“Oleme välismaalt, meie maksame”

“Carolin, sa jälle kakled kellegagi seal fb-s” kirjutas mulle sõbranna. Minul silmad muidugi häbi täis, aga ega tagasi ka ajama hakanud. Noh, tegelikult ma ei kakelnud, avaldasin vaid julgelt oma arvamust.
Mul juba on selline kaasasündinud probleem, et see va oma arvamus ei taha mitte õhku rippuma jääda, eriti kui tundub, et see just kõige õigem arvamus teiste kõrval on (mida me ikkagi suurem osa ajast ju tunneme- on kas meie arvamus või vale arvamus, he he).
Algas see kõik selliselt- juba ammu on mulle silmajäänud paljude väliseestlaste suhtumine “Meie oleme välismaal, meie maksame”.
Eriti paistab selle poolest silma üks tore FB grupp, kust nii teinekordki häid nippe saab ja ideid söögitegemiseks. Seal on end aga sisse seadnud omaette “staarid”, kes siis iga jumala päev postitavad pilte oma tehtud toitudest, olgu selleks siis kasvõi tavaline võileib, aga kindlalt tuleb iga kord märkida ASUKOHT VÄLISMAA.
Juurde tuleb veel lisada näiteks “meie ei ela Eestis”, “meil siin Hispaanias”, “meie oleme kaugel Itaalias”.
Noh, näiteks teed värskekapsahautist kartuliga, aga juurde tuleb kirjutada “Tere hommikust siit kaugelt Hispaaniast. Meil tekkis kange isu siin kaugel Hispaanias, sest meie ei ela enam Eestis ja siin kaugel Hispaanias tulevad sellised imelikud isud, noh, sest ME ELAME HISPAANIAS. Ja siin kaugel Hispaanias (kordan, me ei ela Eestis) ei ole üldse seda mingit Eesti kapsast saada ja poed on ka kõik siis teistsugused ja siis me leidsime HISPAANIA kapsast, mis maitseb hoopis teistmoodi kui mingi EESTI kapsas, ja siis ma hautasin seda HISPAANIA kapsast Hispaania kraanist tulnud Hispaania vees, mitte mingis Eesti vees ja juurde keetsin veel HISPAANIA KARTULIT, mis maitseb hoopis teistmoodi kui Eesti kartul, ja oh, küll meie oleme õnnelikud siin HISPAANIAS. Teie sööge Eestis oma matsikapsast, meie sellega oma peened maitsemeeli rikkuma ei hakka, sest meie oleme Hispaaniasse kolinud.”
OKEI, STOPP, MA SAIN ARU, SA ELAD HISPAANIAS.
Ja siis on kommentaariumis sõltuvalt “staarile” tublid kaasaplaksutajad. “Nii tubli naine, ELAB HISPAANIAS, küll tema on hakkaja! Õige, mina siin Valgamaal vast kah enam seda matsikapsast sööma ei hakka, sul on tuline õigus, sest sa elad Hispaanias. Saada parem seda Hispaania kapsast”
Okei, mul hakkas tegelt hetkel Hispaaniast kahju, ega riik süüdi pole. Aga ma tahaks alati seal sõna võtta (mida nii teinekordi teen), et ei ole sa ei esimene ega viimane, kes Eestist välismaale kolib. See ei ole ammu enam mitte mingi näitaja.
Mille poolest sa siis nüüd eriline oled, et elad Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal? Ja miks seda igas lauses korrutama peab?
Ma saan aru, et Ryanairiga saab suvel lausa 30-euroga Hispaaniasse ja kuna me Euroopa Liidus elame, siis pole see mingi suur eluvõit, et sa kuhugi mujale kolinud oled.
Ma elasin ise ka mitmeid aastaid HISPAANIAS- ei ole see midagi nii teistmoodi, kapsas, muide, maitseb ka täpselt samamoodi.
Saan aru- kolid kuhugi teise riiki ja kõik on nii huvitav ning tahadki muljeid jagada, aga miks ennast teistest, kes kodumaal elavad, paremaks, ilusamaks, huvitavamaks pidama hakata?
Meenub osa “Roaldi nädal”-ast, kus näidati Ameerika sõjaväelasi, lisaks kõigele filmiti ka üht pizzaputkat, kust noormeestele pizzat meeldis käia ostmas ja siis küsitleti lähedal olijaid, kas nad on noormehi märganud ja mis nad arvavad välismaalastest Eestis. Üks vanadaam kiitis julgelt “Olen neid jah paar korda siin pizzat näinud ostmas, nii tublid välismaa poisid, oleksid meie Eesti noormehed ka samasugused” . Oot, oot, kerime nüüd natukene tagasi, sa JUST ütlesid, et oled näinud neid ainult paar korda ja vaid pizzat ostmas, aga juba märgid “Oleksid meie poisid ka sama tublid”. Ehk… nad on tublid selle naise silmis vaid seetõttu, et on VÄLISMAALASED.
Miks me häbistame ise enda riiki ja elanikke niimoodi?
Eesti on jumala ilus riik! Mul jääb teinekordki tööjuures protseduur pooleli, sest hakkan Eestimaa ilust ja rohelusest rääkima, käsi peatub ja silmad muutuvad uduseks- Eesti on jumala ilus ja edukas riik!
Ja teine olukord- eks ikka jälle FB-s. “Lendan paari päeva pärast Hispaaniasse, andke nõu, millest kõige rohkem puudust hakkasite tundma, tean kaasa pakkida” kirjutas keegi reisisell. Inimesed siis tulid appi “Pauligi kohv”, “Must leib” “Tatar” soovitused pandi kirja. Kes käskis kindlasti sinepit kaasa pakkida, sest see va kohalik Hispaania sinep on pisut vedelam ja oi nuga, kuidas sa siis oma puhkuse vedelama sinepiga üle elad.
Keegi teadis mainida, et on kõik Hispaania poed läbi käinud, aga sealne must leib pole ikka no see.
Halleluuja, ma ütlen. Hoidsin kahe käega peast kinni- keegi on valinud puhkuse teises riigis ja tema suurim mure on kas sealne toit on harjumuspärane.
Päriselt? Kas… teise riiki minemine ei tähendagi seda, et sa naudid midagi uut ja huvitavat? Tutvud kohalike toitude ning kultuuriga? Ei veeda kogu oma puhkust mööda poode joostes, et kas äkki kuskil ikka silguleiba ja Kalevi shokolaadi leiab. Muide, Barcelonas leidub igas teises pisikeses poes Eesti siidrit.
Sellisel juhul ei maksa ju kuhugi välisriiki lennata, praamisõidust Saaremaale täiesti piisab- ilus rand, liiv, must leib ja Pauligi kohv ka käepärast.
Noh, ja… Nii ma selliseid postitusi kuskil jälle loen ja siis vaidlema kukun ja kogu küla ees perele häbi teen.
ÕNNEKS MA ELAN NII KAUGEL SIIN BAHREINIS, ÜLDSE MITTE EESTIS, nii, et keegi ei saa linnapeal näpuga näidata ka. He hee!
(A saadke keegi head sinepit, pliiz).

Hambaarstijuttu

Kaks päeva tagasi jättis üks Eesti neiu mulle tööjuurde kingituse- oli just saabunud kodumaalt ning tõi mulle üllatuseks Kroonikaid, Jassi seemneleiba, juustu ning Kalevi shokolaadi. “Andmiserõõm on teinekord toredam kui saamiserõõm” kirjutas ta mulle whatsappi kui olin teda tänanud ning küsinud, kuidas saan talle tasuda.
Millal teie viimati kellelegi viimati midagi andsite? Kas siis mõne sooja naeratuse, toreda kingi, miks mitte ka lihtsalt toetava õla?
Suurimaks kingiks ei pruugigi alati olla materiaalne kingitus, teinekord on toetus ning julgustav sõna palju suuremaks kingiks.
Näiteks… Kirjutan ma täna oma emast (Ja natukene ikka endast ka, no kuidas ma saan siis jätta endast kirjutamata, jessukene.)
Ma tean, et see postitus ei ole tema jaoks kerge, aga ta lubas mul seda kirjutada, sest kes teab, kes veel julgustust saab.
Nii kaua kui mäletan, on mul emal alati hammastega probleeme olnud. Kuna kasvasin üles vanaemaga, siis ega ma täpselt tea ega tähele ei pannud, millal ja miks olukord suus kehvemaks minema hakkas. Tean aga seda, et ema mäletan ma alati suud varjavana, seal valitses korralagedus ja tühjus.
Millegi pärast harjume me iseendaga väga kiirelt ära, olgu selleks siis halvasti lõigatud soeng (yep, thats me) või midagi muud meie juures, mida igapäevaselt peeglist vaadates justkui normaalsuseks hakkame pidama.
Ilmselt juhtus see sama ka mu emaga, vaikselt igapäevaelu elades ei tulnud ta enam selle pealegi, et võiks ju midagi ette võtta. Ja olgem ausad- hambaarsil käimine pole kõigile alati ka kättesaadav.
Juba mõned aastad tagasi proovisin emaga selle teemal vestlusesse astuda, teadsin, et ega see kerge saa olema. “Kuule… Ma mõtlesin, et … Kuidas sul läheb muidu. Kuidas tervis? Tead, mul siin tarkusehammas teeb nalja ja peaksin kontrolli minema, tahad äkki kaasa tulla. Saad enda hambad ka üle vaadata ja…” mainisin ükskord külla minnes nii muuseas. “Ah, mis, mina, sa mine ikka üksi ise” tuli vastuseks.
“Aga, no, tule ikka. Saad ka ehk midagi parandada ja … kuidas sul see olukord on üldse?” uurisin edasi.
Ega olukorra kohta polnud enam vajadust uurida, sest… olukorda väga enam polnudki. Raske oli lihtsalt sellel teemal juttu alustada.
Proovisin mis ma proovisin, ema ajas aga vastu ja lõpuks hakkas nutma. Minul oli paha tunne, et teisele haiget tegin, emal oli oma olukorra pärast piinlik ja see oli tema jaoks väga õrn teema. Tollal jätsin asja sinnapaika.
Bahreini kolides ja ilukliinikus tööle asudes sain aga ise külma veega näkku- korraga tajusin nii täpselt iga pisiasja enda juures mida muuta tuleks. Üheks asjades kõigi teise seas olid minu enda hambad!
Polnud varem tähele pannud, aga- mu nägu oli asümeetriline, mu huuled ei paigutunud kohakuti ning lõualuud paigutusid teineteise peale viltu. Selle põhjuseks oli ei miski muu kui halb hambumus.
Jaanuaris kohtusin täiesti juhuslikult töökoha parklas kellegagi, kellega headeks tuttavateks saime ja kes juhuse tahtel —- Hambaarstiks õpib! Uus tuttav andis hea nõu kuhu Bahreinis hambaarstile minna ja enne kui arugi sain, olin arstitoolil pikali ja kuulsin kõike, mis on valesti “Nii nii, kaaries, jajah, kuulge, neiu, teie hambad on ju täiesti viltu”.
Vähe sellest, et nad puseriti on, nad on ka väga viltu. Vasak ja parem pool on erinevatel kõrgustel ja seetõttu ise aru saamata hoidsingi alumist lõualuud erinevalt, need ei kohandunud üksteise peale. Seetõttu olid viltu ka mu huuled ning kogu nägu.
Sain aru ka sellest, et Eestis läheks kogu ravi mul kordades vähem maksma kui seda Lähis-Ida naftamagnaatide hindade juures.
Oodata aga enam ei tahtnud, ma ei viibiks nii kaua kodumaal, et ravi lõpuni teha ning kui mitte nüüd, siis millal veel!
Leppisime arstiga kokku, et alguses paigaldame breketid ning saame hambad sirgu ning siis vaatame edasi. Kuna väga silmapaistvaid breketeid ei soovinud, leidsime mulle lahenduseks “Invisaligns” nn nähtamatud breketid. Neid pole märgatagi, et kannad.
Iga u 10 päeva järel tuleb mul end arstile näidata, nad viilivad ning korrastavad hambavahesid, et hambaid liikumas hoida nind annavad järgmiseks 10 päevaks uue paari breketeid. Valutu ja kiire!
Olen nüüdseks neid kandnud u 5 kuud ja mu naeratus on juba nii ilus! 2 kuud on veel kanda, siis saab hakata edasi vaatama.
Invisaligns breketid on muidugi kallimad kui tavalised, kuid oma hinda väga väärt. Igale patsiendile koostatakse tema vajadusele vastav komplekt ning vastavalt ka lõppsumma, minu komplekt läks maksma 840 BD (korrutada 2.3ga Euro jaoks).
Neid pole näha ning mu hambad olid valusad (pigem lihtsalt tundlikud) vaid esimesel paigaldamisel mõned päevad. Vahede parajaks viilimine on vaid meeletult ebamugav, aga see kõik tundub ilusate-tervete hammaste nimel üsna väike kannatus.
lisaks ilusatele hammastele aitavad Invisaligns breketid mul ka dieeti hoida, kuna söömise ajaks tuleb need hammastelt eemaldada, enne tagasi asetamist korralikult puhastada nii breketid ning hambad, kandma peab neid iga päev 22 tundi, siis teinekord kiirel päeval polegi mul nii palju aega, et neid koguaeg eemaldada ning puhastada, lisaks kaalun ma ka iga snäki söömist või kui keegi pakub midagi maitsta- kas see kõik on väärt seda vaeva.
Mu nägu on muutumas, seda on nii kummaline selgitada, aga vaatan endast uuemaid pilte ning tundun seal kuidagi võõras ja pisut teistmoodi, ei saa ise arugi mis see teistmoodi on, aga nägu hakkab sirgu minema!
Muidugi jagasin oma rõõmu kohe ka emaga. “Kuule… Anna nüüd andeks, et jälle alustan, aga kas … Äkki sooviksid ka hambad korda teha? Tahad ma otsin sulle Eestis hea arsti? Ma oleksin sulle igal sammul toeks ja koos saaksime ju hakkama. Mõtle tulevikule, mõtle kui paljud teed sulle jälle valla oleksid, sa saaksid palju kergemini vajadusel tööd leida, sa saaksid enesehinnangu jälle tagasi. Palun ära saa pahaseks mu peale, aga proovime sinu hambad ka korda saada”.
Ema jäi nõusse. EMA JÄI NÕUSSE! Ma ise ka ei uskunud!
Otsustasime koos emaga, et ta hakkab käima Magdaleena Hambakliinikus Helika Küüti juures, Eestis elades käisin ka samas kohas (Helika töötas siis küll Valges Majas Majaka lähedal) ning minu südame võitis Helika sellega, et käib tihti Hispaanias ja saime kohe sellel teemal jutule. Lisaks on ta inimesena lihtsalt nii armas.
Kuna ema oma olukorda väga häbenes, oli tema jaoks tähtis, et arst ei hakkaks kuidagi üleolevalt suhtuma ja häbistama.
Nii, et suur oli õnn, kui esimesel korral ema lausa naerusui arstilt koju saabus- neil oli arstiga kohe jutusoon leitud ja nii hea õhkkond olevat olnud, lisaks leiti kokkulepe maksmise osas ning arst andis erinevaid võimalusi lõpplahenduseks.
Olukord oli muidugi kehva, emal oli suus vaid katkised juured ning eemaldada tuli kõik. Ma olen nii uhke, kuidas ema selle kõige tublilt hakkama sai, käis aga eeskujulikult iga kord aga arstil (1 korra isegi liiga eeskujulikult, uus vastuvõtuaeg oli neljapäeval, aga ema läks juba kolmapäeval ootama).
Lahenduseks pakuti proteese 2 hinnaklassis, ühed soodsamad ning teised, täiuslikumad, pisut kallimad. Kaalusime ja mõtlesime emaga mida teha, proteesid on ju siiski investeering kogu eluks. Ema suutis vahepeal juba otsustada, et jätame selle kõik katki, kust selline raha üldse võtta.
Rääkisime ja arutasime, lohutasin ja ütlesin, et pole hullu, küll me koos hakkama saame, valime kasvõi selle soodsama variandi, vähemalt saame asja kontrolli alla ja hambad jälle suhu, siis hakkab ju uus hingamine ja elu.
Juba paari kuuga olidki emal proteesid suus. Kogu selle aja jooksul nägin ma ema aina enam ja enam õnnelikuna, ta oli igakord arstile minnes nii õhinas, luges päevi proteesideni, unistas juba ilusast naeratusest.
1. Aprill oligi see tore nalja- ja rõõmupäev, kus ema astus kliinikust välja uute hammastega! Kuna ega naljategemise saa ju ometi õhku rippuma jääda, otsustasin emale mängida veel paar vingerpussi… Nimelt valetasin ma emal suu- ja silmad täis, et mul oleks vaja ta ühe sõbranna juurde saata, sõbranna annaks talle siis ühe paki, mille ta postkontorist minuni peaks toimetama.
Ema muidugi siiralt uskus oma puhta südametunnistusega tütart ja läks kohusetundlikult õigel ajal õigesse kohta. “Siin pole kedagi, äkki su sõbranna unustas ära?” saatis ema facebooki sõnumi. “Ei unustanud, tead, ta lapsega, äkki ei saa vankriga trepist alla, palun mine üles ja küsi Maretit” vastasin emale.
Kas aga ema oskas aimata, et ta tegelikult otse lõksu astus ja juuksurisse saadeti, eh-hee, ei osanud.
Hambad- olemas
Juuksed- korras
Siis jäi üle veel näohooldus ja ripsmed-kulmud ning uus elu võis alata.
Pärast kõiki neid protseduure vaatas mulle piltidelt vastu mitmeid aastaid noorem naine! Naine, kes lausa säras ja kes iga päev mulle endast selfisid saatma hakkas!
“Ma olen nii õnnelik, täiesti uus energia on ärgates. Ma meeldin jälle iseendale” sain kirja üsna pea pärast proteeside paigaldamist. “Kuidas ma küll kõik need aastad aru ei saanud, kui tähtis on omada hambaid”.
Ema tunnistas, et esimesed päevad ei julgenud ta kodust väljuda, ta ei osanud veel proteesidega rääkida ning vana komme suud käega varjata ei tahtnud ka kaduda. Naersime, et pole midagi, küll kodus kassiga harjutab, kass ei räägi ju kellelegi edasi.
Kuna tehtud oli juba nii palju, otsustasin asja pisut edasi suruda, hakkasin ema veenma, et kuna nüüd nii ilus välja näeb ja enesekindlus ka iga päevaga aina suureneb, et miks ta endale paremat töökohta ei otsi.
“Ah, mis mina… ” leiti muidugi esimese hooga mitu vabandust. “Nojah, sina ikka, kes siis muu. Mõtle, otsid endale kodu lähedale midagi, miks mitte. Keeled on sul ju suus, aga proovi lihtsalt, mine käi vestlustelgi”
Paar kuud hiljem leidiski ema kodule lähemale töö, juuksuris käib iga kuu juukseid korras hoidmas ning isegi riidepoodi moodsamate riiete järgi leidis tee! Ma ütlen päris ausalt- ma ei tunne oma ema enam äragi!
See on hoopis keegi teine naine, palju noorem ja elurõõmsam.
Nii vähe on vaja, et kellegi elu muuta. Nii vähe on vaja, et aidata kedagi oma elu muutma.
Vahel on selleks vaja vaid sõbralikku naeratust, kellegi mure kuulata, kellegagi vestelda, isegi kui algus ei ole kõige mugavam ja lihtsam.
Kes teab, kas ma isegi oma teekonna hambaarstile ette oleks võtnud kui poleks seda naljakat juhtumit parklas, tänu millele uue tuttavaga tutvusin.

MINU TEEKOND
67107193_362103801376107_714533909236285440_n
(Õnnelikuna hambaarstil)
67307843_858772311150222_561225944958763008_n
(Hambaraviga alustades ning 4 kuud hiljem, näha on muutusi näokujus)
67255251_624861144688801_4412386350343389184_n
(Invisaligns nn nähtamatud breketid, kes ei tea, see ei märkagi, et kannad. Iga u 10 päeva tagant saad uue paari)

EMA TEEKOND
67084913_406106993588220_8400628870432161792_n
(Teekonna algus, olukord on kõike muud kui rõõmustav)

67657595_2436132589939904_7501670491434778624_n
(Enne ja pärast totaalset muutumist)
67258572_431114840832819_8945745312186630144_n.jpg
(Enne ja pärast ilusalongis käimist)

67186048_356496505042664_774826252115640320_n.jpg
(“Ma ei mäletanudki enam elu hammastega, nii õnnelik on olla. Ma meeldin jälle iseendale”. Selliseid teateid saan ma nüüdsest peaaegu igapäevaselt, mul on nii hea meel näha oma ema jälle õnnelikuna)

Töö-uudiseid

Terääää, mis teete!
Mina siin niisama, kuulge, teate vanasõna “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub”. Tegelt minu kirjutamisele kuuluva loo juurde sobib ilmselt mõni teine mõttetera paremini, aga kes see 50 kraadise kuumaga neid Tõstamaa vanasõnu ikka suudab meenutada. Eksole.
Kellel on meeles postitused õelatest kolleegidest? Noh, asjalood paremaks ei läinud. Lõpuks oli minu vastu kamp moodustatud- küll prooviti panna mu töötegemist halva valgusesse, tekitati olukordi kus jäi mulje, et ma ei tule patsientidega toime- näiteks teati mõne raskesti käsitletava patsiendi tulekust ning suunati ta mulle. Neid olukordi oli vahepeal nii palju.
Te ei kujuta ettegi KUI palju on maailmas mina-pildiga nihkes inimesi, ja kui paljud neist soovivad tulla ilukliinikusse!
Oi, mulle sattus ikka igasuguseid, igasuguse kisamise ja karjumise peale olin lõpuks päris immuunne, isegi käed lasti teinekord käiku. Selliste patsientidega tegeledes tuleb lihtsalt aru saada, et ükskõik mida sa teed või ei tee, kaevatakse su peale niikuinii. Nii, et tuleb anda endast täielik maksimum, sest kui sa siis juhatuses aru pead andma, ei olegi kellelgi su vastu esitatud kaebust kuidagi võimalik tõsiselt võtta.
Esimest korda juhataja ees istudes oli mul surmahirm- vaikne kabinet, juhataja tõsiselt otsa vaatamas, tema kõrval istumas osakonna juhataja ning teisel pool, jalg üle põlve, raskete juhtumitega tegelev sekretär. “Carolin, kas sa oskad öelda, miks sa täna siin oled?” Küsis tõsisel toonil meie juhataja Fatema. “Ei… ei … ei oska arvata” piuksusin vastu. “Carolin, sinu vastu on esitatud väga tõsine kaebus”. Tundsin kuidas nägu hakkas värvuma punaseks. Nutt tuli silma.
Lugu ise oli järgmine- kliinikusse ilmus järjekordne problemaatiline patsient (kõik teised muidugi teadsid ja olid kiirel sammul osakonnast kohvipausile jalga lasknud), nii ma pahaaimamatult oma tööd tegema hakkasin. Patient hakkas kabinetis aga karjuma ja kätega vehkima, helistas protseduuri ajal vastuvõttu ja teatas, et keegi peab talle sealt appi tulema ning seejärel suundus kaebama- protseduur olevat tema sõnul kestnud tunni aja asemel vaid 15 minutit ning alla igasugust arvestust.
Vastuvõtust vaadati kaameraid ning öeldi patsiendile, et kabinetti sisenes ta enne kella 9 ning väljus 10.15, kuidas saab olla vaid 15-20 minutit. Seejärel uuriti, kas tehnik käitus temaga kuidagi ebaviisakalt, seda ta väita ei saanud (olen isegi üllatunud, et ta selle kohta ei proovinud valetada), sest olen sellisteks olukordadeks juba valmis- las patsient karjub, ma pean jääma ülimalt viisakaks, et neil poleks milleski hiljem kinni haarata.
Samamoodi ka tookord, patient hüppas voodilt püsti ja karjus, mina vaikselt, et vabandust vabandust, kas ma saan teie jaoks midagi veel teha. Patient karjub ja vehib kätega. Mina “Vabandust vabandust, vaadatake, meil on uus ülimalt tõhus näokreem, kas soovite proovida” värisevate kätega samal ajal pudelilt korki eemaldades, ilmselt arvas patsient lõpuks, et ta pole paremat näomudimist varem kogenud, sest ma ei suutnud oma käte värinat enam kuidagi alla suruda. Kaebus tuli sellele vaatamata. Mina jäin süüdi sellele vaatamata.
Ma ei kujutaks ette, et Eestis selline asi juhtuda saaks, et “Patsient on kuningas” isegi kui ta su peale karjub, sulle kätega kallale tuleb, su peale valetab, ta on kuningas. Ja talle võimaldatakse vabanduseks kingitus ja tasuta protseduur. Tere tulemast Araabiamaade igapäevaellu. Karjumine on siinse mentaliteedi suur osa- pigem levinud naiste seas. Nad teavad, et karjudes saavad nad midagi tasuta.
Euroopast tulnuna on sellist kohtlemist NIIIIII raske alla neelata, kuidas ja mis mõttes keegi karjub mu peale? Kes ta on enda meelest? Kelleks ta ennast peab, kelleks ta mind peab?
Teha pole midagi, proovi uhkus alla neelata ja õpi olema “professionaal Araabia ilukliinikus”.
Juhatusele mu töö meeldib. Mida rohkem see meeldib aga juhatusele, seda vähem meeldisin mina osadele kolleegidele.
“Carolin, mul on vaja sinuga rääkida” tuli minu juurde mõni aeg tagasi üks neist kolleegidest, sulgedes enda järel ukse. “Carolin, sinu vastu on kaebusi. Ja mitte patsientidelt. Su kolleegid ütlevad, et sul on käitumisprobleeme! Sa ei tee oma tööd korralikult, sa oled ülbe ja paugutad vihaselt ustega. Mitte keegi ei taha sinuga koos töötada kui sa selline oled. Äkki sa ei peaks siin töötama”. nähvas mulle mu kolleeg.
“Minul ja käitumisprobleeme? Kas mina kaon igakord kuhugi salaja minema kui tuleb järjekordselt patsientidega tegeleda?” lõin lahti logiraamatu. Lehitsesin kolleegile lehekülgi kuhu peame kirja panema kellaajast ning patsientide nimed. Oli päevi, kus võis näha ainult minu nime. “See ei loe, sa ei kuulu siia, keegi ei taha sind siia” nähvas kolleeg mulle uuesti ning läks minema.
Kui hiljem koridoris kõndisin, kuulsin vaid nendekeelset sosinat ning enda nime. Järgmised nädalad veetsin tööjuures üksi, vaatasin Eestisse tulevate lendude hindu ning mõtlesin- miks ma teen seda kõike, miks ma olen siin. Miks elan riigis, mis on nii erinev kõigele sellele millega harjunud olen?
Minu eraklik olek jäi silma osakonnajuhatajale, kes mind enda juurde kutsus, küsis mis toimub. Ma ei tahtnud rääkida, sest tundsin, et see olukord on nii lasteaiatase. Osakonnajuhataja hakkas rääkima minu asemel “Nad kiusavad sind, jah? Kutsuvad sind nimedega ja sosistavad? Kas nad on sulle probleeme ka juba tekitanud?” ning kuulsin kõiki neid eelnevaid lugusid, mis oli tehtud teiste nn uute töötajatega. Täiesti identsed minuga toimuvale! Sellel kambal olevatki nii kombeks. Sain aru, et asi polegi minus.
Rääkisime asjad selgeks ka juhatajaga, kes pidas mulle küll pika loengu, et ise olen ka süüdi, oleks tulnud kohe asjadest rääkida, selline käitumine mõjutab otseselt töötajate effektiivsust, mida juhataja oma kliinikus näha ei taha.
“Ära võta kõike nii hinge, tugevam tuleb olla. Carolinti, mis see olgu. Nii ei jää sa ellu siinses kultuuris, sa pole praegu Euroopas, sa ei kujuta ettegi kui palju vaimuhaigeid siin kliinikus käib, mina juhatajana ei tohiks seda muidugi tunnistada, aga su kolleegid on üks paras maffia, nad on selle osakonna oma võimu alla võtnud ja ma tegelen veel nendega. Sina aga, mis, ei hakka jälle nutma, Carolinti, no kuidas ma saan sind siin tööl hoida kui sa kõik nii südamesse võtad. Sa oled liiga hellakene, vaata teisi enda ümber, tugev tuleb olla. Tugev!!”
“Okei, olen tugev, olen” löristasin vastu. Peaaegu ilma nututa.
Sellest jutuajamisest on möödas umbes kuu- mis on muutunud? Ma ei suhtle enam nii väga oma kolleegidega, ainult tööalaselt, ma ei võta nende käitumist enam hinge vaid suunan selle kõik õpingute energiaks- töötan täiesti oma osakonnas!!!! Olen nüüdseks iseseisvalt ja üksi Body Contouring osakonnas, juhataja jäi enda sõnadele kindlaks- olen tema jaoks väga vajalik ning hea töötaja, kolleegide-maffia võeti vastutusele ning said hoiatuse.
Oi kus ma olen õppinud ja koolitustel käinud, keha anatoomia on mul vist nüüd küll unepealt juba selge. Mu kehas pole enam ühtegi kohta, mida ma ise poleks katsetanud ära kontuurida.
Põnevus on? Ojaa! Hirm on? OJAAA!!

Eid Mubarak

Ramadan on selleks korraks tehtud, läbisin eluga.
No tegelikult Ramadan ise oli väga tore, kui meeles pidada, et avalikult ei söö ja enne 18.30 saab toidukohtadest vaid take-awayd, siis kohati ei saanud nagu arugi, et midagi teisiti oleks olnud.
Hakkan igatsema, et õhtuti köök moslemitest kolleegide poolt toodud toidust alati lookas oli- nüüd peab jälle ise ostma hakkama, no on ebaõiglus!
Aga! Halleluuja- viimane nädal, tule taevas appi!
Kuna Ramadani lõppu tähistab püha nimega Eid, mis kohalike jaoks on nagu minu jaoks jõulud, siis hoiatati juba varakult- KÕIK tulevad viimasel minutil protseduure tegema. Ja seda “KÕIK” ma isegi täitsa usun, minule isiklikult jäi küll tunne, et meie kliinikust käis pool Bahreini läbi.
Okei, alguses ei saanud ma midagi aru, patsiente tuli nagu ikka, aga siis käis korraga mingi kaboom ja avastasin ennast 8 päeva järjest 14-tunniseid tööpäevi tegemas.
Ma tõesõna arvasin, et suren ära!
Kuna moslemid töötavad Ramadani ajal vaid 6h, siis oli tööjõukriis. Kus aga Eestlane suurt töörabamist ja vaeva näeb, sinna ta ka kampa hüppab, ega meid niisama lapsest saati õpetata, et “tee tööd, siis tuleb armastus” või “õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega” ja mis need teised jumalasõnad olid, mis meile väiksest peale sisse kodeeritakse, et ega muidu õnnistatud inimeseks saa kui end vigaseks ei tööta.
Kui varem jala pealt ära surin, kui 8-tunnise tööpäeva jooksul 8 patsienti vastu võtsin ja suureks päevaks loeti kui kokku 35 patsienti käis, siis … nädal enne Ramadani lõppu käis ainuüksi meie osakonnas igapäevaselt VÄHEMALT 168 inimest.
Kerge arvutus näitab, et 1 tunnis tuli hakkama saada 12 patsiendiga. Kui varem arvestasime 1 patsiendi jaoks 1h, siis nüüd… 5 minutit.
Kuidas teie suudaksite teha 1 tunnise protseduuri 5 minutiga, osakonna juht ukse taga koputamas, et ootelistis on juba 16 uut inimest.
See oli täiesti omamoodi kogemus- polnud vahet kas läksid varem tööle, et masinad valmis panna, või jäid pärast tööpäeva, et koristada- patsiente jagus ootesaali alati.
Lõpuks toodi meile masinaid juurde, sest ega rahast taha ju keegi ära öelda, aga mis nende masinatega peale hakata, kui nende kõrvale on ju tehnikut ka vaja.
Nii leidsin ma end pidevalt ringi jooksmas- kus osakonnas abi oli vaja, tuli seda ka teha. Parim päev oli u 3 päeva enne lõppu, avastasin, et iga naisterahva õnnis aeg kuus on mind üllatuslikult tabanud, noh, ma olen juba 29, kui üllatuslik see ikka enam olla saab, aga suures töötuhinas olin oma telefoniäpil unustanud silma peal hoida.
Hommikust peale ringi jooksnud, patsientide lakkamatu rida ukse taga- no ei ole võimalik end korrastama minna! Kui kell lõpuks 7ndat tundi näitas ja aru sain, et mul on vaja minna nüüd ja KOHE püksikatastroofi likvideerima, tuldi isegi wc-ukse taha koputama “Carolin… Sorry, ma olen ainult sõnumitooja… Aga… sul on 3 patsienti ootamas, nad on nõus protseduuri tegema AINULT sinuga, kas sa saad tulla”
Ja kõige kiiremal ajal otsustasid muidugi Bahreini kuulsused tulla end lille lööma, ilmselt jäetaks enne Ramadan siin maal pooleli, kui kuulsus minema saadetakse! Mis tähendas omakorda, et tavapatsiendid ootasid, ootelist venis, loe- patsiendid muutusid aina rohkem ja rohkem närviliseks, sest nende broneeritud aeg oli ammu möödas.
Minul isiklikult õnnestus võtta vastu patsient, kes oli 3h oodanud, tavaliselt jäid ooteaeg nii u 2h kanti.
Kui tavalisel päeval on patsient närviline kui peab ootama juba 5 minutit, siis kujutage ette neid järjekordi, 1h oodata polnud midagi.
Aga kuidas tulla 14h jutti toime pahaste patsientidega, sest ega nemad ju ei tea, et sina oled lihtsalt poosi sisse võtnud ja lased kätel käia, nemad ilmselt kahtlustasid, et meil ainult üks suur kohvipaus ja klats seal kabinetis käib.
Selle jaoks avastasin aga katse-eksitus meetodil hea nipi- nimelt jooksin ühel järjekordsel õhtul vastuvõttu uue patsiendi järele, hüüdsin “Maryam! Palun tulge minuga”, nägin kurja näoga Maryami enda poole põrnitsemas. “Mida see tähendama peab?” kuulsin pahameelest nõretavat küsimust, kavatsesin rõõmsalt silmi plaksutada “Kuidas palun, mis asi?”
“Ma olen siin juba KAKSKÜMMEND MINUTIT OODANUD” sisiseti minu suunas. Ja siis käis mul endal kuskil mingi klõps- ma teen mitmendat päeva tööd ilma igasuguse lõuna- või puhkepausita, proovin broneeringulistis püsida, MU PÜKSIS VALITSEB KAOS, ja siis tekib kellelgi probleem 20 minuti pärast.
Vaatasin Maryamile otsa “Teate mis! Teist seal paremat kätt ootab üks neiu tegelikult juba 45 minutit, kui te ei soovi minuga kaasa tulla, ei ole mul probleemi keegi teine võtta”.
Enne kui lausega lõpuni jõudsin, oli Maryam kabinetis, nägu meigist puhtaks pestud ja isegi rätik rinnale asetatud “Ei ei, pole vaja kedagi teist võtta, ma tulen hea meelega”
Ja nii ma tegema hakkasingi, nii kui uue patsiendi järele läksin, jooksin talle lihtsalt paanikaga sisse “Issand-jumal-ruttu-ruttu, teate, ma tulin kiiruga ainult teie järele, lähme ruttu ruttu, enne kui keegi teine mu vaba masina ära võtab”. Ma pole vist Araabia naisi oma uhketes rüüdes ja kontsadel varem nii kiirelt liikumas näinud. Ja ei mingit nurinat!
Ja kui patsiendil veel topeltprotseduurid olid- “Nii, Fatema, läheme Carbon Peeli ka, jah? See asub teises ruumis. Vaata, sina võta mask ja mina võtan su käekoti, eksole. Ma ei tahaks sind üldse kiirustada, aga me ei saa lasta kellelgi teisel sinna kabinetti enne meid jõuda, eksole. Siis pead sa uuesti tund aega oodata. Nii, et üks-kaks üks-kaks, tiimitöö” Ja siis me hiilisimegi salaja seinaääri pidi, kukerpalle ja tireleid tehes, ühest ruumist teise. Ei olnud enam ühegi araabia naise asi, kas mõni meesterahvas näeb teda kaetult või katmata- ega oma protseduurist saa ilma jääda!
Ja ega see mingi vale polnudki, puudu oli nii tõõjõust kui vabadest kabinettidest- kus aga vaba masinat või ruumi nägid, sinna sisse tuli rünnata, sõpru ei tuntud.
Hydrafaciali masinaid on kergem liigutada kui nt laserit, nii me siis jooksime ühest ruumist teise nagu pisikesed prussakad- kus aga valgus ja vaba tundus, sinna me end sisse seadsime.
Ma kaotasin 1 nädalaga 5 kg!! Juhataja tuli lõpus poolel teel koridoris vastu “Carolin, sa ei tohiks nii palju ka teha, sa kaotad liiga palju kaalu” Eks see ole tõesti üks kole asi, jah…
Aga tehtud saime!! Lõpuks terendas silme ees õnnis Ramadani lõpp, kuigi ega keegi täpselt ei teadnudki, millal Eid algab.
Eidi alguseks loetakse uue kuu sündi, nii, et teadjamehed jägivad neil päevil kõik pingsalt taeva suunas.
Bahrein ja paljud teised moslemiriigid juhinduvad Saudi Araabia otsusest- sellel aastal algas Eid Al-Fitr (paastulõpetamise püha) osade moslemite jaoks 4ndal ja osade jaoks 5ndal, sõltuvalt, kes enda jaoks õigeks pidas uue kuu sünni nägemist.
Eid on üks tore püha- koosneb see 3 päevast. Esimesel päeval ärgatakse vara hommikul (see aasta u 06.15) ja kogunetakse Eidi- palvuseks. Ja mis on väga tähtis- sellel päeval tuleb kanda AINULT uusi riideid.
Iga moslem kandis hoolt selle eest, et õigeks päevaks oleks olemas uus garderoob, alustades kingadest, lõpetades üleriietega. Loendamatul korral kuulsin enne protseduuriga alustamist “Olen niiii kaua oodanud, mul on vaja ju veel City Centre´isse ka jõuda (Bahreini populaarseim kaubanduskeskus).
Kui küsisin, et miks see nii olema peab, siis ega väga ei teatudki, kes arvas, et see on lihtsalt harjumus, kes uskus, et niimoodi minnakse uue ja värskena uude etappi.
Kui palvus tehtud, hakatakse läbi käima sugulasi ja naabreid, nagu meie jõuludel, kaasas pühadetoit.
Eidi üheks populaarsemaks toiduks on lammas riisiga, sümboliseerib see ka kristlastele tuttavat seika- Jumal palun Ibrahimil ohverdada oma poeg Isaaq, et too näitaks oma tugevust ning usku. Kui Ibrahim raskel südamelt seda tegema hakkab, astub Jumal aga vahele, näeb, et mees oleks selleks ohverduseks valmis olnud, ning saadab ohvrianniks hoopis lamba.
(Ja kui maitsvalt nad lambaroogi siin teha oskavad!)
Eidi teised päevad on lõbustusteks, minnakse sõpradega kaubanduskeskustesse (jah, see on siin täitsa omaette tegevus. Nagu Eestis omal ajal Viru tsill) või kinno, nauditakse söömist.
Mina kavatsesin neil päevil kohe täitsa rahulikult võtta, sain küll paar kutset Eidi koos perekondadega tähistada, aga kuna moslemid on väga viisakad, siis tekkis pisut kahtlus, et äkki arvatakse, et tunnen end muidu üksikuna. Kuna tegemist on siiski perekonnapühaga, siis otsustasin koju jääda, küll järgmine aasta jälle võimalus, oleksin end ilmselt ka natukene ebakindlalt suurte perekondade seas tundnud.
Nagu ka Ramadani ajal, teevad moslemid ka Eidi ajal palju heategevust- valmistatakse toitu vaestele, annetatakse raha, et ka nemad endale uued riided saaksid osta. Üldiselt ollakse Eidi esimese päeva lõpuks väga väsinud- hommikul vara kogunetakse palveks, siis kohtutakse perega, kuskil seal vahel veel vaestele toit valmistada ja viia.
Kui Eestis ja Hispaanias oli jõuludel kombeks kinke teha, siis moslemid annavad Eidi ajal pigem raha, ja me ei räägi siin üldse mitte suurtest rahadest- Summad varieeruvad mõnesajast fillsist (euro mõistes sent) kuni 1 dinaarini (1 BD on 2.3 EUR). Täiskasvanud kurdavad naljatlemisi, et väiksena sai ikka rohkem, eriti vanavanematelt, aga suurena ei taha keegi enam anda. Eriti huvitav on see, et kui keegi sulle raha annab, siis sina ei saa talle enam anda, sest… ei ole ju mõtet sama pooledinaarist edasi-tagasi vahetada.
Sain minagi oma elu esimese Eidi raha! Täpselt 500 Fillsi. Ilusasti öökapile poetatud, andjal nägu nalja täis “Hea töö eest”. 500 Fillsi eest saaksin ma…
1. 2 korda bussiga sõita
2. Kebabi (kohalike nimedega malgoom või shawarma )
3. ammm…. nätsu?
Ja nii need 3 vaba päeva möödusid! Harjumatu on tulla tagasi igapäevaellu, tagasi hullumeelsesse liiklusesse- Ramadani ajal oli paastulõpetamise palve ( Bahreinis u 18.30), ehk päikeseloojandu paiku, tänavad ja teed täiesti inimtühjad.
Aga egas midagi-  et meil siin Bahreinis ikka igav ei hakkaks, on olemas 2 erinevat Eidi- Eid al fitr ning Eid al adha. Viimane neist toimub augustis ja kujutage ette, ma olin eelmine aasta teise Eidi ajal juba siin! Sõime Nawaliga Eidilõunat ja … ahh, aeg lendab!! Toona olin veendunud, et jään Bahreini vaid 2 nädalaks ja seejärel ootab mind KOLMEKS KUUD Kuveit ning siis tagasi Barcelonasse, ei teadnud ma midagi ei Ramadanist ega Eidist.
Ah seda elu ja saatust, naljakas kohe mõelda, kus nt aasta pärast omadega olla võin.
Seniks kirjutamiseni!!
( Ennetavalt mainin, et kõik kirjapandu põhineb tugevalt mu enda isiklikel kogemustel ning uurimustel tuttavate ning patsientide käest. Kombed ning kellajad-kuupäevad, isegi toidud ning nende nimetused võivad piirkonniti ning moslemiriigiti erineda.)
62029719_1262265540605676_7161777847760060416_n.jpg
( Pärast töömaratoni tegime korrus allpool elava kolleegiga uhked hommikusöögiplaanid, reaalsus oli midagi midagi muud…)

61959439_431890374209167_7740840332337610752_n.jpg
( Minu esimene Eidi-raha. Nüüd läheb laristamiseks!)

62644065_303864440554449_23251423932186624_n.jpg
( Kui Kvetaga lõpuks välja saime, oli käes juba hiline lõunaaeg )

62217313_453942012050720_81941967348432896_n.jpg
( Vot just nii kõrvuni mu suunurgad olidki, kui aru sain, et Ramadan läbi ja saab jälle peikadesse tsillida ja neid õhtusööke välja pressida )

( Teel City Centre kaubanduskeskusesse, ega mina siis ainuke saa olla, kellel vanad kaltsud seljas. Köh, shoppamiseks leiab vabanduse alati.)

62489174_666475857107927_5534575607305732096_n.jpg
( Rõõmsad näod- enam ei pea hommikul vara ärkama, enam ei oota keegi 3ndat tundi vastuvõtus… Kellaaeg ei oma enam tähtsust.)

Ramadanist!

Kätte on jõudnud kõigi moslemite jaoks üks tähtsamaid aegu aastas- Ramadan.
Eestis elades ei teadnud ma sellest mitte midagi, kui kuskilt midagi kõrvu jäi, siis mitte väga positiivset.
Barcelonas elades kohtasin võrreldes Eestiga muidugi rohkem erinevaid rahvuseid ja sain teada rohkem ka Ramadanist, aga kuna lähemalt kokku ei pidanud puutuma, jäid teadmised siiski pinnapealseks- “Ah, mingi nälgimisaeg, kõik on pahurad ja nälginud, ei söö terve kuu aja jooksul. Mingit raha peavad ka vaestele andma. Imelikud” mõtlesin omaette.
Okei, ühe korra paar aastat tagasi, austuseks oma Maroko sõbra vastu, lubasin temaga 1 päeva Hispaanias kaasa paastuda, lõppes see sellega, et oleksin keset kõige kuumemat suvepäeva Barcelonas La Ramblal ära minestanud. Selleks ajaks olin paastumist katsetanud vaid paar tundi, nõrk on see inimhing- nõrk!
Rohkem inimkatseid enda peal teha ma ei kavatsenud. Aga oi, saatus kõkutas ilmselt just sel momendil pihku ja mõtles- no davai, selle pliksi saadame siis moslemiriiki, vaatame, kuidas ta seal hakkama saab.
Juba aasta algusest on teised mitte-kohalikud mu ümber sosistanud “Carolin, Ramadan on tulekul, kas sa oled valmis?” ja kui siis tunnistan, et pole varem Ramadani tähistavas riigis elanud, on kõigil silmad suureks läinud, kähisetud midagi toonil “Vaene laps, appi…” ja räägitud hirmujutte naisest, kes Ramadani ajal tänaval teadmatusest nätsu näris ja kohalikele vahele jäi ning kuidas seda naist pärast seda enam nähtud pole…
Kuna Ramadani algus pole kunagi 100% kindel, vaid tuleb vaadata taevast kuu järgi, algas Ramadan see aasta 6ndal Mail, tänaseks on 20. ja minu senised kogemused- Ma ei saa eriti arugi, et midagi teisiti oleks.
Kliinikus on elu sama, küll selle vahega, et moslemid töötavad 8h asemel 6h, mina patune kristlane 8h (vähemalt selleks mind mingil seletamatul moel peetakse, ma igaks juhuks ei hakka selgitama ka, et “Meil Eestis on au sees paganlus ja taarausk”, see viimane eriti kuu lõpus taaraautomaadi ees.. Iga kord kui kohalikele metsahaldjatest ja riitusekivist rääkima hakkan, lähevad nende silmad suuremaks kui tõllarattad.)
Muidugi on palutud meil viisakusest kohalike vastu rasvast burksi suurte röhitsuste saatel nende ees mitte süüa ja kulinal vett löristada siiski ka pigem kuskil varjatult kabinetis või köögis.
Kliinikust meid söömise tõttu muidugi karjatuste saatel käeraudades minema vast ei veetaks, tänaval aga see vastu võib siiski tekkida probleeme, isegi nätsunärimine on tabu. Ma ise pean muidugi halba hingeõhku suuremaks jumalateotuseks, aga kes olen mina millelegi vastu vaidlema…
Nüüdseks  olen enda jaoks aga Ramadani tõelise olemuse lõpuks arusaadavaks teinud, otsustasin seda jagada ka kõigi teiega, sest kui olla aus, on see üks igati tore ja rõõmus aeg!
Ramadan sümboliseerib moslemile midagi püha, nad tõestavad sellega Allahile oma jõudu olla tugev oma mõtlemises ning usus.
Iga kohalik, kellega olen sellel teemal rääkinud, naudib Ramadani, neile annab paastudes jõudu teadmine, et nad on selles olukorras kõik koos.
See, et moslemid end terve Ramadani aja näljutavad, ei ole tõsi. Kui aus olla, siis on see aeg üks suur sööming ja toidu nautimine!
Toidust ja veest hoiduvad moslemid vaid päikesetõusust päikeseloojanguni, neid aegu tähistavad palvetamised.
Kuna igas riigis, sõltuvalt asukohale, on päikese väljas olek erinev, on ka paastumisaeg riigiti pisut erinev.
Esimest toidukorda (mis Ramadani ajal toimub päikeseloojangu aegu) nimetatakse Fatoor või Eftaar (araabia keeles hommikusöök). Sõltuvalt inimesest süüakse kas midagi väga kerget või ei sööda üldse ning minnakse palvele.
Pärast palvet algab… da daram daaaa- sööming! Ja kui ma ütlen sööming, SIIS MA MÕTLEN SÖÖMING. Restoranides on eraldi buffelauad kaetud, igal pool näeb silte, kuidas kõik just nende söögikohta “Eftaari”peaksid minema nautima.
Teiseks toidukorraks Ramadani ajal on Suhoor- eine enne päikesetõusu ning hommikupalvet, see peaks võetud olema umbes enne 3.30-4.00. Selleks ajaks tuleb juua ära ka päevaks vajaminev veekogus, sest kuni õhtuni midagi tarbida ei tohi.
Mis minule suure üllatusena Bahreini kolides tuli- Moslemid on ühed suured naljaninad, kui nende esmakohtumise kõrkusest üle saada, on neil naljategemine üks suur hobi. Kohe päris tõsiselt! Kes vähegi mu Facebookil silma peal hoiab, on seda kindlasti juba mu postitustest märganud.
Moslemid oskavad hästi nalja teha ka enda üle, saadetakse üksteisele Ramadani ajal toidupilte, nt kui mõni sõber elab riigis kus päikeseloojang hiljem algab, ja tögatakse teinetest a la “Näed, mina juba naudin, sulle head ootamist” või tehakse nalju enda kulul, kui keegi Suhoori-söögiaja maha on maganud (sõna otseses mõttes, sest toimub see ju hommikul vara), sest siis ootab ees pikk päev ilma igasuguse toiduta. Või tehakse pilte, kes viimasel minutil kiiremini veepudeli lõpuni jaksab juua. Nalja saab alati!
Kuna Ramadani ajal on suur rõhk teistele hea tegemisel ja aitamisel, kutsus juba esimesel õhtul külla mind mu kolleeg, mind tutvustati perele ning juhatati kööki- laud oli kaetud nii isuäratavate hõrgutistega!
Kuna tütarlapsed, kellel on parasjagu menstruatsioon, ei pea paastuma (see eest aga peavad tegema vahele jäänud paastupäevad hiljem järele) ja mina olen niisama üks mitte-palvetav inimhing, istusime meie kolleegiga juba tükk aega enne teisi laua taga ja lasime heal aga maitsta.
Meiega istusid lauda ka kolleegi vennad, kõige noorem (u 10) oli aga palvetamise enne söömist ära unustanud. Isa ja vanemad vennad noomisid nooremat ja suunasid ta palvele, enne lauda istuda ei tohi.
Ramadani aegu on igal perel omad traditsioonilised toidud mida pakutakse, eriti meeldivad inimestele kevadrullid ning sambosa (kolmnurkne krõbe snäkk täidisega).
Joogina on vähemalt Bahreinis väga populaarne jook nimega Vimto, mina polnud sellest varem midagi kuulnud, maitselt marjalimonaad.
Magustoiduks sõime “luiqamat”, minu jaoks krõbeda kohupiimapalli sarnased pallikesed, serveeritakse meega (nagu kõiki teisi magustoite siinsetes riikides)
Pärast söömist sättisime end kolleegiga ilusaks ning läksime linna sõpradega kohtuma, rohkem traditsioonilised pered külastavad üksteist ning loevad üheskoos Koraani.
Bahrein on võrreldes teiste ümbritsevate riikidega üsna avatud, kuid siingi on paastuajal suletud kõik asutused kus alkoholi pakutakse, erandiks vaid mõned hotellid.
Kohvikus sõpradega kohtudes tuli meie juurde lähedal istuv meesterahvas ning pakkus … süüa! Naine olevat kodus mehele kaasa pakkinud, isegi Araabia kohvi ilmus kotist kannuga välja ning “ei söögile” ei ole Ramadani ajal aksepteeritav vastus.
Kohalike jaoks vahetavadki sellel ajal öö päevaga kohad ning öösel toimuvad koosistumised, koossöömised ning üleval ollakse varaste hommikutundideni. Inimesed jagavad toitu kõigiga, kes vähegi läheduses peaks olema.
KÕIK, keda tean, kurdavad, et Ramadani ajal võetakse kilosid juurde ja kerkitakse nagu saiad Hispaania pagaripoodides kell 4 hommikul.
Eriti pannakse rõhku Ramadani ajal heategevusele- juba varakult pannakse kokku liste vaestele toidupakkide varumisel (hakkan vist taipama, miks kolleeg mind külla kutsus), inimesed kes ühel või teisel põhjusel (nt haigus) peavad paastumisse Ramadani ajal mõneks päevaks peatama, saavad paastumata päevad heastada ka vaestele toidu ostmise või raha andmisega.
Näiteks selgitas üks mu patient, et tal on haigus, mille tulemusel ta ei tunne ei nälga ega seda kui kõht täis on. Mis on aga ohtlik, sest kui nälg ei meenu, hakkab magu iseennast sööma. Seetõttu ei tohi too naine paastuda, see on tal arstide poole keelatud. Aga, et ennast jumala silmis siiski tõestada, tuleb tal heategu kuidagi muud moodi lunastada.
Tema valikuks osutus mõne kurvemal järjel oleva perekonna aitamine- kohalik noor Bahreini tüdruk, kes on autismitunnustega invaliid- saab liikuda vaid ratastooli abil.
Taks, mis tuleks paastumata päeva eest maksta, on umbes 1.5 kuni 2 dinaari. Ehk siis kuu lõikes tuleks tal maksta tütarlapsele toiduraha u 50 dinaari, tema otsustas aga anda 100. Lisaks pani patsient mulle südamele, et paastumine on ilus aeg ning ta oleks väga õnnelik,kui saaks kõigi teistega selles ühineda.
Samamoodi kolleegi juures õhtusöögil olles avastasin, et mul pole väljaminekuks piisavalt viisakaid riideid- kiiruga tulles oli seljas vaid töö uniform. Kolleeg leidis, et probleemi pole, otsis kapist mulle riided ning ehtelaekast isegi ehted ning olin ülelinna tehtud preili, ehmatus saabus aga järgmisel päeval, kui kolleeg ütles, et neid asju ta tagasi ei soovi, need on nüüd minu. Proovisin küll alguses vastu vaielda, aga sain aru, et sellega ma ainult solvaksin oma sõbrannat ning selline on lihtsalt nende traditsioon. Kahtlustan ka pisut, et kellegi teise kantud ehteid ei sobiks neil enam kanda… Pole hullu, järgmine kord kingin vastu midagi ilusat juba mina,
Mille peale ma varem aga ei tulnud, on fakt, et Ramadani ajal on lisaks toidule keelatud ka kõik muu, mis paastujate kehasse võiks sattuda ning paastumist rikkuda. Sealhulgas ravimite võtmine ning kosmeetilised protseduurid.
Inimesed, kes peavad tervise tõttu ravimeid võtma, proovivad sellest Ramadani ajal hoiduda või lunastavad need päevad jällegi vaestele toidu ostmise või muu võimaliku heateoga (Näiteks vanemad inimesed või haiged, kes ei tohi ravimeid võtmata jätta).
Kliinikus olen aru saanud, et paljud patsiendid eelistavad süste sisaldavaid protseduure teha pärast päikeseloojandut. Paljud kardavad, et süstid mõjutavad nende paastu ning keeldutakse näohoolduses midagi huuldele asetamisest. Samuti ei saa patsiendid valusamaid protseduure tehes vastu võtta pakutud tablett-valuvaigistit.
Seetõttu on muutunud ka tööl käimise kellaaeg, poed ja kliinikud on avatud hommikul mõneks tunniks ning siis valdavalt pärast päikeseloojandut kuni hiliste tundideni.
Nt minu töökoht on avatud 10-01ni, pühapäeval pean hambaarstile kell 23.30 minema. Kas oleks seda kunagi osanud arvata?
Ilmselt viskan hambaarsti toolile pikali, ajan suu laiali ja norisen magada “Äh, eks togi mind üles kui lõpetanud oled, pühi suu ka puhtaks”
Nagu ennem juba mainisin, siis tööjuures eriti aru ei ole saada, et midagi teisiti oleks. Moslemid on ikka samasugused, keegi ei ole pahur, keegi ei maga kuskil energia puudusest.
Kui keegi mitte-moslem kogemata veepudeli välja võtab, siis minnakse kas teise ruumi või vaadatakse mujale. Kuigi mitte-mosmelid saavad üldiselt siiski kõik aru, et meie oleme need, kes Ramadani ajal kohalike peavad austama- lõunale minnakse vaikselt, süüakse ja tullakse tagasi, keegi kõva häälega ei aruta, mida tänaseks kaasa võeti.
Bahreinis algab Eftaar umbes 18.30 paiku, mis polegi nii pikk aeg, Hispaanias on selleks kellaajaks minu teada 21.
Kella 18 paiku võib moslemeid näha juba pisut kannatamatult ringi liikumas, käiakse saali söömiseks ette valmistamas- kõik on kaasa võtnud midagi enda valmistatut.
See kogus toitu, mis Ramadani ajal lauale pannakse- sellega võib väiksema sõjaväe ära toita, ning toidupakkumisega kitsi ei olda- kõik kutsutakse lauda ning kõigiga jagatakse. Kui pärast söömise algust ringi liikuda, ulatuvad sinuni iga nurga tagant käed kandikute ning datlitega.
Täna avanes mulle eriti armas vaatepilt- 2 naist olid Saudi Araabiast kliinikusse sõitnud, kuna nende protseduurini oli 2 tundi aega, panid need vahvad naised vaiba põrandale, otsisid disainerkäekottidest kannu araabia kohviga ning karbi datlitega ning hakkasid hoopis pikniku pidama- keset kliiniku. Ja ega nad kadedad neiud olnud, jäin neile kabinettide vahel askeldades vahele ja lõpetasin koos nendega vaibal- pole siin midagi, et Ramadani ajal datlile “ei” ütled.
Muide! Lisaks toidust hoidumisele on keelatud ka palju muid asju- Nt ei tohi minna randa ega basseini ujuma, ei tohi mõelda halbu mõtteid ega teistele halba soovida, ei tohi valetada. Ja kuidas selle seksi-asjaga siis ikkagi Ramadani ajal on??
Selle jaoks läheme ajas natukene tagasi, nii u nädal enne Ramadani algust tuldi meile kliinikusse uusi masinaid näitama, aga selle jaoks oli vaja modelle, kelle peal neid näidata. No problemo, Carinyo! Modellid leitud. Peaaegu. Naine, kellele vagina thightening protseduuri pakkusime ning seal juures selgitasime, et palun abikaasaga 5 päeva vahekorda mitte astuda, muutus korraga väga ärevaks, nimelt võttis mees Ramadaniks ettevalmistumist väga kohusetundlikult ning naine, vaeseke, ei saanud ööd ega päevad mehest eemale…
Aga tõde on see, et nagu toiduga, on ka seksiga- kui päike loojub, laske aga käia. Kohalikud naeravad ikka, et nonäed, nende mõne tunni jooksul tuleb nii palju asju ära teha, kodus muud moodi ei saagi kui saiake ühes käes, araabia kohvi teises ning saiapuru vahel kamandatakse naist juba riideid lahti nööpima. Kuhugi peab veel väike uinakki ära mahtuma… Pole siis ime, et mõni päikesetõusu maha magab.
Kokkuvõtvalt on need 2 nädalat Ramadani minu jaoks üks tore aeg olnud, kui nüüd see nuumamine ükskord ära lõppeks, mul on vaja siin ikkagi inimeseks saada. Vaatame, mida järgnevad 2 nädalat endaga toob. Vaikselt valmistume juba nn Moslemite “jõuludeks”- “Eid”iks. Kindlasti kirjutan lähemalt ka sellest toredast pühast. Seniks tsau-pakkaa

60544561_644479832624018_848444306556452864_n.jpg
(Näiteid Ramadani-toidust. Leib puljongis on 1 traditsioonilisi toite. Lisaks ei puudu laualt kunagi kevadrullid )
60734630_3203492933009793_4439816305008181248_n.jpg
( Meie siin, niisama, salaja söögitoa hämaruses toitu ahnitsemas, vaene kolleegi noorem vend nukralt just aru saades, et tal on palve lugemata jäänud ja ilmselt söövad need kaks tüütut vurhvat enne kõik kevadrullid ära, kui tema oma kohale jõuab)
60544804_2158599810854648_7830491568413868032_n.jpg

( Vasakul Ramadani popim jook Vimto ning paremal kogu aja lemmik- lemon mint, pole olemas mõnusamat jahutavat jooki!)
60762048_462226741199058_8307634899964133376_n.jpg
( Kõht täis söödetud, riided selga saadud, isegi ehted kaelas, no mis nüüd viga, nägu naeru täis, linnavahele paarutada. Ei tea, kellele end homme külla pressida… )

Kuidas ma vägivaldsete kurjategijate aka juuksurite meelevalda sattusin

Unustage ära kõik kõige seksikamad influencerid, või, okei, ärge unustage, minge parem küsige neilt, KUST PAGANAMAS KORRALIKU JUUKSELÕIKUST SAAB! Isegi kui mul ennem oli ehk pisuke lootus saada üheks neist moe-influenseriteks, siis lõigati nulli (sõna otseses mõttes) kõik minu võimalused.
Ühesõnaga, juttu tuleb Bahreini juuksuritest! “Ah, mida see Carolin jamab, enam pole millestki muust kirjutada, hakkab pastakast mingeid ilunõuandeid välja imema vä? Endal pole stiili ollagi”
No, okei, pole hullu, kui ei ole, siis ei ole, mida mul aga on, on magnet igasugustele sekeldustele ja “No ei saaaaa jälle olla” olukordadele.
Käsi püsti, kes mäletab mu esimest juuksurit? Seda, kes enda juurde juukseid kutsus värvima ja siis “Sa võid ju ööseks siia ka jääda…” arvas sobivat pakkuda. Ma viisaka neiuna siiski keeldusin ja lasin end koju tagasi viia, blokkisin igaks juhuks whatsis ka ära, pole rohkem temast midagi kuulnud, nagu aru sain, on ta vist Bahreinist nüüdseks ära kolinud. Ega see äri väga hästi tõesti lähe, kui iga klienti enda juurde jääma meelitada… JA TA OLI NII KINDLALT GEI, NOH! Trust noone!
Järgmisena läksin kolleegi sõbranna juurde Filipiini salongi- esiteks tegin Keratiini, tulemus oli ilus, aga see, kuidas ta juukseid kõrvetas- eka, see polnud ilus. Teisel korral palusin pisut otsi trimmida ja ta lõikas mulle külgedele ebamäärased kaks salku, lihtsalt sik-sak, külje peal arusaamatud ülejäänud juustest lühemad salgud.
Egas midagi, tuli uus leida… Kodu kõrval avati just uus salong, ustel ja akendel ilusad sildid ilusate avamis-allahindlustega, egas midagi, läksin vaatama.
Tegin ukse lahti, tagaruumist tuli välja sõbralik naine, selgitasin, et ega ma midagi väga soovigi, ainult tukka trimmida, paluti istet võtta.
Selgitasin, mis soov on- sirge tukk ja kulmudeni. Juuksur noogutas.
Enne kui arugi sain, kahmas juuksur tuka pihku ja “sahhhhh” ühe raksakaga maha. Konkreetselt… maha. Kõik. Khalas! Finito! Ja esta!
Samal ajal avanes uks ja sisse astus naine, kes väga kurjaks muutus “Miks sa minu salongis klientidel juukseid lõikad!?”
“Eeeh? Oot, kes on see naine ja kui tema salong, siis kes praegu minu juukseid lõikab?” Mõtlesin suure ahastusega omaette.
Mängu astus salongi õige juuksur, sest tuli välja, et teine naine oli lihtsalt salongi koristaja, võttis mu tuka ja proovis seda harja ning fööni abil kuidagi paika koolutada, andis aga üsna ruttu alla, pööras minu poole, pani käe õlale ja tunnistas “Mul on väga kahju, ma tõesti ei saa midagi teha enam, kui ma rohkem lõikan, on asi veel hullem… Maksta ei ole vaja”
Lahkusin salongist shokis, ukselt kuulsin veel mu juukseid lõiganud naist mulle järele hüüdmas “Head õhtut, Madam, ilus, eks. Ja tulete siis täna veel maniküüri/pediküüri, jah?”
Ma ei vastanud mitte midagi, ei hakanud kellegi peale karjuma, läksin lihtsalt koju. Mul oli just siis külas keegi tähtis inimene, ja ma oleksin olnud nõus kole olema igal teisel ajal, mitte just siis!!
Peiks tuli muidugi külla, shokolaadikarp näpus, ilmselt hammustas terve õhtu põske, et mitte naerma (või nutma) hakata. Vaatas terve õhtu pingsalt televiisori- või seina suunas, kramplikult mu pead silitades, ilmselt suure musitamise ajaks pigistas silmad kinni ja luges mõttes jumalasõna nign veenas iseennast “Isamaa ja perekonna au nimel”.
58680922_346594755895664_7219807052112068608_n
(Mina, 1 õhtu enne saatusliku salongi külastust, siiras ja süütu, ilma teadmiseta, et vähem kui 24h hiljem muutub mu elu kapitaalselt ja ma pole enam kunagi see sama, kes ma olin varem… “Sisesta sentimentaalne muusikapala”)

59039504_2668487689845280_7180497282331049984_n
( Salongist koju saabudes, ikka veel eituses elades, arusaamata, mis minuga just juhtunud on… “Sisesta veel dramaatilisem muusikapala”)

58939906_2248209052110724_3400524903315668992_n
( Pärast esimest juuksepesu, kui kohale jõudis fakt, et lapsepõlv on läbi ja mu elu (juuksed) ei saa enam kunagi olema sellised, nagu nad olid varem… Köh, ja et mul on aega täpselt 15 minutit, et uus tukk kasvatada, sest peika on autoga teel)
59614582_808106126217730_3414733118987304960_n
( Esimene päev tööl. Kolleegid jäid möödudes seisma ja sosistama, juhataja tuli rääkima ja andis viisakalt mõista, et töötades kliinikus, mida külastab muuseas ka kuningapere, on töötajate välimus siiski väga tähtis. Paar kuud hiljem tunnistasid mitmed kolleegid, et nad olid kindlalt veendunud, et lõikasin kodus oma juukseid ise ning nad ei julgenud tulla mult küsima, miks ma seda teen, salongides pole ju nii kallid hinnad ja kas mul raha siis tõesti pole. Noh, salongist just ma sellise soengu saingi. Ei, mis, vähemalt Microbladingu neiu Cristiane leidis, et ma näen siiski väga Scandinavian Lesbian influencer välja)

57331331_1162518193928960_8809452462147633152_n (1)
(Nädal hiljem tuli õhtupimeduse varjus sõbranna sünnipäevale hiilida…)

58793285_610501089362228_7405938419186008064_n
( Tööjuures hakkasin juukseid kramplikult ühele küljele kammima…)

57471953_995351617323028_951319338915201024_n
( … Või klambriga üles panema. Ps. Lasin sünnimärgi eemaldada samal ajal )
58886977_2261707357492970_1239922415148990464_n.jpg
( … Või võrk peas magamist teesklemas, ehee, ei näe tukka, eiii näe. Ega mind tööd tegemas. Mohsin, ära loe. )

59299154_887365451612493_761608838154551296_n
(Mina, loetlematud kuud hiljem, lootusekiir südames, et minust võib veel inimene saada. Varsti)

Noh, ja nii see tukakene aga kasvas, 4 KUUD KASVATASIN TEDA välja, kuni ühel päeval sügavalt sisse-välja hingasin, ja otsustasin uuesti juuksurisse minna. Sõbranna tuli kätt hoidma, et ma enne sisse astumist ära ei jookseks ega pikali maha ei minestaks. “Sa saad sellega hakkama, me oleme sellest sinuga rääkinud, mineviku varjud ei saa meid igavesti jälitama jääda, sa oled tugev ja imeline naine, Carolin. Hinga, hinga, täpselt nagu me kodus harjutasime” veenas mind Kveta. Rahustid hingeall, avasin värisevail käel salongiukse. “Kas … Kas … Kas te siin… juukseid ka …… LÕIKATE” pahvatasin väriseval häälel.
“Madam, kuidas palun, ma ei kuule teid” küsis juuksur.
Ma oleksin pidanud tol hetkel kohe aru saama, et tegu oma juuksurigängi maffiooside liikmega ning salongist pagema, aga ei, naiivne nagu ma juba siin elus ükskord olen, jäin ma siiski sinna ja istusin tooli. See mis seal juhtus, pole enam väga kindel, kõik on hägune, silme ees lendlesid käärid ja lõigatud juuksed. Kui kodus meelemärkusele tulin, ootas mind peeglist selline vaatepilt…
58680898_1142034852634445_7217540576395132928_n
(Hakkan kahtlustama, et Araabia riigis tähendab “Sirge ühtlane kulmudeni tukk” midagi muud, kui ta minu jaoks siiani tähendanud on. Lisaks on mu poolde selga ulatuvad juuksed nüüdseks ainult vaevu üle õla)

59295135_357305058239234_1775259744651444224_n.jpg
( Rinnahoidja väel rohkem pilte ei sobinud teha, ajasin riided selga, panin tuka klambritega kinni ja volaa- mina siin niisama maniakaalselt naermas ja iseendale aru andmas, et ma ei saa ilmselt kunagi normaalset juukselõikust, parem unustada lapsepõlv ja eluga edasi liikuda… Ja vb psühholoogilt abi otsida, et juuksurikartusest üle saada)

Aga ei, ausalt, kui keegi teab normaalselt juuksurit, siis HALP ME PLZZZZZZZ

Ühistransport siinpool kõrbe

Esimese asjana kui eelmine aasta pakkumise Lähis-Idasse kolida sain, hakkasin kiirelt erinevatest allikatest infot koguma. Youtubest avastasin ühe inglise noormehe kes nii Kuveidis kui Dubais õpetajana on töötanud, palju videosid tal küll polnud, aga abiks seegi.
Mis mind aga algusest peale kõige rohkem hirmutas, oli siinne ühistransport. Või õigemini- selle puudumine.
Nägin õudusega videosid Kuveidi jumalast hüljatud bussipeatustest, kuskil maha jäetud silla all, buss sõidab kohale siis kui ise õigeks arvab. Kohalikud ühistransporti ei tunnista, neil on kõigil auto… või kümme.
Nii, et kui bussi näed tulemas ja soov peale saada on- oma kiireid jalgu.
Buss peatuses ei pidavat peatuma, ainult pisut aeglustuma, nii et sinna pidi peale hüppama.
Kuveidi bussiliiklust ma järele proovida ei jõudnudki- minu kasutuses oli auto koos juhiga, kes lugenud on, siis see sama auto/minivan, mille istmetest hiirt kartsin oma kaunist tagumikku näksavat.
Kui Bahreini jõudsin, oli mul jällegi selge- ilma autojuhita ei tee siin riigis miskit. Esiteks on liiga kuum, et väljas aega veeta, ning teiseks on sõiduteed suhteliselt ületamatud.
Foorid ja zebrad on vaid üksikutes kohtades ja teisele poole teed saamiseks võetakse lihtsalt hoogu, lüüakse risti ette ning joostakse.
Minul see üle tee jooksmine hästi välja ei tule, esiteks on lapsest saati õpetatud, et nii võib jala pealt surma saada, teiseks kardan ma neid kiireid mööda vuhiseivaid autosid- autojadal pole hetkekski lõppu ning kihutamine on siin jumalast. Päevas näeb mitmel korral uudiseid palmi vastu või aedikusse sõitnud mahakandmisele kuuluvatest hummeritest.
Nii, et Bahreini kolides kasutasin esimene kuu hotelli transfeeri ning hiljem otsis Mohsin mulle Filipiinost autojuhi, kellele maksin 25BD ja kes mind iga päev tööle ning koju sõidutas. Vahel toidupoodi jäätisele järele ka.
Olete ilmselt ka ise kuulnud, et liigselt ei tasu uhkustada ega reklaamida oma head juuksurit või mõnda muud tehnikut, muidu võib juhtuda, et neil teie jaoks enam aega pole. Noh, mina olen kuulnud küll, aga ega õigel ajal meelde ju tule.
Käisin ja rõõmustasin kõigile kui super ja asjalik kohusteundlik autojuht mul ikkagi on, mille tulemusel kõik just seda juhti endale ka soovisid. Autojuht ei maganud lõpuks enam ei ööl ega päeval, sai klientide rohkusest nii suured rahad kokku, et avas naisega restorani ning lõpetas autojuhina töötamise. Tsau-pakaa tsutsu-frei, Carolin-tuleb leida uus.
Noh, mis seal siis ikka, kuulasin maad nii siit kui sealt, Filipiinot mul leida ei õnnestunud, see vastu sain pakkumise kahelt India mehelt.
Kui päris aus olla, siis selle rahvuse meestega tundub mulle juba ammu, et peab pisut ettevaatlik olema, mul on Uberist taksot tellides vaid paaril korral probleeme olnud, igal korral just India juhtidega. Näiteks on püütud varjata ekraani, et ma õiget summat ei näeks, siis on öeldud, et neil pole vahetusraha tagasi anda ning parim nali oli juhilt, kes püüdis mulle väita, et 5BD on Bahreinis sama väärtusega, mis 2BD (arve oli 1.800BD), et andku ma aga 5 ja asi korras.
Ja minu arvamus kinnistus veelgi- 1 juhtidest pakkus, et võib vabalt minu juhiks hakata, 70BD ja asi korras. Tuletan meelde, et kütus voolab siin kraanidest ja on odavam kui vesi ning Bahrein on nii pisike saar, et ühest otsast teise saab 40 minutiga, mu kolleeg sõidab teisest Bahreini äärest ja maksab 40 BD. Ja mu kodu asub 1.5 km kaugusel töökohast!
70BD oleksin ma nõus maksma, kui kohale viiakse Mustangis ja hommikusöök on hinna sees, ütlesin seda ka autojuhile, rohkem ühendust minuga ei võetud.
Teine pakkumine oli 50BD, keeldusin viisakalt.
Mõnda aega käisin tööl taksoga, üks ots 1.8BD, küsisin taksojuhi käest, et kas tema teab mõnda tuttavat, kes saaks mind iga päev sõidutada, et taksoga läheb pisut kalliks. Taksojuht lõi särama- muidugi teab, tema ise! Mul hea meel, äkki saab kokkuleppele, et kui palju siis. “Noh, madam, vaadake, praegu on teie arve 1.8 BD eks, aga ma teeks teile hea hinnaga, ei pea siin münte lugema hakkama, teie maksate mulle 1 otsa eest 2BD, päevas 4BD ja siis ma sõidutan teid”
… Ja mina arvasin, et minul on matemaatikaga probleeme. Oh well…
Lõpuks sai mulle selgeks, et nii toredat autojuhti, nagu mu eelmine oli, ma ei leiagi.
Lõin Google Mapsi lahti ja otsustasin, et kui ilm vähegi lubab, hakkan jalutama, tol hetkel olid kraadid täpselt nii madalad (u 27 kanti), et kannatab pool tundi ikka jalutada, kui ainult need foorid üles leiaks.
Minu üllatus oli aga suur, kui märkasin, et bussiga peaks tööle saama vaid 7 MINUTIGA, peatus on täpselt kodu juures ning töökoha ees ning sõidab mitu erinevat varianti. JA BUSSIPILETI HIND VAID 300 FILLSI (meie mõistes senti. 1000 fillsi võrdub 1 Bahreini Dinaar).
Ja nüüd olengi pigem jalutanud või bussiga liigelnud. Ja ma olen nii rahul!
Bussipeatus on kenasti nähtaval, saab istuda ja päikese eest varjus olla, bussid on uued ja puhtad, isegi tasuta wifi on bussis olemas. Bussijuhile tuleb 300 Fillsi anda 1 sõidu eest ning vastu saab pileti. Võimalus on soetada ka plastikkaart, millega eestlastele tuttavalt transporti sisenedes vastava aparaadi vastu nn viibelda saab, sellele kaardile tuleb raha laadida ning sellisel juhul on 1 pilet 250Fillsi.
Bussis on omad reeglid, näiteks valju muusikat ei tohi kuulata ning naised istuvad bussi eesotsas ning mehed taga. Millegi pärast kipuvad mehed küll jala pealt ära nõrkema ja istuvad ikkagi enda kohtade asemel naiste tsoonis, aga sellisel juhul on neil kohustus naiste bussi tulemisel koheselt koht vabastada, või tõuseb bussijuht ja tuletab seda neile meelde.
Ma olen paar korda hoopis seisnud, naiste tsoonis istunud mehed on selle peale koheselt püsti tõusnud ning kohta pakkunud, olen keeldunud. Mille peale on nemad väga segaduses, lisaks vaatavad ka teised reisijat vales kohas istunud meest üldiselt halvakspanuga. Muidugi kohtab ka selliseid viisakaid härrasid, kes juba bussipeatuses bussi nähes naisterahva kraavi lükkavad, et jumala eest ise esimesena peale saada, siis jooksuga esimestele kohtadele istuvad ja siis tühjade silmadega, suu pisut lahti, otsa vaatavad “Mis tähendab, sa tahad siia istuda, mis naiste tsoon. Mina istun ju siin praegu…”
Lisaks bussidele seisavad peatuses ka taksod, kellega vajadusel kokkuleppele saab.
Sõltuvalt juhi tujust viib ta vastava raha eest sind soovitud puntki. Olen paaril korral seda võimalust kasutanud, kuna bussiplaani kuskil väljas pole ja reegel on, et buss käib iga 20 minuti tagant, aga vahel läheb kauem, olen ajanappuses mõne teise ootajaga kampa hakanud ning taksoga läinud, olen maksnud sama summa, mis bussis. Aga eks ka need juhid kipuvad siiski näo järgi summasid küsima. Kipub olema ikka nii, kui üksi lähen, on summa mitmeid kordi kõrgem, kui mõne kohalikuga.
Minust on nii suur bussisõidu fänn saanud, sest no hurraa- nagu oleks tagasi Euroopas! Lisaks näeb inimesi, ei ole kodu-auto-töö, jumal, nii võib ju hulluks minna. Bussis näeb elu ja saad aru, et polegi üksi siin ilmas. Lisaks- raha kokkuhoid. On ju ikka vahe, kas maksta 1 kuus 70 BD autojuhile või 15 BD bussipiletitele. Säästetud raha saab kõrvale panna ja reisima minna- nädalavahetus Dubais- no problem!
Ja ega ma siis oma suurt vaimustust endale vaid hoida suuda, isegi Kveta meelitasin endaga bussiga sõitma. Ja kohalikust neiust kolleegi, kes varem isegi ei teadnud, et ta riigis ühistransport on. Te oleksite pidanud ta nägu nägema, nagu lõbustusparki oleks toonud. Eks see lihtrahva elukene olegi üks suur lust, trall ja lõbustuspark.
Muretsema paneb ainult natukene tõsiasi, et suur suvi kohe uksetaga, kaua ei saa enam väljas liikuda, jalutamisest rääkimata, aga isegi bussi ootamine on raskendatud, kuna suvised kraadid võivad ulatuda isegi 50 kanti, tuleb mul ilmselt suvekuudeks siiski autojuht leida… MA JU EI TAHAAAAA. Aga, okei, hetkel naudime veel bussiliiklust, vaatame, mis tulevik toob.
58961608_564228967319905_7201246222093385728_n
( Bussipiletid, 1 ots 300 Fillsi. Kaardiga oleks 250)

59429967_440010213430823_7965745096496775168_n.jpg
(Siseneda saab esiuksest, ekraan näitab teekonda, seinal on kaart)

58756898_2057441224354620_896055664005087232_n.jpg
( Siin saab piiksutada ja laadida raha plastikkaardile)

59621268_1460107337460028_3917485377723564032_n.jpg
(Bussi eesosa on nn naiste tsoon, tagumine meestele. Mis minu jaoks väga ebaõiglane tundub, on see, et meeste osa on topelt arvu kohtadega ja ikkagi võetakse istet ka naiste alal)

59183135_2546466012052787_1382931168109789184_n.jpg
(Bussipeatustes ootavad taksod, nagu fotolt näha, istekohtadest puudu ei tule)

58755074_272445426971611_1227012967522893824_n.jpg
(Ükskord pärast pikka pikka ootamist sõitis ette hoopis selline buss. Vaatasin pikalt kahtlustavalt ega soovinud peale minna, kuni lõpuks paar meesterahvast peale viipasid- õige asi, pole vaja karta. Usun siiski, et tegu oli piraatbussiga, riigibussid sellised välja ei näe. Kohale aga sain, pilet maksis sama. Kogemuse võrra jälle rikkam)

57400149_327016811344069_5777829743063728128_n
(Käisime Kvetaga bussidepood külastamas, tekkis suur soov uurida, milline liin Haapsalu poole ka sõidab…)