Mulle öeldakse tihti, et mu lood on nii armsad ja neid on tore lugeda. Olen ka ise mõelnud, mis on see miski, mis teeb mu lood nii toredaks. Eks kindlasti ladus kirjutamisoskus, aga kas see on kõik, mis vaja, et tekitada inimestes huvi? Kirjutajaid on ju nii meeletult palju.

Ja siis ma taipasin- see on mu lugude ehedus.
“Su lood on nii mõnusad ja lihtsad” ütles kunagi mulle mu ajakirjanikust tuttav. “Ära nüüd, palun, muidugi valesti aru saa, mitte sina pole peast lihtne, lihtsalt sa kirjutad nii avatult”.

Seda olen ma iseendale algusest peale ka lubanud, mu blogist ei saa kunagi miski, mida punnitan raha eest teha, see on mu hobi, kirjutan siia otse südamest ja siis kui valmis olen. Nende “otse südamest” asjadega on küll vahel nii, et peab pisut aeglasema sammuga jõudma sinnani, et kirja jaksaks panna.

Olengi peast pisut “lihtne”, minu jaoks pole kunagi olnud vajalik luua mingit kuvandit- “elan Bahrainis uusrikka elu”.
Mulle meeldib ka enda ümber leida inimesi, kes on sarnaste vaadetega.

No näiteks, kool. Nagu enne kirjutasin, siis erakool oli täielik jama, aga midagi väga head sealt endaga kaasa tõin- leidsin sealt endale sõbranna.
Esimesel koolipäeval istusime kõik nagu õiged eestlased ikka, vaikselt ning üksteisele mitte otsa vaadates. Kaua mina aga vaikselt istuda jaksan? Mul oli vaja ju ikka rääkima hakata.
Ja nii see läks, kui tundides õpetaja rääkida tahtis, siis rääkida ta sai, mul oli ju vaja sotsialiseeruda.

Mäletan, et kurtsin kodus “Äkki ma ei meeldi klassis kellelegi, sest räägin liiga palju…”
“Mhh, ei, sa ei räägi liiga palju, sa jagad arvamusi ning tekitad koos õpetajaga diskussiooni, see on teine asi”.

Ühel järjekordsel külmal koolipäeval pööras minu poole eesistuv klassiõde “Kas sa prinditud materjali juba said?”. Mäletan, et vaatasin teda üllatunud pilgul. Kas keegi just rääkis minuga?! Kas… kas see oli nagu kuri küsimus või sõbralik…
“Tead, olen sind tunnis kuulanud, sa meeldid mulle. Ja mulle tavaliselt inimesed väga ei meeldi. Minu nimi on Anett” tutvustas end tõsine klassiõde. Ja sealt sai alguse sõprus.
Hakkasime tundides koos asju tegema, avastasime, et meie mõlema unistus on välismaal töötada ning jagasime ka sarnast lapsepõlve.
Anett julgustas mu salajast plaani minna edasi medõeks õppima, ta ise just lõpetas baka ning suundus magistrisse.
Enne kui arugi sain, elasime üksteise unistustele kaasa ning istusime kohvikus kohvitassi taga. Tema oli ka klassiõde, kes koos minuga erakooli pooleli jättis ning meie eeskujul tuli hiljem ära veel 3 tüdrukut.

Mulle meeldivad inimesed, kellel on unistused ning kes pingutavad nende nimel .

“Tead, kui ma väike olin, oli mu pere nii vaene, et me pidime sööma hallitanud leiba, mitte midagi ei olnud” tunnistas mulle ühel tööpäeval kolleeg.
“Sa… olid kunagi nii vaene, et pidid sööma hallitanud leiba?!” töötlen infot. “Tule, teeme kalli, saame sõpradeks”.
Noormees on end tänaseks ise üles töötanud, on arendaja ning töötab erinevate asjate ehitamise/arendamisega, reisib palju (isegi Bahrainis on käinud) ning veedab suure osa ajast hoopis Kambodzal.

Me keegi ei vali, kust me tuleme, me keegi ei vali, mis on meie hüppelaud ellu. Kuid me saame valida, kuhu me suundume ning mis on meie tulevik.

“Mu tuttav naeris, et mulle meeldivad mingid eluheidikud ning vallavaesed” kurtis mu Bahrainis elav sõbranna. “Need inimesed pole ju vallavaesed, nad kõik on ehedad inimesed oma lugudega! No, vaata, Mohammed, kasvas üles kuskil Egiptuse kõige vaesemas külakeses, nende peres oli ÜHEKSA last, ema tööl ei käinud, isa tegi mis sai, peres polnud kunagi üleliigset raha. Isegi hariduse jaoks raja polnud, isa haridusse üldse ei uskunudki. No, ema õnneks uskus, kui emal natukene raha jälle kuskilt õnnestus saada, ostis ta salaja lastele raamatuid ning peitsid seda kõik koos isa eest, sest muidu sai karistada. Mohammed on terve elu rasket tööd teinud ning ise end koolitanud, töötab nüüdseks Dubais IT-alal ning toetab oma pere. Kas tead, ta üks kõige lahkemaid ja abivalmis noormehi, keda tean, mul on uhke nimetada teda sõbraks”. rääkis sõbranna Mohammedi lugu.

Meil kõigil on rääkida oma lugu…


“Sa käisid kunagi SEAL koolis, eks” küsib mu esimesel päeval Tallinna Teeninduskoolis mu verivärske klassiõde, nimetades kooli nime, mida kunagi oma elus enam kuulda ei oleks soovinud. Tunnen, et minus tõuseb paanika ning käed lähevad nõrgaks.
Kas “minu lugu” on mulle järele jõudnud? Olen elanud terve elu sellest koolist saati, et kustutada kõik mälestused ning olla Uus Mina.
Tol päeval koju jõudes ma lihtsalt nutsin. Helistasin sõbrannale ning nutsin veel rohkem. Hussainile helistada ei julgenud, ei tahtnud, et tema ka teada saaks.
Sõbranna lohutas nagu oskas “Sa olid siis ju alles laps, keegi ei saa sind hukka mõista selle pärast, mis su elus toona toimus, ega sina ei valinud ju viisi, kuidas üles kasvasid, ole nüüd, ära nuta. Mõtle sellele, kuidas inimesed sind praegu näevad, sa oled nii tubli ja asjalik, sa peaksid ise ka enda üle hoopis uhke olema”.
Edaspidi toda klassiõde koolis nähes tundsin, et tema võis küll kontakti otsida, aga minus oli tekkinud kaitsereaktsioon. Ma ei tahtnud, et minu minevik mulle järele jõuab.

Kui me lõpuks praktikakabinetis kokku jooksime ning aru sain, et veedame terve praktika koos, mis veel- äkki isegi TUBA JAGADES , hakkasin ma mõtlema.
Olen seda usku, et kõik meie elus juhtub põhjusega. Päris tõsiselt. Mis on aga see põhjus, et pärast kõiki neid aastaid seisan nii lähestikku inimesega, kes on ühendus minu lapsepõlvega? Miks saatus viib meid koos suve veetma?

Äkki oleks aeg anda iseendale andeks “Oma Lugu” ning lõplikult lahti lasta?

“Kuidas sul vahepeal läinud on” küsis klassiõde Küprosel. “Ma koolis ei julgenud kõva häälega küsida…”.
Too õhtu me spaasse jäimegi, tööpäev oli juba läbi, panime tuled kustu ning lihtsalt rääkisime. Rääkisime ja rääkisime.
“Ma lihtsalt tahan, et sa teaksid… minule oled sa alati meeldinud, sa olid juba toona alati nii rõõmsameelne ja naersid palju, noh… Vaatamata sellele, mis tegelikult toimus.”

Õppisin 3ndal klassis, kui lastekaitse otsustas, et peaksin kooli ning elukohta vahetama ning vahelduseks võimaluse andma ka emale. Polnud kunagi varem emaga koos elanud, mind kasvatas pärast isa surma vanaema ning minu meelest saime päris hästi hakkama. Olin pigem vaikne laps, tekkinud olid juba omad sõbrad, kõik justkui oli tore, laps nagu laps ikka. Lapsed tihti ei saa aga täielikult aru täiskasvanumaailmast või miks tehakse mõningaid otsuseid. Lapsele omaselt oli ka minu südames igatsus oma ema järele. Nii end uuest kohas leidsin, linna asemel väikesest külast ning uuest koolist.
Uues kohas ei sujunud asjad aga üldse nii hästi. Ema polnud tihtipeale kodus, kasuisal oli alkoholiprobleeme ning väga vägivaldne, raha ega süüa kodus polnud. Isegi mitte riideid ega pesemisvõimalust.
Lapsed neist asjadest aru ei saa, nende jaoks on neid ümbritsev keskkond olukord, kus nad elavad, justkui normaalsus.
Olukord oli ilmselgelt teada aga kõigile ümbritsevatele inimestele.
Enne kui arugi sain, olin koolivägivalla keskmes.

“See on Carolin, või noh, ta nimi pole tegelikult Carolin vaid hoopis Haisukoll. Ta on meie klassi haisukoll. Haisukoll, haisukolllllll” naerdi teistele õpilastele, kui koridoris jalutasin.
“Kuule, miks sa nii rõve oled” tundsin kellegi jalga oma seljale hoopi jagamas. “Mine ära, me ei taha sind siia, sa haised”

Olin segaduses, saabusin koolist, kus mul oli sõpru, kus vahetunnis mängisime kõik koos, kus meile õpetati kohustuslikus korras isegi tantsimist, minu tolleaegne tantsupartner ei kurtnud kunagi, et ma haisukoll oleksin… Tolleaegse tantsupartneriga oleme sõbrad siiani, käin võimalusel tal alati Valencias külas.

Uude kooli minnes märkasin, et klassis oli tüdruk, kellega keegi ei suhelnud, mul hakkas temast nii kahju ja otsustasin ise temaga rääkima hakata. Gloria oli vaesest perest ning ilmselt ka seetõttu klassis pilgete osaliseks saanud.
“Me ei suhtle klassi luuseritega, sa veel kahetsed” ähvardas mind uus klassiõde, nähes, et oleme Gloriaga lähedaseks saanud. Kiusamine läks aina tugevamaks.

Kuna elasin maal, pidin kooli saamiseks kasutama koolibussi. Ärkasin hommikuti alati hirmuga, mis minuga bussis täna tehakse. Selleks, et uksest jõuda bussi keskele, tuli üle elada pilked ning solvangud, keegi kuskil sülitas, keegi lõi.
“Eiiii, appi, mine äraaaa, sa haised juuuuu, fuii, vaata kui kole sa oled” naerdi, kui klassis kellestki möödusin.

“Gloria haiseeeb, Gloria isa on joooooodik” hüüti ühes järjekordses kehalise tunnis. “Ei, me ei lase sul jalgpalli mängida, mine kammi juuksed enne ära, te olete nii rõvedad ja vaesed” hüüdsid klassiõed Gloriale ning üks neist lõi teda.
Mäletan, et minus plahvatas pime raev, saan hakkama enda suunas öeldud koledustega, aga näha, et keegi lööb mu sõbrannat, ei saa nii.
Enne kui arugi sain, olin jooksnud naerva klassiõe suunas ning teda vastu löönud. Esimest korda astusin enda eest välja.

“Sa veel kahetsed seda, haisukott, ma tapan su ära” karjus, põlve kinni hoidev, klassiõde. “Kurat, närvi vastu läks, sinu pärast jään ma igavesti lonkama, kurat, imbetsill”

Vaatasin ehmunult klassiõde, ma polnud kunagi varem oma elus kedagi löönud, ma polnud isegi häält kellegi peale tõstnud. Mis nüüd saab? Kas ta põlv ongi katki?
“Mul on… mul on kahju, ma …” kogelesin ehmunult.

“Ma lasen su ära tappa” karjus hüsteerias tüdruk.

Koolipäeva rohkem ei mäleta, küll aga seda, et hiljem garderoobis põrandale visatud jopet otsides tuli minu juurde klassivend Hendrik. Hendrik oli tore vaikne poiss, ta ema töötas alevikus hambaarstina.
Tema ei kiusanud mind kunagi, nohises vaikselt õppida ning tegeles oma asjadega.
“Carolin… Ära mine koolimajast ära, nad ootavad sind” sosistas mulle maha vaadates Hendrik.
“Nemad? Kes mind ootab? Ma ei saa aru” vaatasin segaduses noormehe poole.
“Neil on midagi plaanis”

Mind tabas õud… Teha ju ka midagi ei osanud, nüüd tagant järele vaadates saan muidugi aru, et oleks pidanud mõnelt täiskasvanult abi paluma, aga olin tollal vaevu 10 ning kogu olukorraga siiani üksi toime pidanud tulema.
Ega koolimajja ööbima ka jääda saa, väljuma peab igal juhul.

Jõudsin toona vaevu kooli nurgani, kui neid kuulsin…
“Noh, värdjas haisukott, mis sa arvad, mida me sinuga teeme, niisama sa ei pääse” kuulsin kedagi hüüdvat.
Ei julgenud selja taha vaadata, kuid sain aru, et neid on mitu.
Lisasin sammudele hoogu, lootsin võimalikult kiiresti kõndides nad ehk enda järelt maha raputada, ehk neile mitte vastates kaotavad nad mu vastu huvi.

Esimest hoopi tundsin vastu oma jalgu. See polnud enam kellegi käsi ega jalg, see oli raske ning ning külm metall. Pöörasin ehmunult ringi, mu taga seisid mu enda klassiõed ning -vennad, käes rasked metallist ketid, kellel koeraketid, kellel midagi muud.
“Noh, haisukott, vaata kui rõve sa oled, arvasid, et ma lasen sul minna või” naeris klassiõde, kellele kehalises vastu hakkasin.
Mind tabas uus löök.
Ma kartsin nii meeletult, arvasin, et nad tapavadki mind seal samas kõrvalisel teel ära, kool oli jäänud seljataha ning bussipeatuseni oli veel pikk tee minna.
Püüdsin jääda rahulikuks ning mitte välja näidata, kui suur mu hirm tegelikult on, sundisin end aina uuesti püsti tõusma ning edasi minema, teadsin, et pikali jäädes on neil veel suurem võimalus midagi hirmsat teha.
Minu ainus eesmärk oli olla nii tugev, et jaksaks kuhugi peitu jõuda. Mind tabasid uued löögid.

Vaikse ja tagasihoidlikuna olin tollal suur raamatukogufänn, lisaks oli see suurepärane pelgupaik kiusajate eest. Nii ma toona suuremosa ajast seal veetsin ning mul oli isegi oma lemmik raamatukoguhoidja.

“Ma pean jõudma raamatukokku” korrutasin toona iseendale. Millegi pärast tekitas just see koht minus turvatunnet. Ei mäleta, kuidas sinna jõudsin ning mis vahepeal veel juhtus, mäletan, et seisin raamatukogu leti ääres ning tatise nina ning katkiste riietega püüdsin midagi raamatukoguhoidjale selgitada.
“Keegi ootab sind? Ooota, ma ei saa aru? Kes sulle midagi teha tahab? Kallis laps, mis sinuga juhtunud on”.

Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas, aga raamatukoguhoidja viis mu ise bussipeatusesse. Koju jõudes sain aru, et ema jälle pole, kodus lebas mustal põrandal purjus kasuisa.
Vaatasin oma katkiseid riideid ja sinikaid. Kuskilt jooksis verd. Mäletan, et olin kurb, kuna need olid mu ainukesed püksid ning uusi polnud lootust kuskilt saada.
Läksin õhtul magama, kõht oli tühi. Unistasin, et suureks saades on mul nii palju raha, et saaksin minna kohvikusse kooki ostma.
“Kui ma suureks kasvan, siis ma olen nii tubli ja töötan niiiii palju, lausa nii palju, et läheme sõbrannadega kohvi ostma ning ma võin ÜKSKÕIK millise koogi endale osta. Täpselt nagu need ilusad naised telekas… Ma nii väga unistan”.
Jäin magama, juhtunust ei rääkinud ma kellelegi, järgmisel päeval läksin kooli nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiljem saadi muidugi teada, aga kooli juhtkond käis mind veenmas, et politseisse pole vaja minna ning 2 klassiõde saadeti vabandama.
Politseisse? Kuhu ma oleksingi osanud minna. Kodus ei teinud keegi asjast suurt numbrit, kas üldse teatigi.

Tolles koolis veetsin 3 aastat kuni ühel päeval mu poolõde ja poolvend turvakodusse viidi ning mind tagasi vanaema juurde. Astusin välja 3 aastat kestnud jõhkrast koolivägivallast teadmisega, et minu tulevik saab olema midagi imelist. Lubasin iseendale, et õpin ja käin tublisti tööl, et mitte kunagi jälle oma elus tunda seda meeletut piinavat nälga ning teada, et kodus pole süüa ning niipea ei tule ka.
Sinna alevikku pole ma siiani tagasi suutnud pöörduda, väga hinnatud piirkond nüüdseks.

6ndas klassis läksin tagasi Sikupilli Keskkooli, mind ootasid mu vanad sõbrad, kes kõik uudiseid tahtsid kuulda ning teada, kuidas vahepeal läinud on. Tegin kõik, et minevik minust maha jääks ja kunagi keegi teada ei saaks, mis minuga 3 aastat toimunud oli. Mul oli enda pärast piinlik. Ma ei tahtnud olla “Haisukott” ning minus oli paanika, et keegi kunagi saab teada…


“Carolin, tule, lähme promenaadile jalutama, aitab” võttis klassiõde mul käest. Ehmatasin end mälestusest üles, ma polnud enam 10-aastane väike-mina. Ma olen täiskasvanud ning Küprosel praktikal.

Sain aru, miks saatus mind tolleaegse paralleelklassiõega jälle kokku viis. Et teha rahu!
Jah, ma kasvasingi vaesuses. Jah, mul polnudki ilusaid riideid. Jah, meil polnudki kodus tihti süüa. Jah… ma ilmselt lõhnasingi halvasti…

Aga see ei defineeri mind, mina olen see, kelleks ma end ise kujundan.
Mina olen Carolin, kes täitis endale antud lubadust ning hakkas veel usinamalt õppima. Mina olen Carolin, kes hakkas tegema väga noorelt tööd. Mina olen Carolin, kes seisab inimeste eest, kui neile tehakse liiga. Mina olen Carolin, kes töötas nii palju ja tublilt, et 7 aastat tagasi ostis ISEENDALE korteri ilma igasuguse pangalaenuta.

Mina olen Carolin, kes käib sõbrannadega kohvikus ja võib valida endale ÜKSKÕIK millist kooki.

Ma olen andeks andnud tollastele klassi- ja koolikaaslastele ning ehk oligi aeg meenutada kõike seal Küprosel ning lõplikult rahu teha.
“Tead, minule meeldisid sa alati” ütleb klassiõde ning jalutame koos kodu poole.


Mulle meeldivad “lihtsad” inimesed, kellel on ambitsioone ning kes on pidanud nägema oma elus vaeva, et jõuda sinna, kus nad praegu on, need inimesed oskavad tulla toime raskustega elus ning nad on tõelised sõbrad. Nad seisavad su kõrval ja su eest igas olukorras.
Nendega on nii tore jagada iga oma edusammu ning ideed, sest meil kõigil on just see “Oma Lugu”, mis justkui meelde tuletab, kust me tuleme ning sunnib veel enam pingutama, et sinna mitte tagasi jõuda.
Olen mõistnud, et tihtipeale peetakse mind naiivseks ning liigselt rõõmsameelseks. Tõde on aga see, et olen väga tugev, aga mu tugevus on mu väike salajane supervõime. See on mu sees peidus ning tänu sellele ma vaikselt aga pusin ja pusin oma unistusi täide viia. Jah, ma olengi rõõmus, minus tekitavad elevust ehk asjad, mis teistes mitte nii kergelt. Aga seda seetõttu, et väiksena ei olnud mul isegi süüa kodus või pesumasinat, et puhtaid riideid kanda.
Ma tunnen rõõmu väikestest asjadest, sest tean, et mitte midagi siin elus ei tohiks võtta iseenesest mõistetavalt.

Teen endale pai ning olen enda üle uhke, lehvitan mõtetes väikesele-minale ning hüüan- “Tule, me saame hakkama, siit edasi ainult ülesmäge, ma ootan sind”.