nawalil töötab õde spas ning seal on ka juuksurisalong, augusti lõpus lõpuks sinna läksingi, olen sellest ka eelmistes postitustes kirjutanud. Kui päris aus olla, ei tundnud ma tolle juuksuriga alguses erilist sidet, aga kuna paremat polnud ka kuskilt võtta, leppisin.
Mõne aja jooksul olin juba üsna harjunud ning saime jutule, soovitas mul enda majja tulla kortereid vaatama, kui kuulis, et elukohaotsingul olen ning kutsus enda juurde kohvile. Kuna tegemist oli juuksuriga ja olekust kumas seda “miskit”, olin üsna kindel, et tegemist on geiga ning lubasin suure suuga selle kohvi pakkumise vastu võtta. Seda enam, et mõlemad oleme Bahreinis uued ning uusi tutvusi on ikka tore saada.
Salongist väljudes ununes kutse mul täiesti, keskendusin oma asjatamistele, korteri leidsin ka, kuni lõpuks juuksur (Shadi) uuesti kirjutas, uuris kuidas läheb ja kas kokku tahan saada. Mitu päeva ütlesin ära, tegemist oli palju, kuni ühel õhtul umbes nädal tagasi vaatasin end peeglist ja sain aru, et … ma olen üks korralik sorakil Karva-Mari. Kohe päris sorakil. Värv välja kasvanud, tukk poole lõualotini, kõik kuidagi turritas ja oli valesti.
Kuna juustes on mul loomulik laine (lokiks oleks seda liigne enesepaitamine nimetada) siis kipuvad nad niikuinii lohakalt hoidma.
Tuli kiirelt kokku panna missioon “juuksuriskäik”. Shadi leidis, et seda saab teha kohe samal õhtul! Õhtul? Kuskohas? Kell oli mingi … 20.30 (lihtrahva jaoks pooles öös) kuskohas nii hilja? Shadi leidis, et tema juures. “No.. Ma ei tea… Kellegi juurde niimoodi minema” mõtlesin omaette. Siis jällegi mõtlesin, et okei, mul on juuksed vaja korda saada, tegemist on niikuinii geiga, mis see siis ära pole. Pealegi elab ta minust 3 tänavat edasi.
Loetud aja pärast oligi auto maja ees, minu istugu vaid sisse. “Hei, beibi, kuidas sul läinud on” uuris Shadi, “Ma olen su peale mõelnud. Lähme minu juurde, jah”. Jõudsin juba omaette mõelda “MILLESSE MA END JÄLLE SEGAN” aga, ei, misasja, ta töötab mu sõbranna õe salongis ja pealegi on ta gei, kõige hullem, mis ta teha saab, on mult Mohsini number välja pressida.
Jõudsime kohale, sellest, et tegemist on “pisut kiiksuga” korra- ning puhtusearmastajaga, olen ammu aru saanud- korter oli piinlikult puhas, KÕIK mm täpsusega omal kohal (välja arvatud tugitoolile kuivama unustatud bokserid, mille peale näo tegin, et kramplikult aknast välja vaatan ning ei märka. Nii, et tal oleks aega need vaikselt ära korjata…)
Korter oli minu omast vaid pisut suurem, samamoodi stuudio, ja tal käib iga nädal vähemalt korra koristaja!
Mina istusin diivanile, tema hakkas piinliku täpsusega rätikuid kokku voltima. Sama käis kõige muu kohta- kõik pidi alati omal kohal olema! Samamoodi ei saanud öelda, et korteris poleks stiili- seintel olevad maalid sobisid ideaalselt diivanipatjadega, peegel oli samas toonis seebiga- kõik oli nii ilus!
Juuksed värvitud, jõime teed ja ajasime niisama juttu. “Aga, et, mis muidu uudist? Millega sa vabal ajal tegeled. Sul mingi … peika ka on või?” uuris Shadi. “Peika?… Miks tema seda teada tahab. Tahaks ise tolle peikaga tutvuda või?” mõtlesin omaette.
Kauem ei saanudki mõelda, oli aeg juuksevärv maha pesta. “Ee, kus me mu pead peseme? Ma selle peale varem ei mõelnudki” uurisin juuksurilt. Temal oli lahendus juba olemas “No, võtad riidest lahti ja lähed dushi alla, ma toon sulle kohe rätikud ka”
Jõudsin juba mõelda, et äkki peaks takso tellima, või koju jalutama, mis see värske õhk juuksevärvipastale ikka teeb.
Vaatasin veelkord Shadi poole, tema lillelisi maale seinal ja roosasid diivanipatju ning sisendasin endale, et olukord on kontrolli all. Dushi alla jõudes naersin kogu südamest- MIKS MINA KOGUAEG KUSKIL ARULAGEDAS OLUKORRAS OLEN. “Vaata nüüd ennast, täiesti võõra inimese juures dushi all” Keerasin uksele 10 lukku peale ning panin vetsuharja kah ukse ette tõkestuseks, no nii igaks juhuks.
Dushi all käidud, juuksed föönitatud, keegi sundabiellu ei käskinud astuda- täitsa okei tulemus!
Jõin veel viisakusest tassi teed ning mõtlesin kuidas ruttu tagasi koju saada, haigutasin näitlikult suurelt, et kõik plommid ikka näha oleks ja ise samal ajal “Oi-ai-ui, niiiii raske tööpäev oli täna, oi-oi, homme juba niiii vara tagasi” ise samal ajal Shadi poole silmi punnitades, et need võimalikult väsinud ja punased tunduksid. Sellest, et unine olen, sai ta aru, õnneks. Ainult, et omade mööndustega “Sa tundud nii väsinud, beibi, aga jää siia ööseks. Viin su hommikul asjade järgi ja tööle. Ja pärast tööd läheks teeks midagi koos.”
MA PIDIN TEE EHMATUSEST SUUST VÄLJA SÜLGAMA. Mida ta mulle just pakkus??
Vaatasin stuudiokorteris ringi- roosade lilledega kaetud tekiga voodi, pisike diivan kus me istume, dushinurk. Kus kohas ma siin magaksin?
Ei olnud soovi järele ka uurima hakata, olin valmis endale 10 rasedust ja 25 päevad külge valetama, või mõned muud jubedused mida mehed nagu katku kardavad, et ta ikka aru saaks- mina kavatsen enda öö küll vaid kodus mööda saata. Õnneks “Ei, aitäh, ma soovin koju minna” lausest piisas ja sain sõidu koju.
Ainult hirmus palju kirjutab pärast seda.
Otsisin endale vahepeal juba uue juuksuri, töökaaslase sõbranna, NAINE, KAHE LAPSE EMA. Tema vaevalt mulle öösiti küllakutseid tegema hakkab.
Ainult, et selle toreda naisega tuleb maha pidada vestlus teemal “Kulmud ei ole päevakoerad”. Keratiinhooldust tundus ta tegevat hästi, nüüd käin 3 päeva mööda pimedaid nurki, pead pesta ei tohi, ja vaatame, mis sellest välja tuleb. So far so good.
Nii palju siis juuksurijuttudest.
Ja nagu jutusees juba märkisin- leidsin endale korteri, olen pisut kuu juba sees elanud ja MA EI SAAKS ROHKEM ÕNNELIK OLLA.
Täitsa ise leidsin, täiesti uus hoone, alles ehitatud, pisitöid veel lõpetatakse. Enne mind pole korteris mitte keegi elanud, nii uhke tunne oli kõike kile seest välja võtta. Hoones asub elanikele jõusaal ja katusel bassein! Külalised on ametlikult oodatud.
Täitsa esimene külaline on juba käinud! (Aga korterit ei jõudnud vaatama tulla)
Maailm on ikka nii pisikene- Kuveiti kolides avastasin, et minuga umbes samal ajal kolis sinna ka kunagi Eestis tuttavaks saadud Armeenlasest vahetusõpilane Tigran.
Bahreini kolides kirjutas mulle samamoodi kunagi Eestis tuttavaks saadud Prantsusmaalt pärit Kevin, kes Eestis Erasmust tegi, u 8 aastat tagasi. Tollal oli Kevin suhtes mu sõbrannaga, neil ei tulnud suhtest midagi välja, minul ei tulnud sõprusest tolle neiuga midagi välja, aga kuidagi jäime meie teiste sõpradega Keviniga suhtlema. Kohe täitsa tublilt. Hispaaniasse kolides käis Kevin meil seal külas ning nüüd on elu ta Lähis-Idasse toonud. Alguses peatus mõnda aega Saudi-Araabias, seejärel Emiraatides. Täiesti juhuslikult fbs scrollides märkas, et mina olen ka samas kandis ning tuli nädalavahetuseks külla.
Kevin on vahepeal suureks rahabossiks hakanud, peatus Bahreini kõige kallimas hotellis, minu silm seda ilmaimet ei näinud, aga pidi uhke olema. Meie kohtusime õhtusöögiks teises hotellis. Kui tekib küsimus, miks hotellis, siis noup, mitte romantika jaoks, lihtsalt hotellide alad on üldiselt ainukesed kus pakutakse alkoholi ning on peomeeleolu, st on vali muusika ja melu. Neil on alati suured sisehoovid parkide ning rohelusega.
Nädalavahetustel sõidavad Saudi-Araablased Bahreini aega maha võtma ja neid on hotellialad alati täis, Keviniga juttu ajades märkasime neid ka meie ümber (igal siinsel riigil on oma traditsiooniline peakate, mille järgi on kerge päritolu kindlaks teha). Kui Keviniga teenindajal pilti palusime meist teha, peitsid kõik lähedal istuvad Saudid oma nägusid, ei saa vist lubada enda pildile jäämist koos kokteiliklaasiga.
Sealses hotellis oli Happy Hour- kõik alkoholikokteilid 2 BD, kuna mina nüüdseks juba üle aasta olen otsustanud alkoholivaba elu elada, pole ma kindel, mis kokteilid muidu maksavad ja kas nad ka head olid. Minu alkoholivaba vikerkaarevärviline jook oli igatahes tulimagus. Kevin tundus enda omadega rahul olevat.
Nii kummaline oli keset Bahreini meenutada elu Eestis, ja veel nii kauget aega, jumal, Kevin mäletas veel aegu kui ma Spice Ice´s jäätist müüsin! Seda ei lasknud ta mul muidugi terve õhtu jooksul unustada “Carholiiiiii (tugev prantsuse aktsent mõelge ise juurde), no sa vaata end nüüd, Spice Icest Bahreini! Kas Spice Ices oleksid sa endale seda kullast käekella lubada saanud, mis sul käel on? No sa vaata ennast, sa näed täiega rikas välja”
Ma ei tahtnud Kevinit kurvastada, et “kullast käekell” on Barcelonast allahindluse ajal H&M-ist ostetud ning käekoti skoorisin Bahreini odavpoest 9 BD-iga. Samas ei saa kurta, kuna keegi kohalikest pole kunagi ilmselt pidanud originaalide asemele feiki kraami ostma, ei tee keegi siin vahet.
Pärast kokteile suundusime Tai restorani dinnerile ja kella 21 paiku saime Keviniga mõlemad aru, et Erasmuse-aegadesse jäänud peod Shootersis ja Nimetas on kauge minevik, oleme mõlemad seljavalude käes vaevlevad vanurid ning viimane aeg oleks koju ära minna. Kuna järgmine päev oli Kevinil turistitamiseks planeeritud, siis jätsimegi hüvasti ning lubasime juba üsna pea uuesti näha- Bahreini ja Abu Dhabi vahel pole teab mis kauge vahemaa niikuinii.
Lisaks lühikestele vahemaadele on meile kätte jõudnud ka kõigi kohalike kaua oodatud talv, mis teeb reisimise (või üldse väljas liikumise) võimalikuks.
“Talv” tähendab siis, et Bahreinis on 50 kraadi asemel … vaatame kohe järele… umbes täpselt 28 kraadi täna.
Kohalike jaoks on see siiski kaua oodatud aastaaeg ja lõpuks on võimalik korraldada erinevaid pidusid ning festivale. Iga nädal toimub midagi huvitavat, alles oli mereteemaline festival, hetkel on lennu- ja autosõidushow, 2 nädalat tagasi toimus Bahreini maraton. Maratonist otsustasin osa võtta ka ise, kuna otsus tuli üleöö ja ettevalmistusaega polnud, siis seekord lihtsalt ajavõtjana. Ei kahetse otsust üldse!!
Hommikul tuldi vabatahtlike rühmast järele ning suundusime toimusmiskohta- täiesti Bahreini piiril , mööda sõites nägin silti Saudi-Araabia poole. Osaliselt kõrbes! Kuna ajavõtmispuntke oli 16 ja mina olin 9ndas, pandi mind õigel ajal õigesse kohta maha ning sain pisut ringi vaadata. Puha kõrb, ümberringi vaid liiv ning aedadega kaitstud naftapuuraugud. Ma polnudki senimaani veel ühtegi puurauku näinud.
Lõpuks kogunesid ka inimesed, teekond ühest punktist teise oli 3-5km ning jooksjad olid kogunenud gruppidesse, igas punktis ootas uus grupi liige, võttis üle teatepulga ning jooksis järgmisesse punkti.
Alguses ja lõpus oli kerge, kõige ees tulid kiiremad, nägin numbrit ja
sain ka aja klappima. Maratoni keskel oli aga jooksjaid nii palju, et korraga võis joont ületada isegi 10-15 inimest, ja siis proovi särgil olev number klappima saada kellalt vaadatud ajaga. Lisaks oli vaja kõigil joosta sõpra kallistama, grupijuhid sõitsid suurte maasturitega. See kõik oli üks suur segadus ja lärm. JA SEE KÕIK OLI NII LAHE!
Autod olid täpselt sellised filmist tuttavad avatud kaubikud, kast rahvast täis nagu Indias- et ikka iga viimane kui sõber ära mahuks.
Jooksjatel polnud vahepeal ruumi isegi mitte joosta, tee olid üle võtnud autod ning sõprade-sõbrad. Vahepeal tuli minna inimesi jooksjate teelt ära ajama, keegi sai kuskilt autolt löögi, keegi kuskil vahetas poole jooksu pealt jooksijat, keegi kuskil andis alla. Viimaseid pidi politsei mootorrattaga patrullima, neid kes poole pealt alla andsid ja lihtsalt jalutasid. Politsei sõitis poolt meetrit mootorrattaga ning pidi tegema peatuse, inimene kõndis rahulikus taktis omas ajas, politsei sõitis jälle pool meetrit ja siis pidi ootama… Minu punkt oli 9. ja sain üsna ruttu töö tehtud, viimase puntki omad olevat viimast aga üsna kaua oodanud. Keegi eksis vist üldse kuhugi ära…
4 h pärast maratoni lõppu sõbraga dinnerile sõites nägime maantee ääres meest jooksmas, sõber küsis, nägu naeru täis, kas see ongi see viimane, kes ära eksis.
Mina olin aga kogu ürituse üle nii õnnelik- inimesi sai näha, melu sai tunda! Vaipade peal kõrbes palvetavaid kohalikke sai nähtud.
Tutvusin laheda inglise abielupaariga, kes minuga samas ajavõtmistiimis olid, kes on Bahreinis elanud üle 20 aasta, ja kellel ÜLLATUS ÜLLATUS on suvekodus HISPAANIAS, VALENCIAS!! Meist said naisega kohe suured sõbrannad, lisaks kõigile muule on meil mõlemad sama värvi juuksed ja -silmad, nii, et me võisime üks lahe õnnelik perekond seal välja näha. Samuti oskas mu uus sõbranna mulle lahedaid ettevõtmisi Bahreinis tutvustada, uurisin, kas on mõnda head kohta vabatahtlikutööks, nt mõnda varjupaika või orbudekodu, kus saaksin enda panusse anda, naine teadis naiste varjupaika, lubas mind sealse juhatajaga tutvustada. Ma NII igatsen oma Hispaania Esperanca-jalutuskäike, nii, et kui ma tõesti sinna varjupaika saaks vabatahtlikuks, oleksin ma väga väga õnnelik!

NB. Ma vahepeal panen selle postituse teele, et postitus liiga pikaks ei veniks, ja hakkan uut kirjutama- Tööjuttu on veel ajada, ja Abdulla uudiseid. Vaatame, kas ma kohviku nigela wifiga mõned pildid ka siia kleebitud saan.

( Keviniga. Taustal onu nägu peitmas)

(Teel maratonile)

(Maratonil)

(Maratonil)

Tere nädalavahetust!
Meil Bahreinis algas nädalavahetus juba neljapäeval, kuna töönädalaks loetakse 6 päeva, tuleb mul täna kargud juba alla ajada ja tööle minna. Aga pole hullu! Kui töö meeldib, siis läheb sinna ju vile ja Kaera-Jaani taktis.
Seda Kaera-Jaani takti olen siin juba küllalt ka kuulda saanud- hotelli, kus elan, all korrusel asub ööklubi, ning kuna Saudi-Araabia Bahreinist vaid 1 h autosõidu kaugusel asub ja nad oma nv-d siin.. köh.. lõõgastudes… mööda saadavad, on neljapäevast laupäevani siin üks kõva pidu ja melu. Shampanja voolab ojadena ja hotelli ette sõidavad aina uhkemad autod.
Kuna senimaani olen vaba aja pigem oma toas mööda saatnud- töö jaoks õppides ja kirjutades, siis tabas mind neljapäeva õhtul pisikene kultuurishokk- Sain tuttavaga (Maaz, tutvusin augustis Bahreinis olles) kokku ja otsustasime koos õhtust süüa, ta töötas kella 23ni, nii et meie kohtumine lükkus päris õhtusse- siinse ajakava järgi hilja, Hispaania aja järgi täitsa normaalsesse õhtusöögi aega. Kahjuks olid aga paljud kohad selleks ajaks juba suletud, leidsime ainult ühe Türgi kiirtoidu putka- kebab, liha, wrapid jne, teate küll. Käisin vastuvõtulauas isegi spetsiaalselt raha vahetamas- siis ei peaks poole öö ajal Abdullat kutsuma arvet maksma.
Toidukoht asus hotellist konkreetselt 3 m kaugusel, aga teel sinna olin täiesti shokeeritud, ei kujuta ette, kas Maaz aru sai, mis toimub, igatahes välja ta ei näidanud. Või ignoreeris ta toimuvat? Võib ka olla vabalt, et olles noormees, ei pane tähelegi, kuidas teinekord tütarlastega käitutakse, sest nendega seda ei juhtu. Igatahes- tänav oli väike ja pidin kõndima Maazi selja taga, ja … mind lihtsalt jõllitati, isegi tagasi ei hoitud. Nii kui mõni meesterahvas mööda kõndis, vaatas sügavalt silma sisse nagu suudaks ta mu hinge endaga kaasa viia. Olen selgitanud ka varem- silmsidet ei loe siinsetes maades viisakaks, eriti kui see toimub meeste ja naiste vahel, seda loetakse sensuaalseks tegevuseks ning on väga hukka mõistetud. Näide- kui hotelliliftis satun kokku mõne meessoost hotellitöötajaga, langetavad nad pilgu ja vaatavad maha.
Aga neljapäeval, seal tänaval, oli mul korraga tunne nagu oleksin sattunud Michael Jacksoni “Thrilleri”-sse. Igast nurgatagusest ilmusid silmapaarid, kes vaatasid nagu kassid, kellele on lubatud tuunikalakonservi.
Ma tean, kindlasti on nüüd paljudel “Hallo, misasja, mida see üks silmavaade ära teeb”, aga see polnud nii! Esiteks nende pilkude intensiivsus, see põletas mu siseorganiteni, ja ükskõik kuhu end rääkimise hoos vaatama unistasin- põletav pilk. Ja süüdimatult jõllitati ilma pead pööramata. Üks traditsioonilises valges riietuses noormees läks must möödudes isegi nii kaugele, et tegi hooga sammu minu poole, ise sügavalt silma vaadates, nagu tahaks otse minu juurde tulla. Hea, et ma kiljuma ei hakanud!
Korraga polnudki mu kõht enam nii tühi, tagasi hotelli oli suurem soov saada.
Maaz muidugi lobises rõõmsalt päevasündmustest, keelitas meid terrassile istuma ja seal sööma. Seal sööma!!? MEID ÜMBRITSEVAD VEREJANULISED VAMPIIRID!
Minu ainus lahendus oligi kas vaadata keskendunult ainult oma õhtusöögikaaslast või asfaldit, ning proovida ignoreerida ümbrust.
Maaz rääkis, et minu Kuveidis veedetud ajaga on ta vahepeal giidipaberid saanud, mina kauplesin end muidugi kohe tripile- kaamelifarmid, liivalossid, muuseumid ja mida kõike Bahreinis vaadata poleks! Ja kui palju pilte saaksin blogi jaoks teha!
Pilkudest hoolimata õnnestus mul oma kebab kuidagi hinge alla saada ning oligi aeg koju minna, kellel 3 m kõndi ja kellel 30 minutit sõitu, ei saaks öelda, et kahjurõõm südant ei soojendanud.
Kuna Maaz end viisakaks noormeheks pidas ja ta auto niikuinii hotelli alale pargitud oli, saatis ta mind koju. Hotelli fuajee oli neljapäeva õhtuseid pidulisi täis ning proovisime end neist kuidagi mööda pressida- korraga ilmus meie ette raadiosaatjaga turvamees “Tulge palun minuga”.
Meid viidi vastuvõttu ning küsiti Maazi dokumenti ning minu toa numbrit, minu küsimuse peale “Miks sellist asja vaja on?” vastati, et võõraid meie hotelli ei lubata. Okei.. Kui nii, siis nii. Seejärel tuli lause “Madam, ja teie toa number? Ma pean vaatama, kas te saate endale külalisi lubada, kas teil on single või double voodi”
“Mida???? Mis … voodi????” ei saanud ma Maazile otsa vaadata üldse aru, mida kuradit mu voodi siia puutub?? “Vaadake, madam, meil on siin family-hotel…” (Selgitus- nagu ka restoranides on Family-ala, kus tohivad istuda omavahel abielus olevad paarid, vallalised peavad istuma eraldi selleks ette nähtud tsoonis)
Siis sain ma aru!! Kui piinlik!! Nad arvasid, et … ma proovin Maazi oma tuppa kutsuda. Mitte, et see nende asi oleks, mida täiskasvanud naine öösiti teeb, aga .. see polnud ju üldse nii. Ta päris ausalt soovis mind lihtsalt kogu sellest inimmassist läbi juhtida ja lihtsalt ära saata.
Aga proovi sa seda siis juhtkonnale selgitada, lõpuks prinditi mu toa arve välja ja saadeti hotelli juhataja laua taha.
Minu suurim mure oli muidugi, et see jama Mohsinini ei jõuaks, mida ta arvaks minust! Maaz asja nii kergelt ei võtnud- lõi, sõrm püsti, lamenti ja näitas oma töötõendeid ja asju, lõpuks kui juhtkond oma veast aru oli saanud, vabandati küll igati, pilgud maas, aga no ikkagi. Võiks ennem küsida või uurida, mitte kohe häbiposti saata.
Sattusin täna hommikusöögilt tulles hotelli juhatajaga samal ajal lifti, tundis vajadust veelkord vabandada ja saatis lepituseks kooki mulle numbrituppa. Ei tea, kas kook ka dokumenti ennem näitama pidi…
Nii ma neljapäeval tuppa sain, toas ringi vaadates jõudis mulle kohale, et hädasti oleks riideid vaja pesta… Vastuvõtus vabandati, et nv-l võtab see liialt aega, nädala alguses oleks mul kergem löögile saada.
Kuna mul soovi palja pepsiga ringi joosta polnud, lasin vanni vett täis ja … hakkasin vannis riideid pesema. Nii glamuurne elu! Ennast ajas ka naerma. Kui ma kõik pestud sain ja kuivatamiseks vabu konksusid otsisin, nägi mu vannituba päris märgade-riiete laatsaret välja, panin igaks juhuks uksele “Mitte tülitada” sildi ka välja, koristaja ilmseks ehmataks täitsa ära.
Ja nii ma millalgi täitsa öösel magama jäin- vannitoas ja koridoris kõik tuled põlemas, ikka veel pisut hirmunud kõigist neist pilkudest ja iga krõps tundus nagu murdvarga tuppa muukimiskatse. Äkki poleksi Maazi enda tuppa nihverdamine NIII halb mõte olnud? Oleksin ta saanud tooliga ukse ette valvesse panna, sirgendaja või kuumad lokirullid kaitseks käes, ise südame rahus oma 5 padja vahel allahindlustest ja uutest kingadest und näha…

( “Tere, Carolini Puhastusteenused, kas värviline või tume pesu?”)

Olen Bahreinis viibinud 10 päeva, otsustasin endale pisut aega anda, et mitte esimese emotsiooniga kirjutada, uus ja huvitav tundub ju alati hea, mõne aja möödudes võime aga samu asju hoopis teise pilguga näha.
Nüüd, 10 päeva hiljem, pean tunnistama- KÕIK ON VEELGI PAREM.
Kuveidist jõudsin teadupärast hotelli väga öösel. Kuna Mohsin oli ilmselt juba magama läinud, ei teadnud ma, mis kell ärkama peaksin, ei soovinud esimesel päeval kohe sisse magada. Kuna iga rakk minus tundis, et nüüd pean ennast igati tõestama ja näitama, et minu Bahreini aitamine polnud pettumuseks, otsustasin hommikul vara valmis olla, ega enne 9 ikka kliinik lahti tehta…
Äratuse panin 7-ks, tore 4 h und, aga mis sa teed, eks elevus oli ka sees!
Alarmi peale ärgates lugesin sõnumit “Carolin, ma ei pane sind enne kella 14 tööle, maga rahulikult!”
Aga oli mul siis aega enam magada, elevus oli! Pealegi oli lubatud hommikusöögi buffeed… kus ma siis magan, kui kuskil toitu pakutakse! Ei suudaks rahulikult pikaligi olla, teades, et kuskil keegi MINU kausikesest sööb…
Hommikusöök hinge all, jõudis mulle kohale, et mul pole ju aimugi, kuidas tööle saada.. Kohe mitttte ei tahtnud Mohsinile uuesti sõnumit saata, vastik kartus oli- äkki ta vihastab? Äkki hakkab arvama, et olen idioot (Humoud tundus selles näiteks veendunud olevat)
Suure vastumeelsusega saatsin ülimalt vabandama ja lipitseva kirja, kus sada korda vabandades jõudsin lõpuks küsimuseni. Vastuseks sain “Carolin, kõik on hästi. Kas puhanud oled? Söönud? Olen kõik korda ajanud, tulen sulle järele, ära muretse. Kohvi toon?”
Lugesin sõnumit 3 korda, ikkagi tekkis mingisugune vastik süütunne, äkki ma IKKAGI olen juba midagi valesti teinud? Äkki ta on kuri mu peale?
Enne kui kell 14 lõi, sain veel 3 teadet sisuga “Kas kõik on hästi, kas kindlalt jaksad tööle tulla” Muidugi jaksasin!
Pealegi oli mul elevus ju lõpuks jälle Mohsini näha, kellel küll vahepeal asjaajamised vahele tulid ja mulle hoopis autojuhi järele pidi saatma.
Kliinikusse jõudes hüüdis juba enne mu sisse astumist üks töötaja (nüüdeks olen selgeks saanud- Mary) “Mohsiiin, Carolin on siin!”
Ma ei kujuta ettegi, kuidas ta mu nii hästi ära tundis…
Avanes kontoriuks ja seal ta seisis- silmad särasid peas ja minu jaoks olid tal tol hetkel isegi ingli tiivad küljes- Mohsin!!!!
Ma olin niiiiiiiii õnnelik teda nähes!!!!! Kõndisime üksteise poole, mõlemal suu vähemalt kõrvuni ja … surusime kätt ning astusime kohe üksteisest eemale.
Mulle tutvustati kabinette ja näidati tulevasi kolleege, neid kõiki oli liiiiga palju ja nad kõik olid ühte nägu, ma isegi ei vaevunud neile valetama, et mul nende nimed kohe meelde jäävad. Proovisin vaid mällu zoomida oma mentori- Filipiini naise Cristina.
Esimese asjana suunati mind kohe näohoolduskoolitusele, terve ruum oli võõraid inimesi täis, ma ei osanud ei istuda ega astuda, nii palju uudistavaid pilke. Ebakindlus maximus lõi kõhtu. Mingi aeg tundsin, et minu ümber hakati sositama. “Ei.. Palun, mitte juba esimesel päeval” mõtlesin õudusega. Ma niiiiii väga lootsin ju, et sellest töökohast tuleb midagi ilusat, aga juba sosistatakse. “Äkki mul on mingi plekk kuskil… Äkki nad kommenteerivad mu kaalu. Äkki neile ei meeldi mu kulmud või kõrvalest…” mõtlesin omaette närveerides.
“Jaa!! Nägin juba, nii nunnu!” kuulsin oma kõrvalt. “Shhshhh… silmad… shshhh… ilus”, “Shhshh, see on selle kosmeetikafirma omanik?shhshhh..” Kuulsin aga oma üllatuseks.
Kui umbes tunnike kogu oma mälu kokku võttes iga liigutust ja kreemi nime mällu proovisin salvestada, kuulsin ukse taga kolinat ja tuttavad häält “Carolin! Kus on Carolin? Kas Carolinil on ikka kõik hästi? Juba koolitusel? Küsige, jumala eest, kas tal kohvi on vaja” Mohsin!!
Päeva peale kuulsin kuidas üks kolleeg kurtis, et ta ei saanud WC-sse jalutada, koridori palmi tagant hüppas seal varitsenud Mohsin välja “A kus Carolin on??? Kas tal on midagi vaja?”
Mul oli tahtmine kabinetist välja minna, Mohsini poole joosta ja … kätt surudes “Aitäh sulle KÕIGE EEEEEEST” öelda. Ta oli minu heaks juba nii palju teinud!
Nii mu esimene päev möödus, proovisin nii palju uut infot endasse talletada, kui see ühele kartuliajule võimalik on. Kõik oli tore ja hea, kuni ma avastasin, et … mul pole ju õrna aimugi, kuidas koju saada ja kus mu hotell üldse asub!
Arvake, kui väga ma ei tahtnud uue küsimusega sõnumit Mohsinile saata. Ausalt, mul oli kabuhirm, et ta hakkab karjuma mu peale, et mingi idioot olen või, ise midagi tehtud ei saa või. Lükkasin ja lükkasin seda saatmist edasi, igasuguseid erinevaid võimalusi kaaludes, aga ei midagi- saata tuli.
PIIP-PIIP, kuulsin õudusega. Ei taha avadagi …
“Hei! Kõik hästi? Ära üldse muretse millegi pärast, ütle vaid kui midagi vaja, ma aitan sind. Abdulla vastuvõtust viib sind koju. Kas sa söönud oled? Kas on midagi veel vaja? Kuidas sa end tunned?” lugesin sõnumi hinge kinni pidades 2 korda läbi- ei olnudki vihane, buff, ei hakanudki keegi mu peale karjuma.
Tööpäeva lõpu lähenedes kuulsin kellegi võõra häält oma selja taga “Oled lõpetanud?”, pöörasin ümber- Pikk Kreeka jumal ülikonnas! Räägib minuga? Äkki arvab, et olen kohalik koristaja… “Kas sa oled valmis? Mohsin palus su koju viia, lähme?”
Mi-mi-minaaa?? Selle Kreeka, köh, Bahreini jumalusega? Koos? Mina????
Mu hämming oli näost vist nii näha, et vaene noormees pidi end kordama ja lõpuks küsis, et kas mina olen ikka Carolin. No, ma ei tea, sinu jaoks võin ma ükskõik kes olla, kullakene!
Haarasin oma käekoti ja järgnesin noormehele. Kas see oli Rolex ta käepeal? Lifti jõudes küsisin igaks juhuks, kindluse mõttes, et kas tõesti lähen temaga? Äkki ta on hoopis keegi suvaline ja ma lihtsalt kõnnin järel. Enda puhul ei üllata mind enam miski.
Noormees ei soovinud pööbliga vist juttu rääkida, vastust igatahes ei andnud. Nojah, mis seal ikka, eks ma tuian niisama tal sabas.
Jõudsime autoni- kahe uksega sportauto, otse loomulikult! Ma polnud kindel, kas sellest pisikesest autouksest sissegi mahun, ilma midagi katki tegemata. Käekott otsustas ka just parimal hetkel mu usaldust kuritarvitada ja kukkus kolinaga asfaldile.
Kreeka jumal ei tundnud must väga palju arvavat, vaatas hindaval pilgul (hinnet ei soovi ma teada) mind rooli tagant. MIKS MA ALATI NII PIINLIK PEAN OLEMA!!!!
Sõitsime vaikuses… Ma pole kunagi varem nii väga soovinud autos muusikat kuulata.
“Sina oled siis Carolin jah.. Tore tutvuda” Kreeka jumal oskas rääkida!
Mõõtsime üksteist hindavalt pilgul, palvetasin jumalate poole, et nad ruttu mu hotelli leiaks ja ma sellest ebamugavast olukorrast välja saaks.
Ausalt, teismelisena olin surmkindel, et vanemaks saadeks läheb poistega suhtlemine vabamaks- valed, ainult valed mu ümber!
“… Seda, et.. kui vana sa oled? Sul muidu.. poiss-sõber on juba või?”
Jõllitasin Abdullat, TEMA tahab teada, kas mul poiss-sõber on??? Minul??
“Mul on su CV tööjuures arvutis, saan muidugi ka ise järele vaadata” muigas noormees.
Vastasin, et sealt kust mina tulen, tüdrukute vanuseid ei küsita, aga kui vana tema ise on.
“22 sain! Lõpetasin just Araabia keele õpetaja erialal ülikooli” teatas noormees, uhkus hääles.
22!! Ta oli 22. Tegin oma elu ühe suurima vea ja pahvatasin naerma! “NII NOOR! Mina sinu vanuses….” alustasin lauset ja panin suu kiirelt kinni- mind põrnitses näost punane Abdulla “Ei teaaa, kui vana sa ise siis oled, 40 või?” sisistas haavunud noormees.
Ups…
Õnneks ei saanud ta haavunult vaikides kaua sõita, poole tunni möödudes pidi tunnistama, et tal pole aimugi, kus mu hotell asub… (hommikul kella jälgides sain aru, et 4 min kaugusel töökohast), olime pisut eksinud.
Sain teada, et Mohsin oli minust palju rääkinud. Tundus, et ainult head- kuidas tutvusime ja, et tema töötajaid koolitasin. Proovisin uurida, mida Mohsin minust veel rääkinud on, sain vastuseks vaid, et nad on head sõbrad ning räägivad kõigest.
Kuna koju ei tundunud ma saavat, tegin ettepaneku, et ostaks kuskilt midagi süüa- terve päeva tööle keskendudes polnud sellele ennem mõelnud.
Leti ees tellimust vuristades mõõtis 22-aastane Abdulla mind uuesti pilguga “Sul raha on ikka või?”
“WATTTT?” tõstis amatsoon ja vähemuste eest võitleja minus pead “Kas minul raha on? Ma praegu, tead, avan oma rahakoti ja näitan, mida raha tähendab” ja hakkasin puusalt Kuveidi dinaare lennutama.
… mida söögikohas ei aksepteeritud.
5 minutit hiljem, silmad häbi ja suu friikaid täis, kõndisin vaikides auto poole. Abdull, rahakotti pintsaku taskusse surudes, ees pool. Mõtetes ilmselt Mohsini vastutusele võttes-kes tuli selle idee peale, et see tohlakas tema kanseldada jätta…
“Kuule, sllllrp, täiega tänks noh, slllrp, (friikartuli koti krõbin), kes oleks osanud arvata, et siin teise riigi raha vastu ei võeta, slllllrp. Oota, ole mees, hoia mu cocat” palusin, ise samal ajal tagumenti ja käekotti autosse vinnates ja käsi salaja kuhugi puhtaks pühkides.
Alustasime uuesti hotelli otsinguid, minu suureks üllatuseks oli Abdullil hoopis enda pärast häbi- polnudki minu peale kuri, et oma õhtut raiskama peab.
Mõned postitused ees pool olen juba maininud, kuidas siinsed noormehed kohtudes sind alguses maa põhja põrnitsevad või sinust läbi vaatavad, suurimat igno panevad ja siis silma nurgast “Sul.. kõht on muidu tühi või? Sul… on need juuksed muidu päris ilusad. Et… mingi.. kinno tahad muidu noh.. minna või? Abielus oled?”
Kui tund aega linna olime läbi sõitnud, sain aru, et Abdulla inglise keel pole parim ja kohati rääkisime me mõlemad täitsa erinevat juttu, aga noh, peaasi, et jututeemat jätkus. Ilmselt koju minnes oli mõlemal muidugi erinevad variandid meie vestlusest, aga oh well, vähemalt sai tasuta süüa!
Tundsin, et Abdulla piidles mind silmanurgast “Sa Bahreinis ringi oled juba vaadanud? Mis kell sa homme lõpetad… Ma ei tea.. Ma võin sind näiteks ringi viia vaatama. Kui sa muidugi tahad”
Ma ei suutnud kahjuks kogu seda jutuajamist väga tõsiselt võtta, ta on 22!! Olgu siis sportauto- ja Rolexiga või mitte. (Tuletage seda mulle meelde, kui suren vanatüdrukuna 10 kassiga…)
Lõpuks leidsime ka mu hotelli üles!
Järgmine päev tööl nägin Abdullat, proovis mulle lehvitada. Mul oli liialt piinlik toidu väljapressimise pärast ja tegin näo, et mu kinganinad on kõige huvitavamad asjad maailmas. Siis proovis ta mu juurde näohooldusesse tulla, aga õnneks hakkas meil just siis kiire. Olin otsustanud, et tööle pühendumine on vähemalt esialgu prioriteet, pealegi mõjus Kuveidis oldud aeg laastavalt mu enesehinnangule, oleks raske tõsiselt võtta kellegi huvi enda vastu.
Aga tööst lähemalt! Hetkel olen teist nädalat koolitustel- õpetatakse erinevaid näohooldusi, eriti Hydrafaciali. Kõik on niiii uus ja huvitav!
Kuna töötajatele on kõik protseduurid tasuta ja pidevalt üksteise peal harjutatakse, kuulen ja näen kolleege endale koguaeg midagi uut tegemas- üks neiu peidab juba mitmendat päeva nägu ja lõuga peakatte taha (no, kui nii võtta, kannaks ta pea- ja näokatet siiski koguaeg) ja selle all on kogu ta lõug 1 suur verevalum, nagu suur suur “maasikas”- neiu käis topeltlõua eemaldusel (välja imeti lõuarasv).
Kabinetis kuulen kolleegidelt pidevalt, kuidas keegi midagi uut tahab teha, ise olen seni piirdunud näohooldustega.
Täna soovis küll üks kolleeg (Beverly) minu peal katsetada midagi uut- tegime mu kätele Carbon Peel kätepuhastust laseriga, beebi pepu on täitsa liivapaber minu praeguste uuesti-sündinud käte kõrval… Kabinetis aga polnud kindel, kelle käed rohkem värisesid- minu või Beverly. Protseduuri lõpus kuulsin, et üks neiu oli laserit valesti käes hoidnud ja laserimasina enda katki sihtinud, lisaks on kellestki seinas laseri auk…
Ja patsientidega on toredaid sõbrannatamishetki! Üks naine ei suutnud terve protseduuri keskenduda- vaatas ainult minu suunas, lõpuks pidi mu kolleeg paluma tal end sirgeks seada ning silmad sulgeda. “Aga ma tean teid kuskilt! Ma olen teid varem näinud!” Proovisime välja selgitada, kus. Olen Bahreinis viibinud nii lühikest aega, samas ei saaks ka arvata, et ta mind kellegagi sassi ajab- Bahreinis olen üsna omapärase välimusega.
Vastust me välja ei nuputanudki, aga naine pakkus, et võib mu autoga koju viia, äkki saame siis rohkem lobiseda. Ja täna oli patsient, kellega iluideaalidest arutasime ja kuidas sotsiaalmeedia naisi mõjutab. Patsient tunnistas, et Lähis-Ida naised ei soovi teha trenni- nemad tahavad vaid operatsioone ning siis oma eluviisiga jätkata. Mina ohkasin, et peaksin ka millalgi ikka trenniga alustama. Naine tõusis selle peale välgukiirusel patsiendi-lamamistoolis istukile “Teie??? Trenni?? Aga teie pole ju ometi liiga paksu, teie olete ju imeiluuuuus, mis jutt see on??”, teades kui otsekohesed on siin inimesed, siis ei saaks isegi kahtlustada, et ta mingil põhjusel lihtsalt viisakas oli. Siis me pigistasime suurest härdusest üksteise käsi ja lubasime igavesti sõprust!
Enne Bahreini kolimist olid ka minul omad eelarvamused ning pelgasin kohalikke- tundusid väga tõsised ja “vaatan sinust läbi”, eriti naised. Nüüdseks olen aga aru saanud, et jutule saades on nad sellised naljaninad, et no, ma olen ikka täitsa igav nende kõrval.
Näiteks käisid meil näohoolduses kaks õde, üks sai varem valmis ja tuli teist ootama, kolleeg tunnistas- ta poleks arvanudki, et nad õed on. Mille peale siis esimene naerma hakkas “Ega me selle seal leidsimegi prügikasti kõrvalt” KÕIK NAERSID!!!
Ahh, ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal kliinikus veel ja veel ja veeeeeel rohkem asju selgeks õpin! Praegu on alustamistuhinas õnneks energia ka sees, pole aega isegi söömas käia. Mille peale on mulle toidupolitsei Mohsin end külge haakinud “Carolin… Ma kuulsin, et sa ei käi söömas. Kas midagi on halvasti? Kas sul on raha vaja? Ükskõik mida vaja, palun ütle, kohe aitan” ning hotelli jõudes kuulsin, et mu toale avati arve, kui midagi kuskil sööma peaks.
Aga mul on lihtsalt niii põnev! Pealegi on Mohsin mu vastu nii hea ja tunnen, et ei taha teda alt vedada, tahan võimalikult kiirelt kõik selgeks saada, tubli olla ja tõestada, et minu aitamine polnud halb valik! Mulle makstakse 2 korda rohkem palka kui teistele töötajatele, ma peaksin ikka midagi endast vastu ka andma.
Kuigi, no see Mohsin mind veel hauda viib, või vähemalt hallid juuksed tekitab- pärast Kuveidist tulekut on mul mingi hirm või paranoia asju valesti teha ja pahandada saada. Paar päeva tagasi sain, ise juba magama minnes, Mohsinilt Whatsappi teate “Hello, Carolin… Täna mulle teatati sinust..” ja vaikus! Tüüp kirjutas sellise teate ja ei midagi rohkemat. No, palun mõelge ise, mida minu aju selle ajaga kokku juba genereeris! Keegi kaebas mu peale? Mõni klient kaebas mu peale “Miks mingi koristajamuti olemisega lontrus teil seal kabinetis oli?”??? MIDA MA VALESTI TEGIN??
Ja siis- PIIP PIIP! “Carolin, ma kuulen iga päev aina positiivsemaid raporteid su kohta! Me treenime uusi töötajaid tavaliselt 2 kuud, aga sina oled nädalaga kõik juba selgeks saanud. Sa oled imeline! Me hakkame sulle uuest nädalast juba kergemaid patsiente anda. Sa väärid kõike kõige paremat, sa oled nii hea ja töökas, ütle ainult, kui midagi soovid”
Mul on ikka veel raske harjuda, et keegi hindabki mind nii kõrgelt. Mind? MIND?
Isegi kolleegid- 1.5 nädalat pole mingi aeg hindamiseks, aga senimaani tunnen, et on positiivne töökeskkond- Keegi ei jooksuta mind, kuna olen uus, keegi ei lase teha mul endast rohkem tööd. Selgitatakse rahulikult, kui aru ei saa, selgitatakse uuesti. Täiesti arusaamatul kombel on mu mentor mu ees isegi 2 korda vabandanud- äkki mulle läks tema hääletoon hinge, ma polnud isegi aru saanud, et ta mingil moel kuidagi kuri oleks olnud!!
Ei julge küll hõisata enne … ei teagi, enne mida… Mis see pidepunkt olla võiks, kust maalt võib uskuda, et nüüd ongi tore ja kindel?
Olen paaril viimasel ööl nii halbu unenägusid näinud, ei tea kas lõpuks- kindlas keskonnas olles, hakkab alateadvus pingeid vabaks laskma… Ma ei kujuta ette, miks pärast “rasket” tööpäeva täis näohooldusi ja hotellis võetud mullivanni peaks selliseid õuduseid unes nägema?
Ilmselt peaks sellepeale jalamudimisse minema ja mõne uue protseduuri tegema. (naliiii)
BAHREIN, MA JUMALDAN SIND!!

(Carbon Peel-laser kätehooldus)

(“Tere tulemast meie kliinikusse, kas tohin teid protseduurile juhatada?”)