Puhkus pärast puhkust

Kui väga teile meeldivad spontaansed inimesed?
Oot, ma ei kuulnud, kes hüüdis sealt tagapoolt?

Kui ma Egiptusest tagasi Bahraini jõudsin, oli mul ju ilmselgelt kurbus hinges- me näeme Hussainiga üksteist niigi harva ja selleks korraks oli koosolemine jälle otsa saanud. Peiku küll lubas koolis usinalt õppida ja eksamid kiirelt ära teha, et juba 3-4 kuu pärast natukeseks koju saada.
Nii ma Bahraini jõudsin, isolatsiooniaplikatsiooni (no on alles regivärss) jaoks pildi endast diivanil tegin ja magama läksin. Siis kehtis veel reegel, et reisilt saabudes peab tegema 3 testi- 1 lennujaamas, 1 nädala möödudes ja 1 10 päeva hiljem. Kui lennujaama test aga negatiivseks osutub ja vastus käes, saab omi asju edasi teha.
Hea uudis oli see, et minul oli ikka veel puhkus!
Lennujaamast korjas mind peale mu täiesti juhuslikult leitud uus sõber- nimelt kutsus sõbranna mind ühel õhtul enne Egiptusesse minekut uue salsaklubi avamisele, mina polnud ammu kuskil käinud ning olin kohe nõus.
Peol tutvusin uute inimestega, kellest üks oli vahva Egiptuse kutt (ma veel naersin, et näed, enne sihtkohta minekut saan veel taustainfot) . Mohammed oli hästi sõbralik ja proovis mind koguaeg vestlustesse kaasata, seejärel rääkisime pikalt plastikkirurgiast ning noormees tunnistas, et ka temal on 1 mure, millega meie kliinikut külastada sooviks. Sellest saadik me rääkima jäimegi ning Bahraini saabudes korjas lennujaamast mind peale just tema.
Hommikul ärgates ootas mind negatiivse koroonatesti vastus, nüüd jäi ainult üle mõelda, kas minna trenni ja siis basseini äärde, või pigem enne basseini ja siis trenni… valikud-valikud.
Piiks piiks! “Oled juba kodus? Pane end valmis, ma korjan su 20 minuti pärast peale” lugesin whatsappist. Mu sõbranna (see sama, kes salsapeole viis) saatis sõnumi!
Say no more!! Õnneks olin ma koju tulles kõik riided masinas puhtaks pesnud, kuni teisi asju koristasin, nii, et nüüd oligi vaid pakkimise rõõm- Egiptuse kohver sai põrandale tühjaks valatud, vajalikud asjad välja nopitud, Abdulla aluspesupagas alla vastuvõttu viidud, käbe pessu ja VALMIIIIIS.
Oi, kuidas ma armastan selliseid äkkminekuid. Nii pole aega ei nukker ega kurb olla- sõbrannatama saab minna!
“Niiiiiii” naeratas mulle sõbranna, “Räägi mulle kõigest”.
Korraga tundsin ennast nagu mõnes heas naistekas, Seks ja Linn küll kahjuks mitte, kui siis Kõhugripp ja Cairo, aga asi seegi.
Kõht oli korda saanud, Starbucksist kohv tellitud ning autosõit võis alata.
Sõbrannal oli mulle imeline pakkumine- tal sõitis ekspeika EGIPTUSESSE (ma NII naersin, kui kuulsin, meie elus jooksevad mingid omad süsteemid, mina olin mingis egiptuse-hetkes, tutvusin kas seal reisinud või elanud inimestega, või mingil muul moel jooksis see koguaeg jutust läbi. Kes mu postitusi on lugenud, mäletab, et hiljem uut koroonatesti tegema minnes sokutati mind ka egiptuse autojuhi autosse).
Ühesõnaga, las ma alustan uuesti- mu sõbranna oli pikalt koos ühe toreda egiptuse noormehega, kellega nüüdseks suhe on küll läbi, aga nad on jäänud väga headeks sõpradeks ja iga kord kui ekspeiku kuhugi reisima peab, siis aitab mu sõbranna ta kutsupalli hoida. Kuldne labrador!! Kas see on üldse mingi aitamine, see on tasuta teraapia!
Kui me lisame juurde, et too noormees elas Amwaj Islandil, ehk siis minu lemmik piirkond Bahrainis- mehitatud saarenaabruskond, mida ka Bahraini Veneetsiaks kutsutakse. Nimelt jookseb läbi Amwaj kanal, mille äärde on ehitatud villad, kuhu saab kanalisse astuda otse elutoast või paadisillal päikest võtta.
Amwaj on 4.31 km2 suurune (jah, pisitillu nagu Bahrain üldse) sillaga ühendatud tehissaarestik Bahraini pealinnast Manamast kirde pool, mille loomist alustati juba 2000 alguses ning täiuslikult valmis sai alles 2016. Kohalikud ise Amwajsse väga ei satu, seepoolne osa on populaarsem läänerahvaste ja sisserännanute, eriti ameeriklaste seas, seda enam, et Amwaj on üks vähestest piirkondadest, kuhu ka mittekohalikud kinnisvara soetada võivad.
Meie kliinikus elasid alati kõik plastikkirurgid just sel saarel.
Fun Fact- Kas teadsite, Michael Jackson elas ka pikka aega just Bahrainis ning soovis islamisse pöörduda? Kliinikus tööasjus ringi patseerides nägin mitmel korral Michaeli venda (miks ja mida ta meie kliinikus tegi, ma siiski kahjuks öelda ei saa) ning ka tema maja asub Bahrainis Amwaj Islandil, kus pere siiani tihti käib.
Sõbranna viis mind enne kohale jõudmist veel oma alles-avastatud uude lemmikkohvikusse, kust haarasime värsked saiakesed ja mahla, seejärel kiirelt sihtpunkti. Hops bikiinidesse ning lõõgastus võis alata.
Kas te teate mis tunne on elada riigis, kus ongi kogu aeg ja iga päev tunne nagu puhkusel?
Su ainus mure on tööl käia ja siis elust rõõmu tunda.
“Kas me lähme hiljem massaazi või maniküüri/pediküüri” arutasime sõbrannaga raskeid päevakajalisi küsimusi. Minul polnud muidugi kaua vaja mõelda- mina tahtsin hennasse!
Henna on araabiariikides populaarne, see on henna taime värviandev pulber, mis saadakse ainult henna lehtedest, mis korjatakse, kuivatatakse ning jahvatatakse pulbriks. Tooretest purustatud lehest saadud pigment on nõrgem kui kuivatatud omadest.
Antud pulbrist segatakse kokku pasta, millega tehakse kehale imeilusaid maalinguid. Araablased lasevad endale hennat teha igal võimalusel, pulmadest ja suurtest pidudest rääkimata. Ka minule meeldib see väga, eriti puhkuse ajal- ilus päevitus, suveriided ning keha kaunistamas ilus maaling.
Hussain seevastu on aga teisel arvamusel. Noh, “teine arvamus” on isegi hästi öeldud, ta nimelt VIHKAB hennamaalinguid ning selle lõhna (rohune ja pisut mentoolikas). Seda enam tuli mul võimalust kasutada ja teha seda ajal, kui sõbrannaga olen.
Hussainil on ebasümpaatia üldse väga kummaliste asjade suhtes –

  1. Henna
  2. PUNUPATSID
  3. Nõbu Abdulla soov minu kõrval istuda.
    Punupatsid sellest listist ajavad ta kohe eriti endast välja, aga ega mina seda ju alguses teadnud, mina mõtlesin meie suhte alguses, et teen end peiku jaoks ikka ilusaks. Õige eestlanna iluikoon on ikka taarajumalanna-metshaldjas ilusa viikingistiilis punutisega.
    Nii ma neid kohtinguid siis oma punutistega väisasin, kui noormehel süda enam vastu ei pidanud ja ta mulle ühel õhtul pihtis “Miksssss sa alati neid asju kannad”. Mina vastu, et mis asju, enda ümber ringi vaadates. Hussain osutas, nina krimpsus, mu juuste suunas. Mina olin muidugi momentaalselt südamepõhjani ära solvatud, lubasin elu lõpuni ainult araabianeiude kombel hijabi (peakate) all käia ja see on üldse Hussaini viimane päev, kui mu juukseid näeb.
    Sellepeale püüdis noormees muidugi vabandada ja ütles, et talle lihtsalt üldse ei meeldi. Lohutuseks rääkis, kuidas ta isegi oma õdesid patside eest kodus norib.
    …Meil on Hussainiga “lohutamisest” vist väga erinev arusaam.
    Aga ega mina siis jonni ju jäta, ma hakkasin seda rohkem patse endale punuma, meelega.
    Sellega meenub mulle kohe paar naljakat seika, kus Hussaini üle nalja sain visata.
    Kujutlege: hämar romantiline tuba, kardinad on ette tõmmatud, voodi ees käkras sokid- käsil on suuremat sorti musitamine. “Oh kallllllizzzz, nii palju armaztaaan” õhkub pimedusse. Ja siis mina “AHAAAAA, aga mul on punupats” koorin võidukalt juuste sisse punutud pisikese patsi päevavalgele.
    … ja tüli algas.
    Nii tuli mul võimalust hennakaunistuseks kasutada hoopis koos sõbrannaga. Kuigi, jätke meelde- hennal tuleb lasta ise kuivada ning ära pudiseda, muidu jääb tulemus ebaühtlane ning kulub kiiremini! Selle kohta on veel omakorda naljad, kui naised käed-jalad hennatatud saavad ja siis nagu krabid ringi liiguvad, et mitte midagi kahjustada ja mehed neid siis ringi peavad aitama.
    Kui piisavalt niisama pikutatud sai, tellisime toitu koju ning vaatasime Netflixi, õhtul käisime kutsaga (kelle nimi on, muide, Hardi) jooksmas (möödusime ka Jacksonite majast) ning mõtlesime võimalust kasutada ja ujuma minna.
    Nii me seal kanalis sulistasime ja elust rääkisime, kui korraga sõbranna “Keegi põksis mu jalga” mulle ütles. Mina muidugi vastu “Ah. Ära kujuta et….” JA MA RÖÖKISIN. RÖÖKISIN!
    Keegi naksas mu kintsu!!!!
    Me olime oma villast ikka üsna pika ujumise kaugusel, kell oli öö, vesi oli kottpime ja keegi naksas meid.
    Me ujusime nagu kunagi varem poleks ujunud. Ma olin täiesti paanikas, sõbranna lohutas enda asemel hoopis mind, et rahu-rahu, haisid ja krokodille siin vaevalt on.
    No, mingi Lochnessi koletis ju on!
    Kuna meil puudus paadisillal redel, otsustasime naabri redelist üles ronida ja läbi nende aia poolpaljalt joosta, aga arvate, et selle suure ujumise ja paanika peale käed meid üles jaksasid vinnata? Käed olid nagu makaronid juba.
    Edaspidi vaatasime öist kanalit vaid kaugusest, hiljem käisime kõik koos küll sõbranna eksiga veelkord ujumas, meie sõbrannaga kahtlustavalt vett jälgides.
    Et kõigile selgitada, kuidas ma pidevalt endale ja oma suguvõsale häbi suudan teha, pean ma jällegi jutu sisse uue jutu rääkima. Kuna mu sõbranna pidi vahepeal siiski tööl käima, olin Hardiga kodus mina, käisime jalutamas, haukusime mööduvatele kaatritele ning tegime muidu koerusi. Ühel päeval mainis sõbranna, et pärastlõunal peaks saabuma koristaja, minu asi on lihtsalt uks teha lahti.
    Mäletan, et päevitasin veel hoolega, siis vaatasin telekat- korraga käib uksekell. Mina aeglasel sammul ukse poole liikumas, vaatasin veel, et Hardi nii õnnelik. Tegin koristajapoisile ukse lahti ning kõndisin hajameelselt ise sinna samasse diivanile. Pole kindel, kas suurest hajameelsusest terelegi vastasin, rääkimata mingist jutuajamisest.
    Silmanurgast märkasin, et noormees seisab keset tuba ning vaatab mulle pikalt otsa. Mõtlen, et mis nüüd siis? Kas ma peaksin talle ütlema midagi?
    “Selam… Minu nimi on Ahmed, see on minu kodu”
    Ma tundsin, kuidas mu süda lakkas seismast! Ma olin sekundiga näost punane!
    “Ahm… Et… Caroli… Keegi ei öe….” puterdasin midagi omaette. Miks mind keegi ette ei hoiatanud!
    Tuli välja, et mu sõbranna oli lennud sassi ajanud.
    Ahmed oli tore noormees, naersid koos Hardiga natukene mu üle ja seejärel lobisesime sõbrannat oodates niisama. Ahmedi poolest oleks me võinud veel mitmeks päevaks jääda, kuid otsustasime lõpuks siiski kõik oma koju suunduda.
    Koju jõudes tundsin, et Egiptuse-nukrus oli lahtunud, küll ka need uued kuud kiirelt mööduvad, seni on mul ümber toredad sõbrad ning uued tuttavad.

“Paki kott, olen kohe seal”

… kiirelt hennasse

Märkan alles nüüd, et olin endale oma lempar suvepatsid ka lasknud teha.


Hardi “Oi, terääää, minu juurde tulite vai?!”

“Issand, mai jaksa kuulata teie beibejuttu, Ahmed on palju huvitavam”







Kalli-kalli



Hullunud Jacksoni fänni kojutalutamas

Meile soostus kommentaari andma ka Hussain isiklikult.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s