“From Paris to Berlin” Egypt- Bahrain edition

“Arab Telenovela, episode 56”
Rääkisime paar päeva tagasi peiksiga (eksiga? Peiksiga? Ma ausalt ei tea enam kuidas seda asja nimetada) telefonis.
Ta on nüüd jaanuari lõpust tagasi Egiptuses olnud (ta õpib seal hambaarstiks) ja kutsus külla. No, meil on see plaan juba pikka aega olnud, ma pole Egiptuses käinud ka, aga no, koroona, ei lähe ju praegu väga kuhugi.
Oligi jutt, et nii tahaks, aga pole hea mõte ja kohusetundlik ringi rännata ja siis turisti-asju seal teha.
See oli paaaar päeva tagasi!
Eile hakkasin magama sättima kui kuulen koputust uksel…
“Appi, kas naabrid tulid paika panema” jõudsin veel mõelda. Punnitasin siis uksesilmast vaadata, nagu Naabri Malle, et mis seal koridoris toimub….
Ooot, oot, seda laubalt rohkem lokkis kui kuklalt juuksetutti ma ju tean, olen lähemaltki uurida saanud.
Teen ukse lahti ja…. HUSSAIN. Täitsa Hussain. Ukse taga, naeratus kõrvuni.
“Ma ikkagi ei suutnud nii kaua ilma sinuta olla, mul said eksamid läbi ja otsustasin paariks päevaks koju lennata, saan siit ka vajadusel veel pabereid õppejõududele saata”.
Hussain. Minu ukse taga. Kohvrid näpus. Otse lennujaamast.
“Ma nii kardsin, et mu ema ütleb, et ma täna tulen, tahtsin sulle üllatuse teha. Aga ma tean küll oma empsi, see räägib sulle tööjuures kõik peresaladused välja ja siis sa oleksid mulle tuupi teinud, et su eest varjan. Aga see pidi üllatus olema”. No vähemalt on noormehel asjad selged- kohe saab tuupi kui midagi varjab!
Mäletan üht õhtut umbes 1.5 aastat tagasi, enne koroonat (see Enne Koroonat on meil juba nagu ajaarvamine, a la Enne Jeesuse Sündi) kus peika tööajal mulle whatsis, et mis kell kodus olen, tema saatis mulle kingi ja keegi tuleb ära tooma.
Antud kellaajal istusin siis kuulekalt kodus, peika kirjutas, et kuller on all, anna uksekood ja ta tuleb toob korteri ukse ette ära, aga ma ei tohi välja minna.
Mina jumala uskusin! Sest tuuaksegi asju ukse taha kulleriga ja iga endast lugupidav araabia noormees ONGI nii armukade, et pole mingit kulleripoisile enda ilusa näolapi näitamist, oota kuni lahkub ja siis avad ukse.
Kuulen uksele koputust, ei julge lahti ka teha. Uksekell. Avan siis hiilides ukse ja… PEIKS!!
Lilled käed, naeratus taevani, jälle- hiilis Egiptusest kaheks päevaks Bahreini, et mulle külla tulla.
No, ma ei tea, mul on latt nii kõrgele varsti sätitud, kuidas ma sellest roosamannast ükskord välja saan astuda.
Mõelge kui ma kunagi Euroopasse tagasi naases, ma ilmselt seisaksin kuskil kohviku ukse taga tunde ja ootaks, et keegi selle mulle avab ja lauda juhatab, salfaka põlvedele laotab ja lusikaga kooki suhu pistab. (No joke! Peika proovib mul igal võimalikul korral toitu hakkida, lusikatäit ette valmistada, siis pean ma “aaa” suud lahti hoidma ja end toita laskma.). “Igaaaaaa meeeeez peakz oma kullamuziii eezt hooooolitzema, jaaa jaaa, ega zina ei tohi ju kuidagi ära väzitada ennast” lalises peika, silmad südamekujulised, samal ajal.

2 kommentaari ““From Paris to Berlin” Egypt- Bahrain edition

  1. Mõistetav, miks paljud naised araabia mehi alguses nii hirmsasti noolivad. Mul on paar sõbrannat, hoopis küpsemas eas, kui sina ja muu ei kõlba, kui araab. Veidi kurblik, if you ask me, sest need araabid tahavad neid ikkagi ju korraks, aga prouad ei saa aru ja hoolimata mitmesajast vastu nina saamisest usuvad ikka, et “ükskord tuleb see õige araabia mees”. Minu en a piir jookseks sealt, kus uks on avatud ja tool laua alt välja tõmmatud. Salvräti saan ise sülle ja toidu suhu ka, tänana väga! Noh ja veini võib ka valada – ahjaa, nad ju ei joo. Siit jookseb minu punane joon (karsket ei taha) ja jään Euroopa meeste juurde 🙂

    Meeldib

    1. “Araabia mehed” on ikka väga lai mõiste, niimoodi nüüd kindlasti üldistada ei saa. Ja teame ju küll neid Egiptuse kuurortite magusate lausetega noormehi (või, ma tegelikult ei tea, pole käinud). Inimest otsitakse lõpuks siiski südame, mitte rahvuse/rassi/religiooni järgi ja ma ei mõistaks kedagi hukka, las igaüks elab oma elu omamoodi. Karskuse kohapealt- ma ka ei joo, ma loodan, et keegi sellepärast mu sõprusest lahti ei ütle. A samas pole hullu, mul suuremosa Eesti sõbrannasid ka ei joo, see juba pigem tervislikkuse küsimus. Igal ühel omad valikud. 🙌

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s