Istusin Eestis diivanil ning vaatasin Bahraini kõnekaartiga telefoni oma käes.
Kui mitu korda olin seda hoidnud ning sama targalt tagasi riiulisse pannud.
Tundsin, et nii enam edasi ei saa, nägin Hussaini nii tihti unes ning mind piinas mõte- mis siis ikkagi saanud nüüd on. Kas tal ikkagi on keegi teine või oli see kõik minu meeltesegaduses ettekujutlus.
Lülitasin telefoni sisse…

Esimese hooga jooksis telefon kokku, eks kõik need kuud ja teavitused, vaene telefon ei pidanud infole vist vastu.
Uus katse….

Mu telefon oli sõnumitest punane.
Kõik need kuud oli Hussain iga paari päeva tagant sõnumeid mulle saatnud. Ta oli mind üles püüdnud leida igast võimalikust sotsiaalmeediakanalist, kunagi tegin suure hurraaga endale snapchati, Bahrainis jõle popp. Isegi mitte enda nimega ning ma ei kasutanud seda mitte kunagi, isegi sinna oli noormees kirjutada püüdnud.
Kõige rohkem sõnumeid oli whatsappis, kuhu ta iga paari päeva tagant teate jättis, sealt käisid kõik võimalikud emotsioonid läbi, oli näha, et alguses ta lihtsalt kirjutas, arvates, et mul on kiire. Siis oli näha segadust, miks ma ei vasta. Kõned. Lõpuks pettumus ning kurvad näod. Siis uuesti lootusrikkalt kirjad.
Lõpuks veenmine “Carolin, palun, ma ei ole isegi pahane, et sa mulle ei vasta, palun lihtsalt anna teada, et sinuga kõik korras on!”
“Kallis, lihtsalt kirjuta, kas sa oled eluski vähemalt, see on kõik, mis ma palun, ma ei taha kakelda.”

Hussaini kirjade kõrval olid kirjad mu Bahraini kodu valvurilt (siin on iga suurema maja fuajees oma valvur, kes jälgib sisenejaid ning kõik külalised peavad end kirja panema)
Sõnumid valvurilt olid üsna sarnased “Madame, teid käib järjepidevalt mingi noormees otsimas, ma ei oska talle midagi öelda.”
“Teie ukse taga käis jälle see sama noormees, me pidime talle lõpuks ütlema, et te ei ela enam siin”
“Madame, see noormees seisab vahel õhtuti maja ees väljas, ütles, et ta ootab, äkki te siiski tulete, mis ma talle ütlen”

Mu südant valdas kurbus. Kui loll ma olen oma pimedas armukadeduse- ja emotsioonihoos olnud!
Lahkusin ilma sõnagi ütlemata ja Hussain ikka veel otsib mind.
Kas te teate, kuidas MINA tema asemel käitunud oleksin? Saatnud mingi krõbeda sõnumi a la “Ahaaa, lihtsalt lähed minema või? Sõnagi ütlemata? Ei, no, mine siis, ongi parem! Ole õnnelik” ja siis kodus patja nutnud, ma poleks vist kunagi suutnud uhkust nii palju alla neelata ja kedagi järjepidevalt taga otsida, mingeid vastuseid saamata.
Ja seal kuskil kaugel oli minu kallis Hussain, minu tibupoja, lihtsalt maja ees istumas ning ootamas, äkki ma kunagi tulen.

Mida Hussain mõelda võib? Mis ta hinges toimuda võib. Tundsin, et minu kord on asja parandada, julgus kokku võtta ning helistada.
Kartus oli hinges meeletu.
Telefon kutsus…
“Aljooo?!” võeti kõne vastu juba esimesel helisemisel.
“Caruliiin???????” kuulsin ehmunud häält küsimas.
Mul oli hing kinni, kas ma päriselt ka saan praegu oma Hussainiga rääkida?? Kas see toimub päriselt?
“Halloo??” küsis noormees uuesti
“Hussain…” vastasin telefoni.
“Carolin? Oh, jumal, Carolin!!!! Kas sinuga on…” Küsib noormees, kuid kuulen kellegi häält vahele segavat ta lausele.
“Carolin! Carolin, palun kuula! Ma sõidan autoga, viin vanaema koju, palun, ma päriselt ka palun, ära kao ära, ma ei saa sõidu ajal telefoniga rääkida, oh jumal, ma palun, ära lülita seda telefoni jälle välja, ma helistan sulle 5 minuti pärast, ma ei saa autot kuhugi kiirteele parkida, palun vasta mu kõnele hiljem” palus noormees.
Tundsin, et olen valmis kasvõi terve eluaja ootama.
Noormees helistas juba paari minuti pärast tagasi, mõlemad kohmetunult teine-teisel pool telefoni.
“Kus sa … oled?” Küsis noormees vaikselt
Tundsin, et ma ikka veel ei suuda vastata. “Kodus olen….” pobisesin summutatult.
“Kodus? Aga… kus kodus? Ma olen Bahrainis, ütle ainult, kus sa elad nüüd, ma sõidan kohe sinna, ma olen emaga, aga … ma tulen ikkagi, ütle, palun, kus sa oled”
“Ma olen Eestis. Oma kodus” vastasin noormehele.
Vaikus.
“Ohh. Aga… Okei, muidugi, perega peabki olema, sa pole nii ammu neid kindlasti näinud ka. Mul on hea meel. Millal sa tagasi tuled, ma olen nüüd 3 kuud Bahrainis, ma tulen vastu sulle!” muutus noormees lootusrikkaks. “Tead, ma räägin oma perega, me ostame sulle kohe praegu pileti, jaa”

“Hussain, ma ei tule tagasi… Mul pole Bahrainis enam tööd, ma tulin tagasi Eestisse”

Teisel pool telefoni on vaikus. “Aga… ma räägin oma emaga kohe praegu, ära muretse, ma ostan sulle pileti, sa tuled siia ja ma leian sulle töö ja kõik saab korda, ma olen sinu jaoks olemas.” püüab noormees leida lootust.
“Ma ei tule tagasi, ilmselt veel mitte nii pea, mul on nii kahju” ütlen välja valusa tõe
“Carolin….” vaikus. “Carolin, palun ütle, kas sa läksid kodumaale tagasi, et kellegagi abielluda” kuulen Hussaini kurvalt küsivat.

Mind tabas shokk! Mina ja abielluma??? Kellega???
Sain aru kui rumal oma kurbuses olnud olin, ma pole ju ilmselt ainuke, kellel on kartused ja hirmud. Ma pole ju ainuke, kes meie suhet kartis kaotada. Kas Hussain tõesti kartis terve selle aja, et minul võib olla hoopis keegi teine ja selletõttu kodumaale lendasin? Hussain tundus alati nii kindlameelne ning enesekindel, poleks kuidagi osanud arvata, et tema midagi karta võib.
Kuid siis sain aru, meie vahel laiutab traditsioonide erinevus, meil ongi erinevad hirmud. Hussaini jaoks oli see täiesti õigustatud hirm, nende kultuuriruumis viiaksegi ehk tütarlaps/noormees kodumaale abielluma ning keegi ei saa selle vastu midagi teha.
Vaatasin oma ema ning tema pontsut kassi, tundsin, kui totter see mõte oli, kumb neist kahest nüüd mind, riiukukke, küll abielluma saaks sundida. Ma küünistaks vastu rohkem, kui see pontsik karvapall meie diivanil.

“Hussain, kallis, ma istun kodus vanal diivanil oma ema ja tema kassiga, keegi ei taha kedagi siin abiellutada” pahvatasin telefoni otsas naerma.

Vaikus meie vahel mahenes.

“Sa ei kujuta ette, mida ma tundsin, kui su ukse taha läksin ja selle keegi võõras avas. Ma lihtsalt seisin seal. Ma ei suutnud sellega kuidagi leppida. Mu kõhus, mu kõhus oli selline imelik tunne, seda on nii raske selgitada, pole mitte kunagi varem sellist asja tundnud, kogu mu kõht ja rind valutas. Siis ma lihtsalt vahel ootasin maja ees autos, sest nii valus oli, lootsin, et sa oled lihtsalt reisile läinud ja tuled kohe tagasi. Ma ei suuda sellist valu enam mitte kunagi tunda” pihtis mulle noormees

Olin haiget teinud inimesele, kellest kõige rohkem hoolisin.
Mul on endal mingid traumad ja kartused ning olin need täiesti mõtlematult üle toonud oma suhtesse Hussainiga. Lisaks kõigele ei öelnud noormees mulle kordagi kuidagi halvasti ega tujutsenud, ta tundus nii siiras oma õnnes, et me jälle ühenduses oleme.
Veetsime terve õhtu rääkides, vaikselt aina rohkem üles soojenedes. Palusin vabandust, piinlikust tundes oma armukadeduse osas Emiraadi neiu suhtes, aga ega Hussain rumal ole.
“Ma märkasin juba ammu, et me ei saa omavahel mõnedel teemadel rääkida, sest sa lähed lukku, mis omakorda on viinud mind selleni, et ma väldin mõne asja mainimist”. tunnistas noormees.
Minu esimene reaktsioon oli vastu hakata ning eitada, kuid mõistsin, kust see kõik tuleb. Eks meil kõigil ole omad traumad ja halvad kogemused, mul lihtsalt on eelnevalt väga halb suhe olnud, kus väga palju haiget sain ning see on tekitanud mingi kaitserefleksi.
Tunnistasin Hussainile oma probleemi ning ütlesin, et nüüdsest oleme üksteise vastu ausad, ma ju päriselt ka tahan, et ta oleks õnnelik. Mul päriselt ka on hea meel, kui tal on sõpru ning sõbrannasid, ma tahan Hussaini õnnelikuna näha.
Tuli välja, et Emiraadi neiu ongi lihtsalt sõbranna, paar kursust üleval pool ning Hussainil oli vaja talt kooli jaoks märkmeid ning töid, et need siis vahvalt maha kirjutada. Erinevalt eestlastele on araablased väga hõimurahvas, ükskõik kus nad ka ei ela ega koli, tekivad sinna kogukonnad ning käiaksegi tihedalt läbi, et tunda end turvaliselt ja koduselt.
“Ma ei saanud temaga kunagi kahekesi kokku, meid oli alati pool kursust kohal” ütles mulle Hussain.

Arutasime mu kooliplaani ning noormees kiitis selle heaks. “Muidugi on see meile raske, aga koos saame hakkama. Mina olen niikuinii Egiptuses, mis sul seal Bahrainiski üksi teha siis oleks. Lõpetame koos koolid ning meie tulevik on palju ilusam ning kindlustatum. Me saame koos kuskil tööle hakata, oh, ma avan meile oma kliiniku, mina korrastan hambaid, sina teed inimesi ilusaks. Sinu ilu kaudu saavad kõik veel ilusamaks” unistas Hussain tulevikust.
Ja nii meie päevad mööduma hakkasid, minu hirm, et meie suhe kaugusele vastu ei pea, olid justkui kollid voodi all. Me kardame neid nii hirmsalt, kuid kunagi ei näe.
Meie suhe Hussainiga muutus isegi tugevamaks, rääkisime lõpuks teemadel, mida varem teha polnud julgenud või häbenesime.
Me õppisime koos, isegi aasta-vahetust pidasime koos telefoni teel.
Muidugi oli ka raskeid aegu, vahel ei rääkinud me nädalaid, sest Hussaini tabas depressioon. Sellistel momentidel sulgub ta oma tuppa ning lülitub kõigest välja. Saan aru, et talle ei meeldi Egiptuses. Ta ei tunne end hästi sealses keskkonnas ega rahva seas, kõik need lood, kuidas neid koolis koheldakse ning kui suurt üleolevust õpetajad tunnevad õpilaste suhtes, teeb mingi vihaseks.
Näen ju selgelt, et see aastate tagune rõõmus Hussain, kellega omal ajal kliiniku parklas kohtusin, kes oli nii särav ja rõõmsameelne, on Egiptuses olles närviline ning tujutu. Hussain on kaalust hästi palju alla võtnud.
“Ma ei näe ju üldse mehelik välja, ma olen nagu laps su kõrval, kuidas sa üldse tahad minuga koos olla” ütles noormees mulle ühel õhtul kurvalt, kui Egiptuses olin. “Mul pole üldse isu, õpetajad ainult karjuvad ja naeravad meie üle koolis. Ja nad tahavad, et me neile lisaraha salaja maksaks. Carolin, mu pere maksab juba nii palju selle erakooli eest ja siis õpetajad ähvardavad meid, et ei lase eksamilt läbi, kui me neile juurde ei maksa. Vaidlesin eelmine kord koolis ühe õpetajaga, sest ta käitus mu klassivennaga halvasti ja vaata” näitas noormees mulle Egiptuses paberit, kus pidi eksamit kordama.
“Ma ei suuda siin enam üldse olla, kedagi ei tohiks niimoodi alandada.”

Lisaks peavad arstiõpilased endale modelle leidma, kelle hambaid parandada. Sellest on õpetajate poolt tehtud äri, nimelt peavad õpilased maksma nii ÕPETAJALE kui MODELLILE raha, et kedagi harjutamiseks üldse leida.
“Need Egiptlased, kõik on nende jaoks ainult äri ja raha”
Noormees selgitab, et Egiptuse majandus on niivõrd halb, et suuremosa inimestel pole hambaravi jaoks kunagi raha. “Meie, õpilased, raviksime neid ju tasuta, tule ainult! Me kakleme kursakaaslastega, keda ravida saaks, aga inimesed on sellest aru saanud ning küsivad meilt raha, et me neid raviks. Ja hambaravi pole ju ühekordne protseduur, mõtle, ma koostan raviplaani, pool on tehtud ning siis ei tule nad enam kunagi kohale! Minul on vaja aga hinded kirja saada. Õpetajad hakkavad siis meie peale karjuma ja ütlema, et see on õpilase enda mure, maksku me rohkem või otsigu uus modell, et uuesti alustada. Ma ei suuda enam seda taluda”.

Olen sarnast juttu Hussainilt ka varem kuulnud, see äng tema hääles, kui ta elust Egiptuses räägib. Näen ju isegi, kuidas see tema mentaalsele tervisele mõjub.
Tahaks ju aidata, aga ei oska.

“Ma olen sinu jaoks olemas, sa ju tead seda, eks. Sa ei näe välja nagu poisike, sa oled minu kallis Hussain, me hoolime üksteisest südamega. Ükskõik mis, palun räägi mulle, isegi kui ma aru ei saa, siis vähemalt saan sind lohutada”

“Ma tean, sa oled kõige ilusam asi mu elus. Usaldan sind kõiges, sa oled kõige toredam tütarlaps, keda üldse kunagi näinud olen, ükskõik mis meie elus juhtub, ma tahan sind oma ellu”

“Hussain, ma pean midagi tunnistama. Palun ära naerma hakka või mind hulluks pidama. Lihtsalt… pean midagi väga kummalist sulle rääkima. Nimelt… hakkasin sind unes nägema. Mitte alguses! Lihtsalt, mingi aeg hakkasin ma unes kuulma, et sa hüüad mind ning otsid, aga me ei leia üksteist. See tundus nii reaalne!! Ma ikka veel mõtlen selle peale” rääkisin Hussainile, kartes, et nüüd kutsub noormees küll mulle kiirabi järele ja viib sinna samasse Bahraini hullumajja, mida mulle mööda sõites näitas ja selgitas, kuidas vahel mõni hull plagama pistab ning selle tõttu seal kandis aeglasemalt sõita tuleb.

“Ma ei uskunud, et see töötab!!” hüüdis noormees.

Mis asi töötab?! See alateadvuse muutmise relv, mida nad Kättemaksukontoris kasutasid??

“Olin sind igalt poolt otsinud, lõpuks ei osanud enam mitte midagi muud teha, kui hakkasin palvetama. Palvetasin iga õhtu ja mõtlesin pingsalt su peale, püüdsin oma palve sinuni edastada. Polnud kindel, kas see töötab, sest palved töötavad ainult siis, kui mõlemad osapooled sama tunnevad ja üksteist armastavad. Ma ei teadnud ju, kas sa üldse mu peale enam mõtled. See uudis tegi mind nii õnnelikuks, see tõesti töötas ju siis!” rõõmustas noormees ning kablutas suures õnnes uuesti palvetama. Seekord ilmselt meile uhket villat ja kooliaja lõppu Egiptuses soovides.

Hakkasime koos õppima, Hussain aitas mind raskemate eksamite ettevalmistamisega, õppisime koos mikrobioloogiat ja anatoomiat, noormees nägi vaeva ja koostas mulle märkmeid. Saatis salaja tunni ajal häälsõnumeid “Ära siis unusta, osad on punased ja osad sinised, osadel on keerdus sabad”, selgitas noormees bakterite kohta.

Ja nii see elu meil läks, oli ilusamaid päevi, oli kurvemaid päevi, aga me olime üksteise jaoks kaugusest olemas.