Tagasi Egiptusesse!
Kuhu ma jäingi, ahjaa!
Hussain, vahva poiss, tuli mulle vastu, mina arvasin suures naiivsuses, et päev on õhtus ja me läheme puhkama, nay-nay, tal oli meile hoopis tore plaan valmis tehtud, võttis hooga mu pagasi, nikastas 10 korda selga seda trepist üles tassides, sest ta ei osanud vist arvata kui palju ta krõpsupakid ja mu meigikohver tegelikult kaaluvad, aga ega õige araabia noormehena ta ei saanud seda ju tunnistada ka.
“Vaaaaaata, ma koristasin su jaoks” näitas Hussain suure uhkusega oma korterit.
“See on sinu vannituba” tegi noormees mulle giidituuri.
Ja teate seda uhkust, kui noormees ilmselt tegelikult varem kunagi ise koristanud pole, ja siis 1 korra elus seda teeb? Mul jäi üle ainult vaimustunult kaasa noogutada, ignoreerides kõiki tolmurulle, mida ma nägin.
Tegelikult selle korteriga on armas lugu, Hussain nimelt elas varem koos oma Kuveiti sõbra ja onupoegadega, aga kui me veel koos olime, otsustas ta, et tema peab ikkagi üksi elama, sest siis on mul kuhu vajadusel alati tulla ja me saame koos olla.
Seda muidugi varem kunagi ei juhtunud, sest noh, me polnud enam lõpuks koos.
Lisaks oli tal pikalt südamel see kodutu koer, keda ta maja ees nägi ja keda kallistamas käis.
See, keda tal plaan endale oli osta ja talle uus elu pakkuda. Noh, on poiss, kodustab kodutuid koeri ja maailma peal ripakil olevat tütarlast.
Kes lugenud pole, või ei mäleta, oli tal see koer väga südamel, ta hakkas talle süüa viima ja mängimas käima, aga moslemid pole koertega väga harjunud, paljud pered ei kiida neid heaks ning alguses ei osanud Hussaingi temaga midagi peale hakata, tal polnud kunagi varem kogemust olnud.
Nii ta Googeldas ja proovis aru saada, mida miski koera reaktsioon tähendab ja uuris minult. Noh, et iga urin polegi kuri urin, ja et ka koerad võivad igatsust tunda.
Kuna siis algas aga koroona ja noormees pidi pikemaks ajaks Bahreini tulema, proovis ta kuidagi ikkagi koera kohta uurida, aga tagasi Egiptusesse jõudes oli koer kadunud ning keegi ei tea mis temast sai.
Kuulis ainult kuulujutte, et koera omanik oli koera minema viinud, talle ei meeldinud, et Hussain tema eest nii palju hoolitseb.
“Siin ta alati ootas mind” sosistas Hussain mulle esimese asjana maja ette jõudes ja näitas trellidega piiratud aeda.
Selle aia ees peatusime igakord koju tulles, Hussain seisis ja vaatas kurvalt.
Tahtsin osata teda kuidagi lohutada, mulle lähevad ka loomad väga hinge. Lubasin, et tulevikus võtame koos koera, isegi kui ta pere ei luba, võtan ise ja ta võib alati meid vaatama tulla.
Seejärel vahetasin riided ning läksime sööma, Hussain oli meile kinno piletid ostnud ning tundis mure, et mul on kindlasti pärast pikka reisi kõht tühi.
Bahreinis on kinod siiamaani suletud, ma pole seal üle aasta juba käinud, asi mis kunagi nii väike näis, tundus seekord niiiii põnev. Kinno saab!
Seejärel jalutasime kaubanduskeskuses, Hussain oli väga elevil mulle millegi näitamisega- “Tule, tule! Sa pead seda nägema, ma arvan, et see näeb välja nagu Eesti” ja viis mind kohta kuhu oli ehitatud liuväljad!
Seal oli lumi ja jää, sai mäest alla lasta, inimesed pidid kandma jopesid ja kindaid!
“Niiiiii lahe, onjuuu” korrutas noormees, nina vastu vaateklaasi.
Sisse ei hakanud me minema kuna kinoseanss oli algamas.
Küsisin Hussainilt kas ta Eestit tahaks kunagi külastada. Tahtis. Ütles ainult, et esmalt peaks ta õpingud lõpetama ja seejärel vaatama, no, oleks mul ka prioriteedid nii paigas.
Sööma suundudes kogesin esimest korda, oma suureks üllatuseks, et egiptlased polegi nii sõbralikud! Hussain vedas mind ühest kohast teise, mida soovin, jäime ühe koha peale uurima ning arutasime millist toitu valida, teenindaja oli nii ülbe! Vaatas meid, pööritas silmi ja oli Hussainiga, kes nendega arutas, nii ebaviisakas!
Kui minule on Hussain alati draakonpoiss tundunud, kes kõiki paika paneb, nägin Egiptuses temas hoopis ta vaiksemat poolt, ta isegi ei reageerinud.
No, siis tundsin, et mina pean reageerima! Nagu, miks sa ülbitsed meiega? Hussain proovis viisakalt uurida, mis millega käib, ja siis see teenindaja lihtsalt pööritas silmi ja tegi oma kolleegidele meie kohta nägusid!
Ütlesin, et mina ei soovi sealt midagi ja et lähme minema.
Hussain viis mind istuma ja oli segaduses, mis juhtus.
“Kuidas sind ei häirinud, ta oli meiega ebavajalikult ebaviisakas!” sisisesin vastuseks.
“Carolin, lase sellel minna, siin käibki elu niimoodi, ma olen nende aastatega nii ära harjunud, ilmselt on ta väsinud ja me ju ei tea mis ta elus toimub”. Oota, kuidas see noormees mu vastas korraga nii elutargaks on muutunud?
Seejärel võttis noormees mu käest ja silitas neid.
Mu käest!
Bahreinis ei hoidnud me kunagi avalikult käest, eks kohalik kord ja traditsioonid. Mäletan, et mitmel korral tekitas see minus palju küsimusi ja eks sealtki algas nii mõnigi arusaamatus.
Egiptuses nägin ma aga hoopis teist külge temast, ta oli nii nii hoolitsev, hoidis igal pool käies käest ning tundus nii õnnelik, et saame lõpuks vabamas õhkkonnas koos olla.
Ma hakkasin teda hoopis teises valguses vaatama.
Kinos käies ostsime äkkplaaniga jääjooki, mis meie nii suureks lemmikuks sai, et seda käisime iga päev ostmas.
“Tead millest ma unistan?” õhkas ta kord keset ööd?
“… Jääjoogist?” vaatasin talle otsa.
Kuna meie kodu asus linnakärast eemal, polnud seal aga kuskilt seda saada.
Ainult lõbustuspark asus maja lähedal, sinna saamiseks oleks pidanud aga pileti ostma.
Üks õhtu oli Hussain tööst nii väsinud, et ma reaalselt kaalusin selle lõbustuspargi aia taha kedagi veenma minna- mul on vaja ainult korraks sisse saada, et jääjooki osta! Ausalt!
Ma tean, et Hussain minu heaks oleks seda teinud.
Esimesel ööl jäime magama 4 paiku öösel, sest käimas oli Ramadan ning moslemid tihti ongi terve päikeseloojangu üleval, et süüa ja oma tegemisi teha. Viimane palve on päikesetõusul, mis siis riigiti võib erineda ning viimane söögikord oli meil umbes 3.30 paiku öösel.
“Mul on homseks nii toredad plaanid” kuulsin veel viimast lauset enne unehõlma vajumist.