Sõit sõit sõit sõit sinna, Egiptusesse tahan minna

Kes mu facebooki jälginud on, teab, et nädal tagasi, rõõmsalt diivanil aega surnuks lüües ja Hussainiga lobisedes, otsustasime, et lendan talle Egiptusesse külla.
Hussain on küll Bahreini, aga õpib Egiptuses hambaarstiks ja veedab suurem osa aastast seal.
Eks ta ole mind sinna kutsunud juba ammu, aga varem olen pidevalt kas tööl olnud või nii palju asju vahele tulnud, et kuidagi pole asjad siiski nii kaugele läinud.

Isegi kuu aega tagasi otsustasime, et lähen paariks päevaks, aga jälle- kuidagi ei sujunud see asjaajamine.
Ja mida ma elujooksul õppinud olen- kui miski on liiga keeruline ega suju, pole see järelikult sinu jaoks mõeldud ning pole vaja liialt punnitada.
Seekord aga lobisesime niisama elust-olust, kui Hussain korraga “Mul on 5 päeva vaba, tule! Praegu küll Ramadan, aga ma saaksin sulle siiski ringi näidata, ära muretse, sina paastuma ei pea, mul oleks hea meel sulle kohalikku toidukultuuri tutvustada”.
Ja kujutate ette, see käis nii kiirelt ja kähku, mõtlesingi, et aga miks mitte! Järgmise paari minutiga oli järgmiseks päevaks juba pilet ostetud, oleks isegi samaks päevaks jõudnud, aga praegu tuleb ju koroona-testi ka teha.

Sellega läks ka mega hästi, piletit ostes helistasin juba oma autojuhile, kas ta mõnda kliinikut teab kust kiirelt vastuse saaks ja juba olime teel sinna, tegin testi kiirelt ära, küsisin veel mitu korda kas vastus tuleks õigeks ajaks, no lubati.
Sain proovi antud, kui kliinik uksed kinni pani. Ma olin viimane, kes vastu võeti, sest päikeseloojang tuli vahele ja kõik läksid selleks päevaks paastu lõpetama. Pärast mind tuli veel üsna mitu inimest, kes sama targalt tagasi saadeti. Kui suur vedamine!
No ja mis te arvate kas ma öösel magasin? Iga natukese aja jooksul tuli ju ikka üles ärgata ja kontrollida kas testi vastus on juba olemas. Ma olen üldse üks mega ülemuretseja, eriti üksi reisides, küll ma kardan, et ajan midagi sassi, küll eksin ära, küll lähen kuhugi valesti. No, tuhat asja mis võivad valesti minna.
Aga volaa, hommikuks oli tulemus ilusasti olemas.
“Kas sul oleks Bahreinist midagi vaja ka?” uurisin Hussainilt. No, juhuks kui tal äkki mingeid õpikuid või midagi kodust tuua vaja on. “Jaaa, muidugi, kui sul kohvris ruumi, ma saadan kohe pildid”.
Mõtlesin omaette, et mis pildid?
Toidupoe pildid saabunud sain aru, Hussain soovis Bahreinist krõpsu ja shokolaadi. See oli nii naljakas kuidas me neid siis valisime- “Tee riiulist pilti, ma siis valin”. Mõtlesin omaette, et nojah, selline noormees siis, siis veel ei teadnud ma, et see ongi täiesti normaalne, selleni me aga alles jõuame.
Krõpsukottidega, nagu jõuluvana, koju jõutud, hakkasin kotti pakkima. Nii palju kui neid asju sinna snäkikõrvale enam mahutada õnnestus, aga polnud hullu, Hussainil oli niikuinii kõik vajalik ju olemas, fööne ega midagi sellist pakkima ei pidanud ning riietega oli ka lihtne- neid saab ju pesumasinas pesta.
Hommikul oli vaja veel kiirelt testi sertifikaat välja printida ning raha vahetada, see läks ka nii kiirelt, kõndisin kodu lähedal asuvasse kaubanduskeskusesse ja volaa, ukse kõrval nii printimine kui rahavahetus.
Kõik läks nii sujuvalt!
Kodus veel viimased asjad kohvrisse, ettevaatlikult, et noormehe shokolaade katki ei teeks ja lennujaama poole ma vurasin.
Hussain oli hästi üksikasjalikult kõik lahti selgitanud, mis mulle tema puhul eriti meeldib- ta on nii rahulik ega lähe närviliseks kui millestki mitte aru saada ja uuesti üle küsida. Saatis mulle whatsi punktidena, mis mul vaja on ja kust saab. Siis helistas ja selgitas uuesti, see kõlas täpselt “Niii, Carolin, 5 sammu paremale ja siis näed seda, 6 sammu vasakule ja seal on see”.
Isegi minusugune ülemuretseja tundis end turvaliselt.
“Pssst, kas ma lennujaamas kohvi tohin juua enne päikeseloojangut” sosistasin vandeseltslaslikult lennujaamas rahavahetusnoormehele.
Õnneks selgitas noormees, et reisides keegi paastuma ei pea, nii et lennujaamas kui ka lennukis on söömine igati lubatud ning keegi viltu ei vaata.
Lennukisse jõudes olin juba nii õnnelik ja elevil, et särasin kõigile otsa nagu jõuluküünal. “Teräää” hüüdsin oma boarding passi stjuaardile ulatades. “Tere eee Miss Carolin. Oot, te olete meiega ju varem koos töötanud” arvas meesterahvas vastu. Kahjuks pidin rõõmu rikkuma ja ütlema, et kahjuks mitte. See ei paistnud meesterahvast segavat ning patsutas mind sõbralikult õlale “Lobiseme hiljem edasi”.
Mina jõudsin veel sõbrannale kirjutada, et oii nii sõbralikud töötajad lennukis, see tõotab ainult head puhkust, kui korraga mu ette klaas mahlaga asetatakse (täpsemalt siin sidruni-mündi mahlaga, mis Bahreinis väga populaarne).
Seda mahla ma kuskil menüüs ei näinud, ilmselt siis kodusest tagavarast mulle valatud. Jõudsin vaevalt üles vaadata, et kes nii lahke oli, kui see sama stjuuard mulle naeratas ja uuesti juttu tahtis teha. “Taga on terve rida tühi, äkki soovid sinna istuda, siin ei kuule midagi” naeratas mulle meesterahvas.
“Ei, mul siin… Emmm.. Mul siin ka hea istuda” kogelesin vastu, sest ma ei saanud aru, mis täpsemalt toimub.
Meesterahvas veenis aga, et tahab niisama lobiseda ja lend on pikk, tulgu ma ikka.
Ma tõesõna arvasin, et me niisama lobiseme!
Järgmine hetk uuriti kus ma elan, kas olen vallaline ja kui kauaks Egiptusesse jään ning anti paberilipikul telefoninumber.
(Number sai küll hiljem Hussainile antud, kes selle suurima jälestusega prügikasti viskas.)
Lisaks proovis meesterahvas mind meelitada sellega, et Bahreini kuningas otsib uusi stjuardesse oma eralennukitele. Ma lihtsalt naersin!
Vaata, kullakene, me mõlemad teame, et minust vaevalt KUNAGI stjuardessi saab, sama hästi võiks mind Bikiinimodell 2021 kandidaaturiga meelitada. Las igaüks jääb ikka oma liistude juurde.
Terve ülejäänud lennu jõllitasin pingsalt ekraani ja filmi enda ees jälgida, et meesterahva tähelepanukatseid eirata.
Stjuuard polnud aga ainus sõber, kelle lennult leidsin!
Nimelt, enne lennukisse astumist anti meile kaasa paber, mis enda infoga ära tuli täita, kuna inglise keelsed lehed olid otsa saanud, sain ma näppu araabia keelse, millega ma väga midagi peale ei osanud hakata.
Aga kuna täita oli vaja, tuli midagi välja mõelda.
Saatsin ruttu pildid Hussainile ja ühele oma Saudi sõbrale, et nad tõlkida aitaks, aga kuna lennuk juba õhku hakkas tõusma, ei jõudnud nad mind aidata.
Vaatasin lennukis ringi kui korraga märkasin üht vanemliku järelvalveta noormeest enda kõrval istumas.
“Kopp kopp” õlale. “Selam Aleyikum, eksjuus miiiii” plaksutasin ripsmeid.
Noormees oli hästi sõbralik, tõlkisime koos asjad ära, paar paberit toodi juurde, erinevates punktides lennujaamas tuleb esitada erinevaid pabereid.
Tuli välja, et noormehe pere on Egiptusest, aga ta ise sündinud ja üles kasvanud Bahreinis ja nüüd üle pika aja sõidab neile külla.
“Kas sa tahad näha mis mul kotis on” sosistas noormees vandeseltslaslikult.
“Mis sinuuul kotis on? Minu kotid on ainult krõpsu ja magusat täis… See minu sõber! Ma selgitan…” vastasin.
Tuli aga välja, et Hussain oli isegi tagasihoidlik olnud! Selline toiduturism on täiesti ametlikult normaalne asi!
Selle tõttu piletiga 2 pagasit hinnas ongi. Noormees näitas enda kotte, ainult krõpsupakid ja toit! Ja kui siis kuulis, et ma ainult 1 pagasikotiga reisin, ohkas ta kõvasti “Kui mu emps praegu kuuleks, et kellelgi 1 kohver kasutamata… Ta hakkaks nutma”
Lend läks kiirelt kuna pinginaaber oli tore, lobisesime elust ja Egiptusest, noormees soovitas erinevaid kohti ja andis hea nõu.
Kui ta kuulis, et ma esimest korda Egiptuses, tundis, et peab mu oma hoole alla võtma ja nõnda me lennult saabudes lennujaamas tiimi moodustasime.
Mulle tegelikult tundus, et ega ta ise ka ei tahtnud seal üksi olla, ta polnud jutu järgi aastaid Egiptus käinud ja tundus hästi tagasihoidlik noormees.
Ja, issand, kui hea, et ma kellelegi seltsis olin!! Kujutate ette, Bahreinis lennujaamas olid kõik niiiii viisakad, kõik tehti ette-taha ära, aga Egiptus, halleluuja!

Meid koheldi nagu mingeid kariloomi seal, aeti kohe gruppidesse ja karjuti, sest paljud ei saanud aru ega järginud käske.

Hussain hoiatas küll kohe alguses, et olgu ma valmis karjumiseks ja pisut teistsuguseks kohtlemiseks, aga ikkagi! Tulen niimoodi, nägu roosa ja õnnelik peas, ja siis tunne nagu kuskil lambakarjas, mida igast suunast karjakoerte poolt urisedes suunatakse.
Seisime pinginaaber-poisiga nagu kaks pingviini, nägu hirmul, proovisime tugevalt üksteise kõrvalt seista, et ära ei kaoks, üksteise käsipagaseid ja kotte kaitstes.
Ausalt, ma olen niiii õnnelik, et ta seal oli, üksi oleks nii hirmus olnud ja ega nad seal ju peale araabia keele midagi karjunud ka.
Paberid antud, kohvrid käes, soovisime noormehega üksteisele ilusat puhkust,ta selgitas, et ta viisa on kuidagi kuningliku perega seotud ja seetõttu peab ta mingitele lisaküsimustele vastama ning see võib aega võtta ja nii me tsau-tsau tegime ning kumbki oma teed läksime.
Rohkem temast kuulnud pole, nagu hea ingel reisikaaslane, ma loodan, et tal läks ka kõik ilusasti ja hästi.
Lennujaamast ostsin endale kohaliku numbri, nii Hussain kui mu pinginaaber ütlesid, et Egiptuses ei tasu mitte midagi muud peale Orange’i kasutada. Kui kellelgi kunagi peaks küsimus tekkima, millist valida.
Lisaks luges Hussain sõnad peale, et üle 300 kohaliku raha numbri eest maksta ei tohi, mulle pandi alguses nina alla muidugi 500 ja 700-sed, mul oli kohe “Eiei, mina tahan vähem”.
Lõpuks valisin midagi 200-ga, selle hinna sees oli internetti ja kõneminuteid nii, et nädalaga neid ära ei kasutanudki, kasutasin veel oma Bahreini telefonile hotspotikski, ikka jäi üle. Soovitus teistelegi.
Number olemas, helistasin kohe Hussainile, kes takso oli tellinud. “Vaata, et sa kellegi võõraga ei räägi!” Loeti mulle uuesti sõnad peale. “Aga ära kellelegi halvasti ütle, palun” ohkas noormees teisel pool telefoni.
… Mina ja halvasti? Meenub kui kunagi ammu trenni minnes Hussain mulle samamoodi sõnu peale luges “Ära kellegagi tülli siis mine”.
Hakka või mõtlema, et ma mingi tülitseja olen… Mina?!…
No, ja ma oleksin pidanud kohe aru saama, et see takso pole tavaline takso!
Mulle sõitis ette auto nagu vanast Londoni filmist!
“On ju iluuuus” rõõmustas Hussain telefonis.
Ta oli mulle üllatuseks vanaaegse Londoni takso tellinud! See oli nii niii ilus, tõesti oli.
Ja tunniajane sõit kodu poole võiski alata…
To be continued.

Täpselt niimoodi me neid snäkke valisime ja ära pakkisin.

Reisiks valmis! Olin suurest elevusest ilmselt nii soe juba peast, et Bahreini lennujaamas võeti seina äärde ootama kuna temperatuur oli mõõtes liiga kõrge.
Lennukilektüür
“Vaata mis mul kotis on” sosistas pinginaaber. Tuli välja, et meil samad krõpsud!

2 kommentaari “Sõit sõit sõit sõit sinna, Egiptusesse tahan minna

    1. No, ma olen nagu need Mehhiko seebikad, et kõige põnevama koha pealt jätan pooleli, siis on kindel, et tagasi tullakse.
      Hetkel võid ette kujutada, et taksouks tehti lahti ja mul 1 jalg uksest väljas, nurga tagant saabub Hussain ja edasi vaatame järgmises osas 😂
      Hussain on see sama noormees, kellega ma siin algusest peale koos olen olnud, jah. Ja vahepeal läksid asjad keeruliseks ja mõlemad paar kangeid ka.
      Aga kui blogis kellestki noormehest juttu, on see tema. Ma lihtsalt alguses ei kirjutanud temast ega maininud nime.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s