2021 sügis ja unenäod

Kuna sain paar kirja küsimusega, kas olen Eestis, siis toon uuesti välja- need paar postitust on 2021-aastast, sest ma pole väga pikalt oma elust jaganud.
2021 augustis saabusin Eestisse ning võtsin plaaniks minna kooli õpinguid jätkama, tegin seda suure südamevaluga ning jätsin Hussaini, talle midagi ütlemata, sest kartsin kuulda, et ta ei soovi minust midagi teada, kui Bahrainist lahkuma peaksin.
Lisaks sellele hakkasin mõtlema, et olen Hussainist vanem, äkki on minust isekas hoida teda kinni, äkki peaksin laskma tal teha omi asju, maailma näha, tüdrukutega flirtida- kõike seda, mida mina tema vanuses tegin ning õnnelik olen, et tehtud sai.
“Kas sa oled sellepeale mõelnud, et äkki laseks Hussainil ISE otsustada, mida ta teha tahab? Miks sa sunnid teda ringi vaatama, kui ta äkki seda ise ei soovi?” ütles mulle sõbranna.
Jäin mõtlema… Mul oli neid vestlusi noormehega ju ka Bahrainis.
“Carolin, mu kallis, palun saa aru, Bahrainis olid neiud enne sind ja on pärast sind ning sinu ajal ka. Miks ma istun siin sinuga, kui tahaksin kuskil mujal olla. Mis mind sunnib sinuga koos aega veetma, kui seda ei tahaks teha? Kes mind sunnib, ah? Kes ütleb, et ole Caroliniga, muud moodi ei saa?! Mitte keegi!! Mina tahan sinuga olla, sina oled minu süda, sa oled minu maailm. Miks mulle teised tüdrukud? Carolin, ma isegi ei saa öelda, et ma armastan sind, see tunne on midagi hoopis enamat, sa pole mu silmis lihtsalt tütarlaps, sa oled midagi nii suurt ja erilist, ma ei oska sellele isegi nime anda! Ma isegi ei vaata sind silmadega, sa oled mu südames, ükskõik mis elus ei juhtu, sa oled midagi nii erilist, sa oled kõigist kõige kõrgemal mu hinges” rääkis mulle Hussain ühel õhtul järjekordselt, sõrm pikalt püsti, kui tundis, et tema tunnetes kahtlen.
Ja nii meil vahel ikka oli, mina jälle kahtlesin ning tundsin, et noormees peaks ikka elu nägema ning kadusin pildilt ja Hussain jälle tuli ja otsis mu ülesse.
“Kui sa sulged ukse, tulen ma aknast. Kui sa sulged akna, magan su ukse ees, kuni sa selle minu jaoks avad. Sina oled minu kõige kallim, miks sa minus kahtled” ütles noormees tihti.
Istusin Eestis kodus ja mõtlesin kõigi nende ilusate momentide peale- Kuidas Hussain mulle ükskord sõnumi saatis, et olgu ma õhtul kodus, ta olla mulle Egiptusest kingituse saatnud.
Kui kullerile ukse avasin, seisis seal mu kallis Hussain, kes oli Egiptuses Bahraini lennanud vaid 1 õhtuks, et minuga koos aega veeta.
“Ma nii armastan sind” sosistas noormees mind ukse peal emmates.
Või kõik need korrad, kus Hussain pool linna läbi sõitis, ainult selleks, et mulle süüa või lilli tööjuurde tuua.
“Tule korraks kabinetist välja, ainult korraks! Ma tahan sind ju nii väga näha”.
Istusin Eestis diivanil ja mõtlesin, et kõik see on nüüd ainult valusalt ilus mälestus, noormees on kindlasti eluga edasi läinud, kindlasti kellessegi teise armunud.
Püüdsin valu matta töösse ning õpingutesse.
Olin enda üle uhke, et lõpuks saan astuda kooli, millest terve elu unistanud olin, erakooli, kus saan õppida ilu, kuid mis omal ajal majanduslikel põhjustel mulle kättesaamatuks jäi.
Mäletan, et omal ajal keskkooli lõpetades ainult unistasin sellest võimalusest, ma ilmselt vist isegi ei maininud oma soovi vanaemale, teades, et me ei saa seda endale niikuinii lubada.
Vaatasin toona imetlusega tuttavaid, kes sinna kooli läksid ning kosmeetikutena tööle hakkasid.
Nüüd, aastaid hiljem, astusin samamoodi oma unistuste kooli uksest sisse, ma tundsin ennast nii õnnelikuna ning olin uhke, et suutsin seda saavutada.
… Oleks vaid Hussain, kellega oma õnne jagada.
“Ma ei saa aru, sa lahkusid Bahrainist ilma Hussainile ütlemata, sest sa kartsid, et ta jätab su maha? Ei, sa kartsid, et ta on armunud kellesegi teise, kuigi veetis kõik hetked ikkagi sinuga?” küsis ühel õhtul mult ema.
“No, jah! Ta oli nii eemaolev ja vahel isegi mossitas ja siis… ma hakkasin tundma, et ta pole minust enam huvitatud. Ma olen nii palju vanem ja hoopis teisest kultuurist ja äkki ta pere ei aksepteerikski mind ja … ma ei tuleks toime selle valuga, kui ta mu maha jätaks” vastasin iga kord, kui keegi uuris.
“Oota, mis maha jätaks? Kas ta näitas üldse mingeid märke, et ta tahab sind maha jätta?” ei saanud mu ema üldse aru.

Augustist oli saanud november, käisin usinalt koolis, matsin end töösse, püüdsin teha kõike, et mitte mõelda Bahrainile ning maha jäänud elule. Eestis oli külm. See külmus puges hinge. Vaatamata pingutustele Hussain unustada ei hakanud mitte kuidagi kergem, tihti tundus hoopis, et veel raskem.
“Huvitav, kas ta mu peale üldse mõtleb…” leidsin end tihti mõtisklemast.
Olin katki.
Polnud väga paljudele maininud, et tagasi Eestis olen, ei teinud pilte ega postitusi, polnud valmis jagama oma valu, see oleks justkui võõraste ees end paljaks riietada.
Tundsin, et ma pole mina ise, ma ei sobitu Eestisse ning tundsin piinlikust tunnistada, et pole õnnelik.
“Mis mõttes sa kodumaal õnnelik pole, mingi Eesti vihkaja oled või?” kartsin inimesi küsivat.
Ma ju ei vihka Eestit, Eesti on imeilus. Ma lihtsalt … ma igatsesin oma elu tagasi.
Tundsin, et keegi väga ei mõista, sest mis see siis hullu nüüd on, oled tagasi kodumaal ja pere juures, elu läheb ju edasi.
Jah, olen tagasi, aga see pole juba umbes 10 aastat minu elu olnud, mul on vaja harjuda. Mul on vaja leinata.
Otsutasin maha lõigata oma pikad juuksed, juuksed, mis alati on sümboliseerinud minu jaoks naiselikkust ning ilu. Olin alati pikkade juuste üle uhke ning keeldusin neid isegi trimmimast. Teadsin, et Hussain armastas mu juukseid ning kiitis alati takka, et absoluutselt kõik tüdrukud on surmtõsiselt minu peale lihtsalt kadedad, ma olen vot niiii ilus ning alati paitas mu lahtisi lokke, eriti meeldis talle, kui lahtise juuste peale väikese krunni tegin.
Mäletan, kui noormees ühel õhtul külla tuli õhtusöögiga ning mina samal ajal tema ees riideid kuivama panin. Ümber pöörates märkasin, et noormees lihtsalt jälgib mind ning naeratab. “Sa oled nii ilus, mulle nii meeldib, kui su juuksed nii on” ütles Hussain mu juuste kohta, see oli esimene kord, kui neid osaliselt krunnis hoidsin.
“Ma ei saa aru”, ütles Hussain hiljem, kui diivanil lebasime, tema pea minu süles.
“Sa oled nii ilus”, paitas noormees mu põske. “Ma pole mitte kunagi sinu moodi tüdrukut näinud, ainult filmides”.
See sai hiljem meie naljaks, noormees küsis tihti, kas ma olen filmist.

Mu otsus juuste osas oli kindel, kelle jaoks enam ikka ilus proovin olla. Pikkadest juustest said korraga lühikesed ning hakkasin välja kasvatama oma loomulikku tooni, tooni mida ma isegi päris hästi enam ei mäletanud, sest olin juukseid värvinud väga varajasest teismelise east.
Kuud möödusid, enesetunne läks aina halvemaks.
Aeg parandab kõik haavad? Kas alguses peabki hullemaks minema, enne kui kergem hakkab?
Leidsin end tihti Hussaini peale mõtlevat…
Kõigi nende toredate hetkede, kõigi meie naljade.
Meenus mu esimene konflikt Bahrainis tööjuures ühe patsiendiga, kes kabinetis mulle kallale tahtis tulla ning hiljem juhatusse valetas, et protseduuri aja lühemaks lõikasin, kõik ainult selleks, et näohoolduse eest mitte maksta. See oli mu esimene sellelaadne olukord (jah, neid tuli läbi aastate veel) ning olin niigi juba ehmunud ning kui mind hiljem juhatusse kutsuti ning Hussaini ema ISE mu peale pahandama hakkas, öeldes, et see siin pole Euroopa ning pean kohalike tavade järgi töötama, sain ma täieliku shoki.
Nüüdseks on Fatema küll vabandanud ning mind vähemalt 10 korda tolle olukorra pärast kallistada püüdnud, aga too õhtu läksin värisevatel kätel koju ning nutsin.
Täiesti juhuslikult helistas mulle too õhtu Hussain, kes parasjagu Egiptuses oli ning kuuldes, mis juhtunud, lubas esiteks selle patsiendi ette võtta, siis oma emale sõrme viibutada ning lõpuks mulle ka, sest mis ma nutan seal patja märjaks, ei tohi nutta.
See oli esimene kord, kus tundsin, et noormees hoolib, ta oli tunde telefoni ääres ning püüdis mind lohutada, ütles, et ajab asja ise korda ning räägib oma emaga. (mida ma tal küll teha ei lubanud).
Siis meenus õhtu, kui Hussain esimest korda aru sai, et mul, tervislikul ning igati funktsioneerival tütarlapsel, päevad on. Mäletan, et noormees vaatas mind, vaatas mulle sülle, vaatas mind, mõtles ning kõndis uksest välja…
Istusin seal diivanil nagu jäätunult, mis nüüd juhtus? Kas Hussaini usus on tütarlapsed ja päevad midagi nii ebasündsat?!? KAS TA KÕNDIS JUST SÕNAGI LAUSUMATA UKSEST VÄLJA.
… 10 minutit hiljem avanes korteriuks ning sisse sammus Hussain KAHE kilekotiga. “Carolinti, kohe voodisse pikali!! Ma tõin sulle maiustusi ja snäkke, jäätist ka! Ma ei tea, mis sulle maitseb, ma ostsin pisut kõike, vaata, Koraanis on kirjas ja meile alati öeldakse, et kui su naisel on see aeg kuus, siis ta tohib ainult puhata. Mu õed tahavad siis alati nii palju süüa, ma ei saa aru miks. Igatahes, ma tõin sulle siis ka snäkke, nüüd ruttu pikali, ma teen sulle jalamassaazi ka. Sina puhka, jah, eiiii tohi liigutada. Ma ei julge sind isegi kallistada, äkki see teeb sulle haiget”.

Nutsin õhtuti voodis, igatsesin oma elu Bahrainis ning veel enam igatsesin Hussaini. Ning ma ei osanud oma südamevalust kellelegi rääkida! Selle asemel vältisin sõpru ning tuttavaid, ikka veel polnud kuskil väga kirjutanud, et pikemalt kodumaal olen.
Lõpuks hakkasin Hussaini unes nägema. Alguses nägin, et noormees kutsub mu nime, aga me ei leia üksteist. Ärkasin alati suure kurbusega.
Siis hakkasin nägema unes, kuidas noormees mind naeratades kallistab ning ütleb, et armastab mind nii väga. Mäletan seda soojust, mida unes tundsin, seda kergendustunnet ning hoitust.
Hommikuti ärgates tabas mind külm reaalsus- see oli olnud vaid uni. Ma ei tunne neid kallistusi enam mitte kunagi, enam ei naerata need soojad silmad mulle krutskiga nalju tehes.
Ja üleüldse, mis mõttes ma selliseid asju unes näes, nendest julgesin ma veel vähem kellelgi rääkida, ilmselgelt hakkan oma viimast arunatukest kaotama.
Selleks hetkeks kartsin, et kui Hussain mind alguses ka igatses, siis nüüdseks on au üle võtnud ning isegi temaga kontakti otsides lõikaks ta mu ise oma elust välja.
Tundsin, et olen üksi.
Kurbus ja unenäod läksid aina intensiivsemaks, igakord üksi olles nutsin. Nii palju kurbus oli hinges, lisaks kõigele see kohutav külmus väljas, ilm, mida polnud aastaid enam tundnud.

Ühel novembrikuu õhtul hoidsin käes oma Bahraini telefoni, telefoni mida polnud sisse lülitanud sellest hetkest, kui Bahrainis lennukile astusin. Olin tihti vaadanud seda roosade kaantega eset, justkui Pandora laegast. Ja alati sama targalt selle ka riiulisse välja lülitatult tagasi pannud.
“Ta ei hooli sinust! Ta kasutas sind ainult ajaviiteks. Mõtle ise, miks peaks Bahraini noormees mingi eestlannaga abielluma. Kas sa ise ei saa aru, et ta käis sul külas ainult õhtuti, et lõbutseda, enne kui sa arugi saad, on ta koos mõne araablannaga ja isegi ei mäleta su nime enam. Sa oled nii rumal, et üldse talle võimaluse andsid” kõlasid peas ühe mu Bahraini sõbranna öeldud laused.
Ma sain aru üsna ruttu, et Bahraini tütarlastele kohe üldse ei meeldinud, kui mõni Bahraini noormees lääne naise vastu huvi tundis või koos olid.
“Bleh, need odavad lääne naised, muidugi noormehed tahavad neid, aga ainult lõbutsemiseks, pealegi ei oska lääne naine süüagi ju teha”.
Ilmselt endalegi arusaamata olid need kommentaarid oma jälje jätnud ning valvsaks teinud, keegi meist ei taha ju lollitatud saada.
“Kuidas sa saad üldse mõelda, et Hussain sind lollitada tahab? Mida see noormees veel rohkem tegema peaks, et sa temas kindel oleksid? Ta käib su tööjuures, ta ootab sind kodu ukse taga, TA ON ISEGI SU KODU KORISTANUD, kui sul tööl kiire oli. Ta on sind kaasanud oma pereüritustesse” veenis mind teisel poolt teine sõbranna.
“Jah, aga … Mõtle kui ta ikkagi lihtsalt lollitab mind” hädaldasin vastu.
Meenus järjekordne mälestus, olime Hussainiga jõudnud suures armastuses nii kaugele, et mul olid päevad hiljaks jäänud. “Kas ma olen rase”, mõtlesin suure hirmuga. Me pole Hussainiga ju isegi ametlikult abielus, me läheme vangi!
Bahrainis on karmid seadused, ikkagi islamiusk.
Kui tütarlaps läheb günekoloogi juurde ja ta rase on, teavitatakse sellest koheselt riiki, töökohta, perekonda. Kui sa oled rase vallalisena, saadetakse sind kas riigist välja või vangi.
Kui sa ka abiellud, aga lapse sündides ei klapi aeg mitte kuidagi, läheb värske abielupaar ka sellisel juhul vangi.
Bahrainis on mitu juhtumit, kus abielupaar juba 6 kuu või isegi 7 kuu möödudes juba lapse saavad, haigla kohustus on sellest teatada ning seejärel läheb asi uurimise alla.
Olin kabuhirmul… Arstile minna ei julge… Mis ma teen?
Helistasin Hussainile. “Ta ilmselt ei tulegi sealt Egiptusest kunagi tagasi selle uudise peale” jõudsin mõelda, enne kui noormees vastu võttis.
Telefonis oli pikk vaikus, kui lugu sai selgitatud. Kas kõne pannakse kinni? Kas see on viimane kord, kui Hussainist midagi kuulen?
“Kallis, miks sa varem midagi ei öelnud? Kus sa praegu oled? Mis olukord on? Kas ma pean Bahraini tulema? Carolinti, mina olen aus ja sõnapidaja, ma ei jätaks sind mingis olukorras üksi! Kuidas sa üldse mõelda saad midagi sellist! Ma lendan kohe Bahraini ning räägin oma perega, kui nad ei luba mul sinuga abielluda, siis võtan sinu ja me läheme kolime kahekesi minema, me kolime koos kuhugi, kus meid aksepteeritakse, sina oled minu kõige kallim ning mul on sinu ees kohustused, mida olen valmis täitma! Mina ei karda oma pere, mina ei karda oma kuningat, mina ei karda oma isa. Okei, empsi natukene…” lohutas mind noormees, et kõik on ju hästi ja küll me lahenduse leiame.
2 päeva hiljem sain siiski kinnituse, et kõrbesse beduiinide kombel elama me minema ei pea ning järelkasvu ka veel tulekul pole…

Istusin Eestis diivanil ning meenutasin kõiki neid ilusaid hetki ning vaatasin telefoni…
Kui ma …. ainult korraks selle sisse lülitaks… Olin Hussaini emotsiooniajel ju niikuinii igalt poolt ära blokkinud.
Väriseva südamega vajutasin sisselülitamise nuppu….

11 kommentaari “2021 sügis ja unenäod

  1. Kjhgf

    Appiiiii ulun siin ja nagu vaataks seebikat, mis kõige põnevama koha pealt pooleli on jäänud. Oli just endal tüli mehega ja tunnen, et ta ei hooli minust grammigi vist enam ja siis mõtlen siin, kus küll minu hussain on kes niimoodi hoiaks ja kätel kannaks 🥹

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s