Terve eelmise nädala olin kontaktis oma Hispaania ülemustega, pärast Humoudi esimest vihapurset kirjutasin neile lõpuks ja selgitasin olukorda. Nad ei teadnud senini midagi. Saime aru, et ette tuleb midagi võtta ning see kõik peab toimuma saladuskatte all ning kiirelt, enne kui Humoud mult passi küsib, näiteks viisa pikendamiseks. Sellisel juhul seda passi üsna suure tõenäosusega tagasi ma enam ei saaks (ta on teinud nii oma teiste töötajatega, näiteks eelmine juhataja ei saanud ei palka ega tagasi ka passi isegi töölt lahkudes. Ta ei tea, mida selles olukorras ette võtta) ja siis ei oleks riigist väljumine enam nii kerge.
Umbes kolmapäeval saatis Humoud mulle teate, andku ma oma viisa talle. Otsustasin sellele mitte vastata, kuid pool tundi hiljem oli ta oma autojuhi sellele järele saatnud (sama, kes mulle telefonist oma naist näitas ja raha tõi).
Autojuht Abu oli vahepeal Inglise keelt õppinud, eriti selgeks oli ta saanud “Tule istu mu kõrvale” ja “Kas sa abielus oled?”, mille peale küsisin kuidas ta Madamil ja lastel ka läheb. Abu neid lauseid polnud sõnastikust järele vaadanud, küsis hoopis mu numbrit. Pidin muidugi vastu tahtmist selle andma ka, Humoudi autojuht siiski, ilmselt on tal minuga tema jaoks ühendust vaja hoida. Või mitte… mu numbri saades helistas ta kohe Whatsi, tahtis kindlaks teha, kas ikka õige inimene. Samal ajal “Mina Abu, sina saada mulle endast pilte” miljoni-dollari Egiptuse naeratust lehvitades. Vaatasin talle vaid tõsiselt otsa ja mõtlesin omaette “Mina Carolin, sina ole valmis kohe silma siniseks saama” ja arutlesin omaette kas peaksin talle Whatsi mingeid perepilte Googlest saatma ning selgitama tema kohustusi pere ees.
Oli, mis oli, kaotajaks jäin siiski mina- Abu sai kätte mu viisa! Oli veel nii lahke ja lubas mul sellest ennem koopia teha…
Ja nii ma seal olin- teadsin, et mu viisa lõppeb 2. oktoobril, pidin leidma lahenduse enne seda, Moshin tahtis mind Bahreini, aga kuna mul oli piinlik oma olukorda selgitada, siis oli tal aega maad ja ilmad, ning ei tundunud üldse kiirustavat. ( Okei, ta võttis asja lihtsalt normaalselt, mina olin see, kellel liiga kiire oli)
Laupäevaks (29. september) oli mulle selge, et ei taha ega suuda enam päevagi Humoudi hirmuvalituse all viibida.
Teate seda tunnet, kui te ei julge enam mitte midagi teha, sest kardate kedagi nii väga? Teadsin, et kui midagi küsima peaks, tuleks sealt sarkasmist nõretavat alandust ja mõnitusi. Pealegi polnud Humoudi inglise keel parim, kui ta ka vastas, pidin ma jumalat paludes mõistatama, mida siiski teha tuleb. Pealegi olid kõik mu paberid ja listid kuhugi KOGUAEG kadunud. Õnneks (palun jätke see lause meelde) oli alati kohal Ronald, kelle tööpäev minu omast 3 h varem algas ja mind asjadega aidata püüdis.
Tundsin iga päevaga aina enam, et olengi saamatu- olen terve elu, rusikas püsti, elule vastu astunud, ja nüüd nutan iga öö patja ning kardan mingit vaimuhaiget nagu maailmalõpp oleks tulemas. Iga päev läksin tööle, käed värisemas “Ega Humoud täna siin pole?”
Laupäeval helistasin lõpuks ka Eesti Välisministeeriumisse, kuna Joad tahtis mulle lähipäevil piletit osta, aga ta ei teadnudki, et minu originaal viisa on ära võetud, ei teadnud me enam korraga, kas ma riigist üldse lahkuda saan. Ma olin terve selle aja lohutanud end teadmisega, et on mis on, saan ükskõik millal kohvritega lennujaama joosta ja ükskõik kuhu pileti osta, noh, kui Humoud päris hulluks läheb.
Kuna Kuveidis ei saa Euroopasse helistada, palusin sõbrannalt Eestist Välisministeeriumisse helistada. Kuna oli nädalavahetus, helistasime 24H töötavale HÄDAabi numbrile. Ma nii dramaatiline ikka olen, et oma olukorda üsna hädaks pidasin.
Kirjutasin sõbrannale veel eeskujulikult kogu olukorra ja faktid üles. AINUS asi, mida teada tahtsime, oli- “KAS EUROOPA KODANIK SAAB KUVEIDIST LAHKUDA, KUI TAL POLE ENDAGA KAASAS ORIGINAAL VIISAT, AGA KOOPIA NING VIISA VEEL KEHTIB” olin otsustanud, et on mis on- ostan pileti tagasi koju enne 2. oktoobri lõppemist.
Aga oh üllatust!! Neiu Välisministeeriumi telefoni otsas ei teadnud üldse midagi ei viisadest, ega sellest, kas saab ilma viisata lennukile. Lisaks KEELDUS andmast Kairos asuva suursaadiku kontakte. Kuna Kuveidis puudub Eesti saatkond, siis kõige lähem abi olekski Eestlasele võtta ühendust Egiptuses paikneva suursaadikuga. Aga- “Vot ei anna”. Mida ma selle kontaktiga peale oleksin hakanud? Suursaadiku kohvile kutsunud? Palunud endale linnatuur teha? Ei, mul oli tegelikult mure oma ohutuse pärast ja tahtsin teada, mis on minu võimalused ennast aidata. Aga oh well, kui “vot, ei anna” siis “vot, ei anna”.
Proovisime sõprade teadmistega plaani paika panna, mina proovisin maha rahuneda, paanika tuli juba peale, kuidas lihtsalt ei anta mingit infot. Ainult 1 lihtne küsimus!
Kuna tööpäev lõppes kell 22 ja kodus mul netti polnud, ei teadnudki ma tol päeval, et kell 22.03 oli Mohsin mulle kirjutanud! Nägin seda alles pühapäeval!
Mohsin oli lõpuks otsuseid teinud ja tegi mulle pakkumise- pilet oleks olemas kohe, elukoht ka, ainuke tingimus- esmaspäeval pean juba uues kohas alustama.
Need tunded, mis mind pühapäeval tööle jõudes seda lugedes olid! Noh, neid tundeid oli täpselt 5 minutiks, sest kohusetunne lõi põlvega makku- “Kuidas ma niimoodi ära lähen, mis mulje ma endast jätan, mul on vaja ikka asjad enne lõpetada”
Samal ajal hiilis selja tagant Ronald, mesimagusalt “Madam, üks külmik on katki.. Kas te teatanud juba olete? Kas teil muidu need listid on juba valmis? Kas te olete saanud aega ka sellele, sellele, sellele ja sellllele mõelda?”
Kas see oli kahjurõõmus tuluke, mis ta silmis hõõgus?
Kuna omal käel ma mingeid vastuseid vastu võtta ei saanud, vastasel juhul oleks Humoud seal samas mu hukkamist palunud, siis võtsin vastu tahtmist telefoni teel Humoudiga ühendust. Mille peale mul muidugi teisel pool telefoni nägu täis sõimati, spetsiifilistel sõnadel pole siin kohal vaja peatuda. Kuulasin vaikides milline saamatu idioot ma olen, täiesti kasutu eikeegi, tema on boss ja teab täpselt, et mina ei tule oma ülesannetega toime ja mingu ma üldse …. Kuulasin ja kuulasin, lõpuks küsisin, et okei, aga muidu kui sõimu vahele aega on, olge hea ja saatke mulle siia töömehed, härra Humoud, tahaks ilgelt teie poodi katastroofi käest päästa. Selle peale saabus vaikus, minuga rohkem ei suheldud.
Ainult Ronald kadus kööki kellegagi pikalt vestlema… Kui lõpuks tagasi tuli, oli suurest rõõmust 5 aastat nooremaks jäänud “Madam.. Sir Humoud ütles, et teie ei saa oma tööga hakkama. Siin poes ei saa sina ja mina korraga tööl olla, üks meist peab tegelikult tööd ka tegema, ei noh, mina ise ei taha nüüd niimoodi üldse, aga Sir Humoud ütles… Tema ütles, jah, et meie peame nüüd valima, kumb meist see juhataja ikka on…” ise samal ajal end ilmselt kahvliga jalga pussitades, et mitte suu kõrvuni särada.
Ja siis sain ma aru!!! Ronald, see sama Ronald, keda mina Humoudi mõnitamise eest kaitsta proovisin, on TERVE selle aja mulle nuga selga löönud. Kuhu on alati mu paberid kadunud? Kuidas on koguaeg nii keeruline olnud mingeid asju teha! Kuidas on Ronald iga hommik kõps kohal olnud minu toolil minu arvuti taga asju ajamas?
Mul tuli naer peale!! Vaatasin talle otsa, võtsin riiulist oma käekoti ja küsisin “Tahad mu töökohta? Tahad seda töökohta siin? Aga palun võta” ja kõndisin minema, leti ees pöörasin veel ringi ja VÕIB-OLLA karjusin midagi selle kohta, et Ronald ja SIR FUCKING Humoud võivad minna teatud kohta ja teha teatuid asju, sest mul on .. teatud pohhui. OKEI, ma tean, mitte väga täiskasvanulik käitumine, aga palun, ma pidin seda tegema, okei!!
Kiirustasin pool-joostes treppidest alla, nüüd oli tähtis ainult see, et kiirelt koju kohvreid saaks pakkima ja minekut teha enne, kui Humoud mulle järele saab.
Poolel teel treppidest alla sain aru, et mul pole ju netti, kuidas taksojuhile aadressi selgitan… Kangus ja uhkus ei lubanud poodi neti lähedusse ka enam minna, mitte pärast nii efektset lahkumist!
Nii ma suure jooksuga ustest välja saingi, kuulivestides turvamehed vaatasid veel üllatunult järele, ilmselt oleks mind kinni peetud kui nad ei teaks, et seal töötan.
Tõmbasin esimese ettejuhtuva takso ukse lahti “KOJU, RUTTU!!!!!” karjusin hindust taksojuhile, kes aga midagi aru ei saanud. “RUTTU, HAWALLY” (Hawally on piirkond kus elasin) “Hawally? No… Madam Salmiya?”. Salmiya on piirkond, kus elavad suuremosa kõik välismaalased, ilus ja korralik, olen ennegi kuulnud, et arvatakse, et seal asun. Seda, et ma pagulaspiirkonnas Hawallys elan, ei taha keegi uskuda.
Istusin taksosse ja proovisin selgitada, et ma ei tea aadressi (siin pole tänavatel nimesid, vaid blokid ja numbrid) aga ma väga palun, tahaks koju, elan Hawallys, valuutavahetus punkti kõrval, teisel pool on kebabi putka ja maja ees suur prügikast. Ja eile nägin maja ees kassi. Taksojuht vaatas mulle suu ammuli otsa, ilmselt veendus, et nende välismaa madamidega ei maksa tegemist teha, need muutuvad iga päevaga aina nõdrameelsemaks, aga vastu ei julgenud ka hakata, võttis ainult taskust mobiili “Madam, minul wifi, teie aadress”.
Saime kahepeale google mapsist mu aadressi ja kohale sain! Jooksuga tuppa, kohvrid lahti, riided sisse, samal ajal Joadiga ühenduses “Jah, ma olen poest väljas, juba pakin, palun leia mulle tänaseks pilet, palun palun palun”
Siis saabusid mu korterikaaslased. Aru saades mis toimub, hakkasid nad nutma- esiteks, sest ma lahkun, ja teiseks kuna Humoud karistab neid sellest teada saades.
Seejärel kraamisid Cris ja Elvie külmikust krevetid ja hakkasid mulle hüvastijätuks süüa tegema. Kullakesed!
Leppisime kokku, et nemad pole mind näinud ega tea midagi, seejärel võtsime mu kohvrid ja hiilisime maja tagauksest tänavale, hiilisime pargitud autode vahelt, et keegi meid esiukse juures ei näeks ja proovisime taksot saada. Ma ei suutnud isegi muretseda palju see maksta võib, ükskõik mis summa oleks sobinud!
Saime mu kohvrid autosse ja oligi aeg öelda head-aega, raske oli lahkuda, raske oli nutvat Crisi ja Elviet maha jätta, neil pole Humoudi ees isegi neid väheseid õigusi, mis kuni lõpuni minul olid. Nende passid ja dokumendid on kõik tema käes, õnneks loodame, et Humoud nii hulluks ei lähe, et neile füüsiliselt midagi teeb. Olen kuulnud, et oma meessoost töötajatega vägivallatsemisest ta risti ette ei löö, aga tütarlapsi pole veel puutunud. Lubasin kontakti hoida ja neid võimalusel ka Bahreini aidata.
Lennujaama jõudes olid mul peopesad juba higised ja närveerimisest närvid pingul- kas ma saan ikkagi minema, kas ma saan lennukile.
Check in- ulatan passi, oma kõige võluvama naeratusega. Lähis-Idas ei naerata inimesed väga, teenindussektoriga suheldakse käskival toonil, nii, et minu plaan oli panustada kogu endas leiduva armsuse ja viisakuse peale, kui vaja surun end sellest luugist isiklikult läbi ja kallistan passikontrolli.
Nii äärmuslikke meetmeid siiski kasutusele võtta ei tulnud, check-ini onu muutus mitu kraadi soojemaks mu viisakuse peale, ainult passi jäi liiga kauaks vaatama “Kust te päris olete? Mis te Kuveidis teete? Kas te tulete tagasi?” tundsin kuidas peopesad veel higisemaks muutuvad “Eesti pass… Euroopa Liit, Kuveiti ei tule tagasi, ma loodan” Onu teisel pool ei saanud aru “Estorka? Euroopa? Kindel?” ja läks kuhugi taha ruumi kolleegi kutsuma… Kolleeg oli õnneks geograafia tunnis rohkem õpetajat kuulanud, vaatas mulle otsa, passi ja teadis kohe “Estonia, TALLINN. Very beautiful city”. Check-ini onul ei jäänud muud üle kui noogutada “Madam, aga siiski… teie olete Euroopast, või siiski Euroopa Liidust?”
Check-in läbitud, tuli turvakontrollist läbi saada, seisin juba varakult laadijad ja sirgendajad näpuvahel, samal ajal ümber-ringi vaadates, ega Humoud ei tule, iga turvamees tundus nagu suunaks mind kohe tagasi. Enne turvakontrolli tuli kõigil oma käsipagas kaalumiseks anda, minu oma oli ilmselgelt ülekaalus nagu ta omanikki, nii, et see mõte mind väga ei rõõmustanud. Kui järjekord minuni jõudis, vaadati mulle vaid korraks otsa “Madam, teie ei pea” ja suunati järjekorras edasi. Turvaväravates nii kiirelt ei läinud, hakkasin piiksuma. Noormees proovis küll igati aidata, hoidis mu kõrvarõngad ja jalatseid, aga kui piiksun, siis piiksun. Mis te arvate, mis mu vererõhk olla võis? Samal ajal jõllitasin lennutablood, mingi teine lend läks 5 minuti pärast Bahreini, ma teadsin ju küll, et see minu oma pole, aga siiski oli sada mõtet “Aga siiski! Äkki sain valesti aru… Äkki on see ikkagi minu lend.. Oot, kas see turvamees seal kõnnib minu poole? Ta just vaatas siia poole pikalt… HALP, PLIIZ”
Suunati naiste läbiotsimisruumi. Õnneks oli tore naisterahvas, seisin seal sokkis ja käed-jalad harkis, patsutagu aga julgelt, saan kiiremini minema. “Madam, teate, need mehed ei tea miskit, see on teie rinnahoida traat mis piiksub, paljudel pole lihtsalt metalli nendes” naeratas naisterahvas, samal ajal kahe käega mu rindu alt mudides. Nojah, tavaliselt pole need naisterahvad, kes oma käsi sinna mudima saavad, aga misiganes mind Humoudist eemale päästab, patsutagu terviseks.
Jäänud oli vaid passikontroll!!
“Hinga, naerata ja ole viisakas, hinga” Märkasin, et 2 inimest enne mind vahetas passi kontrolliva tütarlapse uus noormees välja. Selline eriti kena välja nägemisega, nendega läheb lihtsalt, sellised noormehed on alati kindlad oma heas väljanägemises, nii et ma pean lihsalt pisut ullikest mängima, näiteks laua ees pisut komistama, passi käekotti kaotama, naeratama suurimat naeratust ja noormees on veendunud, et ma olen ohutu kergemeelne.
“Hehee, tereeeeee, nii, mis ma siin laua taga tegema pean? Passi, jah? Oih, kuhu ma selle tibu paningi, ma ostsin veel spets roosad kaaned ju nende jaoks. Issand, näed, tsekid mul ainult siin käekotis” Noormees vaatab hukkamõistavalt otsa. “Jaa, nii, kohe siin, jah, oih, ma teen teie jaoks õige koha pealt ikka lahti ka, hihi” Noormees muutub närviliseks “Madam, teie viisa!” Mina “Viisat kah vaja? Tohoh, jah? Teate, mu esimene kord Kuveidis olla. NAGU NIIII LAHE RIIK. Noh, kuhu ma selle viisa panin… oli siin huulepulka kõrval… Kuulge, mul on koopia kohe võtta, sobib kah jah?” Noormees tõmbas kärsitult koopia mu käest, võttis passi, lõi templid sisse. “Hihii, te olete nii kiire, ma ei leia selle ajaga oma viisatki”, “JÄRGMINE!!!” kuuldus vaid tõsise noormehe suust.
“Tsutsu fucking frei” mõtlesin omaette passi- ja viisakontrollist uttu tõmmates.
Olingi läbi!!!! INGLID JA FANFAARID!!
Kõike haarav õnn jäi muidugi lühikeseks, lubasin, et hingan rahulikult alles siis, kui Bahreinis olen, seni tekitas iga vastutulev politsei ja turvamees minus mitme halli juuksekarva juurdekasvu.
Lisaks hakkas mul nii halb! Täiesti lõpp, kui halb. Pea valutas nii metsikult, valguse ja isegi telefoni ekraani vaatamine tegi asja veel hullemaks, lisaks läks süda pahaks. Jõudsin isegi arvata, et mind on mürgitatud, mingi hetk oligi tunne, et sinna põrandale mina pikali vajun ja siis saab mind vaid tõstukiga siit püsti.
Lamasin pingil pool-pikali, aga kui mingi kahtlane vanem härra juba vastas reas silma hakkas tegema, sain aru, et no tere- tuleb ikka kargud kuidagi alla saada. Otsisin kiirabinurga üles- õnneks võeti ikka jutule. Mul oli küll tahtmine jalga lasta “Teie pass, palun” jutu peale, äkki Humoud näeb koduakendesse, kui mu passi kuldsed helendavad kaaned lahti lüüakse…
Tuli siiski paigale jääda, selle enesetundega ei saanud ma enam kuhugi. Tuli välja, et vererõhk oli igasugustest piiridest ammu väljunud (nagu minagi varsti teha kavatsesin) ning taheti pooleks tunniks kontrolli jätta. “Üle minu laiba” mõtlesin irooniliselt. Nõudsin lahkelt arstionult kaks valuvaigistit ja lubasin poole tunni pärast lihtsalt nägu tulla näitama… Mul hakkas täitsa kahju, et ta mind uskuma jäi… Poole tunni pärast olin mina juba uue turvakontrolli sabas teel vabaduse poole.
Ma polnud veel Bahreini viival lennukilgi kui viisakusreeglid hakkasid meenutama mu elu Bahreinis- turvakontroll läbitud, istusime ooteruumis. Sisenesid 2 lennujaama töötajat “Kõigepealt saab lennukile Madam!”. Mõtlesin läbi peavalu, et no palun, a tehku see madam siis pisut kiiremini, ilgelt tahaks rahulikult maha istuda ja natukeseks silmad kinni panna.
Kui kolmas kord “Madam, tulge, palun” hüüti, sain aru, et … see olen ju mina! Tuli järjekordne “walk of shame” kõigi silme all ette võtta.
Lennukis juhtusin istuma kahe eriti vahva vanema härra kõrvale- esiteks ei suutnud nad ära otsustada, kes akna all saab istuda, ja kui stjuuardess neid korrale tuli kutsuma, ja akna all istuva mehe keskmisele kohale tagasi tahtis paluda, kostus etteheitev “Aga see on minu vend! Miks tema ALATI parema koha saab”. Need vanaonud olid umbes 60-aastased!
Siis oli vaja neil teha selfisid, videokõnesid, üksteise käest asju ära napsata. Mingi moment oli kellegi valges ürbis tagumik mul nina all… Aga muidugi andsin ma neile andeks kõik, kui snäkiks kõigile võileibu ja mahla jagati, meestel oli lennul oma käpp sees, nii, et nad said topelt võileibu, mingi hetk tundsin koputust oma põgeniku-õlal, minu kõrval istuv vanaonu sokutas mulle kanavõileiba vaikselt hõlma alt “Võta võta, latsekene, sa näed nii väsinud välja, vaata meil vennaga neid veel. Mahlakest ka tahad?”
Muidugi tahtsin! Suures põgenemishirmus oli mul söömine täitsa ununenud! Sellel võikul oli vabaduse maitse!
Bahreini lennujaama jõudes suutsin muidugi hoopis valesse kohta minna, uuesti turvakontrollist läbi jätkulendudele, selle asemel, et minna viisakontrolli. Õnneks see väike seik sai ruttu lahenduse, kuna Bahreinis kehtis mu veel eelmisest korrast 3-kuu viisa, läks sealne kontroll kiirelt, tuli vaid oma järjekordselt lindilt juba maha tõstetud üksik kohver kaitsvasse embusesse haarata, ja volaa- uksed avanegu!
Mohsin oli lubanud, et kõige eest on hoolitsetud. Mida me kumbki aga ei teadnud, oli see, et lennuk hilines üle tunni. Väravatest läbi tulles leidsin käsitoele toetuva tukkuva autojuhi “Ms Carolin” sildikesega. Kujutan elavalt ette, et Mohsin oli talle kurjad sõnad peale lugenud, et ootama peab kasvõi terve öö, ilma oodatava inimeseta tagasi EI TULE.
Autojuht võttis mu kohvrid ning pani autosse, tegi ukse lahti, hotellis ootas portjee värske apelsinimahlaga “Madam ehk soovib”, numbrituppa jõudes nägin ma dushi! Ilusat tuba! Telefoni sisse lülitades leidsin Mohsini sõnumi “Tere tulemast Bahreini!!
Viskasin voodisse pikali ega uskunud, et MA SAIN SELLEGA HAKKAMA!!

September 23. Õhtu

Kui päris aus olla, siis pean tunnistama, et täitsa armas on saada teateid sisuga “Millal uue postituse kirjutad” või “Carolin, olen pidanud juba mitu õhtut sinu uue postituseta magama minema”
Päris sahtlisse ainult iseendale ma siis ilmselt ei kirjuta. Aitäh!
Aga… jahm.. polegi paar päeva juba kirjutanud… Teate seda tunnet- …  saate isegi aru, et asjalood on halvasti, olete kaua seda eitanud ja proovinud ikka edasi pingutada, aga sellegi poolest saate aru, et asjad on halvad. Samas ei taha seda kellelegi veel tunnistada. Äkki keegi mõistab hukka? Äkki keegi hakkab tänitama “Issand, kuidas sa nii rumal oled”, äkki keegi hakkab üldse nalja tegema?
Nii ma olengi otsustanud üldse vait olla. Ainult 1 kolleegiga (Fanni), kes praeguseks küll Inglismaale kolis, olen asjast arutanud, tema on juba ammu arusaamisel, et ma peaksin tegutsema.
Asjalood on Kuveidis nimelt üsna halvaks muutunud. Olen selletõttu endasse sulgunud, keskendun tööle, et anda endast parim, millegi pärast kipun ma jälle kõigis probleemides näpuga iseendale näitama.
Eile Fanniga asju arutades ütles ta lõpuks välja asja, mida ma ise endale tunnistada ei taha- asjad ei muutu siin paremuse poole. Ma lihtsalt püüan iseendale ja kogu maailmale midagi tõestada- tõestada, et saan hakkama, tõestada, et olen tugev. Tõde on aga see, et mida rohkem ma teeksin, seda rohkem mul teha lastakse.
Kuveiti saabudes oli mul teadmine, et mul on terve kuu sisseelamiseks- töökoha ja töötajate jälgimiseks ning otsustamiseks. Reaalsus oli aga see, et eelmine juhataja (Leo)saadeti minema loetud päevad pärast minu saabumist ning meil keelati omavahel suhelda, suhelda võis ainult läbi siinse ülemuse (Humoud).
Kui ma aga Humoudile kirjutasin, et millegi kohta küsida, sain alati väga ebameeldivaid vastuseid, või ei vastatud üldse.
Minu hädaks ongi olla nii paganama õrna hingega, ma tajun iga emotsiooni ning elan tundeid väga sügavalt läbi, seetõttu oli stress kiire tulema.
Otsustasin, et vabu päevi ma ei võta ning keskendun ainult tööle, istun kasvõi oma vabast ajast, nina arvutis, aga saan kõik tehtud. Ei tahtnud, et Humoudil mulle mingeidki etteheiteid oleks. Enda meelest tegin head tööd- olen sellest firmas ju Hispaanias juba tükk aega töötanud ja olgem ausad, ega see tuumafüüsika pole. Ülemustele olen alati meeldinud ning Bahreinis tundsin end vähemalt tarkuse jumalanna rollis.
Millegi pärast hakkasin end aga Humoudile kirjutades aina ebakindlamalt tundma- ta tekitas minus mulje, et minu küsimused ei ole loogilised, et ma ajan asju sassi ning tekitan temas segadust.
Lõpuks otsustasin Humoudi selja taga Leoga ühendust võtta ja palusin tal selgitada, mida valesti teen, Leo oli veel suuremas hämmingus kui mina- kõik asjad mis ma ette valmistasin ja ülemusele saatsin, olid korrektsed, asjad mida Leo alati samamoodi tegi.
Lisaks hakkasin märkama, et otse minuga suhtlemise asemel hakkas Humoud teateid jätma teistele töötajatele, kes minu alluvuses olid, kelle juhtaja mina olen. Mina peaks asjadest esimesena teada saama ning siis ise edasi tiimile uudiseid jagama.
Näiteks- eelmine nädal, teisipäeval, otsustasin lõpuks välja teenitud vaba päeva võtta, olin mõnusalt tuduriietes diivanil kui sain kõne tööjuurest “Kus sa oled, Humoud ootab sind, teil on koosolek”. Koosolek, mida minule polnud keegi maininud!
Eile soovis üks noormees (Ronald) mu tiimist mulle edu, ma ei saanud alguses aru, mille puhul, Ronald vastas “Homme kell 14 on sul ju Humoudiga koosolek” Hea, et seekord varem teada sain.
Vähemalt oskasin end ette valmistada, ma valmistasin liste ja graafikuid, printisin ja klammerdasin, köitsin ja joonistasin. Tahtsin, et kõik oleks ideaalne, enda arvates lõpuks oligi.
Kätte jõudis tänane- panin veel viimaseid pabereid paika kui Humoud saabus, ei tere ega midagi, istus lihtsalt toolile. Mina võtsin kausta ja läksin teretades tema kõrvale. Humoud minust välja ei teinud, okei, sain aru, meil käis võimunäitamine- tema näitas, et tema on boss ja meie vestlus ning koosolek algab siis kui tema seda ütleb. Nii me seal olime- tema oma iPadis ja mina tema kõrval, käed süles, vaikuses seina vaatamas.
Lõpuks vaatas Humoud minu poole ja küsis, mis mul tema jaoks on, mina eeskujulikult ja usinalt lõin oma mapi lahti ning võtsin paberid järjekorras välja “Jah, vaadake, härra, siia on siis allkirja vaja ja Marlon pal…” ja enne kui ma reageerida jõudsin tabas mind karjumine, Humoud vehkis kätega ja karjus midagi teemal “Teeme asja selgeks, mina olen siin see boss, mina olen siin see kõige kõrgem, sina ei tule minule ütlema mida teha, saad sa aru, sina oled eikeegi, mina olen kõige kõrgem, pane see endale kõrva taha” ja karjus ja karjus ja karjus… ma lõpuks enam ei saanud arugi, mida ja miks ta karjus, mu käed hakkasid kontrollimatult värisema ja suunurk tõmblema, kaotasin igasuguse kontrolli oma näolihaste üle. Teadsin tol momendil, et kui mu suunurk juba tõmbleb on ainult sekundite küsimus mil ma nutma hakkan. Aga seda ma ei saanud ju ometi endale lubada! “Ma olen tööl, ma pean professionaane olema.” korrutasin oma peas. Läbi selle nägin enda poole sõrmega vehkivat Humoudi, kes mind lõpuks püsti kamandas ja eemale kutsus. Ma olin tema jaoks nagu … koer. Või keegi, kes pole mitte midagi väärt, mingi tühi koht. Muidugi ma hakkasin lõpuks nutma. Mille peale sai “ülemus” veel vihasemaks “Kui sa nutad, võin ma minema minna, mul on kohti, kus mujalgi olla. Sina saad rahulikult nutta, mina ei pea tegelema mingisuguse tüdrukuga, kes keskenduda ei suuda” karjus Humoud edasi, samal ajal riiulil seisvatest mappidest pabereid välja tõmmates. “Miks siin selline segadus on” lendasid mulle paberid näkku. Need olid eelmise juhataja mapid, ma ei teadnud neist midagi ja ega ma selleks ajaks poleks niikuinii julgenud midagi ka küsida ega vabandada. Ma tahtsin ainult, et mu nägu ja nutt omavolitsemise lõpetaks ja ma saaksin kontrolli iseenda üle tagasi.
Muidugi, lõpuks nutsin ma juba kõige pärast, kõige pärast mida kogu see aeg endas olen hoidnud- sellepärast kus elama pean, kuidas köögis süües mu peal prussakad jooksevad, kuidas ma pole varsti juba kuu aega dushi all korralikult käia saanud, kuidas mul on tunne, et keegi tegelikult ei mõista kui suur eneseületamine see kõik iga päev on, kuidas Humoud minuga kui alaarenenuga suhtleb. Ja mitte ainult minuga, mul oli nii raske kuulata kuidas ta Ronaldit mu kõrval mõnitas, Ronald ainult maha vaatas ja kõige peale noogutas. Ausalt, oleks ma vaid kuskil turvalises riigis, ma oleksin ise Humoudi peale karjuma hakanud, et ta lõpetaks meie mõnistamise, et ta töötajad on nii suure südamega ja mind algusest peale aidanud ja austanud. Neil on olukord palju raskem, nende elu Filipiinidel või Indias on veel raskem kui sellise hirmuvalitsemise all ning neid seob Humoudiga ka leping, mille katkestamise korral nad trahvi peaksid maksma. Kuhu neil olekski minna, nende passid on neilt ära korjatud.
Kui Humoud lõpuks lahkus, haaras ta kaasa mu mapi kogu minu tehtud tööga ning 2 tundi hiljem saatis mulle meili, et talle need dokumendid edastaks. Ja siis sain ma aru- ma pole mingi idioot ega saamatu, ta ongi kogu selle aja minuga mingeid haigeid mind-game`e mänginud. Ta nõuab mult dokumente, mille ta ise kaasa võttis, teades, et minu käes neid enam pole, aga kui ma neid talle ei saada, käitub, nagu ma ei saaks oma tööga hakkama.
Ma ei suutnud ka pärast tema lahkumist maha rahuneda, nutmine ei tahtnud kuidagi lõppeda, käed värisesid ja peavalu ajas iiveldama, valgus tegi silmadele haiget ning iga heli tundus kurdistavat.
Mu tiimi töötajad tõid mulle vett ja andsid rahunemiseks tabletti. Rose (Filipiini neiu) sosistas, et ma maha rahuneks, tema olevat kuulnud, et Humoud olevatki bipolaarne ja muidu metsa poole, järgmine kord on ehk parem tuju. Mõtlesin, et selliste kuulujuttudega ei maksa kaasa minna.
Tol hetkel sain aru, et see on nüüd lõpuks piir. Asjad ei lähe niikuinii paremaks.
Vahepeal olen välja uurinud, et Humoudil on selle aastaga kokku 16 pankrotis äri, talle on pandud keeld Filipiinidelt tööjõudu saada- ta ei maksa palkasid täies mahus või üldse ning hoiab passe enda käes (Mis pole enam seadusega kooskõlas, aga osad firmad ning eraisikud teevad ikka, ja tihtipeale ei ole töötajal julgust ega oskust kuhugi kaevata).
India noormees Paul peaks palka saama 120 KD, aga jaanuarist saati on tema igakuiseks sissetulekuks olnud 15/20 KD.
Gary kokkulepitud palk oli 350 KD, aga saab vaid 300 KD, Gary tahab lahkuda, aga teda seob leping ning lahkudes peaks ta Humodi sõnul maksma 6 kuu eest trahvi.
Võtsin end kokku ja saatsin pika kirja oma Hispaania ülemustele, nemad mind lõpuks ju siia saatsid. Senimaani pole ma neile oma siinsest elukvaliteedist sõnagi rääkinud, sest noh, “tugev iseseisev naine” ja muud värgid. Kauemaks ma aga Kuveiti jääda ei soovinud, sõbranna Eestist (Tsau, Marju) otsis samal ajal lennupileteid Eestisse.
Kui ma kogu loo piltidega olin ära saatnud tabas mind arusaamine, et juba ammu oleks pidanud suu lahti tegema- Joad ning Federico olid shokeeritud, neil polnud enda sõnul aimugi, et midagi sellist toimub, kokkulepped olid olnud hoopis teised. Joad helistas mulle paar tundi hiljem, vabandas igati, et sellisesse olukorda olen sattunud ning selgitas, et tal olid kahtlused juba ammu, aga ta ei teadnud, et kõik nii hull on. Aastaid on mehed omavahel sõbrasuhetes olnud ning minu Bahreinis oleku ajal käis Humoud Joadil isegi Barcelonas külas- kõik oli olnud tore ning sõlmiti palju ärilepinguid, kuid viimasel päeval olevat Humoud olnud nagu hoopis teine, paranoiline ning ärrituv, Barcelonast lahkudes aga käitunud hoopiski nagu ta ei teaks ega oleks kokkulepetest varem midagi kuulnud.
Ma segasin vahele, et käivad jah jutud, et Humoud olevat bipolaarne, ning turtsatasin naerma. Teisel pool telefoni oli aga dramaatiline vaikus. “Joad? Levi kadus ära?” küsisin. “Carolin… Kas su pass on sinuga?” küsis Joad tõsiselt. Kokutasin, et on jah… Joad vastas, et ta ei usu enam, et naljad Humoudi vaimse tervise kohta nii naljad on ja nad Federicoga on tõsiselt mures mu ohutuse pärast. Joad ütles, et kõige parem on, kui ma kaasa mängin ja teen näo, et jätkan õnnelikult seal töötamist. Tema broneerib mulle samal ajal lennupileti, kõige parem kui õhtuseks ajaks, siis ei saa keegi nii ruttu jälile, ja mina ööpimeduses Kuveidist hoopis põgenen. Aga, ma ei tohi sellest poes mitte kellelegi sõnagi rääkida, enam ei tea keegi, mis Humoudile pähe võib karata ja mida ta teeb kui kuuleb, et ma lahkuda tahan. Ma ei tohi oma passi hetkekski järelvalveta jätta ning lasta Humoudil seda enda valdusesse saada. Hiljem kui mina ohutus kohas olen, ajab Joad Humoudiga asjad ise korda.
Kui Joad küsis, kuhu ma minna tahan, ei suutnud ma kohe validagi. Eestisse turvalisusse tahaks kindlasti, pere ja sõprade seltsis end turvalisena tunda. Vastasin siiski Bahrein, ma ei taha 1 äpardumise pärast kogu Lähis-Ida maha kanda, pealegi Bahrainis oli mul ju palju ilusaid mälestusi! Ma tahan veel maailma näha!
Joad lubas kohe hommikul Moshinile helistada ning olukorda selgitada, mina loodan seni, et Humoud mult passi ei küsiks mingil ettekäändel, näiteks viisa pikenduseks templit küsida vms ning, et ma juba lähipäevil siit minema saan.
Täna öösel ma ilmselt väga ei maga, panen uksele riivi ette, vb lohistan isegi akna alt kapi ära, uksele toetuseks, ning magan, pass kramplikult põues. See on mu ainuke lootus siit pääsemiseks.

September 24. hommik

Ärkasin koputuse peale oma toa uksele- Elvie, üks mu Filipiini korterikaaslastest “Madam, kas te olete üleval, ma käisin tõin teie lemmik Karak-teed ja värsket naani leiba, omlett on ka valmis”
Cris ja Elvie, põhjus, miks mul oleks kurb Kuveidist lahkuda, nad on terve mu siin oldud aja minuga nii head olnud- soojalt vastu võtnud, mulle süüa valmistanud, mind nähes alati rõõmsad olnud.
Juba eelmisel nädalal kuulsin Crisilt, et Elvie on tööjuures õnnetu (nad mõlemad töötavad Humoudi alluvuses, ühes hommikusöögi restoranis), enne Kuveiti kolimist töötas ta Jaapanis ning keegi Jaapani härra tahtvat Elviega abielluda. Crisi väitel tore ja hea mees, pidavat Elviest väga lugu pidama. Elvie tundeid tolle mehe suhtes ma ei tea, aga olen aru saanud, et paljude neidude väljapääs taolisest olukorrast ongi abielu, olgu siis armastusest või mitte. Mina ei mõista hukka kedagi, loodan vaid, et too mees Elviet tõesti ainult heatahtlikult kohtleb, kui neiu oma “jah” sõna peaks andma.
Hommikusöögi ajal proovisin Elviega rohkem rääkida, alguses oli ta väga kidakeelne, kuid lõpuks avanes- neiu tunnistas, et ta on õnnetu, Humoud on millegi pärast ta tööjuures sihikule võtnud.
Olen märganud, et Elvie on väga ebakindel oma näonaha tõttu- tal on akne, mida ta proovib erinevate kreemidega ravida. Siia kolides märkasin ka ise, et mu kehale ja peanahale tekib palju punne, pole ennem sellist asja täheldanud, uurisin Navalilt ja tema vastas, et siinne vesi on hästi kare ja soolane ning kui pole harjunud, tekivadki vistrikud. Minul on läinud õnneks- peanahal ja kehal neid keegi ei märka, aga Elviel on ilmselt õrna naha tõttu kõige rohkem kannatada saanud nägu.
Ja see on tema meelest ka põhjus miks Humoud tema vastu ebaviisakas on-
1. Kord väljas koristades oli Humoud Elvie peale pahandanud, et kas neiu vaiksemalt ei oska harjaga pühkida, ja saatis Elvie minema
2. Humoud oli tulnud sõpradega oma restorani sööma, kutsunud Elvie ja küsinud kas too teab midagi niisketest salvrätikutest. Elvie oli segaduses sellisest kummalisest küsimusest, vastas, et muidugi teab, miks ülemus seda küsib. Mille peale oli Humoud koos sõpradega neiu üle naerma hakanud. Elvie hakkas nutma.
3. Humoud on nüüdseks kirjutanud restorani juhatajale ja öelnud, et Elvie on nii koleda välimusega, et võib tema restoranis ainult WC-d puhastada ja sealt kaugemale mitte tulla.
Olgu öeldud nii palju, et mitte ükski osa Elviest pole kole- ta on ilus nii seest kui väljast.
Hommikusöögi ajal tunnistas ta, et ei jaksa enam kauem, aga teab, et leping on kolmeks aastaks ning jäänud on veel 1. Lisaks tuleb tal pikendada oma viisat, aga selleks on tal vaja passi, mis on Humoudi käes ning mida Humoud ei väljasta. Elvie pole nende 2 aasta jooksul saanud kordagi puhkusele.
Mul oli nii kurb kuulda kogu sellest hirmuvalitsusest, tundsin korraga, et minu probleemid on tühised- ma saan iga kell endale lennupileti otsa ja lahkuda, mitte keegi ei julgeks Kuveidis mu välimuse üle nalja teha (okei, ilmselt härra Humoud ei lööks millegi ees risti ette).
Andsin kõik oma udupeened mitsellaarveed, näokreemid ja muud kreemid Elviele, tean, et tema ei saaks neid endale kunagi lubada, juba näovee hinda vaatades ütles, et ta ei saa seda vastu võtta, näokreem maksis täpselt pool tema kuu palgast. Asjad, mis minu jaoks on nii igapäevased- lähen ja ostan nii muuseas, valin kvaliteetseid firmasid. Elvie kasutab Garnieri näokreemi, ma ei laseks relva ähvardusel ka seda oma näonaha ligi.
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanud 46-aastane mees saab tütarlapse välimuse üle koos sõpradega naerda? Minus on nii suur viha Humoudi vastu, samas nii jõetu tunne, ma ei oska ka midagi teha, et Elviet ja Crisit aidata. Lubasin, et kui peaksin Bahreinis tööd leidma, hoian ka nende jaoks informatsioonil silma peal.
Hiljem tööle jõudes kuulsin, et Humoud on kaubanduskeskuses- mul lõi hirmust sooled sõlme! “Palun, kallis jumal taevas, palun tee nii, et ta siia ei tuleks!” läksin võtsin käekotist passi ja panin enda riiete alla peitu.
“Habibi, my deaaaaar” kuulsin enda kõrvalt ja nägin silmanurgast valget ürpi enda kõrval hõljumas, enne kui reageerida jõudsin, tundsin tema kätt oma põsel “Kas see hetk ongi käes” mõtlesin kiirelt, kas Humoud on peast nii sassi läinud, et teeks mulle midagi tööjuures kõigi silme all? “My dear, my dear” pigistas ta hoopis mu põske “tuti-pluti-tuti-pluti!” ja sokutas raharulli mulle kätte. “Habibi, mu kallis” naeratas ta kõrvuni naeratust ja läinud ta oligi, minul käes 290 KD ( Korrutada 2.9/3-ga EURO-ks).
Kell on 16.34, Joadilt pole veel teateid, millal ma Kuveidist lahkuda saan. Vähemalt polnud Humoudil täna halb tuju…

Minu päris aus küsimus täna on- Mis värk meestel selle lõviks muutumise- ja kontrollimisega on?
Noh, võtame näiteks selle India noormehe Pauli, kes mul tiimis on. Kuveiti saabumisel proovisin end kõigiga kurssi viia ja sõbralik olla, käisime koos lõunal, pärast avastasime, et oleme Pauliga naabrid ja siis juhtuski, et  noormees hakkas iga päev ka minu jaoks lõunasööki kaasa võtma.
Väga armas, ma igati väärtustan seda, kuid ei eelda, et ta seda tegema peab, ma ei oota seda ning olen seda ka talle korduvalt teada andnud.
Mis on aga toimunud viimasel paaril päeval, on minu jaoks aina enam vastuvõetamatu.
Ma ei pannud tähele seda enne kui pärast oma väljaskäiku tolle kohaliku “foodiega”, kes mulle Kuweit Cityt näitas, too õhtu tegin pildi ühe imearmsa kassiga, kes kahe prouaga rihma otsas ringi jalutas.
Tegelikult märkasin ma toda kassi juba kaugelt, kuna kassi ümbritsesid kaks ihukaitsjast daami ja üks noorem poiss, otsustasin oma tuttava nurga taha vedada, vastu seina suruda ning sõjaplaani tutvustada- kuna mina kohaliku keelt ei oska, läheb Hamo naisi võluma- ilmast ja poliitikast rääkima ning kui naistel on igavusest silmad kokku vajumas, hüppan nurga tagant välja mina! Silmad nutust (liivatormist) punased ning palun härdalt, kas kiisuga pilti tohib teha, daamidel hakkab minust kahju (girlpower ja muud jutud) ja mina saan kiisupalli kaisutada! Plaan töötas õlitatult! Mina sain kiisuga pildi ja Hamo kenade daamidega lobiseda.
Oleks ma siis teadnud, et ühest kassikesest selline jama võib tekkida!
Järgmine päev ajasin töö juures oma tiimiga niisama juttu, nii muu seas näitasin pilti ka sellest pehmest kiisupallist. Noh, sest ega  kiisuga uhkusetamine saa ainult enda teada jääda! Iga kohalik teab, et kui sul on midagi, millega uhkustada, siis on jumala püha tahe, et sina seda ka teed!
Nõnda ma, uhkustunne südames, selle pildi välja võtsingi ja kõigile nina alla toppisin “Näeeeee, kiiiiiiiiiiizu. Vaata kui pehme ja karvane, nii nunnu, onju!”
Oma suureks kurvastuseks ei märganud ma kadedusetulukest kellegi silmis . “Päh, nagu pärleid sigade ette…” torisesin omaette, telefoni tagasi taskusse libistades.
Ja siis hüppas välja Paul! “Madam, mis kass see oli? Millal Madam selle pildi tegi? Kellega, üksi? Madam käis kellegagi koos? Kuskohas?”
Ma tundsin reaalselt, et olen midagi valesti teinud, kellelegi valetanud ja salaja välja hiilinud. Võtsin oma sülearvuti ja istusin mujale, pisut ebamugav selliste küsimusterahe all või nii.
Aga Paulpoiss ei lasknud end sellest häirida, vaevalt pool tundi läks mööda, saabus ta uuele rünnakule “Madam, palun, mina mitte ei saa aru, teie olete üksi väljas käinud? Mis kell, no, palun öelge, mis kell teie väljas käisite? Kellega? Pärast seda kui me koju läksime, läksite te uuesti välja?? Kuhu. Kas see oli mingi kohvik või perekonna kodu, mille ees te pildi tegite?? Kui kauaks?” ja lihtsalt pommitas!
Ma muidugi proovisin teda ignoreerida, sest… Kust otsast minu eraelu tema asi on?
Mõned tunnid hiljem tuli töö juurde mind küsima üks kohalik naine, oli kontakti saanud mu ülemuselt ja palus abi lapse sünnipäevapeo ettevalmistamiseks. Näidake mulle vaid printsessitorti ja õhupalle ning ma olen käpp!
Sama arvas vist ka Paul, sest tema oli ka kohe kõps kohal! Kõike, mida tegin, ümber tegemas ja asju mu käest ära võtmas, ise mulle kõrva sosistades “Madam ju ise ütles, et Paul on nii tark”
See kõlas umbes-täpselt “Madam, Paulil on kaubikus kummikomme ja kutsikaid, kas Madam soovib vaatama tulla”
Ma tegelikult ütlesingi talle midagi sarnast üks päev varem- tulime tööle, võtsin keedetud riisi ja tomatilõigud ning panin külmikusse, hiljem kööki minnes leidsin need külmikust väljas laua peal, kohe ilmus sinna ka kummituslik Paul, hääles kogu maailma naeruvääristamine “Madam, missas selle riisi sinna külmikusse panid, Madam vist ei tea neid asju, riis ei käi külmikus, riisikene tahab sooja”
Ma pidin end niiiiii tagasi hoidma, et mitte nähvata selliste asja peale, sisistasin vaid “No kas pole sina mitte tore ja tark meil” ja kõndisin minema.
Ja nüüd on Paul igal pool!!!!
Tahan kuhugi kõndida- “Madam, ega te koju veel lähe, meie autojuht pole ju veel siin”
Kõnnin kööki- “Madam, ärge te seda kooki sööge, ma tõin tomatit ja läätsesid”
Tahan pesu pesta, kohe Paul enda toast väljas- “Andke riideid siia, mina tean täpselt” (Seisin seal, trussikukott näpus  “Ehm, selle vist sooviks ikka ise masinasse panna”) Ma ei usalda kedagi oma riietega, liiga palju kogemusi liialt kuuma temperatuuriga ning väikseks jäänud riietega, aga kui seda kontrollida soovisin, sai noormees kurjaks, lükkas mu käe nuppudelt eemale ja käivitas masina.
KES SEE TEEB NIIMOODI!!!
Kõige tipp oli muidugi eile- kõndisin, omaette mõtteid mõlgutades, kööki, et kohvitass võtta. Ja mida ma nägin- Paul, näppupidi minu kilekotis. Kilekotis, mis oleks pidanud olema külmikus!
“Madam, mis asjad need on? See on juust või? Madam sööb juustu? Mis te teete sellest juustust?”
Ma pole kunagi varem sellises olukorras olnud, nii, et mu esimene reaktsioon oli piinlikusest uks kinni tõmmata ja minema kõndida “Kas… kas keegi oli just ninapidi minu kotis?”
Tänasest ma Pauli igatahes väldin, suutsin asja enda jaoks läbi mõelda ning selline käitumine ei ole okei, kui ta peaks poole lausegagi midagi “Madam, aga mina arvan, et..” siis tuleb mul temaga muidugi ka pikem jutuajamine teemal “Minu otsused ülemusena ja tema arusaamine, et ta ei saa minu elu kontrollida”
Aga, et mitte jätkata samal toonil, räägin parem oma linnakülastustest.
Kolmel õhtul olen pärast tööd käinud linnaga tutvumas, küll liiga hilja, et muuseume ja muid kultuurikohti külastada, küll aga olen saanud üldise aimduse Kuwait Cityst ja lähiümbrusest. Isegi randa ja rohelust nägin!
Ranna lähedal asuvat muru ja palme nähes tekkis mul esimest korda võrdlusmoment ja samastamine Barcelonaga. Inimesed istusid pere- ning sõpruskonniti murul, kes õhtustasid, kes ajasid niisama juttu. Kõik olid õnnelikud. Täpselt nagu Ciutadella Pargis!! Kamp Egiptlasi olid isegi muusika kaasa võtnud ja proovisid üksteist parimate tantsusammudega üle trumbata, vaatepilt mida Hispaanias iga nurga peal näeb. Kuveidis ei pidavat see aga väga normaalne olevat ning kohati võis märgata halvustavaid pilke.
Minul tekkis kiusatus aga kingad jalast võtta ning murule end pikali visata.”Muuuruuuuuuu!!”
Kes oleks osanud arvata, et millegi sellise nägemine nii rõõmaks teeb?
Kui aga (nüüdseks) peaagu 2 kuud kõrbes elada, tundub muru nägemine peaagu oaasina!
Rannas asus laste mänguväljak, kiirtoiduputkad ning isegi trikiratturite peale oldi mõeldud, nende jaoks oli eraldatud võrega ala, kus nad nii ratta- kui rulaga võistlusi said pidada ning trikke teha, ranna parim muusika tuli ka just nende juurest.
Kell oli palju ning väljas oli juba pime, kuid rand oli inimesi täis, paljud isegi ujusid. Uurisin, kuidas see täpselt välja näeb ja mis seadused ujumisega on, Bahreinis võis soovi korral bikiine kanda.
Kuveidis on seadused pisut karmimad, mehed võivad oma Armanisid ja teisi firma ujumispükse ükskõik kui lühikeselt näidata, aga naised peavad end katma. Erarandades ja naiste Spades on lubatud kanda trikood, kuid avalikes randades on (rangelt)soovituslik vette minnes kanda t-särki ning lühikesi pükse. Avalikud rannad on üsna mustad ning kohalikud seal väga ei käi, eelistatakse erarandu kuhu saamiseks tuleb läbida kontrollpunk ning maksta 2-4 KwD inimese pealt.
Mingi hetk kõndisid meile vastu kaks noormeest üksteisega rõõmsalt kudrutades ning itsitades, keegi ei tundunud neid kuidagi halvakspanuga vaatavat ning otsustasin uurida kuidas Kuveit geidesse suhtub- Kui tõsi on arvamus, mis mujal elades tekib, et tugevalt usklikud riigid Lähis-Idas peavad omasooiharust suureks patuks.
Oma suureks üllatuseks kuulsin, et nagu ka Bahreinis, on ka Kuveidis kõigile teada, et geid on olemas ja neid aksepteeritakse vaikimisi. Kividega loopima ei joosta ning aina enam julgetakse oma seksuaalse eelistusega ka välja tulla. Geiabielud pole küll lubatud ning neid ei aksepteerita, pered kus on siiani kombeks korraldatud abielud, korraldavad (hetero)abielu ka oma gei-võsukestele.
Kui aga juhtub, et gei mees on abiellunud naisega, saadakse ikkagi lapsed kuid tihti elab abikaasa koduseinte vahel siiski koos mõne oma mehest kallimaga.
Väga paljud noored loevad end bi-seksuaalseks, minu jutukaaslane arvab põhjuseks olevat karm seadus hoida noori vastassugupoolest eemal.
On tütarlastekoolid ning on poisslastekoolid, keelatud on omavaheline läbikäimine. Kui siis noor teismeliseeas endas tärkavat seksuaalsust ning hormoone tunneb, ei osatagi sellega tihti midagi peale hakata. Kodus ning koolides ei ole vastavat haridustundi, vanemad samuti ei räägi. Siis uuritaksegi kõik omal käel välja, kuna aga läbi tohib käia vaid enda sookaaslastega, kipuvadki esimesed katsetused olema just sõpradega.
Kuna aga aina enam inimesi soovivad olla lääneliku maailmavaatega ning julgevad tunnistada oma seksuaalsust, elataksegi igapäevaelu üksteise suhtes lugupidavalt ning ilma vihata, kuna paljud Sheikhad on avalikult tunnistanud end bi-ks või lesbiks, ei soovi keegi nii rikaste ning mõjuvõimsate peredega vastuollu minna, niimoodi toimubki Kuveitis päev-päeval suunavõtt avatuma ühiskonna poole.
Kuidas aga leida kallimat? Paljud pered praktiseerivad siiani korraldatud abielu. Juhtusin Bahreinis vestlema 27-aastase Pakistani noormehe Zahabiga, kellel pole kunagi olnud tüdruksõpra ega lähedaseid suhteid naistega, tema pere on sügavalt usklik ning noormees usub, et seksuaalne läbikäimine saab toimuda vaid pärast abielu. Iga kuu saab ta oma vanematelt uusi pilte tütarlastega-  sugulaste või sõprade abiellumiseas tütred, ning neist peab noormees valima, puhtalt pildi järgi otsustades, kellega sooviks ta kohtuda.
Kohtumisi toimub 1-2 ning seejärel on noored valmis abieluks.
Zahab pole sobivat veel leidnud, kuid tunnistas, et siinsetes riikides peaks tütarlaps abiellunud ning lapsed saanud olema vähemalt 27. eluaastaks ning noormees 30.
Vanemas eas vallaliste ja lastetute naiste puhul võidakse mõelda “Mis tal küll viga peab olema”. Nii, et vaadates vanust, on Zahab üsna “pean leidma 3 aasta jooksul kaasa” võidujooksul.
Võin vaid arvata, mis mulje paljudele kohalikene minust jääb- 28, lastetu, abikaasatu, reisib ihuüksi laias maailmas.
Kui Zahabiga kumbki oma maailmavaadetest rääkisime, muutus noormees aina rohkem uudishimulikuks ning korraga leidsingi end vastamast küsimustele suhetest, nende lagunemisest, kuidas Euroopas noored tutvuvad, ning muidugi “Carolin, kuule, ütle ausalt, mis asi see üheöö-suhe on ja miks see Läänest tulnutele nii meeldib?”
Ja siis ma proovisingi seal punastades selgitada, et kindlasti pole vaja üldistada “lääne inimesi” aga “Vaata, Zahab, lähed sina peole ja siis on seal peol ka üks kena tütarlaps. Ja sina teed puusanõksu ja tema teeb jalasirutust, muusika on nii mõnus ja siis te mõlemad leiate, et võiks ju puusanõksu ja jalasirutust tantsuplatsil koos teha. Ja temal on nii ilusad silmad ja sinul nii hea parfüüm, ja te mõlemad teete nii head nalja ega suuda ära naerda. Ja siis muutub muusika aina paremaks ja puusanõks aina sujuvamaks ja…. MINA EI TEAAAAAAAA JU” kraamisin oma käekoti ja põgenesin WC-sse juukseid kammima.
“Selliseid jutuajamisi peaks noormees kodus siiski oma vanematega läbi viima” leidsin ma WC turvalise uste taga punastamist uue kihi jumestuskreemi alla peites.

(Vasakult- Paul, mina, Gary ning Rose)

(Hamoga õhtusöögil. Need kokteilikrevetid olid niiiiii head! Pildist jäid välja Tom Yum ning krõbedad veiseliha ribad magus-hapus kastmes)

(Rannas elu käib)

(Kell oli kesköö paiku, inimesed naudivad rannamõnusid. Kuna päeval on temperatuur liiga kõrge, saabki randa tulla alles õhtul)

(Rannast mõned meetrid eemal leiab piisavalt kohvikuid ning restorane. Ja hea vedamise puhul pildistamiseks punase kiisupalli)

(“Vaaaaata, kiiiiiiizu”)

Te ei kujuta ettegi, ma kuulsin eile vot niii huvitavaid jutte!
Aga kõigest järjekorras.
Seda, et sõpradega peole minnes alati midagi huvitavat juhtub, teame me kõik, eriti kui kaasatud on shampus ja Barcelona.
Veel Barcelonas elades me ükskord häälekalt oma ülimalt naljakate naltside peale naerdes sõpradega La Ramblale suundusimegi. Ja no, mina ei tea, nii kui ma kuskil vähegi huvitavaid inimesi näen, tekib minus vastupandamatu soov Peeter Võsaks kehastuda ja täpselt välja uurida “Kes, kus ja mis kõige tähtsam- MIKS”
Tookord jäi minu lahti laskmatusse haardesse üks India noormees. Kes Barcelonas ööelu nautimas on käinud, teavad, et öised tänavad on täis India- ning Pakistani päritolu meesterahvaid, kes sulle “sexi bieeeer” saatel õlut soovivad müüa, või vett ning toitu. Või narkootikume. Kõike saab, kui soovida ning raha on.
Mina näen vist küll nii ohutu tütarlapse, otse kirikukoolist välja, et mulle neid keegi eriti pakkuma ei kipu. Ükskord aga otsustasid minuga kaasas olnud 2 tuttavat kokaiini osta, diiler vaatas neile otsa ja uuris kui palju soovitakse, siis pööras minu poole, vaatas hetkeks otsa ja surus niisama kätt “ja teile, neiu, ilusat õhtut”. (Olgu öeldud, et narkootikume too õhtu keegi siiski pruukima ei hakanud)
Ma teinekord juba lihtsalt trotsist tunnen, et teate, mis! Vot lähen teen praegu selllllise pahanduse valmis, et ise ka ei usu! Aga siis meenub, kuidas Matadepera kooli uus inglise keele õpetaja (Valenciast) tunnistas- minuga tuttavaks saates uskus ta pikalt, et tulin nende kooli vahetusõpetajaks otse kuskilt katoliiklikust koolist. Ma ei tea, millega inimestes selliseid arvamusi tekitan, aga ongi mul kergem pahandused süütu näo taga ära teha ja keegi ei arvaks iilagi, et see mina olin.
Okeii, ma kaldun jälle oma jutust kõrvale!
Mu sõbranna teeb mu üle koguaeg nalja-  millestki rääkides jõuan ma põhijutu sisse 5 lisalugu rääkida ning siis lõpuks üldse oma alguspõhjuse ära unustada. No, halloo, mina pole süüdi, et nii paljust rääkida on, ega lobisemishimu saa siis õhku rippuma jääda! Mis mina teha saan, et astun aga koduuksest välja ja kohe miskit toimuma hakkab, ei saa rahulikult poodi piima järelegi minna, juba lendavad kuulid ja A-rühm sõidab kaubikuga nurga tagant ja siis lendavad üksiksarved ja lendoravad ja …
Igatahes, tõmbame aja nüüd u 8 kuud tagasi. Kujutle- Barcelona, reede, sõbrad ja La Rambla…
…Ja siis lähenes meie juurde ilmsüütu noormees õlledega, teadmata, mis teda ees ootab. “Tere, mis su nimi on? Kust sa pärit oled? tabab noormeest ette hoiatamata, “Millega sa Barcelonas tegeled? Kus on su vanemad? Kui kaua sa siin juba olnud oled” materdavad küsimused pimedas öös kaitsetut noormeest. “Kas sa oled siin õnnelik? Kas sul sõpru ka on? Kui vana sa oled?”. Õnneks suutis noormees end koguda, isegi vastama oli nõus, enne kui ta gängikaaslased ta eemale kutsusid, liigsed küsimused ega neile vastamine pole hea mõte, ei soovita politseilt tähelepanu.
Noormees oli Indiast, Barcelonasse saabunud vaid mõned kuud tagasi, kuid juba leidis ta end töötamas tänavatel, müües lõbujanus turistidele narkootikume või mida iganes piisava raha eest müüa oli võimalik. Minu küsimuse peale, kas ta on õnnelik, vastas too siiralt, et jah. Indias elas ta vaesuses, perel polnud toitu ega elukohta. Barcelonas teenib ta õllemüümisega õhtu peale (pange tähele) 6 eurot, mis on tema jaoks suurim rikkus, mida varem näinud. Vanemad ei teadvat noore poja ärist midagi, noormees elavat oma venna ja tolle sõpradega pisikeses korteris, käega viibatava suuna järgi pakuks, et El Ravalis, piirkond, kus taolisi seltskondi liigub veel üsna palju.
Kahjuks jäi minu salauurijaks kehastumine lühikeseks, juba viisid närviliselt pilke viskavad kambraadid poisi minema (enne seda olin teadmata kombel suutnud oma sõbrannat veenda noormehele oma numbrit andma, et küsitlusega mõni teine päev jätkata. Jumal üksi teab, kuidas mu sõbranna sellise asjaga nõusse jäi, aga hommikul ootasid teda asjast väga valesti aru saanud noormehe soojad sõnumid whatsappis… Sorry, Merilin!)
No, ja nüüd kujutlege minu uurijahinge Lähis-Idas, jeerum, oleks see minu teha, oleks kõigil vastu jalutajatel ammu mikrofon (okei, olgem ausad, ilmselt tühi veepudel või juuksehari) nina all ja kõrvad minu küsimustest huugamas.
Ja nii ma uue pahaaimamatu ohvri oma lõksu püüdsingi…
Töö tõttu puutun kokku erinevate sotsiaalmeedias rohkem või vähem tuntust koguvate persoonidega, seekord oli uueks tutvuseks Armeenia noormees (kohalik “foodie”), kelle vanemad küll mõlemad Armeenlased, kuid kes ise Ameerikas mõnda aega üles on kasvanud ning siis lõpuks koos perega Kuveiti kolisid.
Vanemad pidid omal ajal rändama veel läbi Palestiina ja Iraani ja… mul läks see riikide arvepidamine tegelikult pisut sassi, iga endast lugupidav Eestlane teab niikuinii, et maailm jaguneb- Eesti, pisut vähem kuulsad Balti riigid, Soome, hoomamatud Euroopa riigid, Ameerika, Inglismaa ning kõik ülejäänu on Aafrika. (#teenhalbanalja #niieitohimõelda)
Ma ei tea, mis selle noormehe ära võlus, kas mu kopsikupestud juuksed või vildakas naeratus. Äkki mu imeline iseloom? Sõbrustama me igatahes hakkasime.
Ega uues riigis sisse seades ole ükski tutvus liiast ja nii me eile Kuveiti uudistama läksime. Ja teda igasuguste küsimustega siinsest elust-olust pitsitama hakkasin.
Pikemalt kirjutan kõigest homme, sest kella vaadates avastasin ehmatusega, et hetkel jookseb aeg jälle peale, pean ühe laste sünnipäevapeo  korraldama, aga enne lisan kähku paar pilti, et ka kõik teised Kuveidiga pisut rohkem sõbraks saaksid.

(Sadam. Ikarus. Paremal pool lehvimas Kuveidi lipp)

(Sadama ümbrus, kogunemiskoht ja meelelahutusala. Piirneb paljude kohvipoodidega. Kuna Kuveidis on alkohol keelatud, naudivad inimesed selle asemel kohvi, seda nii hommikul kui hilja õhtul, kohvikud ja kohvipoed on loungide ja baaride asemel sotsiaalse läbikäimise paigad.)

(Rand ning kauguses paistmas Jaapani restoran. Kuna õhtul oli tugev tuul ning kõrbeliiva lendles igal pool, oli selgeid pilte keeruline saada)

---

 

Täna otsustas mu toreda tiimi juhataja, et tal on kodus jõle igav, naine pidavat ka rasedale kohaselt liiga palju näägutama, ja ei jäänudki vaesel tagakiusatul muud üle kui töö juures nägu näidata. Mina kasutasin muidugi võimalust ja võtsin kohe sappa- mida ta teeb ja kus ta teeb ja selgitagu mulle kõigest.
Kui ma siis seda tabelimajandust ja arvepidamist nägin, pidi Paul mulle lehvikuga tuult tegema ja tooli seljatuge toetama- silme eest võttis kirjuks. Mitte midagi ei saanud aru!
Ei, no, ma saan aru, ei ole võimalik korraga ilus ja veel tark kah olla, aga no kurjam, miks ma siis niiiiiii tohlakas olema pean? Natukene ikka võiks ju midagi kahe kõrva vahel olla. Ei, ainult “Oops, i did i again” kõlas alateadvuse tühermail Excelit vaadates!
Nüüd on mul suur hirm, praegust juhatajat jätkub veel vaid nädalaks ja siis on minul aeg ohjad üle võtta.
Mul on tunne, et ma peaksin Sheikhi juba ette hoiatama, et see koht siin lahvatab leekidesse kui mind üksi jäetakse.
Kes üldse mind siia lubas? Kes arvas, et ma selleks sobilik olen?
Mul on tunne, et ma olen kõige tohlakam (imekaunis ja stiilne) tütarlaps maailmas.
Appi! Mina ei taha kuskil Kuveidi vangitornis ebatäpsete Exceli tabelite pärast lõpetada.
Mu juuksed pole isegi mitte veel piisavalt pikad, et Muhammed vaatamata oma pikkadele jalgadele mulle järele suudaks ronida. (Oh, ja ärgem unustagem neid tugevad käsi…)
Neid Saudi kombeid… ilmselt lepib Muhammed oma 3 ülejäänud naisega, asi see siis see 1 ära unustada.
Kallis õde, kui sa seda loed, siis oma Chaneli ripsmeka pärandan sulle, ma tean, et koobaltsinine pole sinu toon, aga kanna seda uhkusega!

Aljoo! Tere ilusat .. ee.. kolmapäeva.
Pidin kiirelt kalendrist järele vaatama, mis päev meil siis tegelikult on ka, siinses elurütmis tunduvad kõik ühesugused.
Mina ei tea mis teie teete, aga mina tulin just oma Kuveidi tiimi India noormehega lõunalt. Pärast meie suurt avastust, et oleme korterinaabrid, on ka Pauli südameasjaks saanud mu toidukordade eest hoolitsemine.
Eile oli Paulil vaba päev,  teel tööle oma korteri uksest väljudes leidsin aga noormehe rõõmsalt, toidukarp käes, mind ootamas.Oli mulle tööle lõuna kaasa pakkinud!
Jumal üksi teab kaua ta seal ootama pidi, nimelt pole Kuveidis, nagu ta teistes Lähis-Ida riikides soositud omavaheline sugudevaheline läbikäimine, kui ei olda omavahel abielus. Näiteks ei tohi mina elada korteris kus korterikaaslasteks oleksid noormehed. Kui siinsed inimesed vaid teaks, et Barcelonas 3 noormehega koos elasin… Ah, see euroopa naine pidigi vaid üks lodevuse ja kõlvatute eluviiside musternäidis olema! (#sarkasm)
Seetõttu ei tohi me Pauliga üksteisel ka külas käia, hommikul kohvi koos juua või filmi vaadata, asju mida sõbrad tihti koos teevad.
Ma pole kindel, kui okei isegi meie koridori-jutuajamised on, tean, et kui kuskil koos viibime, peavad olema avatud kõik uksed, et poleks võimalust omavahele jääda.
Iga kord kui kuulen (enda jaoks) uusi keelde ja nende põhjendusi, miks üht või teist ei tohi tütarlapsed noormeeste seltskonnas teha, lähen ma niiiii närvi!
Inimesed ei ole ju loomad, mehed ja naised ei jookse valimatult ükseise suunas teineteiselt riideid seljast rebima, kui neilt korraks valvsus kaotada.
Isegi loomad ei käitu niimoodi. Samas, mõistame kõik hukka Lähis-ida tõekspidamisi kuid kas just mitte samamoodi ei mõtle paljud läänest pärit mehed geide kohta, millegi pärast hakkab paljudel meestel ebamugav kui nende seltskonnas on gei “Issand jumal, ma ei tea, ta raudselt on minusse mingi täiega armunud, appi, ta vaatas korraks mu poole, päris rõve, tahab minuga raudselt oma mingit rõvedat seksivärki teha”. Topelt standardid? Minu meelest küll!
Olen 2 erineval päeval kokku puutunud sellise artikliga-
https://edition.cnn.com/2018/09/11/middleeast/saudi-arabia-breakfast-arrest-intl/index.html
Esimest korda mõned päevad tagasi, kus üks Pakistani noormees mind püüdis veenda enda juurde minema, et koos filmi vaadata ja ma talle “Mis sai kombest, et noormehed tütarlapsi kohvikusse teed jooma kutsusid, et niisama vestelda” vastasin. Ehk siis- noormees arvas, et olen just täpselt ei rohkem ega vähem kui eile sündinud ja sellise veenmise peale juba taksoapp´ist endale sobivat sõiduvahendit valin, et rõõmuhõisete saatel tema diivanil maabuda.
Kahjuks sügelesid minu sõrmed taksoapp´i asemel hoopis teda blokeerima, ma selline pisut laisk neiu kah, blokeerimine võttis oluliselt vähem aega kui kuhugi kellelegi koju kohale komberdamine.
Teisel korral puutusin artikliga kokku oma palavalt armastatud feministlikus facebooki grupis.
Kui tavaliselt võtan alati julgelt sõna, et üht või teist arvamust/tegu, mis mõnda vähemust maha teeb, negatiivselt kommenteerida, siis seekord mulle tõesti tundub, et … See paarike sealt videost teadis täpselt millega nad riskivad!
Saudi-Araabia ON üks kõige rangemate tõekspidamistega moslemi-riik, ma ei poolda kaugelt mitte pooltki mis seal riigis toimub, aga on näha, et samme vabamate tõekspidamiste poole astutakse.
Muidugi on üks asi seaduste muutmine ja teine asi nende nende järgi ka elamine.
Aga artiklist lähemalt- Saudi-Araabias (nagu ka teistes Lähis-ida riikides) on toidukohtades eraldi tsoonid. Juba uksel on kiri “Family zone”, ehk siis tsoonid kus võivad ühise laua taga istuda perekonnad (naised/mehed/lapsed) KUI NAD ON ABIELUS (lapsed abielus olema ei pea, just sayin). Vallalised naised võivad istuda nii perekonna tsoonis kui omavahel teiste naistega. Vallalised mehed seevastu aga peavad istuma selleks ettenähtud tsoonis omavahel, nemad vallalistena ei tohi istuda vallalise, ega ka teise mehega abielus oleva naisega samas lauas.
Selline on riigis toimiv seadus. Rangema korraga söögikohas oli mul alguses üsna võõras näha laudade kaupa ainult mehi koos, isegi poiss-lapsed istuvad emadest/õdedest eraldi.
Saudi-Araabiasse ei ole ma veel jõudnud, aga nii Bahrainis kui Kuveidis olen istunud kohvikutes/restoranides koos nii mees- kui naissoost tuttavatega, see on olnud okei.
Üks asi ongi see karm seadus, mida meile selgitatakse, midagi muud aga riigis toimiv igapäevaelu. Ma ei ole muidugi läinud suure lärmiga “Allluuu, poisiiiiid, mina siin!” saatel kohvi jooma ja purgist Pringlesit krõbistama kuhugi meeste palveruumi, samal ajal neid kõiki raginaga kallistades. Nii kaua kui ennast viisakalt ülal pidada, vaadatakse mööda paljudest asjadest, uskumused on muutumas.
Mõned postitused tagasi kirjutasin oma kohtingutest, mainisin ka käsikäes linnas ringi jalutamist Muhammediga, kes on ometi Saudi-Araabiast.
Ma ei soovita küll mitte-abielus olles käest kinni jalutamist palju praktiseerida, kui seda juhtub pealt nägema politsei, on tal igati õigus küsida abielu tõendavat dokumenti (mida peab koos passiga alati kaasas kandma) ning kui siis ilmneb, et selliseid avalikust pimedaks muutvaid räpasusi ja seksimänge, nagu käest kinni hoidmine, toimetasid kaks vallalist patukotti, oi, siis hoidke alt, siis võib sattuda nii vangi kui ootab riigist välja saatmine.
Riigist saadetakse välja ka siis, kui tunnistad, et pole usklik!
Kujutate ette- mina, vana pagan ja lehtsaba otse Eestist, pean endale usu külge valetama! Okei, on paljusid asju, mida usun ja ma väga austan teisi uske ja käin tihti isegi kirikus, aga kõik teavad, et Eestlased on uhked oma paganluse üle!
Kui aga keegi peaks mult küsima, mis usku ma olen, tuleks mul siiski igaks juhuks endale mõni usk külge kleepida.
Kahtlustan, et sama teevad ka mu Filipiinlastest korterikaaslased. Cris küsis üks hommik, mis usku ma olen, ja Elvie poole vaadates vastas too “Mina ise olen Katoliiklane”, Crisi köhatuse peale aga lisas “Ei.. Kristlane! Ikka… Kristlane olen” vaikselt Crisi noogutust jälgides.
Ehk siis- riiki tulles on kõigil selge, kuidas siin teatavat käitumist oodatakse, ning samamoodi selle paarikese juurde videos tagasi tulles- Nad teatavalt nautisid koos hommikusööki, koos ühe ja sama laua taga, mis pole aga Saudi-Araabias lubatud, mis poleks ka isegi kellegi asi olnud ja nad oleksid saanud selle toimingu edukalt lõpule viia (siinkohal on selgelt näha uudiste eksitav pealkiri, kedagi ei arreteeritud puhtalt selle tõttu, et nad koos SÕID), aga nemad otsustasid kogu tegevust filmida- nad viskasid oma julguse üle nalja, et nad seal niimoodi kahekesi on, ning kedagi teist läheduses pole ning kõige lõpuks oli näha kuidas naine enda käest meest söödab.
Kellegi söötmine enda kätega, olgu selleks siis viinamari või leib, on isegi minu, patuse eurooplase, jaoks üsna intiimne tegevus. Lisame sinna juurde nüüd asjaolu, et tegevus toimus Saudi-Araabias!
Viimaste uudiste põhjal on teada, et vastutusele võeti mees, ta kaotas töö ning teda ootab tagasi saatmine Egiptusesse.
Keegi kommenteeris Eestikeelses kommentaariumis, et nende vastutusele võtmine on barbaarne ning lubamatu. Mina aga leian, et nad olid ju ometi teadlikud riigis toimivatest seadustest! Seda enam, et tegu oli meelega provotseeriv- nad filmisid seda ning neile pakkus see nalja. Nende jaoks ei saa olla üllatus, et nende teole järgnes ka vastutusele võtmine.
Umbes kuu enne selle video nägemist lugesin uudistest- Iraani teismeline tütarlaps Maedeh Hojabri läks vangi kuna postitas instagrammi videosid iseendast oma toas … tantsimas!
Mitte avalikult, mitte ebasündsalt, vaid üksi enda toas. See on miski, mis minu jaoks on vastuvõetamatu- oled oma toas, uks lukus, ajad oma teismelise neiu asju ja … lõpetad vangis.
Igapäevaelus omi asju nokitsedes võib tihti meelest minna, et ma ei ela enam Euroopas, siin on tavad ja seadused paljuski erinevad, ning sellised uudised on alati tugev raputus ning meeldetuletus.
—
Aga ei, no kuulge, et mitte oma postitust surnumatja meeleolus lõpetada- minu vaesuspõlv on lõppenud, halleluuja ja a(wo)men!!!!!
Loksusin täna uhkelt oma hiire-hammustus-tagumikus minibussiga tööle, Mustangites rikkad Araabia printsid suu habemete sees imestunult lahti, aga no okei, kuna mu kohalik keel ei küündi mingilgi võimalusel sellele tasemel, et end nurga taga maha panna paluda, tuleb mul jätkuvalt nautida väljumist peasissepääsu ees.
Kõmpisin aga töökohani, kus üks töötajatest “Madam Carol, teid oodatakse” mulle ütles, mina üllatunult “Mind? Siin? Aga ma ju isegi ei tunne siin kedagi?” ei saanud ma aru, kes võiks mind oodata. “Jah, Madam, teid” suunati mind aga istumissaali poole.
Ja mida mina näen- istubki toolil turske meesterahvas, seljas kohalike tavade järgi pikk valge ürp, peas traditsiooniline peakate, ees mustad prillid. Oma säravavvalgete hammaste välkudes naeratades nägi see meesterahvas välja nagu maffiooso otse filmist.
Kõheldes tema poole liikudes proovisin veel töötajalt hääletult märku saada, kas ta on ikka kindel, et SEE mees seal MIND ootab. Oldi kindel, juba oma 20 minutit…
Egas midagi, ulatasin aga terekäe, jõudsin poole peal ärevusega mõelda kas mehed ja naised ikka suruvad siin maal kätt, või mida õigupoolest tervituseks tehaksegi… kindlasti ei tasuks mul teda musitama kukkuda nagu Hispaanias…
Ikka veel oma suurt naeratust hoides libistas mees käe oma rinnataskusse ning õngitses sealt välja pataka sularaha ning surus selle mulle pihku.
Sularaha? Minule? Mitte midagi ei saanud aru! Kes see mees on? Kas olin endale ise teadmata leidnud varaka sponsori? Kas see oligi sugar-daddy, kes polnud minu sugar-daddy aga käitus nagu sugar-daddy? Ee… ja mida mina nüüd tegema peaks? ….Kohe siin samas kaubanduskeskuses??? Bheh.. ma siiski häbelik tütarlaps…
Ma olin nii segaduses!
“Sir Humoud. Mina autoga Madam raha, Madam poodi, Madam shampoon ja nämm-nämm” selgitas härra Peakate tugeva aktsendiga vigases Inglise keeles. See oli mu Sheikhist bossi autojuht, koitis mulle lõpuks.
Siis võttis meesterahvas lahti oma telefoni, näitas Skype kõnest oma üleni mustas naist, kellele ma lehvitasin, andis mulle teada “Mina, minu-Madam- viis beebi! Viis beebi, kolm poiss! Mina rõõm” ja kõndis minema.
Mina vaatasin eemalduvat meest, rahapatakat oma pihus… ja läksin ostsin endale uued kontsakingad!

(Mina 5 minutit pärast oma sugar-daddy, kes ei ole mu sugar-daddy, külaskäiku. Teises kotis olid peidus järgnevateks päevadeks mõeldud kiirnuudlid)

 

(Pauliga lõunal- kanakarri, valge riis, isetehtud leib riisiga samas karbis, kurgi-hapukoore külm kaste ning Pauli Sri Lankalasest korterikaaslase üllatus- vürstikad praekartulid sibula- ning kapsaga, eriti maitsvas vürtsises kastmes kana ning kollane riis, millel oli huvitav pähkline järelmaitse)

(Just enne uue postituse avalikustamist sain Crisilt sõnumi- ega mul see va näljapaistetus hakkab jah ekstreemseid mõõtmeid võtma. Pean nüüd välja mõtlema, mis Crisile ja Elviele tänutäheks koju kaasa saan võtta)

Mulle meenus, milline postitusebeebi mul kaduma läks! Tahtsin ju oma Bahreini tiimist rääkida.
Enne Bahreini saabumist hoiatasid mind Barcelonas nii mu Kuveidis käinud kolleeg kui ülemus, et Lähis-Idas tuleks olla ettevaatlik, kuna rahvuseid ja inimesi on erinevaid, siis ei tasuks mul iga sõbramehetegu ega sõbralikkust tõsiselt võtta, eriti enda alluvatega. Liigse sõbralikkuse puhul ei pidavat nad mind tõsiselt võtma ning lokkama hakkab laiskus ja tööst viilimine.
Eks muidugi panin kõik kuuldu kõrva taha ning jätsin meelde, kuid ometi teadsin, et ilma asja ise nägemata ei loo ma endale mitte mingeid eelarvamusi.
Bahreini jõudes leidsin eest 5-se tiimi- 4 filipiinlast (Raul, Joanna, Freyna, Lynn) ning 1 Egiptuse nooremehe (Muhhamed).
Eks nemad üksi tea, kas need ka nende päris nimed on, tihti võetakse mujale kolides uus nimi, mis kohalike jaoks kergem meelde jätta ning hääldada on. Olen tihti ka ise saanud küsimuse “Madam, what is your good name”, pole kindel, mida esindab selles lauses “good”. Kerge? Parem? Ilusam?, võib-olla lihtsalt tõlkes kaduma läinud, inglise keele tase on inimestel erinev (kuigi nt nii Filipiinidel kui Bahreinis on inglise keel 1 riigikeeltest).
Läbisaamine tiimiga oli algusest peale hea, eriti meeldis mulle nende juhataja- Filipiinlasest noormees Raul, geidega on mul alati kerge jutule olnud saada ning oi neid Barcelona gei-naabruskonna klubisid, mis kõik läbi tantsitud on saadud.
Kahjuks Egiptlase Muhhamediga olid lood pisut teised, pingeid oli esimesest päevast- ta ei lasknud teistel harjutada ega küsimusi esitada, soovis alati ise “esireas” olla ning teiste eest asju ära teha. Kui näiteks tutvustasin ja proovisin selgitada teemat nr1 oli temal juba küsimusi teema nr3 kohta, mis lõpuks kõik segadusse ajas ning närviliseks tegi. Lisaks leidus teda igale poole kuhu ma läksin. Tahad laua taha istuda- juba võtab keegi sinu jaoks tooli. Otsid majapidamispaberit- juba seisab keegi su kõrval rulliga. Lisaks kõigele kumas temast mingil seletamatul moel ebavajalikku üleolekut ja õelust.
Proovisin paar päeva ennast rohkem kehtestada ja Muhhamedi pisut tagasi tõmmata, ei tahtnud veel sealsete ülemustega asjast rääkida, teadsin, mida see tähendaks- Muhhamedil poleks põhjust rohkem kohale ilmuda.
Kui kolmandal päeval asi paremaks ei läinud, tuli vastu võtta kurb otsus. Lisaks minule tundsid sama ka ülemused, ilmselt kui nemad poleks probleemi tundnud, oleksid asjalood teisiti läinud, aga enam polnud arutada miskit.
Järgmine päev jätkasime ilma Muhhamedita.
Halb tunnistada, aga õhustik oli rahulikum, ka teised tiimikaaslased olid rõõmsamad ning said rohkem keskenduda.
Kogu Bahreini kulla ning karra keskel tundsin koosolemist oma tiimiga tihti justkui põgenemist kuhugi turvalisusesse- tavalised lihtsad inimesed, rääkisime igasugustel teemadel, tögasime teineteist ning naersime just nii kõvasti kui ise soovisime.
Kõigi nende Hispaanias elatud aastate ning nüüd ka Lähis-Idas oldud aja jooksul olen selgeks saanud, et Filipiinlased on ühed suure südamega rahvus!
Kataloonias Matadeperas elades tutvusin oma kalli Precyga- üks päev koju jalutades tuli ta minuga tänaval rääkima, andis enda numbri ja hakkasime suhtlema, tuli välja, et Precy töötab mu kõrvalmajas ning elas oma Taanlasest kallimaga paar tänavavahe edasi. Neil oli kodus 2 koera ning kass ning nende aastate jooksul Hispaanias olin neil nii tihe külaline kui isegi elasin 1 aasta nende juures. Precy on üks imeline naine!
Samamoodi tundsin Bahrainis- just Filipiinlastega on klapp hea, nad tundsid huvi mu eraelu vastu, olid jutukad ning kui poole lausegagi mainisin, et kõht on tühi ning bossid kuskil äriasju olid ajamas ning mind lõunale ei saanud viia, olid Filipiinlannad alati nõus oma lõunat minuga jagama, ükskõik kui vähe neil endalgi kodust kaasa oli võetud.
Pärast Muhhamedi lahkumist hoiatas mind Nawal, et ma ka teistega ettevaatlik oleksin, mitte halva, vaid iseenda pärast. Inimesed on küll tihti meiega suheldes toredad, aga selja taga võib toimuda hoopis midagi muud.
Nawal mainis, et Marokost Bahreini kolides alustas ta töötamist hotelli administaatorina ning leidis sealt sõbrad, samamoodi Filipiinlannad, kuid töölt lahkudes ei püüdnud keegi enam temaga kontakti hoida ning ei tundnud huvi, kuidas tal läheb.
Püüdsin olla ettevaatlik, kuid samas ka töökeskonda sõbralikuna hoida.
Ühel päeval tööle minnes olid Filipiini neiud eriti heas meeleolus, neist kõige jutukam ja julgem, Freyna, rääkis mulle nende plaanist mind Filipiini restorani sööma viia, kuid nad kartsid kas üldse huvitatud oleksin ning kuidas sellesse ülemused suhtuksid, tavaliselt käisin söömas bossidega.
Minus lõi muidugi leekima enda uhkus ning pead võttis Kõigi-Allasurutute-Ja-Nõrgemate kaitseingel Carol da Real Hope ning ütlesin, et minu eest ei otsusta küll keegi teine kui mina ise, kuhu ja kellega lõunale lähen!
Järgmiseks päevaks oligi valmis saanud plaan- kui mind iga päev ümmardatakse, siis ka mina viin headusringi edasi- viisin oma tiimi restorani.
Restoran “Golden swan” oli ilus, kaunistatud Filipiini värvide ning kombestiku kohaselt, kõige rohkem rõõmustas meid asjaolu, et saame hukkamõistvatest pilkudest eemal sealiha süüa, kuigi kaaslased panid mulle südamele, et ma Moshinile sealihast ei mainiks, nii igaks juhuks… (Hiljem nii mööda-minnes Moshinilt selle kohta uurides, selgitas too, et tema kui moslemi kohus on kedagi sealiha süües tutvustada talle Koraani ning viia “patustajat” kurssi sealiha ebasobivusega. Moslemite jaoks on notsik must loom ning pidavat sarnanema liigselt inimesele, samuti ei söö Moshin ühtegi kala, millel puuduvad soomused. Ilma soomusteta sarnanevad nad liigselt inimnahale. Keelatud loomadest on nimistu pikk ning seda kõike õpetatakse neile juba varajasest kooliajast koos Koraaniga)
Meie lõuna tervele laudkonnale läks mulle maksma 20 BD (korrutada 2,3-ga Euro saamiseks), raha mis Barcelonas oli tavaline väljaskäigu eelarve, kuid Filipiinlannad vaatasid mind suurte silmadega, lauast lahkudes ja käsi pesema minnes kuulsin kuidas nad kõik mis üle jäi, kaasa palusid pakkida.
Ma ei tea, miks nad minu juures olekul seda öelda ei tahtnud, ilmselt pidasid mind liiga uhkeks? Hallo, ma kasvasin üles vanaemaga, ma tean täpselt mida tähendab kuskil peol/sünnipäevalauas peo lõppedes vanad jäätisekarbid ja pestud Prisma salatikarbid koti põhjast välja õngitseda! Tort ja kartulisalat üksteise kõrval karbis ootamas koju transportimist on aegumatu klassika!
Pärast söömist näitas Freyna mulle pisut ringi, nii palju kui tol päeval kuumuses üldse võimalik (päike oli eriti armutu, kraadid ulatusid 50 kanti ja pisut üle), käisime võlvialustes poodides ja tegime palju pilte, tollel hetkel oli see mu kõige sisu tihedam päev- polnud vist ennem veel nii palju oma kahte jalga Bahreinis kasutada saanud.
Kahjuks ei jätkunud ühtekuuluvustunnet ja rõõmu kauaks, juba järgmine päev tundsin, et midagi on teisiti- pidin aina kõvemini end selgitama, et keegi kuulaks ning oma palveid midagi teha mitu korda üle kordama. Enam polnud ma “Madam” vaid lihtsalt “Carolin”. Freyna oli koguaeg kuhugi kadunud ning kui end ilmutas, siis nina telefonis.
Sain aru, et oma suures heasüdamlikkuses olin lasknud tiimil endale kõige tavalisemalt pähe istuda!
Päeva lõpuks olin niivõrd häiritud, et kutsusin kokku koosoleku, arutasime omanikega, et tolle päeva suhtumine on täielikult vastuvõetamatu.
Minu senimaani palavalt armastatud juhataja Raul lubas järgmine päev asjaosalistega rääkida ning asja korda ajada. Järgmine hommik ootaski mind ees surnumaja vaikusega samal tasemel töökoht, keegi ei julgenud mulle isegi otsa vaadata. Ebamugav oli, aga veendsin end, et selliste olukordadega tuleb ära harjuda.
Meie omavaheline suhtlus tiimiga küll soojenes, Freyna ja Lynniga saime ka edaspidi hästi läbi, kuid sain aru, et Joanna ning juhataja Raul pole minu vastu eriti hästi meelestatud, polnud isegi kindel miks, ma ei ohustanud nende kummagi töökohta mingil määral, Joanna töökohaga poleks minul midagi peale hakata olnud ning Raul oleks pidanud teadma, et tulin sinna neid vaid treenima/välja õpetama ning siis liigun edasi Kuveiti.
Minu Bahreinist lahkumise ajaks oli ka ülemustel selge- Joannal polnudki isiklikult minu vastu midagi, tal lihtsalt oligi selline iseloom- isegi tema “yes, madam!” kõlas varjamatult “Mine per….e, Madam” ning Raul olevat mu selja taga pooled tööga seonduvad patud minu süüks ajanud, näo ees poleks muidugi nunnumat noormeest leida suutnud.
Mohsiniga oli Raul tore, esialgu. Nii ei jäänudki meil Nawaliga, keda Raul ka mustas, muud järeldada kui et ilmselt ei salli noormees lihtsalt naisterahvaid.
Lõpuks hakkas Raul muidugi ka Moshinile nõudmisi ning peavalu tekitama, küll soovis lennupileteid Dubaisse, küll helistas mu eranumbrile, et mind järjekordsesse intriigi haarata. Aitäh, ei, aitäh. Mul puudub igasugune ussitamissoolikas. Pingevaba elu on kõige parem, nii et minust temale kaasanoogutajat ei olnud. Edaspidi tuli Raulil vaid Joannaga läbi ajada.
Õhtul enne ära lendu viis Freyna mind imeilusasse puhkuse kuurorti “Reef Resort”, tegime pilte ning nautisime teed, Freyna tutvustas mind oma sõpradele ja ütles, et nad jäävad mind Lynniga tagasi ootama.
Heade kogemuste tõttu oli rõõm suur- avastasin, et ka uues elukohas on mu korterikaaslasteks just Filipiini neiud- Cris ja Elvie, mõlemad minu vanused.
Avastasime ühel hommikul kohvi juues ja lobisedes, et nii Precy, Elvie kui Cris on kõik samast Filipiinide piirkonnast ja räägivad sama dialekti. Ma küll päris hästi aru ei saa, miks see nii suur õnn nende jaoks oli, sest noh… Kui Tallinnlane ja Põlvakas kohtuvad, on neil ikka sõnad samad, aga okei, mida rohkem reisin, seda rohkem saan ka aru, et Eestlase jaoks ongi teinekord suurte riikide massiivsus üle mõistuse käiv, nii võibki olla, et kohtud kuskil kaasmaalasega, aga mitte ei saa teineteisest aru.
Õnneks on Crisi ja Elvie inglise keel kahepeale kokku just täpselt nii hea, et suheldud me saame ja tütarlapsed on enda südameasjaks võtnud minu eest hoolitsemise. Nad teevad mulle süüa, laenavad oma asju, minu vastu vaidlemisele vaatamata pesevad minu eest nõud ja kõik muu vajaliku. Mul on juba vaikselt mure, et äkki peaks neid vältima hakkama, nende headus on liiga palju! Ma tunnen end puuküürnikuna! Seda enam- kuulsin Crisi ütlemas, et tal pole enam sentigi sularaha- on kõik oma perele Filipiinidele saadetud.
Nii need asjad käivadki, kõik Filipiinlased kellega olen kokku puutunud ning India noormees Paul, kolisid välismaale, et teenida “head palka” ning toetada oma pere.
Selle, meie mõistes, pisku eest, mis teenitakse, suudavad nad ära elatada nii ennast kui ka kogu oma suguvõsa kodumaal, selle raha eest saavad kõik söönuks, haritud ning ollakse võimelised isegi maju ehitama ning riisipõlde kokku ostma. (ning söötma puukkaasüürnik Carolini)
Eile käisin Carrefouris ja ostsin vähemalt prussaka vastast pulbritki, hommikust süües saputasin jalga, jalale kukkunud juuksekarv kõdistas, siis aga avastasin, et juuksekarval olid tundlad ning ta liigutas… Vähemalt mõjuvad ellu ärkavad “juuksekarvad” mu dieedile soodustavalt.
Lisaks ostsin toiduaineid ning jäätist, tean, et kui ma otse küsiks, et lubaks Cris ning Elvie mul neile midagi osta, aga kui mul asjad juba olemas on, vaevalt nad need siis niisama seisma jätaksid.
Nii, et tegelikult polegi mul millegi üle viriseda, jah, mõnus mugav dush on mõneks ajaks ilmselt ajalugu ja telekast nähtav luksus, aga hallo, kopsikupesu ongi ju täiega hipsterlik teguviis, samamoodi nagu söögilaua taga ämbritel istumine. Seevastu on minu ümber aga nii armsaid ja hoolivaid inimesi! Päeva lõpuks tunnen, et olen üks igavesti õnnelik tütarlaps!

(Mina ja mu kaunis Precy, 3 aastat tagasi Hispaanias, Matadeperas)

 

(Toredad hetked Bahreini tiimiga)

(Vasakult- Lynn, Raul, mina, Freyna, Joanna)