Ma kirjutan vahele otseülekandes juttu kah, Egiptuse episood 2 jätan homsesse, meil lõppes just Ramadan ja lõpuks saan end koos arvutiga kuhugi kohvikusse maha istutada, ennem oli kõik suletud.
Ja no mul kodus lihtsalt ei liigu see sulg kuidagi, panen arvuti valmis ja istun maha… ja siis meenub tuhat ja üks muud asja mida teha tuleks.
Nagu väike laps kodutööga noh.
Igatahes, täna oli see päev kus uue koroona testi pidi tegema, esimese tegin lennujaamas kohe saabudes, teine tuleb teha u 5 päeva hiljem ja viimane siis 10 päeva hiljem.
Õnneks see testimiskeskus on kohe maja kõrval (see sama mida varem kirusin, tööle minnes oli alati mega ummikud), seekord oli see pigem plussiks.
Kuna minu eestlase-hing tahab ju igale poole jalutada, otsustasin ka seekord jalgsi minna.
Lonta-lonta kohal, ei tea mida edasi teha. Küsin ühelt ja teiselt, et no tere, mina olen siin esimest korda, mida teha tuleb. Ja nagu ikka saadeti mind ühe juurest teise juurde, igal ühel erinev jutt.
Õnneks töötajad olid kõik väga viisakad ja sõbralikud, ma ise proovisin ka naljamees olla.
Ma kordan veel kord- teie heaks tehakse niiiii palju rohkem, kui te olete rõõmsameelsed ja sõbralikud!
Tunnen seda ise oma patsientide puhul ja olen märganud ka igal pool mujal. Olge töötajatega toredad ja nad aitavad teid nii palju kui saavad.
Viimase noormehega saime ka jutule, tema väitis, et ega ilma autota ei testitagi, kus mu auto on. Mina vastu, et mul pole autot.
“Aga kus buss on?” ei suuda noormees ikka veel uskuda.
“Bussi ka ei ole, ma tulin jalgsi” vastan.
Selle peale tuli noormehele vähemalt minestus peale, sest ega siinsetes riikides keegi väga ei jalutagi, kui see just sportimine pole või kui seda nende jaoks alamklass ei tee, kes endale autot lihtsalt lubada ei saa.
“Jalutasid?! Kust sa tuled niimoodi jalutades?! Kas kõik on korras, tule ruttu siia varju, kõik okei?” oli noormees veel rohkem jahmunud.
Hakkasin naerma, et jalutamine on ju normaalne ja ma elan siin samas. Näitasin Starbucksi poole, seda teab iga kohalik, sest lisaks vesipiibusõltuvusele on igal endast lugupidaval araablasel ka sõltuvus kohvist.
“Aga… Mis me teeme siis sinuga? Sul oleks siiski autot vaja.”
“Mul ausõna pole autot, see ei saa ju ainus võimalus olla”.
Noormees selgitas, et neil on koht neile, kes tulevad autota, aga et seal on hetkel 20 immigrant-töölist, et sinna ta ju mind ometi saata ei saaks, et ma siiski naisterahvas.
Bahreinis on nimelt väga tugevalt välja joonistunud klassiühiskond, lisaks ei saaks nende jaoks naisterahvas üksi kuskil meestega oodata.
Ega ma ei julgenud väga lisada, et mul üsna ükskõik kellega ma kuskil järjekorras ootan, need töölised ju samamoodi inimesed nagu mina, et meil Euroopas küll niimoodi vahet ei tehta. Kuna ma aga seal juba teatrit piisavalt olin teinud, otsustasin noormehe jutule kaasa noogutada.
Seejärel tuli mul hiilgav idee!! “A kas ma endale siis auto võin valida ja sisse istuda? Noh, siis mul ju oleks masin olemas” vaatasin töötajale suurima tarkpea näoga otsa.
“Sa tahad teha mida?!!”
“Noh, lähen küsin kellegi käest, et nad mu enda autosse võtaks” laiutan käsi. Millest ta aru ei saa, eksole onju.
Nagu noorena hääletatud sai teede ääres.
Noormees vaatas silmi pilgutades mulle otsa, selleks hetkeks oli ta ilmselt veendunud, et ma olen tulnukas mitte tütarlaps. Aga ega ta nii igaks juhuks vastu ka vaielda ei julgenud, teab veel kuidas reageerin.
“Noh, okei, eks sa vali mis auto sulle meeldib ja ma aitan sind” andis ta alla.
Ja siis me seal valisime.
“See sinine on ilus, onju? Eiei, see hõbedane!” valisin nagu autoesinduses.
Noormees vaatas mind ja nentis, et ärgu ma siis autot Bahreini noormeeste järgi valigu, et parem ikka mõni vanem India mees.
Ei tea, miks ta nii arvas… Lõpuks otsiski mulle ühe Egiptuse vanaonu.
See vaeseke tuli järjekorda ja enne kui arugi sai, oli mul autouks lahti rabatud ja istutati mind tema kõrvale. Vanaonu nägu oli ikka väga unustamatu.
Ja nii me seal siis sõitsime, tegime testi, onu hoolitses mu id-kaarti eest ja andis salfakakest pärast testi.
Mina ei tea mis ta arvas, et ta kohustus on, aga keeldus mul koju jalutamast laskmast ka viskas maja ette ära, raha keeldus kah võtmast.
Vaene onu arvas vist, et talle antigi lapsehoidja amet. Hommikul ärgates ta veel ei teadnudki, mis teda ees ootab.
Aga tehtud!
Testi vastuse saan millalgi homme, olen üsna kindel, et eks see negatiivne ikka on, tunnen ennast tervena kui purikas.
Ülejäänud päeva veetsin kodus basseini ääres, sest kraadid on meil juba 40+.
Kuidas Eestis ilm?
Musidkallid, koroonarallid (isver, ma peaksin luuletajaks hoopis hakkama).
Ps! Hussainil on 25ndal sünna, mis ma talle kinkima peaksin? Laskma oma hambaid parandada?