Teate, aitab nüüd küll, tõmbame Egiptuse otsad kokku ja saame eluga edasi minna-
Mul oli seal väga tore, esimene kord käia, peabki tore ju olema. Kõik oli uus ja huvitav, tundsin mõnusat uudsust ja ärevust, Hussain väga tublilt proovis mulle ringi näidata, nii palju kui võimalik.
Hästi halenaljakas on muidugi see, et Bahrainis läks mitu mu patsienti Egiptusesse reisile ja mina siis iga kord targutasin kõigile “Olge hästi ettevaatlikud, vett ei tohi juua, vaadake mis sööte, Egiptuses jäävad kõik kõhutõppe!” ja siis noomisin, sõrm kõrgel õhus, kui need samad patsiendid hiljem “oi-oi, ai-ai, mul oligi kõht korrast!”.
No ma ju ütlesin! Ah, mind ei peagi kuulama, jah?! Õpeta nagu oma lapsi….
Noh, läksin siis mina, kõige targem, kohapeale asja lähemalt vaatama, luristasin uhkelt ainult pudelivett, jälgisin kõike, mida söön (seda enam, et Hussain on Bahreinist araablasele kohaselt suur puhtusefriik).
Ja mis te arvate, mida ma kolmandal päeval tundsin…
Kolmandal päeval viis Hussain meid lõbustusparki tsillima, kõndisime ja tegime nunnusid liblika-pilte, kui korraga tundsin, et okou…
Lisame siia nüüd fakti, et me polnud Hussainiga üksteist MITU kuud näinud pluss meil oli RAMADAN- ilmselgelt olid meil suured romantilised plaanid minuti täpsusega paika pandud, kes, kus, millal ja mis kell. Söömine enne päikeseloojangut pole nimelt ainus, mis Ramadani ajal keelatud on, sellel ajal teevad isegi kohalikud ise nalja, et nii kui kell kukub, joostakse saiake käes, magamistoa suunas.
Ja siis ma seal olin- KÕHUTÕVEGA.
Ma ei saanud isegi kodust lahkuda. Mul oli nii mega piinlik, aga Hussainile au andes, ta poputas ja hoolitses minu eest ilma igasuguse häbita.
Romantiliste pargijalutuskäikude asemel saime romantiliselt vannitoa suunas jalutada, Hussain terve aja ukse taga “Kallishhhh, kas sul on ehk paberit juurde vaja”.
Muidugi arvas noormees esimese päeva õhtul, et parim ravi kõhutõve jaoks on jääjook, mida ta siis suure hurraaga mulle poest lausa VIIS TÜKKI tõi. “Aga sa ju ütlesid, et sulle nii meeldis, ma arvasin, et see teeks su õnnelikuks”
… ja romantiline jalutuskäik WC poole algas.
Ja seejärel algas mul iga naisterahva õnnistatud aeg, nii, et vaene Hussain pidi seejärel mind lisaks paberile ka valuvaigistitega varustama.
Praeguseks arvan ma, et pole olemas piinlikku olukorda, milles Hussain mind näinud poleks. JA TA SUUDAB IKKA NII TORE JA TOETAV OLLA!
“Carolin, millal sa aru saad, et sina oled minu kallish, ma aksepteerin sind igas olukorras. Me lahendame koos kõik probleemid”, selgitas Hussain mulle 2 aastat tagasi järjekordsel Valentinipäeval, kui kurvastasin, et olen JÄLLE juurde võtnud (samal ajal peiku kaasatoodud porgandikooki mugides).
Eks ta sai ise ka aru, silmad on meil kõigil peas, aga ta alati suutis mu mure nii viisakalt kuulata ning kaasa rääkida, ilma mulle kuidagi haiget tegemata. Ma tundsin, et ta saab aru – suhe on koostöö, kus me mõlemad pingutame üksteise nimel.
Nii ma järjekordselt mitmest asjast tingitud kõhuvaluga diivanil oigasin, Hussain oli kooli läinud, tal olid praktilised tunnid ja kellegi hammaste ravimine pooleli. Istusin diivanil ja mõtlesin omi mõtteid, kui korraga toanurgas musta varju liikumist nägin.
APPI!!
Mul pidi süda seisma jääma. Mis asi see on?! Kas Allah on patustele järele tulnud, kes abieluväliselt käest kinni hoiavad ja tähti vaatavad?! Kas mu hingele on järgi tuldud??
Saadan kiirelt Hussainile Whatsi teate- “MA EI OLE ÜKSI!”
“Mis mõttes sa ei ole üksi, kes seal veel on”, ei saanud peiku, samal ajal ühe käega kellegi hammast puurides, minust aru.
“Ma ei teaaa ju, aga keegi on siin”.
Mis te arvate, kes see MISKI oli. Hiirepoiss! Hussainil olid kodus hiired.
Kui ma lõpuks seda pisikest vahvat selli lähemalt nägin, sain aru nii mõnestki asjast, näiteks sellest, miks näritud datliküpsiste pakk iga hommik põrandal oli.
“Hiir hoopis, seda ma mõtlesingi, miks sa öösiti küpsist käid söömas ja selle siis alati põrandale loobid”, pihtis mulle peiku.
Kas te saate nüüd aru- kui me poleks hiirepoissi näinud, arvaks Hussain siiani, et ma olen mingi öine küpsisesöödik, kes asju laiali loobib, nagu bipolaarne kuutõbine! Kes üldse tuleb selliste asjade peale, tulgu Allah appi.
Too õhtu saabus noormees koju jääjookide asemel hiirelõksu ja kõige juurdekuuluvaga varustatult “Habibti, sa pead mind aitama”.
Kuulake mind nüüd hoolega- see sama noormees, kes vajadusel suureks draakoniks muutub, tervele hambaarsti kliinikule sõrme viibutades tuule alla teeb, sest nad ei kohenud mind tema meelest piisavalt hästi, kes oma emale sõnu peale loeb, et too mind tööl paremini kohtleks (ja palgakõrgendust teeks) ja kes üldse igal sammul autoriteet on, kardab hiiri! Minu Hussain kardab hiiri, okei, isegi mitte hiiri- hiirt! Väikest pisikest karvapall-hiirepoissi.
“Paneme selle lõksu nüüd üles”, lausus noormees väriseval häälel.
“Paneme” tähendas muidugi seda, et tema seisis mu selja taga ja jagas õpetusi, mis nurga peale ja mis pidi. Ja arvaksime siis, et puuri käib juust? Oh ei, Hussain oli nimelt õigele araablasele kohaselt veendunud, et hiiri püütakse datlitega. Vähemalt Egiptuse omi, sümboolselt lisasime ka “minu” varemnäritud datliküpsise. Oleks vesipiip läheduses olnud, oleks ilmselt ka see kõrvale pandud.
“Sellest saab nüüd meie kindlus, siit me ei lahku” selgitas noormees magamistoas. “Kööki ja elutuppa minek on keelatud kõigi seadustega, selle on vallutanud see jube karvane asi, meie peame ikkagi oma ellu jäämise pärast pingutama”, samal ajal ukse alust vahe rätikutega barrikadeerimas.
Ma ei suutnud uskuda, et ta päriselt ka asja nii tõsiselt võtab.
Pisut hiljem voodis pikutades ja kallistades toksib noormees mu õlga, endal kaval nägu peas “Ei tea, kas hiir on juba lõksus. Nii huvitav oleks vaatama minna, sul pole uudishimu või?” vaatab Hussain mulle südamekujuliste silmadega otsa. “No, ma ei tea, võime ju minna” vastan talle, ise ühe silmaga veel telekat jälgides. “Ei no, me mõlemad ei peaks ju minema, ma jääks siia ja valvaks siin”, jätkas vana kavalpea, ise tekki kõvemini kurgu alla surudes. “Hihiii, ta on su selja taga!” kuulsin teda veel mulle naltsi tegemas, enne sõjatandrile astumist.
Köögis leidsin eest puuris küpsist mugiva hiire, kellel polnud ei sooja ega külma teki all redutavast noormehest, tema pistis kahe suupoolega vaheldumisi datlit ja küpsist, avastasin, et mul on selle hiirega siin reisil rohkem ühist kui oleks arvanud- nunnu pall priielanikuna noormehe korteris, ainult matsutaks ja tsilliks niisama.
Ma usun, et hiir arvas, et see ongi normaalne ja tema võib ka juurde liituda. “Tulge kõik”, või kuidas need Sõnajalad laulsidki.
Hiir puuris, mõtlesime, mis temaga nüüd peale hakata. Mina nunnutavalt “itsand kui nunnu ta ju on” ja Hussain samal ajal okserefleksiga mu kõrval võideldes. “Mis me teeme, mis me teeme, õue viime!”
Ja nii see noormees koos oma uue üürilisega välja suunduski, tuppa tulles porises aga veel rohkem kui välja minnes- “Miks kõik siin riigis nii rumalad on!! Isegi kassid- mina läksin hiirega otse kassi juurde, et see siis teha midagi saaks, EI, kass hakkas hoopis mind jälitama ja jalga hõõruma, hiirest ei teinud väljagi” torises ta veel tükk aega. Vaatasin noormeest ja tabasin end mõttelt- Mina pidin ju printsess olema, aga hoopis Hussain on meil Lumivalguke, loomarada ainult järgi…
Selle öö magas Hussain õige magusalt, naeratus huulil, uskus oma suures naiivsuses, et kord on majja löödud ja jälle oleme me kodus ainult kahekesi ning mina ei söö enam ööpimeduses poolikuid küpsiseid.
Seda suurem oli hommikul karje köögis, kui sealt uus (või siis see sama, ta ei tutvustanud ennast ) hiirepoiss vastu vaatas. Kõige naljakam on see, et me reaalselt kontrollisime iga nurgataguse läbi, me ei leidnud ühtegi avaust! Aga okei, eks hiired olegi ühed kavalad sullerid, need on nagu peikad, kes on endale pähe võtnud, et prutale peab külla saama, kui nemad tahavad, siis nemad kohale ka jõuavad.
Hussain sai suurest vihast kopsupõletiku, tarkusehamba infektsiooni ja hallid juuksed ning seekord kolisime tema suunamisel ametlikult tema magamistuppa, kõigi oma asjadega.
Magada tohtisime ka ainult vahetustega, keegi pidi ju öösel vaatamas käima, kas puuri on mõni pätt jälle püütud.
Ja nii see elu meil veeres, välja me väga enam ei läinud- mina taastusin ikka veel kõhutõvest ning Hussainil tuli palju aega koolis patsientidega veeta. See aga ei tähendanud, et kodus midagi toredat teha ei saanud- minu kokkamisoskused on teadupärast üsna nullilähedased, pole seda kunagi isegi varjata proovinud, Hussain see eest oskab tiba rohkem ja ühel õhtul võttiski ta ette teha mulle üllatus- Afgaani Bukhaari ehk siis Afgaani kuulus riisiroog.
Fun Fact: olen elanud terve selle aasta teadmisega, et see oli IRAANI BUKHAARI. Just praegu küsisin Hussainult “selle Iraani toidu retsepti”, ta ei saanud üldse millesti aru. Lõpuks kui aru sai, et olen 2 riiki omavahel TÄIESTI sassi ajanud, mõtles ta ilmselt, miks mind hiire asemel toona tänavale ei viinud.
Soovitan kõigil kindlasti seda toitu proovida kodus järele teha (või meile Bahraini külla tulla, olen aru saanud, et Hussain ja ta pere on Kalevi shokolaadidega üsna hästi äraostetavad, see on nagu jälgimatu valuuta siin, küll nad paari tahvli eest poja teile kokkama paneks).
Egiptuses teda kokkamas vaadates ja ise samal ajal lusikaga tähtsa näoga segada aidates tundus kõik väga lihtne.
Üldse on araabia meestel toiduga selline naljakas suhe- see nimelt parandab nende meelest kõik probleemid ja sulatab kõik südamed.
Ma ei unusta mitte kunagi meie esimest tüli- minu jaoks oli asi läbi. LÄBI. Raske meenutada, mille pärast me tülli läksime, ilmselt midagi teemal, et mina tahtsin tulevikus 5 koera, aga Hussain nõustus ainult 4-ga, aga mina olin nii ära solvatud ja minu jaoks tähendas see, et tal on VÄHEMALT 6 uut neiut kuskil, kellega ta hoopis parema meelega neid koeri adopteeriks. Igatahes, ära ma ta blokkisin, kui keset ööd uksekella kuulsin (ja siis mõtleme, miks ma Zaidi oma sünnipäeval Hussainiks pidasin) ja noormees teisel pool ust, silmad pihus, KEBABIRULLIGA seisis- “Habibti, mu kuu ja tähed, mu roosinupukene, zeeeee on zullllllleeeee” samal ajal ettevaatlikult kebabi minu poole lükates.
Mossitasin ja põrnitsesin teises suunas “…Ma ei taha” susisesin vaikselt omaette.
“Aga zedaaaaa” ilmus kuskilt roosipiim. Roosipiim! See on mu lemmik.
Tüli oli lõpetatud ja armastus jälle südames.
Egiptuses oli meil sama olukord- millegi peale keesid mul emotsioonid kõik üle ja ühel õhtul lahistasin voodis istudes südamest nutta, Hussain vaatas mind kui maailmaime! Ta ei saanud üldse aru, kust tuleb see jutt, et tema minust ei hooli. Ja teate, mis ta sellepeale tegi? Ei tulnud kallistama- SÜÜA TELLIS.
Aeg Egiptuses möödus liiga kiirelt, oligi aeg kotid pakkida ja tagasi Bahraini lennata, kallistasime uksel ja Hussain sositas “sa tõid päikese ja liblikad mu koju”ja andis lennujaamas kohvi ning söögi ostmiseks sularaha- mul endal olid ainult dinaarid rahakotis järgi.
Taksosse minnes luges mulle veel sõnad peale, palju ma maksma pean ja kuidas miski töötab, mis absoluutselt ju ei takistanud mul ikkagi taksojuhilt petta saamist, aga noh, kes petta ja kõhutõve pole saanud, see pole Egiptuses justkui nagu käinudki.
Lend Bahraini võis alata.