Ramadan on selleks korraks tehtud, läbisin eluga.
No tegelikult Ramadan ise oli väga tore, kui meeles pidada, et avalikult ei söö ja enne 18.30 saab toidukohtadest vaid take-awayd, siis kohati ei saanud nagu arugi, et midagi teisiti oleks olnud.
Hakkan igatsema, et õhtuti köök moslemitest kolleegide poolt toodud toidust alati lookas oli- nüüd peab jälle ise ostma hakkama, no on ebaõiglus!
Aga! Halleluuja- viimane nädal, tule taevas appi!
Kuna Ramadani lõppu tähistab püha nimega Eid, mis kohalike jaoks on nagu minu jaoks jõulud, siis hoiatati juba varakult- KÕIK tulevad viimasel minutil protseduure tegema. Ja seda “KÕIK” ma isegi täitsa usun, minule isiklikult jäi küll tunne, et meie kliinikust käis pool Bahreini läbi.
Okei, alguses ei saanud ma midagi aru, patsiente tuli nagu ikka, aga siis käis korraga mingi kaboom ja avastasin ennast 8 päeva järjest 14-tunniseid tööpäevi tegemas.
Ma tõesõna arvasin, et suren ära!
Kuna moslemid töötavad Ramadani ajal vaid 6h, siis oli tööjõukriis. Kus aga Eestlane suurt töörabamist ja vaeva näeb, sinna ta ka kampa hüppab, ega meid niisama lapsest saati õpetata, et “tee tööd, siis tuleb armastus” või “õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega” ja mis need teised jumalasõnad olid, mis meile väiksest peale sisse kodeeritakse, et ega muidu õnnistatud inimeseks saa kui end vigaseks ei tööta.
Kui varem jala pealt ära surin, kui 8-tunnise tööpäeva jooksul 8 patsienti vastu võtsin ja suureks päevaks loeti kui kokku 35 patsienti käis, siis … nädal enne Ramadani lõppu käis ainuüksi meie osakonnas igapäevaselt VÄHEMALT 168 inimest.
Kerge arvutus näitab, et 1 tunnis tuli hakkama saada 12 patsiendiga. Kui varem arvestasime 1 patsiendi jaoks 1h, siis nüüd… 5 minutit.
Kuidas teie suudaksite teha 1 tunnise protseduuri 5 minutiga, osakonna juht ukse taga koputamas, et ootelistis on juba 16 uut inimest.
See oli täiesti omamoodi kogemus- polnud vahet kas läksid varem tööle, et masinad valmis panna, või jäid pärast tööpäeva, et koristada- patsiente jagus ootesaali alati.
Lõpuks toodi meile masinaid juurde, sest ega rahast taha ju keegi ära öelda, aga mis nende masinatega peale hakata, kui nende kõrvale on ju tehnikut ka vaja.
Nii leidsin ma end pidevalt ringi jooksmas- kus osakonnas abi oli vaja, tuli seda ka teha. Parim päev oli u 3 päeva enne lõppu, avastasin, et iga naisterahva õnnis aeg kuus on mind üllatuslikult tabanud, noh, ma olen juba 29, kui üllatuslik see ikka enam olla saab, aga suures töötuhinas olin oma telefoniäpil unustanud silma peal hoida.
Hommikust peale ringi jooksnud, patsientide lakkamatu rida ukse taga- no ei ole võimalik end korrastama minna! Kui kell lõpuks 7ndat tundi näitas ja aru sain, et mul on vaja minna nüüd ja KOHE püksikatastroofi likvideerima, tuldi isegi wc-ukse taha koputama “Carolin… Sorry, ma olen ainult sõnumitooja… Aga… sul on 3 patsienti ootamas, nad on nõus protseduuri tegema AINULT sinuga, kas sa saad tulla”
Ja kõige kiiremal ajal otsustasid muidugi Bahreini kuulsused tulla end lille lööma, ilmselt jäetaks enne Ramadan siin maal pooleli, kui kuulsus minema saadetakse! Mis tähendas omakorda, et tavapatsiendid ootasid, ootelist venis, loe- patsiendid muutusid aina rohkem ja rohkem närviliseks, sest nende broneeritud aeg oli ammu möödas.
Minul isiklikult õnnestus võtta vastu patsient, kes oli 3h oodanud, tavaliselt jäid ooteaeg nii u 2h kanti.
Kui tavalisel päeval on patsient närviline kui peab ootama juba 5 minutit, siis kujutage ette neid järjekordi, 1h oodata polnud midagi.
Aga kuidas tulla 14h jutti toime pahaste patsientidega, sest ega nemad ju ei tea, et sina oled lihtsalt poosi sisse võtnud ja lased kätel käia, nemad ilmselt kahtlustasid, et meil ainult üks suur kohvipaus ja klats seal kabinetis käib.
Selle jaoks avastasin aga katse-eksitus meetodil hea nipi- nimelt jooksin ühel järjekordsel õhtul vastuvõttu uue patsiendi järele, hüüdsin “Maryam! Palun tulge minuga”, nägin kurja näoga Maryami enda poole põrnitsemas. “Mida see tähendama peab?” kuulsin pahameelest nõretavat küsimust, kavatsesin rõõmsalt silmi plaksutada “Kuidas palun, mis asi?”
“Ma olen siin juba KAKSKÜMMEND MINUTIT OODANUD” sisiseti minu suunas. Ja siis käis mul endal kuskil mingi klõps- ma teen mitmendat päeva tööd ilma igasuguse lõuna- või puhkepausita, proovin broneeringulistis püsida, MU PÜKSIS VALITSEB KAOS, ja siis tekib kellelgi probleem 20 minuti pärast.
Vaatasin Maryamile otsa “Teate mis! Teist seal paremat kätt ootab üks neiu tegelikult juba 45 minutit, kui te ei soovi minuga kaasa tulla, ei ole mul probleemi keegi teine võtta”.
Enne kui lausega lõpuni jõudsin, oli Maryam kabinetis, nägu meigist puhtaks pestud ja isegi rätik rinnale asetatud “Ei ei, pole vaja kedagi teist võtta, ma tulen hea meelega”
Ja nii ma tegema hakkasingi, nii kui uue patsiendi järele läksin, jooksin talle lihtsalt paanikaga sisse “Issand-jumal-ruttu-ruttu, teate, ma tulin kiiruga ainult teie järele, lähme ruttu ruttu, enne kui keegi teine mu vaba masina ära võtab”. Ma pole vist Araabia naisi oma uhketes rüüdes ja kontsadel varem nii kiirelt liikumas näinud. Ja ei mingit nurinat!
Ja kui patsiendil veel topeltprotseduurid olid- “Nii, Fatema, läheme Carbon Peeli ka, jah? See asub teises ruumis. Vaata, sina võta mask ja mina võtan su käekoti, eksole. Ma ei tahaks sind üldse kiirustada, aga me ei saa lasta kellelgi teisel sinna kabinetti enne meid jõuda, eksole. Siis pead sa uuesti tund aega oodata. Nii, et üks-kaks üks-kaks, tiimitöö” Ja siis me hiilisimegi salaja seinaääri pidi, kukerpalle ja tireleid tehes, ühest ruumist teise. Ei olnud enam ühegi araabia naise asi, kas mõni meesterahvas näeb teda kaetult või katmata- ega oma protseduurist saa ilma jääda!
Ja ega see mingi vale polnudki, puudu oli nii tõõjõust kui vabadest kabinettidest- kus aga vaba masinat või ruumi nägid, sinna sisse tuli rünnata, sõpru ei tuntud.
Hydrafaciali masinaid on kergem liigutada kui nt laserit, nii me siis jooksime ühest ruumist teise nagu pisikesed prussakad- kus aga valgus ja vaba tundus, sinna me end sisse seadsime.
Ma kaotasin 1 nädalaga 5 kg!! Juhataja tuli lõpus poolel teel koridoris vastu “Carolin, sa ei tohiks nii palju ka teha, sa kaotad liiga palju kaalu” Eks see ole tõesti üks kole asi, jah…
Aga tehtud saime!! Lõpuks terendas silme ees õnnis Ramadani lõpp, kuigi ega keegi täpselt ei teadnudki, millal Eid algab.
Eidi alguseks loetakse uue kuu sündi, nii, et teadjamehed jägivad neil päevil kõik pingsalt taeva suunas.
Bahrein ja paljud teised moslemiriigid juhinduvad Saudi Araabia otsusest- sellel aastal algas Eid Al-Fitr (paastulõpetamise püha) osade moslemite jaoks 4ndal ja osade jaoks 5ndal, sõltuvalt, kes enda jaoks õigeks pidas uue kuu sünni nägemist.
Eid on üks tore püha- koosneb see 3 päevast. Esimesel päeval ärgatakse vara hommikul (see aasta u 06.15) ja kogunetakse Eidi- palvuseks. Ja mis on väga tähtis- sellel päeval tuleb kanda AINULT uusi riideid.
Iga moslem kandis hoolt selle eest, et õigeks päevaks oleks olemas uus garderoob, alustades kingadest, lõpetades üleriietega. Loendamatul korral kuulsin enne protseduuriga alustamist “Olen niiii kaua oodanud, mul on vaja ju veel City Centre´isse ka jõuda (Bahreini populaarseim kaubanduskeskus).
Kui küsisin, et miks see nii olema peab, siis ega väga ei teatudki, kes arvas, et see on lihtsalt harjumus, kes uskus, et niimoodi minnakse uue ja värskena uude etappi.
Kui palvus tehtud, hakatakse läbi käima sugulasi ja naabreid, nagu meie jõuludel, kaasas pühadetoit.
Eidi üheks populaarsemaks toiduks on lammas riisiga, sümboliseerib see ka kristlastele tuttavat seika- Jumal palun Ibrahimil ohverdada oma poeg Isaaq, et too näitaks oma tugevust ning usku. Kui Ibrahim raskel südamelt seda tegema hakkab, astub Jumal aga vahele, näeb, et mees oleks selleks ohverduseks valmis olnud, ning saadab ohvrianniks hoopis lamba.
(Ja kui maitsvalt nad lambaroogi siin teha oskavad!)
Eidi teised päevad on lõbustusteks, minnakse sõpradega kaubanduskeskustesse (jah, see on siin täitsa omaette tegevus. Nagu Eestis omal ajal Viru tsill) või kinno, nauditakse söömist.
Mina kavatsesin neil päevil kohe täitsa rahulikult võtta, sain küll paar kutset Eidi koos perekondadega tähistada, aga kuna moslemid on väga viisakad, siis tekkis pisut kahtlus, et äkki arvatakse, et tunnen end muidu üksikuna. Kuna tegemist on siiski perekonnapühaga, siis otsustasin koju jääda, küll järgmine aasta jälle võimalus, oleksin end ilmselt ka natukene ebakindlalt suurte perekondade seas tundnud.
Nagu ka Ramadani ajal, teevad moslemid ka Eidi ajal palju heategevust- valmistatakse toitu vaestele, annetatakse raha, et ka nemad endale uued riided saaksid osta. Üldiselt ollakse Eidi esimese päeva lõpuks väga väsinud- hommikul vara kogunetakse palveks, siis kohtutakse perega, kuskil seal vahel veel vaestele toit valmistada ja viia.
Kui Eestis ja Hispaanias oli jõuludel kombeks kinke teha, siis moslemid annavad Eidi ajal pigem raha, ja me ei räägi siin üldse mitte suurtest rahadest- Summad varieeruvad mõnesajast fillsist (euro mõistes sent) kuni 1 dinaarini (1 BD on 2.3 EUR). Täiskasvanud kurdavad naljatlemisi, et väiksena sai ikka rohkem, eriti vanavanematelt, aga suurena ei taha keegi enam anda. Eriti huvitav on see, et kui keegi sulle raha annab, siis sina ei saa talle enam anda, sest… ei ole ju mõtet sama pooledinaarist edasi-tagasi vahetada.
Sain minagi oma elu esimese Eidi raha! Täpselt 500 Fillsi. Ilusasti öökapile poetatud, andjal nägu nalja täis “Hea töö eest”. 500 Fillsi eest saaksin ma…
1. 2 korda bussiga sõita
2. Kebabi (kohalike nimedega malgoom või shawarma )
3. ammm…. nätsu?
Ja nii need 3 vaba päeva möödusid! Harjumatu on tulla tagasi igapäevaellu, tagasi hullumeelsesse liiklusesse- Ramadani ajal oli paastulõpetamise palve ( Bahreinis u 18.30), ehk päikeseloojandu paiku, tänavad ja teed täiesti inimtühjad.
Aga egas midagi-  et meil siin Bahreinis ikka igav ei hakkaks, on olemas 2 erinevat Eidi- Eid al fitr ning Eid al adha. Viimane neist toimub augustis ja kujutage ette, ma olin eelmine aasta teise Eidi ajal juba siin! Sõime Nawaliga Eidilõunat ja … ahh, aeg lendab!! Toona olin veendunud, et jään Bahreini vaid 2 nädalaks ja seejärel ootab mind KOLMEKS KUUD Kuveit ning siis tagasi Barcelonasse, ei teadnud ma midagi ei Ramadanist ega Eidist.
Ah seda elu ja saatust, naljakas kohe mõelda, kus nt aasta pärast omadega olla võin.
Seniks kirjutamiseni!!
( Ennetavalt mainin, et kõik kirjapandu põhineb tugevalt mu enda isiklikel kogemustel ning uurimustel tuttavate ning patsientide käest. Kombed ning kellajad-kuupäevad, isegi toidud ning nende nimetused võivad piirkonniti ning moslemiriigiti erineda.)

( Pärast töömaratoni tegime korrus allpool elava kolleegiga uhked hommikusöögiplaanid, reaalsus oli midagi midagi muud…)

( Minu esimene Eidi-raha. Nüüd läheb laristamiseks!)

( Kui Kvetaga lõpuks välja saime, oli käes juba hiline lõunaaeg )

( Vot just nii kõrvuni mu suunurgad olidki, kui aru sain, et Ramadan läbi ja saab jälle peikadesse tsillida ja neid õhtusööke välja pressida )

( Teel City Centre kaubanduskeskusesse, ega mina siis ainuke saa olla, kellel vanad kaltsud seljas. Köh, shoppamiseks leiab vabanduse alati.)

( Rõõmsad näod- enam ei pea hommikul vara ärkama, enam ei oota keegi 3ndat tundi vastuvõtus… Kellaaeg ei oma enam tähtsust.)

Kätte on jõudnud kõigi moslemite jaoks üks tähtsamaid aegu aastas- Ramadan.
Eestis elades ei teadnud ma sellest mitte midagi, kui kuskilt midagi kõrvu jäi, siis mitte väga positiivset.
Barcelonas elades kohtasin võrreldes Eestiga muidugi rohkem erinevaid rahvuseid ja sain teada rohkem ka Ramadanist, aga kuna lähemalt kokku ei pidanud puutuma, jäid teadmised siiski pinnapealseks- “Ah, mingi nälgimisaeg, kõik on pahurad ja nälginud, ei söö terve kuu aja jooksul. Mingit raha peavad ka vaestele andma. Imelikud” mõtlesin omaette.
Okei, ühe korra paar aastat tagasi, austuseks oma Maroko sõbra vastu, lubasin temaga 1 päeva Hispaanias kaasa paastuda, lõppes see sellega, et oleksin keset kõige kuumemat suvepäeva Barcelonas La Ramblal ära minestanud. Selleks ajaks olin paastumist katsetanud vaid paar tundi, nõrk on see inimhing- nõrk!
Rohkem inimkatseid enda peal teha ma ei kavatsenud. Aga oi, saatus kõkutas ilmselt just sel momendil pihku ja mõtles- no davai, selle pliksi saadame siis moslemiriiki, vaatame, kuidas ta seal hakkama saab.
Juba aasta algusest on teised mitte-kohalikud mu ümber sosistanud “Carolin, Ramadan on tulekul, kas sa oled valmis?” ja kui siis tunnistan, et pole varem Ramadani tähistavas riigis elanud, on kõigil silmad suureks läinud, kähisetud midagi toonil “Vaene laps, appi…” ja räägitud hirmujutte naisest, kes Ramadani ajal tänaval teadmatusest nätsu näris ja kohalikele vahele jäi ning kuidas seda naist pärast seda enam nähtud pole…
Kuna Ramadani algus pole kunagi 100% kindel, vaid tuleb vaadata taevast kuu järgi, algas Ramadan see aasta 6ndal Mail, tänaseks on 20. ja minu senised kogemused- Ma ei saa eriti arugi, et midagi teisiti oleks.
Kliinikus on elu sama, küll selle vahega, et moslemid töötavad 8h asemel 6h, mina patune kristlane 8h (vähemalt selleks mind mingil seletamatul moel peetakse, ma igaks juhuks ei hakka selgitama ka, et “Meil Eestis on au sees paganlus ja taarausk”, see viimane eriti kuu lõpus taaraautomaadi ees.. Iga kord kui kohalikele metsahaldjatest ja riitusekivist rääkima hakkan, lähevad nende silmad suuremaks kui tõllarattad.)
Muidugi on palutud meil viisakusest kohalike vastu rasvast burksi suurte röhitsuste saatel nende ees mitte süüa ja kulinal vett löristada siiski ka pigem kuskil varjatult kabinetis või köögis.
Kliinikust meid söömise tõttu muidugi karjatuste saatel käeraudades minema vast ei veetaks, tänaval aga see vastu võib siiski tekkida probleeme, isegi nätsunärimine on tabu. Ma ise pean muidugi halba hingeõhku suuremaks jumalateotuseks, aga kes olen mina millelegi vastu vaidlema…
Nüüdseks  olen enda jaoks aga Ramadani tõelise olemuse lõpuks arusaadavaks teinud, otsustasin seda jagada ka kõigi teiega, sest kui olla aus, on see üks igati tore ja rõõmus aeg!
Ramadan sümboliseerib moslemile midagi püha, nad tõestavad sellega Allahile oma jõudu olla tugev oma mõtlemises ning usus.
Iga kohalik, kellega olen sellel teemal rääkinud, naudib Ramadani, neile annab paastudes jõudu teadmine, et nad on selles olukorras kõik koos.
See, et moslemid end terve Ramadani aja näljutavad, ei ole tõsi. Kui aus olla, siis on see aeg üks suur sööming ja toidu nautimine!
Toidust ja veest hoiduvad moslemid vaid päikesetõusust päikeseloojanguni, neid aegu tähistavad palvetamised.
Kuna igas riigis, sõltuvalt asukohale, on päikese väljas olek erinev, on ka paastumisaeg riigiti pisut erinev.
Esimest toidukorda (mis Ramadani ajal toimub päikeseloojangu aegu) nimetatakse Fatoor või Eftaar (araabia keeles hommikusöök). Sõltuvalt inimesest süüakse kas midagi väga kerget või ei sööda üldse ning minnakse palvele.
Pärast palvet algab… da daram daaaa- sööming! Ja kui ma ütlen sööming, SIIS MA MÕTLEN SÖÖMING. Restoranides on eraldi buffelauad kaetud, igal pool näeb silte, kuidas kõik just nende söögikohta “Eftaari”peaksid minema nautima.
Teiseks toidukorraks Ramadani ajal on Suhoor- eine enne päikesetõusu ning hommikupalvet, see peaks võetud olema umbes enne 3.30-4.00. Selleks ajaks tuleb juua ära ka päevaks vajaminev veekogus, sest kuni õhtuni midagi tarbida ei tohi.
Mis minule suure üllatusena Bahreini kolides tuli- Moslemid on ühed suured naljaninad, kui nende esmakohtumise kõrkusest üle saada, on neil naljategemine üks suur hobi. Kohe päris tõsiselt! Kes vähegi mu Facebookil silma peal hoiab, on seda kindlasti juba mu postitustest märganud.
Moslemid oskavad hästi nalja teha ka enda üle, saadetakse üksteisele Ramadani ajal toidupilte, nt kui mõni sõber elab riigis kus päikeseloojang hiljem algab, ja tögatakse teinetest a la “Näed, mina juba naudin, sulle head ootamist” või tehakse nalju enda kulul, kui keegi Suhoori-söögiaja maha on maganud (sõna otseses mõttes, sest toimub see ju hommikul vara), sest siis ootab ees pikk päev ilma igasuguse toiduta. Või tehakse pilte, kes viimasel minutil kiiremini veepudeli lõpuni jaksab juua. Nalja saab alati!
Kuna Ramadani ajal on suur rõhk teistele hea tegemisel ja aitamisel, kutsus juba esimesel õhtul külla mind mu kolleeg, mind tutvustati perele ning juhatati kööki- laud oli kaetud nii isuäratavate hõrgutistega!
Kuna tütarlapsed, kellel on parasjagu menstruatsioon, ei pea paastuma (see eest aga peavad tegema vahele jäänud paastupäevad hiljem järele) ja mina olen niisama üks mitte-palvetav inimhing, istusime meie kolleegiga juba tükk aega enne teisi laua taga ja lasime heal aga maitsta.
Meiega istusid lauda ka kolleegi vennad, kõige noorem (u 10) oli aga palvetamise enne söömist ära unustanud. Isa ja vanemad vennad noomisid nooremat ja suunasid ta palvele, enne lauda istuda ei tohi.
Ramadani aegu on igal perel omad traditsioonilised toidud mida pakutakse, eriti meeldivad inimestele kevadrullid ning sambosa (kolmnurkne krõbe snäkk täidisega).
Joogina on vähemalt Bahreinis väga populaarne jook nimega Vimto, mina polnud sellest varem midagi kuulnud, maitselt marjalimonaad.
Magustoiduks sõime “luiqamat”, minu jaoks krõbeda kohupiimapalli sarnased pallikesed, serveeritakse meega (nagu kõiki teisi magustoite siinsetes riikides)
Pärast söömist sättisime end kolleegiga ilusaks ning läksime linna sõpradega kohtuma, rohkem traditsioonilised pered külastavad üksteist ning loevad üheskoos Koraani.
Bahrein on võrreldes teiste ümbritsevate riikidega üsna avatud, kuid siingi on paastuajal suletud kõik asutused kus alkoholi pakutakse, erandiks vaid mõned hotellid.
Kohvikus sõpradega kohtudes tuli meie juurde lähedal istuv meesterahvas ning pakkus … süüa! Naine olevat kodus mehele kaasa pakkinud, isegi Araabia kohvi ilmus kotist kannuga välja ning “ei söögile” ei ole Ramadani ajal aksepteeritav vastus.
Kohalike jaoks vahetavadki sellel ajal öö päevaga kohad ning öösel toimuvad koosistumised, koossöömised ning üleval ollakse varaste hommikutundideni. Inimesed jagavad toitu kõigiga, kes vähegi läheduses peaks olema.
KÕIK, keda tean, kurdavad, et Ramadani ajal võetakse kilosid juurde ja kerkitakse nagu saiad Hispaania pagaripoodides kell 4 hommikul.
Eriti pannakse rõhku Ramadani ajal heategevusele- juba varakult pannakse kokku liste vaestele toidupakkide varumisel (hakkan vist taipama, miks kolleeg mind külla kutsus), inimesed kes ühel või teisel põhjusel (nt haigus) peavad paastumisse Ramadani ajal mõneks päevaks peatama, saavad paastumata päevad heastada ka vaestele toidu ostmise või raha andmisega.
Näiteks selgitas üks mu patient, et tal on haigus, mille tulemusel ta ei tunne ei nälga ega seda kui kõht täis on. Mis on aga ohtlik, sest kui nälg ei meenu, hakkab magu iseennast sööma. Seetõttu ei tohi too naine paastuda, see on tal arstide poole keelatud. Aga, et ennast jumala silmis siiski tõestada, tuleb tal heategu kuidagi muud moodi lunastada.
Tema valikuks osutus mõne kurvemal järjel oleva perekonna aitamine- kohalik noor Bahreini tüdruk, kes on autismitunnustega invaliid- saab liikuda vaid ratastooli abil.
Taks, mis tuleks paastumata päeva eest maksta, on umbes 1.5 kuni 2 dinaari. Ehk siis kuu lõikes tuleks tal maksta tütarlapsele toiduraha u 50 dinaari, tema otsustas aga anda 100. Lisaks pani patsient mulle südamele, et paastumine on ilus aeg ning ta oleks väga õnnelik,kui saaks kõigi teistega selles ühineda.
Samamoodi kolleegi juures õhtusöögil olles avastasin, et mul pole väljaminekuks piisavalt viisakaid riideid- kiiruga tulles oli seljas vaid töö uniform. Kolleeg leidis, et probleemi pole, otsis kapist mulle riided ning ehtelaekast isegi ehted ning olin ülelinna tehtud preili, ehmatus saabus aga järgmisel päeval, kui kolleeg ütles, et neid asju ta tagasi ei soovi, need on nüüd minu. Proovisin küll alguses vastu vaielda, aga sain aru, et sellega ma ainult solvaksin oma sõbrannat ning selline on lihtsalt nende traditsioon. Kahtlustan ka pisut, et kellegi teise kantud ehteid ei sobiks neil enam kanda… Pole hullu, järgmine kord kingin vastu midagi ilusat juba mina,
Mille peale ma varem aga ei tulnud, on fakt, et Ramadani ajal on lisaks toidule keelatud ka kõik muu, mis paastujate kehasse võiks sattuda ning paastumist rikkuda. Sealhulgas ravimite võtmine ning kosmeetilised protseduurid.
Inimesed, kes peavad tervise tõttu ravimeid võtma, proovivad sellest Ramadani ajal hoiduda või lunastavad need päevad jällegi vaestele toidu ostmise või muu võimaliku heateoga (Näiteks vanemad inimesed või haiged, kes ei tohi ravimeid võtmata jätta).
Kliinikus olen aru saanud, et paljud patsiendid eelistavad süste sisaldavaid protseduure teha pärast päikeseloojandut. Paljud kardavad, et süstid mõjutavad nende paastu ning keeldutakse näohoolduses midagi huuldele asetamisest. Samuti ei saa patsiendid valusamaid protseduure tehes vastu võtta pakutud tablett-valuvaigistit.
Seetõttu on muutunud ka tööl käimise kellaaeg, poed ja kliinikud on avatud hommikul mõneks tunniks ning siis valdavalt pärast päikeseloojandut kuni hiliste tundideni.
Nt minu töökoht on avatud 10-01ni, pühapäeval pean hambaarstile kell 23.30 minema. Kas oleks seda kunagi osanud arvata?
Ilmselt viskan hambaarsti toolile pikali, ajan suu laiali ja norisen magada “Äh, eks togi mind üles kui lõpetanud oled, pühi suu ka puhtaks”
Nagu ennem juba mainisin, siis tööjuures eriti aru ei ole saada, et midagi teisiti oleks. Moslemid on ikka samasugused, keegi ei ole pahur, keegi ei maga kuskil energia puudusest.
Kui keegi mitte-moslem kogemata veepudeli välja võtab, siis minnakse kas teise ruumi või vaadatakse mujale. Kuigi mitte-mosmelid saavad üldiselt siiski kõik aru, et meie oleme need, kes Ramadani ajal kohalike peavad austama- lõunale minnakse vaikselt, süüakse ja tullakse tagasi, keegi kõva häälega ei aruta, mida tänaseks kaasa võeti.
Bahreinis algab Eftaar umbes 18.30 paiku, mis polegi nii pikk aeg, Hispaanias on selleks kellaajaks minu teada 21.
Kella 18 paiku võib moslemeid näha juba pisut kannatamatult ringi liikumas, käiakse saali söömiseks ette valmistamas- kõik on kaasa võtnud midagi enda valmistatut.
See kogus toitu, mis Ramadani ajal lauale pannakse- sellega võib väiksema sõjaväe ära toita, ning toidupakkumisega kitsi ei olda- kõik kutsutakse lauda ning kõigiga jagatakse. Kui pärast söömise algust ringi liikuda, ulatuvad sinuni iga nurga tagant käed kandikute ning datlitega.
Täna avanes mulle eriti armas vaatepilt- 2 naist olid Saudi Araabiast kliinikusse sõitnud, kuna nende protseduurini oli 2 tundi aega, panid need vahvad naised vaiba põrandale, otsisid disainerkäekottidest kannu araabia kohviga ning karbi datlitega ning hakkasid hoopis pikniku pidama- keset kliiniku. Ja ega nad kadedad neiud olnud, jäin neile kabinettide vahel askeldades vahele ja lõpetasin koos nendega vaibal- pole siin midagi, et Ramadani ajal datlile “ei” ütled.
Muide! Lisaks toidust hoidumisele on keelatud ka palju muid asju- Nt ei tohi minna randa ega basseini ujuma, ei tohi mõelda halbu mõtteid ega teistele halba soovida, ei tohi valetada. Ja kuidas selle seksi-asjaga siis ikkagi Ramadani ajal on??
Selle jaoks läheme ajas natukene tagasi, nii u nädal enne Ramadani algust tuldi meile kliinikusse uusi masinaid näitama, aga selle jaoks oli vaja modelle, kelle peal neid näidata. No problemo, Carinyo! Modellid leitud. Peaaegu. Naine, kellele vagina thightening protseduuri pakkusime ning seal juures selgitasime, et palun abikaasaga 5 päeva vahekorda mitte astuda, muutus korraga väga ärevaks, nimelt võttis mees Ramadaniks ettevalmistumist väga kohusetundlikult ning naine, vaeseke, ei saanud ööd ega päevad mehest eemale…
Aga tõde on see, et nagu toiduga, on ka seksiga- kui päike loojub, laske aga käia. Kohalikud naeravad ikka, et nonäed, nende mõne tunni jooksul tuleb nii palju asju ära teha, kodus muud moodi ei saagi kui saiake ühes käes, araabia kohvi teises ning saiapuru vahel kamandatakse naist juba riideid lahti nööpima. Kuhugi peab veel väike uinakki ära mahtuma… Pole siis ime, et mõni päikesetõusu maha magab.
Kokkuvõtvalt on need 2 nädalat Ramadani minu jaoks üks tore aeg olnud, kui nüüd see nuumamine ükskord ära lõppeks, mul on vaja siin ikkagi inimeseks saada. Vaatame, mida järgnevad 2 nädalat endaga toob. Vaikselt valmistume juba nn Moslemite “jõuludeks”- “Eid”iks. Kindlasti kirjutan lähemalt ka sellest toredast pühast. Seniks tsau-pakkaa

(Näiteid Ramadani-toidust. Leib puljongis on 1 traditsioonilisi toite. Lisaks ei puudu laualt kunagi kevadrullid )

( Meie siin, niisama, salaja söögitoa hämaruses toitu ahnitsemas, vaene kolleegi noorem vend nukralt just aru saades, et tal on palve lugemata jäänud ja ilmselt söövad need kaks tüütut vurhvat enne kõik kevadrullid ära, kui tema oma kohale jõuab)

( Vasakul Ramadani popim jook Vimto ning paremal kogu aja lemmik- lemon mint, pole olemas mõnusamat jahutavat jooki!)

( Kõht täis söödetud, riided selga saadud, isegi ehted kaelas, no mis nüüd viga, nägu naeru täis, linnavahele paarutada. Ei tea, kellele end homme külla pressida… )

Unustage ära kõik kõige seksikamad influencerid, või, okei, ärge unustage, minge parem küsige neilt, KUST PAGANAMAS KORRALIKU JUUKSELÕIKUST SAAB! Isegi kui mul ennem oli ehk pisuke lootus saada üheks neist moe-influenseriteks, siis lõigati nulli (sõna otseses mõttes) kõik minu võimalused.
Ühesõnaga, juttu tuleb Bahreini juuksuritest! “Ah, mida see Carolin jamab, enam pole millestki muust kirjutada, hakkab pastakast mingeid ilunõuandeid välja imema vä? Endal pole stiili ollagi”
No, okei, pole hullu, kui ei ole, siis ei ole, mida mul aga on, on magnet igasugustele sekeldustele ja “No ei saaaaa jälle olla” olukordadele.
Käsi püsti, kes mäletab mu esimest juuksurit? Seda, kes enda juurde juukseid kutsus värvima ja siis “Sa võid ju ööseks siia ka jääda…” arvas sobivat pakkuda. Ma viisaka neiuna siiski keeldusin ja lasin end koju tagasi viia, blokkisin igaks juhuks whatsis ka ära, pole rohkem temast midagi kuulnud, nagu aru sain, on ta vist Bahreinist nüüdseks ära kolinud. Ega see äri väga hästi tõesti lähe, kui iga klienti enda juurde jääma meelitada… JA TA OLI NII KINDLALT GEI, NOH! Trust noone!
Järgmisena läksin kolleegi sõbranna juurde Filipiini salongi- esiteks tegin Keratiini, tulemus oli ilus, aga see, kuidas ta juukseid kõrvetas- eka, see polnud ilus. Teisel korral palusin pisut otsi trimmida ja ta lõikas mulle külgedele ebamäärased kaks salku, lihtsalt sik-sak, külje peal arusaamatud ülejäänud juustest lühemad salgud.
Egas midagi, tuli uus leida… Kodu kõrval avati just uus salong, ustel ja akendel ilusad sildid ilusate avamis-allahindlustega, egas midagi, läksin vaatama.
Tegin ukse lahti, tagaruumist tuli välja sõbralik naine, selgitasin, et ega ma midagi väga soovigi, ainult tukka trimmida, paluti istet võtta.
Selgitasin, mis soov on- sirge tukk ja kulmudeni. Juuksur noogutas.
Enne kui arugi sain, kahmas juuksur tuka pihku ja “sahhhhh” ühe raksakaga maha. Konkreetselt… maha. Kõik. Khalas! Finito! Ja esta!
Samal ajal avanes uks ja sisse astus naine, kes väga kurjaks muutus “Miks sa minu salongis klientidel juukseid lõikad!?”
“Eeeh? Oot, kes on see naine ja kui tema salong, siis kes praegu minu juukseid lõikab?” Mõtlesin suure ahastusega omaette.
Mängu astus salongi õige juuksur, sest tuli välja, et teine naine oli lihtsalt salongi koristaja, võttis mu tuka ja proovis seda harja ning fööni abil kuidagi paika koolutada, andis aga üsna ruttu alla, pööras minu poole, pani käe õlale ja tunnistas “Mul on väga kahju, ma tõesti ei saa midagi teha enam, kui ma rohkem lõikan, on asi veel hullem… Maksta ei ole vaja”
Lahkusin salongist shokis, ukselt kuulsin veel mu juukseid lõiganud naist mulle järele hüüdmas “Head õhtut, Madam, ilus, eks. Ja tulete siis täna veel maniküüri/pediküüri, jah?”
Ma ei vastanud mitte midagi, ei hakanud kellegi peale karjuma, läksin lihtsalt koju. Mul oli just siis külas keegi tähtis inimene, ja ma oleksin olnud nõus kole olema igal teisel ajal, mitte just siis!!
Peiks tuli muidugi külla, shokolaadikarp näpus, ilmselt hammustas terve õhtu põske, et mitte naerma (või nutma) hakata. Vaatas terve õhtu pingsalt televiisori- või seina suunas, kramplikult mu pead silitades, ilmselt suure musitamise ajaks pigistas silmad kinni ja luges mõttes jumalasõna nign veenas iseennast “Isamaa ja perekonna au nimel”.

(Mina, 1 õhtu enne saatusliku salongi külastust, siiras ja süütu, ilma teadmiseta, et vähem kui 24h hiljem muutub mu elu kapitaalselt ja ma pole enam kunagi see sama, kes ma olin varem… “Sisesta sentimentaalne muusikapala”)

( Salongist koju saabudes, ikka veel eituses elades, arusaamata, mis minuga just juhtunud on… “Sisesta veel dramaatilisem muusikapala”)

( Pärast esimest juuksepesu, kui kohale jõudis fakt, et lapsepõlv on läbi ja mu elu (juuksed) ei saa enam kunagi olema sellised, nagu nad olid varem… Köh, ja et mul on aega täpselt 15 minutit, et uus tukk kasvatada, sest peika on autoga teel)

( Esimene päev tööl. Kolleegid jäid möödudes seisma ja sosistama, juhataja tuli rääkima ja andis viisakalt mõista, et töötades kliinikus, mida külastab muuseas ka kuningapere, on töötajate välimus siiski väga tähtis. Paar kuud hiljem tunnistasid mitmed kolleegid, et nad olid kindlalt veendunud, et lõikasin kodus oma juukseid ise ning nad ei julgenud tulla mult küsima, miks ma seda teen, salongides pole ju nii kallid hinnad ja kas mul raha siis tõesti pole. Noh, salongist just ma sellise soengu saingi. Ei, mis, vähemalt Microbladingu neiu Cristiane leidis, et ma näen siiski väga Scandinavian Lesbian influencer välja)

(Nädal hiljem tuli õhtupimeduse varjus sõbranna sünnipäevale hiilida…)

( Tööjuures hakkasin juukseid kramplikult ühele küljele kammima…)

( … Või klambriga üles panema. Ps. Lasin sünnimärgi eemaldada samal ajal )

( … Või võrk peas magamist teesklemas, ehee, ei näe tukka, eiii näe. Ega mind tööd tegemas. Mohsin, ära loe. )

(Mina, loetlematud kuud hiljem, lootusekiir südames, et minust võib veel inimene saada. Varsti)

Noh, ja nii see tukakene aga kasvas, 4 KUUD KASVATASIN TEDA välja, kuni ühel päeval sügavalt sisse-välja hingasin, ja otsustasin uuesti juuksurisse minna. Sõbranna tuli kätt hoidma, et ma enne sisse astumist ära ei jookseks ega pikali maha ei minestaks. “Sa saad sellega hakkama, me oleme sellest sinuga rääkinud, mineviku varjud ei saa meid igavesti jälitama jääda, sa oled tugev ja imeline naine, Carolin. Hinga, hinga, täpselt nagu me kodus harjutasime” veenas mind Kveta. Rahustid hingeall, avasin värisevail käel salongiukse. “Kas … Kas … Kas te siin… juukseid ka …… LÕIKATE” pahvatasin väriseval häälel.
“Madam, kuidas palun, ma ei kuule teid” küsis juuksur.
Ma oleksin pidanud tol hetkel kohe aru saama, et tegu oma juuksurigängi maffiooside liikmega ning salongist pagema, aga ei, naiivne nagu ma juba siin elus ükskord olen, jäin ma siiski sinna ja istusin tooli. See mis seal juhtus, pole enam väga kindel, kõik on hägune, silme ees lendlesid käärid ja lõigatud juuksed. Kui kodus meelemärkusele tulin, ootas mind peeglist selline vaatepilt…

(Hakkan kahtlustama, et Araabia riigis tähendab “Sirge ühtlane kulmudeni tukk” midagi muud, kui ta minu jaoks siiani tähendanud on. Lisaks on mu poolde selga ulatuvad juuksed nüüdseks ainult vaevu üle õla)

( Rinnahoidja väel rohkem pilte ei sobinud teha, ajasin riided selga, panin tuka klambritega kinni ja volaa- mina siin niisama maniakaalselt naermas ja iseendale aru andmas, et ma ei saa ilmselt kunagi normaalset juukselõikust, parem unustada lapsepõlv ja eluga edasi liikuda… Ja vb psühholoogilt abi otsida, et juuksurikartusest üle saada)

Aga ei, ausalt, kui keegi teab normaalselt juuksurit, siis HALP ME PLZZZZZZZ

Esimese asjana kui eelmine aasta pakkumise Lähis-Idasse kolida sain, hakkasin kiirelt erinevatest allikatest infot koguma. Youtubest avastasin ühe inglise noormehe kes nii Kuveidis kui Dubais õpetajana on töötanud, palju videosid tal küll polnud, aga abiks seegi.
Mis mind aga algusest peale kõige rohkem hirmutas, oli siinne ühistransport. Või õigemini- selle puudumine.
Nägin õudusega videosid Kuveidi jumalast hüljatud bussipeatustest, kuskil maha jäetud silla all, buss sõidab kohale siis kui ise õigeks arvab. Kohalikud ühistransporti ei tunnista, neil on kõigil auto… või kümme.
Nii, et kui bussi näed tulemas ja soov peale saada on- oma kiireid jalgu.
Buss peatuses ei pidavat peatuma, ainult pisut aeglustuma, nii et sinna pidi peale hüppama.
Kuveidi bussiliiklust ma järele proovida ei jõudnudki- minu kasutuses oli auto koos juhiga, kes lugenud on, siis see sama auto/minivan, mille istmetest hiirt kartsin oma kaunist tagumikku näksavat.
Kui Bahreini jõudsin, oli mul jällegi selge- ilma autojuhita ei tee siin riigis miskit. Esiteks on liiga kuum, et väljas aega veeta, ning teiseks on sõiduteed suhteliselt ületamatud.
Foorid ja zebrad on vaid üksikutes kohtades ja teisele poole teed saamiseks võetakse lihtsalt hoogu, lüüakse risti ette ning joostakse.
Minul see üle tee jooksmine hästi välja ei tule, esiteks on lapsest saati õpetatud, et nii võib jala pealt surma saada, teiseks kardan ma neid kiireid mööda vuhiseivaid autosid- autojadal pole hetkekski lõppu ning kihutamine on siin jumalast. Päevas näeb mitmel korral uudiseid palmi vastu või aedikusse sõitnud mahakandmisele kuuluvatest hummeritest.
Nii, et Bahreini kolides kasutasin esimene kuu hotelli transfeeri ning hiljem otsis Mohsin mulle Filipiinost autojuhi, kellele maksin 25BD ja kes mind iga päev tööle ning koju sõidutas. Vahel toidupoodi jäätisele järele ka.
Olete ilmselt ka ise kuulnud, et liigselt ei tasu uhkustada ega reklaamida oma head juuksurit või mõnda muud tehnikut, muidu võib juhtuda, et neil teie jaoks enam aega pole. Noh, mina olen kuulnud küll, aga ega õigel ajal meelde ju tule.
Käisin ja rõõmustasin kõigile kui super ja asjalik kohusteundlik autojuht mul ikkagi on, mille tulemusel kõik just seda juhti endale ka soovisid. Autojuht ei maganud lõpuks enam ei ööl ega päeval, sai klientide rohkusest nii suured rahad kokku, et avas naisega restorani ning lõpetas autojuhina töötamise. Tsau-pakaa tsutsu-frei, Carolin-tuleb leida uus.
Noh, mis seal siis ikka, kuulasin maad nii siit kui sealt, Filipiinot mul leida ei õnnestunud, see vastu sain pakkumise kahelt India mehelt.
Kui päris aus olla, siis selle rahvuse meestega tundub mulle juba ammu, et peab pisut ettevaatlik olema, mul on Uberist taksot tellides vaid paaril korral probleeme olnud, igal korral just India juhtidega. Näiteks on püütud varjata ekraani, et ma õiget summat ei näeks, siis on öeldud, et neil pole vahetusraha tagasi anda ning parim nali oli juhilt, kes püüdis mulle väita, et 5BD on Bahreinis sama väärtusega, mis 2BD (arve oli 1.800BD), et andku ma aga 5 ja asi korras.
Ja minu arvamus kinnistus veelgi- 1 juhtidest pakkus, et võib vabalt minu juhiks hakata, 70BD ja asi korras. Tuletan meelde, et kütus voolab siin kraanidest ja on odavam kui vesi ning Bahrein on nii pisike saar, et ühest otsast teise saab 40 minutiga, mu kolleeg sõidab teisest Bahreini äärest ja maksab 40 BD. Ja mu kodu asub 1.5 km kaugusel töökohast!
70BD oleksin ma nõus maksma, kui kohale viiakse Mustangis ja hommikusöök on hinna sees, ütlesin seda ka autojuhile, rohkem ühendust minuga ei võetud.
Teine pakkumine oli 50BD, keeldusin viisakalt.
Mõnda aega käisin tööl taksoga, üks ots 1.8BD, küsisin taksojuhi käest, et kas tema teab mõnda tuttavat, kes saaks mind iga päev sõidutada, et taksoga läheb pisut kalliks. Taksojuht lõi särama- muidugi teab, tema ise! Mul hea meel, äkki saab kokkuleppele, et kui palju siis. “Noh, madam, vaadake, praegu on teie arve 1.8 BD eks, aga ma teeks teile hea hinnaga, ei pea siin münte lugema hakkama, teie maksate mulle 1 otsa eest 2BD, päevas 4BD ja siis ma sõidutan teid”
… Ja mina arvasin, et minul on matemaatikaga probleeme. Oh well…
Lõpuks sai mulle selgeks, et nii toredat autojuhti, nagu mu eelmine oli, ma ei leiagi.
Lõin Google Mapsi lahti ja otsustasin, et kui ilm vähegi lubab, hakkan jalutama, tol hetkel olid kraadid täpselt nii madalad (u 27 kanti), et kannatab pool tundi ikka jalutada, kui ainult need foorid üles leiaks.
Minu üllatus oli aga suur, kui märkasin, et bussiga peaks tööle saama vaid 7 MINUTIGA, peatus on täpselt kodu juures ning töökoha ees ning sõidab mitu erinevat varianti. JA BUSSIPILETI HIND VAID 300 FILLSI (meie mõistes senti. 1000 fillsi võrdub 1 Bahreini Dinaar).
Ja nüüd olengi pigem jalutanud või bussiga liigelnud. Ja ma olen nii rahul!
Bussipeatus on kenasti nähtaval, saab istuda ja päikese eest varjus olla, bussid on uued ja puhtad, isegi tasuta wifi on bussis olemas. Bussijuhile tuleb 300 Fillsi anda 1 sõidu eest ning vastu saab pileti. Võimalus on soetada ka plastikkaart, millega eestlastele tuttavalt transporti sisenedes vastava aparaadi vastu nn viibelda saab, sellele kaardile tuleb raha laadida ning sellisel juhul on 1 pilet 250Fillsi.
Bussis on omad reeglid, näiteks valju muusikat ei tohi kuulata ning naised istuvad bussi eesotsas ning mehed taga. Millegi pärast kipuvad mehed küll jala pealt ära nõrkema ja istuvad ikkagi enda kohtade asemel naiste tsoonis, aga sellisel juhul on neil kohustus naiste bussi tulemisel koheselt koht vabastada, või tõuseb bussijuht ja tuletab seda neile meelde.
Ma olen paar korda hoopis seisnud, naiste tsoonis istunud mehed on selle peale koheselt püsti tõusnud ning kohta pakkunud, olen keeldunud. Mille peale on nemad väga segaduses, lisaks vaatavad ka teised reisijat vales kohas istunud meest üldiselt halvakspanuga. Muidugi kohtab ka selliseid viisakaid härrasid, kes juba bussipeatuses bussi nähes naisterahva kraavi lükkavad, et jumala eest ise esimesena peale saada, siis jooksuga esimestele kohtadele istuvad ja siis tühjade silmadega, suu pisut lahti, otsa vaatavad “Mis tähendab, sa tahad siia istuda, mis naiste tsoon. Mina istun ju siin praegu…”
Lisaks bussidele seisavad peatuses ka taksod, kellega vajadusel kokkuleppele saab.
Sõltuvalt juhi tujust viib ta vastava raha eest sind soovitud puntki. Olen paaril korral seda võimalust kasutanud, kuna bussiplaani kuskil väljas pole ja reegel on, et buss käib iga 20 minuti tagant, aga vahel läheb kauem, olen ajanappuses mõne teise ootajaga kampa hakanud ning taksoga läinud, olen maksnud sama summa, mis bussis. Aga eks ka need juhid kipuvad siiski näo järgi summasid küsima. Kipub olema ikka nii, kui üksi lähen, on summa mitmeid kordi kõrgem, kui mõne kohalikuga.
Minust on nii suur bussisõidu fänn saanud, sest no hurraa- nagu oleks tagasi Euroopas! Lisaks näeb inimesi, ei ole kodu-auto-töö, jumal, nii võib ju hulluks minna. Bussis näeb elu ja saad aru, et polegi üksi siin ilmas. Lisaks- raha kokkuhoid. On ju ikka vahe, kas maksta 1 kuus 70 BD autojuhile või 15 BD bussipiletitele. Säästetud raha saab kõrvale panna ja reisima minna- nädalavahetus Dubais- no problem!
Ja ega ma siis oma suurt vaimustust endale vaid hoida suuda, isegi Kveta meelitasin endaga bussiga sõitma. Ja kohalikust neiust kolleegi, kes varem isegi ei teadnud, et ta riigis ühistransport on. Te oleksite pidanud ta nägu nägema, nagu lõbustusparki oleks toonud. Eks see lihtrahva elukene olegi üks suur lust, trall ja lõbustuspark.
Muretsema paneb ainult natukene tõsiasi, et suur suvi kohe uksetaga, kaua ei saa enam väljas liikuda, jalutamisest rääkimata, aga isegi bussi ootamine on raskendatud, kuna suvised kraadid võivad ulatuda isegi 50 kanti, tuleb mul ilmselt suvekuudeks siiski autojuht leida… MA JU EI TAHAAAAA. Aga, okei, hetkel naudime veel bussiliiklust, vaatame, mis tulevik toob.

( Bussipiletid, 1 ots 300 Fillsi. Kaardiga oleks 250)

(Siseneda saab esiuksest, ekraan näitab teekonda, seinal on kaart)

( Siin saab piiksutada ja laadida raha plastikkaardile)

(Bussi eesosa on nn naiste tsoon, tagumine meestele. Mis minu jaoks väga ebaõiglane tundub, on see, et meeste osa on topelt arvu kohtadega ja ikkagi võetakse istet ka naiste alal)

(Bussipeatustes ootavad taksod, nagu fotolt näha, istekohtadest puudu ei tule)

(Ükskord pärast pikka pikka ootamist sõitis ette hoopis selline buss. Vaatasin pikalt kahtlustavalt ega soovinud peale minna, kuni lõpuks paar meesterahvast peale viipasid- õige asi, pole vaja karta. Usun siiski, et tegu oli piraatbussiga, riigibussid sellised välja ei näe. Kohale aga sain, pilet maksis sama. Kogemuse võrra jälle rikkam)

(Käisime Kvetaga bussidepood külastamas, tekkis suur soov uurida, milline liin Haapsalu poole ka sõidab…)

Head uut aastat, head uut aastat!
Noh… Mis ma oskan kosta. Sellist aastat poleks ma kindlasti ette osanud kujutada, eriti lõppu.
Umbes täpselt aasta tagasi käisin sõbrannaga kinos The Greatest Showmani vaatamas, mulle meeldib vaadata filme ilma treilerit nägemata, on põnevam ning huvitavam, nii, et igasugune ootus puudub.
Seal ma siis istusin- silmad kinnistatud ekraanile ja tundsin kuidas inspiratsioon minust läbi tulvas.
Olin selleks hetkeks juba aastaid Hispaanias elanud, kuid liialt mugavustsoonis, või pigem ei julgenud ma mingi hetk suurelt enam unistada. “Ah, mis mina, ma olen ju lihtsalt tavaline Carolin” mõtlesin alati, kui aeg möödus.
Isegi tööd otsides olin kuskil kõvasti allpool oma suutlikust, sest “Ma peaksin sellegi üle õnnelik olema, paljudel pole neidki võimalusi”.
Millalgi poole filmi peal kasvas minus aga meeletu trots ja tegutsemistahe, kibelesin soovist kinos püsti tõusta ja südamest habemega naisele kaasa laulda “Maailm, vaata mind, mina ka loen!!”
Pärast filmi olin kaks päeva kuskil hoopis teises maailmas, inspiratsioonilummuses, lõpuks käisin kinos veel 2 korda sama filmi vaatamas ja asi oli selge- minu elus peab miski muutuma!
Esimese asjana lõpetasin töö kohas, mis mulle meeletut stressi tekitas, kohas kus olin pärast 2 aastat ikka veel “Solo una chica de Eslovenia o Rumania” ning keskendusin tööle, mis võimaldas rohkem aega iseendale ning enesearendusele.
Lisaks sellele kolisin, Plaza Universitadi kärast ja 2017 aasta terrorismiõhtu mälestustest eemale Carrer de Mallorcale, kus kohtusin oma imearmsa Davidega. Eelmise aasta jõulud said samuti seal veedetud, tõeliselt Eestihõngulised jõulud koos eestlastest sõpradega.
Lisaks hakkasin uuesti koolis käima- Inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ning lisaks immigratsioon.
Sain aina rohkem aru mis asjad elus on minu jaoks tähtsad, leidsin tee Esperanca ühenduseni- grupp inimesi, kes igal nvl kogunesid, oma rahadest süüa ning riideid ostsid ning üheskoos mööda Barcelona tänavaid käisime neid kodututele jagamas. Kohtasin nii toredaid inimesi- inimesi, kes soovist aidata kogunesid ja andsid endast nii palju neile, kes mitte kunagi neile midagi peale siira tänu vastu ei saaks anda. Kõik need ilma koduta tänaval olijad, kellel oli oma lugu, paljud neist olid kunagi olnud saavutamas midagi suurt oma elus, aga saatusel olid omad plaanid.
Isegi 1 eesti noormehega kohtusin tänaval, müüs toidu ostmiseks isetehtud käepaelu ning rääkis mulle oma loo. Eelmise nädala alguses märkasin täiesti üllatusena, et temast oli Esperanca lehel postitus tehtud- kodutu poiss, kelle koera Hispaania politsei maha lasi.
Kuna poisi kontakte polnud välja toodud ning nime ei teatud, otsustasin ise välja uurida, kas tegu oli ikkagi sama inimesega, keda mina aasta alguses kohtasin. Oligi.
Lisaks viibisin 1 riigi ajaloolise hetke sees- Kataloonia soov ning katse iseseisvuda, näha nii lähedalt midagi nii suurt, olla ise selle kõige keskel, koos kõigi nende inimestega, näha kuidas see mõjutas inimesi ka pikalt pärast referendumi.
Samamoodi saatuse soovil olin ma tol kurval päeval La Rambla läheduses, see hetk kui minibuss inimesi rammis ning meid kõiki La Rambla-Universitadi ümbrusesse suleti, teadsime vaid nii palju, et kindel polnud miski, kas toimub veel midagi suuremat või võime rahulikumalt hingata. Ka aasta hiljem, 2018, toodi lilli mälestuspaika Plaza Universitadil.
Elu 2018. aastal oli Barcelonas kõigi nende 2017. aastal toimunud sündmuste järel muutunud, inimesed olid tähelepanelikumad, turiste liikus vähem.
Seejärel tuli suurim muutus- pakkumine kolida Kuveiti. Me kõik teame, kuidas see läks.. (naer) JA UUS ELU BAHREINIS. (fanfaariheli)
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui tänulik selle võimaluse eest olen!
Muide, minu suurel kaitsjal ja kangelasel aka Mohsinil on täna sünnipäev!! Palju palju õnne talle, ta on üks imelisemaid ja toetavamaid uusi sõpru mu elus. Ja ta perre peaks lähipäevil uus tütar sündima!
Eks kindlasti praegune aeg ja pühad tekitavad minus pisut igatsust ning melanhooliat, mõtlen palju oma vanaema peale, tahaks temaga nii väga iga momenti ja uudist jagada. Tahaks, et ta teaks, kui väga igatsen temaga teleka ees teki sees sossutatud õhtuid ning kuidas kõigest alati rääkida saime. Kuidas ta vahel torisema kippus, aga lõpuks alati mu plaane ning soove toetas, isegi kui see tema jaoks iseenda tahaplaanile jätmist tähendas. Õppisin temalt nii palju kuidas olla parem inimene. Loodan, et ta tunneks mu üle uhkust.
Aga mis siis ikkagi pühade ajal toimus- Kui aus olla, polnud mul jõuludeks suuri lootusi, Bahrein on siiski Islamiriik ning jõule siin ei peeta.
Saudi Araabias ei tohiks näiteks sõna “jõulud” isegi mainida, võib tulla suuri probleeme, veel enam kuidagi moodi tähistamine.
Bahreinis on lood aga õnneks teised- kliinikus on meil 2 kuuske, jõulude puhul korraldati pidusöök, seda korraldati küll “täname tehtud töö eest” nime all, aga väga armsalt oli see vaikimisi 24.ndale planeeritud, kohalikud töötajad ning hindud soovisid kõigile, kes nende meelest jõuluusku olid, ilusaid jõule, 4 erinevat torti oli tellitud. Ega mina siis ka päris mats olnud, tellisin omalt poolt kingiks kõigile ilusas pakendis brownisid.

Sellega seoses juhtus ka naljakas lugu- läksin vastuvõttu ja ilusate soovide saatel ulatasin Fatemale brownikarbi, siis kallistasime ja seejärel pöördusin Abdulla poole, et … Häid jõule ja värki. Abdulla läks näost punaseks, mina pooleldi juba küürus, et kallistama hakata, Abdulla jätkuvalt jäigalt toolil, vaatab paremale ning vasakule. Tõmbusin siis tagasi, et .. on kõik okei ikka? Lõhnan äkki halvasti… Abdulla piiksatas see järel, et ta ei saa mind kallistada, et ta on ju moslem. Ups! Arvake, kui punaseks ma näost muutusin. Pagesin kiiruga kööki kanashaslõki ja tordi järele.
Kuna kolleegidele olid nende kommentaarid selleks hetkeks juba andeks antud, otsustasime jõulud koos veeta. Lõpuks küll plaanid pisut muutusid ning oma osakonna kolleegidega veetsin 21. detsembri 24nda asemel. Kohtusime kõik kell 18 kliinikus, tegime kuuse ees-taga-peal-all fotoshoodid ja läksime edasi linna peale.
Kolleegil oli õnneks suur auto, kuhu kõik 8-kesi ilusasti ära mahtusime ning sõit linna võis alata. Minule sokutati pähe jõulumüts ning kõlaritest pandi käima jõululaulud. No, ega siis saanud laululust ju õhku rippuma jääda, minu isiklik missioon sel õhtul oli kõigile Manama (Bahreini pealinn) peal jalutajatele tutvustada “Last Christmas” ning “All i want for Christmas” remixe oma imeilusa inglihääle kaudu.
Pole küll Bahreini viimaseid uudiseid jälginud, aga tööle minnes tunduvad tänavad sellest õhtust saadik tühjemad olevat…
Alustuseks tegime tiiru kohalikus meelelahtusalas/pargis- Prince Khalifa Bin Salman Park Hidd.
Kui mosee taustal päkapikmütsiga fotod tehtud ja pargipatrullilt juba liialt kurje pilke saime, tuli pillid (mütsid) kotti pakkida ja õhtusöögile suunduda.
Õhtusöögikohaks valisime Filipiini restorani, sest ükski endast lugupidav filipiin ei saada pidu mööda ilma karaoketa, ja neid leiab üldiselt vaid nende endi restoranidest. Laud oli lookas, kõhud olid täis, aknaklaasid klirisema lauldud ning põrand puhtaks tantsitud ning tuligi sammud kodupoole seada. Pidu kiire ning korralik.




( Moshee taustal jõulupilti)

24nda veetsin koos Kveta- ning doktor Annaga. Annal oli varuks üllatus ning avastasin end jõule pidamas LA VINOTECA BARCELONAS!!! Barcelona vinoteek. Menüü hispaania keeles, Kataloonia, Hispaania ning Ladina-Ameerika toidud (olen aru saanud, et paljude jaoks on see ala kõik üks suur segapudrukapsas ja kõik samasse auku)
Nautisime tapaseid ning live-muusikat, sulgesin silmad ja oleksin justkui tagasi Hispaanias olnud…



Jõulude ning vana-aasta õhtu vahele jääv aeg kaob, nagu alati, kuskil omamoodi udus, pole kindel, mis päev on, või mis kellaeg. Ja kas sellel ongi tähtsust.
Armas oli, et paljud kohalikud patsiendid soovisid häid jõule ning ilusat uut aastat, isegi kui nad ise neist kumbagi ei pea.
Meeldejäävaim soov patsiendilt oli minekule sättides “Palju õnne sünnipäevaks”, mis meele terveks päevaks heaks tegi.
Naisel oli meeles, et miskit nagu neil eurooplastel toimub, aga mis täpsemalt, ja vähemalt proovis meeles pidada! Kui nii võtta, siis juba 16ndal jaanuaril ongi mu sünnipäev, nii, et suur suur aitäh ilusate soovide eest.
Vana-aasta õhtuks sain ma erinevaid pakkumisi, üks uhkem kui teine. Mõtlesin, et küll oleks ju vahva ennast lille lüüa ja kuskil udupeenes restoranis pilte teha ja oiii, kus siis kõik kadetseksid.
Tõelisus oli aga see, et vahetasime kolleegi palvel vahetused ning kui kell 22 lõi ja tööpäev otsa sai, olin ma nii väsinud, et ainus soov oli koju magama minna.
Ja keda ma niikuinii lollitada tahtsin, kuskil ülerahvastatud peokohas kiiruga pilte teha enne südaööd , et kõiki Instas kadedaks ajada “On temal ikka seal Bahreinis elu” poleks väga minu teema. Aastas on 365 päeva elu nautida, mida niikuinii teha kavatsen ja 28-aastasena on 1 korralik unepoiss pärast töömaratoni vägagi hinnas, rohkem kui hästi lõhnavad sheiginoormehed ning kaaviar kullatud nõudel.
Polnud ma arvestanud aga sellega, et liiklus oli hullumeelne, lisaks kohalikene olid Bahreini pidustusi nautima tulnud ka Saudid.
Olin juba nõutult kliiniku ees Google Mapsi välja koukimas, et jalutuskäigu teekonda selgeks teha, kui pimedusest jõulukallistustele allergiline Abdulla välja ilmus ja uuris, kas mul on abi vaja. Kui päris aus olla, on meie omavaheline suhtlus viimasel ajal üsna üle kivide ja kändude olnud, noormehel on kange iseloom ja ega ma isegi papist tüdruk ole, nii, et vastuollu minemine on kerge tulema.
Üle päeva ei soovi mina temaga rääkida ning üsna pikalt ignoreeris Abdulla ka minu olemasolu.
Vana-aasta õhtul hakkas tal minust vist siiski kahju, kutsus auto peale ja lubas koju viia. Kui aus olla, oli meil isegi täitsa tore autosõit. Teistest eemal kahekesi saime vabamalt suhelda ning noormehel ei olnud vajadust teiste ees maailma asju paika panna. Arutasime mööduvat aastat ning oma hiilge- ning madalseise. Noormees muheles, et teab minust kõike- mu elu Kuveidis ning eelnevat töökohta, et Mohsin pidavat minust palju rääkima ja Abdullale pilte näitama.
Ei mingit privaatsust siin riigis, ma ütlen.
Aga noh, kui minu Kuveidi prussakaüleelamised kellegi päeva helgemaks teevad ja mured väiksemana tunduma panevad, siis olge lahked. Mis saab minul selle vastu olla, et noormehed minust rääkida tahavad.
Nii ma uue-aasta vastu võtsin- teki all, nina telefonis. Ja ma poleks rohkem rahul saanud olla.
Uuel aastal uued ettevõtmised!

“Carolin, miks sa nii valge oled. Carolin, kas sina ei taha seksikas olla” my ass, ma ütlen. Mul oli vaja vaid 2 päeva festivalil olla, kui mind kolmandaks päevaks juba tagasi kliinikusse kutsuti “Meil on vaja kedagi, kes olukordadega hakkama saaks, ma eemaldan su festivalilt” sain laupäeval Mohsinilt teate. Tee veel head tööd, ei lasta enam üldse lulli lüüa.
Kui päris aus olla, olin ma üsna õnnelik, et seal rohkem olema ei pidanud, esiteks polnud keegi korraldanud mulle transporti- maksin iga päev suuri summasid, et taksoga kohale saada- festival asus Bahreini piiri ääres, Saudi Araabia külje all.
Kõige toredam oli muidugi laupäev- tellisin varakult takso, et õigel ajal kolleegi maja ees olla, kes mind aga 40 minutit maja ees lasi oodata, sest … sest miks mitte.
Kokkulepe oli, et kohtume kell 15 tema maja ees, lähme koos tema autoga edasi. Okei, olin kell 15 kohal- “Habibi, ma pole koduski …” sain whatsi, kui olin küsinud, et kas tohin sisse minna.
Okei, lubas tagasi olla 15.30.
Kõlgutasin ei-kusagil-kõrbes jalga, kolleeg elab kohas, kus on vaid käputäis eramaju ja ülejäänud- kõrbeliiv ja tühi väli. Kell 15.40 saatsin sõnumi “Anna teada, kui kodus oled”
Ei mingit vastust.
Lõpuks helistas mulle teine kolleeg, kes pool kogemata välja rääkis, et minu “mitte kodus olev kolleeg” on tegelikult kogu selle aja kodus olnud!
Reedel seevastu õnnestus mul enne tööle minemist osa võtta esimesest perekondlikust pidulikust lõunast- Eestis elades ei teadnud ma kedagi, kellel oleks kombeks teatud nädalapäeval terve pere- või suguvõsaga lõunaks või õhtusöögiks kokku saada.
Hispaanias oli selleks toredaks päevaks pühapäev, vanem generatsioon läks hommikul kirikusse, hiljem kohtuti kodus ja söödi koos.
Kui mõnigi kord selle tähtsa sündmuse ära unustasin ja mõnele sõbrale kohtumist pakkusin, läksid sõpradel silmad alati suureks “Carolin, pühapäev! Ma söön lõunat koos oma abuelitaga, dios mios!”
Olgu sa siis kes tahes- badass või playa kutt, pühapäeval istud koos oma abuelitaga lõunalauas, lips ees ning käes viisakalt süles ja loed talle ajalehest uusimaid päevakajalisi uudiseid.
Kuna mind on õnnistatud nii toreda sõbraga, nagu selleks Cristian on, sain tihti pühapäeviti tema ja ta pere lõunatest osa võtta. Imeline perekond! Lõpuks sattusime mõlemad Sagrada Familia kõrvale elama, mis siis elult veel tahta- kohvitass näpus, kass süles ning sõbra perega Sagrada Familia vaadet nautida.
Bahreinis on selleks tähtsaks päevaks aga reede- töökaaslane kutsus enda juurde, aega võttis õige koha leidmine, mingi aeg leidsime end autojuhiga vägagi küsitava maja eest- maja oli üleni mustaks värvitud, isegi aknaklaasid olid mustad, maja ees rippusid suured plakatid araabia keelsete siltide- ning loosungitega, lisaks olid suured plakatid erinevate inimeste nägudega, mina ei tundnud piltide pealt kedagi ära.
Rippusid Saudi-Araabia lipud, mõõk. Mul läks kõhus õõnsaks. Autojuht tahtis jalga lasta, lõi risti ette ja ütles, et see on siin mingi ISIS-e kontor vist (Kindlasti ei olnud, lisan kohe ära!)
Ma ei julgenud pilti ka teha, võib-olla teine kord kuidagi salaja teen, kui sinna veel satun.
Kuveidis olles nägin sarnast maja, ka seal olid aknaklaasid tumedaks tehtud, väljas rippusid mustad lipud- tuttavatelt uurides selgitasid nad, et nende usul on alaliigid ning neid majades kohtuvad paduusklikud, Kuveidi maja kohta teati rääkida, et sealsed usklikud teatud ajal aastas leinaajal karistavad end, et saada patuks vabaks- löövad end puust kurikaga, kuhu sisse on pikitud naelad.
Kuveidis elav Armeenia tuttav ütles, et nägi kord kuidas ta sõber, kelle pere sellesse usuliiki kuulub, end teadvusetuks peksis ning haiglasse viidi.
Ma kindlasti võtan selle aja ning uurin nende asjade kohta lähemalt, hetkel põhineb mu info vaid kohalikelt saadud põhjendustel ning selgitustel.
Kui jumala ning google mapsi abiga olime õige maja siiski üles leidnud, tõmbas mu autojuht kummivilina saatel kaabet ning hüüdis veel järgi, et hoidku ma end.
Ja rohkem ma teda ei näinudki, päris ausalt. Lõpetas töötamise, aga sellest kirjutan lähemalt hiljem.
Töökaaslase sugulane juhatajas mind majja- maja oli imeilus! Sisustatud araablastele kohaselt kullatud elementidega- kõike oli külluses, kullatud värviga värvitud diivanid, imeilusad diivanipadjad, nagu kuskil lossis. Nurgas tossamas viirukilamp.
Sisse astudes vasakut kätt toas olid mehed, märkasin neid vaid silmanurgast, sest mind suunati kohe edasi, isa, vendade ning teiste meestega perest mind ei tutvustatud ning nemad meie ruumi tulla ei tohtinud.
Liikusin edasi nn naiste alale- suurde ruumi, kus mind tutvustati ema, tädide, tädilaste jne naispoolega. Naised traditsioonilisi kuubesid ei kandnud, sest olid omas kodus, vanemad generatsioonil olid siiski pikad kleidid, noorematel pigem püksid ja pluusid.
Seejärel kaeti laud, kuigi mis oli puudu … oli laud. Kohalikud ei söö laualt, toidud kaetakse põrandale, kuhu on laotaud kaunistatud kile.
Isegi väljas söömas käies on igas restoranis oma ruumid, kus kohalikud saavad oma traditsioonide kohaselt põrandal istudes süüa. Lisaks kasutavad kohalikud söömiseks käsi, toit on suurel vaagnal või kausis ning siis kõik korda mööda võtavad. Parimal juhul kasutatakse lusikat, kõige söömiseks.
Olen proovinud kätega süüa, ei tule mitte välja, lisaks on see väga harjumatu, aga eks harjutamine pidigi meistriks tegema. Minu jaoks toodi lusikas ja nuga. Kui nii jätkub, hakkan kahvli kasutamist unustama. Juba tunnen, et lusikas on kõige söömiseks palju mugavam- hops lusikale ja ruttu kõhtu.
Samamoodi olen seni vaid laual söömisega piirdunud ning esimese hooga ei osanud ma kuidagi poosi võtta, kuidas mugav oleks.
Töökaaslase ema nägi mu kimbatust ja oli valmis minu jaoks eraldi lauakoha katma. Kuna ei soovinud kedagi solvata, ja endal ka huvitav uusi asju proovida, otsustasin siiski põrandale teiste seltsi jääda. Töökaaslane tõi oma abaya (must kuub), et saaksin seeliku sellega katta, kui kardan, et teised mu hämaraid kohti näha võiksid, rumala peaga olin seeliku selga pannud.
Toit oli imeline!! Kohalik toit on tõesti hea- sõime, otse loomulikult, riisi. Krevettidega. Tavalist valget riisi oli ka. Värske salat granaatõuna seemnetega, millele valati spetsiaalsest kannust sidrunimahla. Veiseliha kartuliga, hiljem toodi teed piimaga ning mannakooki. Kõike oli nii palju! Nii kui taldriku tühjaks sain, tõsteti midagi uut asemele, ma polnud kindel, kas toidu alles jätmine või keeldumine oleks ehk solvav, nii, et proovisin kuidagi kõigega ühele poole saada.
Söömise ajal märkasin, et kui meie istusime kõik maas vaibal ringis, siis meie selja taga oli noor tüdruk, kes sõi meist eraldi oma kandiku pealt. Hiljem uurisin töökaaslaselt- tegu oli ta tädi teenijaga, Etiooplanna. Teenijad ei söö kunagi pererahvaga koos, tavaliselt ei kutsuta neid enda seltsigi, vaid viiakse toit näiteks kööki. Too tütarlaps tohtis meiega aga samas ruumis viibida, küll aga oma alal ja oma nõudega.
Seejärel läksime end festivaliks riidesse panema, mina olin selga pannud, nagu juba mainisin, seeliku. Isegi ei mõelnud selle peale, et jalad olid põlvest saadik katmata, sest igapäevaelus ei mängi see rolli, Bahrein on vägagi avatud mõtlemisega riik. Töökaaslane on siiski usklikust perest, aga festivali puhul valis ta traditsioonilise musta abaya asemel roosa pükskostüümi, otse Zarast! Juuksed kattis musta salli asemel valgega, püksid olid Capri lõikega, jättes pahkluu paljas. Jätke meelde- vaid pahkluu. Ning randmed olid näha.
Töökaaslane ja ta meie vanune sugulane, hiljem, kui olime vanemast generatsioonist eemaldunud, selgitasid, et isapoolne suguvõsa on väga usklikud ja kas ma märkasin nende pahaks pandavaid pilke mu töökaaslase PALJASTE kehaosade suunas. Aka pahkluu ja randmed. Emapoolne suguvõsa pidi aga avatum olema, nii, et paljudel juhtudel oleneb ema tujust, kuidas ja kas töökaaslane (25-aastane) tohib välja minna.
Mainin ka ära, et pärast festivali läksime õhust sööma ning poole peal helistas töökaaslase vend, kelle meelest tütarlaps oli liiga kauaks välja jäänud ning käskis koju minna. Vend on oluliselt noorem, 17. Kuna tegu on aga meespoolega peres, pidi tütarlaps toidu pakkima ja koju minema.
Seeliku kandmise osas mainin veel ära, et see polnud siiski nii hea mõte- kui igapäevaelus see rolli ei oma, siis festivalil, mida hämaramaks läks, seda julgemalt hakati pilke viskama, ja kujutate ette- kõige hukkamõistvamate pilkudega olid naised! Minu enda vanused!
Nägin mitmeid, kes sõpradele õlale koputasid ning minu poole viipasid. Nii palju siis sõsarkonnast ning naiste kokkuhoidvusest.
Ma muidugi tuju hoidmise eesmärgil väga ei jälginud, kes mind kuidas vaatas. Mehed ei jõllitanud, noormehed viskasid salaja pilke, aga jäid siiski viisakuse piiridesse- naiste jõllitamine pole siinses ühiskonnas aksepteeritud.
Kui 1 meesterahvas muidugi välja arvata, istusin festivalitelgis kaugel nurgas, puhkasin jalgu, jagasin sõpradega üritusest pilte, kui meie tee- ning datlilaua juurde kogunes grupp traditsioonilises ning tavariietes noormehi, küsisid kliiniku kohta ning korraga 1 neist märkas mind- ja enam ei lõpetanud, kõva häälega “Kes see neiu seal taga on? Mis ta nimi on? Kas ta on arst teie kliinikus? Mina tulen vaid siis, kui tema mind vastu võtab. Carolin? Carolin!! Ma tulen kohe sinna!” Töökaaslased hakkasid juba üksteisele otsa vaatama. “Carolin, sa ei ole arst? Mida sa kliinikus teed? Ma tahan sinuga rääkida” Lõpuks pidid kliiniku meestöötajad sekkuma ning suunasid datlitest lõviks (siin maal siis vist pigem kaameliks?) söönud mehepoja lahkuma, kolleegid lohutasid, et kindlasti ei luba keegi tal vaid minu juurde protseduurile tulla, kui tunnen, et see on ebamugav.
Festivalist endast veel- Tore oli! Barcelonas elades olin ma nii harjunud, koguaeg toimus midagi, alati oli kuskil mõne linna või küla Festa Major (linnapidustus), kus kohalikud oma piirkonna lille lõid ning ära ehtisid, muusikud mängisid, lapsed jooksid, kõik tantsisid. Inimesed elasid iga momenti oma elus täiel rinnal iga päev. Isegi kaugemalt inimesed kohale tulid, katalaanid inimtorne tegid… Igatsus sellise melu järele on ikka tekkinud, seetõttu oligi õhin, kui kuulsin, et mind Bahreini Rahvuspäeva pidustustele kutsuti kliinikule reklaami tegema.
Ala oli suur, sama kus mõni aeg tagasi maratonil käisin aega võtmas- Bahrain International Circuit. Samas kohas korraldatakse ka F1 võidusõite!

Esinesid kohalikud muusikud, tantsutrupid. Tantsulava oli täpselt meie telgi kõrval, tööd oli palju ning lähemale ei saanud minna, aga silma jäid nii Bahreini kui Saudi-Araabia lipud. Tantsisid ainult mehed, naised ilmselt pole lubatud. Kava koosneb vaid paarist erinevast sammust ning rütmi annavad trummilöögid. “Tants” kui selline erineb väga sellest, mida olin harjunud Barcelona klubides nägema ja kliinikuski kuulen tihti nalju “valged ja nende enesenäitamine”, ehk siis tants ja enese liigutamine, millega nt mina harjunud olen, on kohalike jaoks kindlalt liiga palju.
Paljud kohalikud on tunnistanud, et nad ei oska tantsida ning discol pole neil midagi teha, ei ole harjunud end muusika järgi liigutama. Aga jällegi- erandid kinnitavad reeglit, eriti Bahreinis, siin on ööklube ja pubisid, kus pidu hommikuni ja nii mõnelgi puus hoogsalt tantsurütmis kaasa liigub.
Iga päev oli kontsert kohaliku muusikaga ning ILUTULESTIK! Ilutulestik oli võimas, õnneks oskasin õigel ajal osa sellest ka videole saada.
Ümberringi olid muidugi telgid, kes reklaamis oma tooteid, kes müüs toitu, festival nagu festival ikka. Mulle toodi nii palju erinevaid tootetutvustusi ja kreeme, kõrvalpoe parfüümimüüjad kinkisid lõhnaõlisid, ausalt, kui keegi Bahreini peaks kunagi lendama ja näohooldustooted koju on jäänud, võtke ühendust!
Pühapäevaks suunati mind tagasi kliinikusse, pühade puhuks olid paljud protseduurid kuni -80% soodsamad, vastuvõtu laua taga olid abikäed ulatanud nii juhataja kui teised tähtsad ninad, isegi Mohsin oli arvuti taha pandud.
Tööle jõudes võtsid mind vastu uuesti ühinemise rõõmust pakatavad filipiinineiud “Caroliiiin, jumal tänatud, sa oled tagasi. CAROLIN ON TAGASIII. Me nii igatsesime sind, ära enam kunagi mine. Saab jälle kergendatult hingata” kallistati ja õhati terve päeva, kellel oli lisaks kodust toitu kaasa võetud, kes maiustusi tõi, kes niisama kallistas. Unusta või kogu eelmisel nädalal juhtunu ära!
“Carolin, mina lähen sinna uude avatavasse kliinikusse ainult siis, kui sina ka tuled” ütles mulle eile Annie. Täna kutsus mind nurga taha sositama Cristina “Ma ütlesin Mohsinile, et sina pead ka tulema uude kliinikusse, mina muidu ei lähe”
Uue kliiniku avamise kuupäev pole veel üldsegi kindel, ning sinna üle viidav töökollektiiv sammuti mitte. Eks näis, mis elu ja tulevik toob. Õnneks on kohatud kommentaarid selleks puhuks lõppenud, mu tiimikaaslased olid kohe eriti armsad, ja mis mul üle jäi- andsin kõik nende mõtlematud laused andeks.
Leppimise märgiks otsustasime koos jõuluõhtusöögile minna, Filipiinidel tähistatakse ka jõule, veel enam- neil käivad ka päkapikud!! Küll pannakse aknalauale aga sokk, mitte suss. Ja päkapikud käivad vaid 2 nädalat.
Lõpp kokkuvõttes tuli jõulutähistamist oodatust palju rohkem, nii, et sellest teen eraldi postituse.
Seniks tsau-pakaa!!