Kurb päev

“Ütle, et sul on eneskindluse probleemid, ilma et sa välja ütleksid, et sul on enesekindluse probleemid”
Kuulen pidevalt “Carolin! Wow, sa nii särad, sa oled nii julge ja enesekindel”
Ma pole päris kindel, millega ma inimesi nii hästi ära suudan petta, aga kui sõnaraamatus oleks pilt “ebakindluse” kõrval, oleks see pilt minust.
Lapsepõlvetraumad ja blabla, igal ühel omad põhjused. Aga see on lihtsalt niii kummaline kuidas sellises olekus me iseennast nagu kõrverpeeglist näeme. No, muidugi oleme siis ju ikkagi rohkem kui veendunud, et meie sõbrad külvavad meid komplimentidega üle vaid seetõttu, et nad on meie sõbrad. Ilmselgelt tunnevad end selleks ju kohustatuna, eks.
Eks ma parematel päevadel usun, et ma olen täitsa lahe pliks, aga tihti leian end võrdlemas teistega ja vaatan oma sõbrannasid ja issand, nad on mul kõik nii ilusad ja targad. Ja kõigil on eluplaanid tehtud.
Minu suurimaks nõrgaks kohaks on siis kaal, nagu ikka, eksole.
Ma lihtsalt niiii materdan ennast, vaatan peeglisse ja no, ma näen kartulit.
Arutasime 1 patsiendiga ka sama, ja mõnel inimesel ongi see täitsa kliiniline probleem, nad näevadki peeglist midagi muud kui teised.
Kõige halvematel päevadel tunnen ma, et olen inimestele vastik ja nad ei taha mulle otsa vaadata, et ma tekitan jälestust.
Ja see on täiesti veendumus!
Uues seltskonnas ma tavaliselt väga jutukas ei ole, eks ma facebookis ja blogis tundun jõle jutumutt, aga tegelikult olen ma üsna tagasihoidlik ja häbelik alguses.
Ja tihti ongi mul tunne, et ah mis mina, ma olen ju nii rumal ja kolepaks, keegi ei soovigi minuga suhelda.
Eks mul on paremaid päevi ka, aga sellised mõtted tekivad just stressiga.
Näiteks täna öösel nägin ma unes, et… Ma pean kohe meenutama.
Ma nägin, et ma olin laevas tantsugrupiga ja lained hakkasid seda tugevalt loksutama.
Me kukkusime ümber ja korraga oli laev allveelaev ja meie ainus tee välja oli 1 pisikesest avausest. Ja mina ei mahtunudki välja kuna ma olin liiga suur!
Kujutage ette, te olete kuskil vee all lõksus ja te peate leppima sellega, et teie hetk ongi käes kuna te olete liiga paks, et välja pääseda.
Lisaks tundsin ma, et keegi ei soovinud minuga ei suhelda ega rääkida ja see tegi nii haiget.
Nüüd ma olengi terve päeva nagu hunnik õnnetust ringi käinud, nii kurb on kuidagi olla.
Sellised unenäod alati mõjutavad meid ja see pani mind omakorda aru saama kui sügaval alateadvuses ma ise ennast materdan ja see on kurb, et ma iseennast sellisena näen.
Seda enam, et olen just see kes alati kõigi julgustab ja Keha Positiivsusele rõhub ja seltskonnas sõna võtab, et ei häbista kedagi ega nori kellegi keha, me oleme kõik ilusad.
Istusin terve päeva nukralt diivanil ja nüüd peaksin end jõusaali jooksma vedama.
Olge teie tublid ja ärge enda vastu nii kriitilised olge ❤️

11 kommentaari “Kurb päev

  1. Mis sellesse jõusaali puutub, siis – alla võetakse laua ääres 🙂 /räägib kes, onju/
    Kui kehamassiindeks mingiski tervislikus kaalus on, siis, kullake, sa oled ilus! Ja ma ei ole sind päriselt näinud ja ei kvalifitseeru sõbraks ilmselt ka, seega olen objektiivne nagu peegel 😛

    P.S.
    Kas sa lohutad ja premeerid end toiduga?

    Meeldib

    1. Aitäh nii toreda toetava kommentaari eest!
      Eks ma ise mõtlen ka, et olen siiski tegus ja asjalik, päris diivani-kartuliks end ei pea, trenni teen ka iga päev.
      Emotsionaalne söömine on küll mu probleem, selle olen endale õnneks selgeks teinud ja proovin ära tunda kui jälle sinna auku hakkan kalduma.
      Hästi palju tööd tuleb iseendaga ära teha, et neid märke tundma hakata- mkm, mul pole kõht tühi, mul on lihtsalt kurb tuju.
      Eks naiste puhul mängivad suurt osakaalu kindlasti ka hormoonid, me ei pruugigi võtta nii edukalt alla kui mehed.
      Ja veelkord, aitäh toredate sõnade eest, juba nagu sõbrad, eks 🤗

      Liked by 1 person

      1. SEEEEEEE kommentaar!
        Mulle seetõttu meeldibki suhtumine Bahreinis, siin võetakse inimesi tavalisemalt. Okei, Hispaanias oli see veel kuidagi eriti “meh”, ei huvitanud kedagi mis sul seljas on ja palju sa kaalud.
        GCC riikides on küll väga tugevad iluideaalid (hele nahk, naiselikud kehad), aga samas ma tunnen, et ei olda nii kriitilised. Eks siin mängib suurt rolli ka religioon, mehi on kasvatatud naisi väga austama ja keegi ei tohigi midagi halvasti öelda sulle.
        Bahreinis nt võib inimese politseisse anda kui ta sulle halvasti ütleb või sind sõnumi teel metsa saadab.

        Meeldib

      2. Töö tõttu puutun sellega kokku. Tullaksegi, pilt näpus “Tahan selliseid huuli, selliseid puusi” jnejne.
        Vahel tunnistatakse, et mees saatis, lubas muidu teise naise võtta.
        Kurb.

        Meeldib

  2. Pingback: Ilmaeluime – confiture d'oranges

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s