Sünnipäevaloba ja paljas tagumik

Et teile natukenegi kõigi nende massiliste Egiptuse postituste vahele (#sarkasm, nali minu kulul) pisutki vaheldust tuua ning luua, kavatsen pajatada pisut kõige suuremast ülemaailmselt pühast. Või noh, Eesti, Hispaania ning Bahraini suurimast pühast, teisiti tuntud kui Carolini Sünnipäev.
Kui tähtis on Teie jaoks sünnipäev?
Üldiselt loen ennast väga rahulikuks inimeseks, ei solvu kui mind igale poole ei kutsuta, pidudel käin pigem harva, mind ei häiri kui mu sõnumitele ja kirjadele päevi hiljem vastus saadetakse. Lihtsalt puudub draama-geen (mis ei tähenda muidugi, et üleliigselt tundlik ning emotsionaalne poleks, lihtsalt teistes asjades).
Võin kõik teised pühad (jõulud, jaanipäev jne) südamerahus maha magada ja üksi veeta, aga sünnipäeval unistan olla meeles peetud ning sõpradega.
Õnneks on mul suuremosalt oma sünnipäevadest ainult helged mälestused, noorena sai oodatud seda tähtsat päeva ju eriti, siis oli koolides veel traditsioon kõigile kommi viia (ehk on see tava veel praegugi) ning kui vedas, tõstsid klassivennad tooliga veel õhkugi, just nii mitu korda kui vanaks said.
Sünnipäeva sai oodatud suure õhinaga, siis sai kanda parimaid riideid, end ilusaks sättida ning kõik olid terve päeva su vastu nii tähelepanelikud ning toredad, järgmine päev sai jälle kulunud teksades ning sassis juustega kooli imbutud. Justkui nagu Tuhkatriinu muinasjutus, kus üheks õhtuks printsessiks muutud, sünnipäevi ümbritseb minu jaoks just selline salapärane-muinasjutulik aura. See muidugi ei tähenda, et sellel päeval uhkeid kinke ootan, mkm, üldse mitte. Kinki pole tegelikult üldse vajagi, oleme lihtsalt koos.
Oma loomult olen üldse väga inimeste-inimene, mulle tohutult meeldib lähedus ning kaisutamine, sõpradega naerda ning koos olla. No, mis saab minul sellise päeva vastu midagi olla, kus 24h minu vastu ainult toredad ollakse.
Olen oma elus sünnipäevi pidanud igas olukorras ja igas positsioonis (pun intended), noorena hullumeelsemalt, vanemaks ning kogenumaks saades rahulikumalt- üks mis kindel, mu ümber on alati olnud sõbrad.
Ütlen alati kõigile- olen oma elus midagi ikka väga ilusasti ja hästi teinud, sest mind ümbritsevad nii imelised sõbrad, sõbrad kes tõesti hoolivad ning meeles peavad. Muidugi on suureks plussiks, et ühel kõige pikaajalisemal ja kallimal sõbrannal on minust vaid mõned päevad varem Printsessipäev ning Eestis olles me alati need koos ka veedame, aastaid tagasi, 22. sünnipäevaks, käisime isegi koos tatoveeringuid tegemas. Sinna juurde lisame veel kõik hullumeelsed tiineka-peod. Meie Sweet16 pidude pilte ei julge me siiani väga avalikkusele avaldada.
Ka välismaal olen alati ikka toredadest inimestest ümbritsetud olnud, Barcelonas vist kõige suurejoonelisemalt, sealne (sünnipäeva)kultuur lihtsalt on juba selline- kõike koos ja kambakesi.
Barcelonas elades korraldati mulle ka mu elu esimene ning ainus üllatuspidu, ja see tõesti oli üllatus!! Olin hommikul deidil käinud (kuidas selle sünnipäeva ja deitimisega nalja tehtigi) ning seejärel kohalikus baaris kahe sõbrannaga sangriat mekutanud, kui otsustasin nad enda juurde kutsuda (näete kui kavalalt kõik korraldatud oli, ma reaalselt arvasin ennast selle mõtte peale tulevat, et neid külla kutsuda). Koju jõudes hüppas muidugi mu tolleaegne Kolumbia korterikaaslane Christian kõigi meie tuttavatega pimedast toast diivani tagant välja. Ma olin sõnatu!
Mitte keegi ei vääri oma sünnipäeval üksi olemist. Sünnipäevakurbus on kurbuse kõige raskem ja halvem aste.
Muidugi ei ole ka kõik minu sünnipäevad olnud lust ja lillepidu- mäletan ehedalt keskkooliaegset suhet klassivennaga, üks kõige toksilisemaid pikaajalisi suhteid, aga ega toona siis aru ju saanud.
Olin oma sünnipäeval haige, mul oli palavik. Peika polnud terve päeva ühendust võtnud, kui tagant järele mõelda, kaduski ta tihti omi asju tegema ning hiljem sain ise peapesu, miks üldse uurin. Sellest on nüüdseks üle 10 aasta (vana much, eksole), aga mäletan siiani seda ängi ja kurbust. Noore tütarlapsena me tihtilugu ei ole veel saanud oma eluks vajalikud õppetunnid ega oska märke lugeda. Kellel läheb rohkem, kellel vähem aega, ilmselgelt olen mina aeglane õppija.
Seal ma toona olin, kurb ning segaduses, miks armastav peika mu ära on unustanud, mis halba temaga juhtus (jah, olin solvunud olemise asemel hoopis mures) ning helistasin ise. Ei, enne helistamist läksin veel Sikupilli Prismasse sünnipäevaks ise endale lilli ning kooki ostma ning siis helistasin ja PALUSIN, et me midagi koos teeks. PALUSIN.
Te ei kujuta ette, kui raske seda praegu meenutada ja kirjutada on, sest “Carolin, palun”. See noormees oleks tulnud seal samas ja KOHE maha jätta, number kustutada, ära blokkida, (aken sisse visata, autokumm läbi torgata). Seda kõike näen muidugi alles praegu, mitte aga toona, aga eks toksilised suhted sellised olegi, aga sellest lähemalt mõnes teises postituses.
Kui meenutada, veetsime õhtu peikaga siiski koos, ilmselt oskasin piisavalt ilusasti paluda. Mäletan aga, et peika oli minu vastu nii külm, nii manipuleeriv, sain trauma ja õppetunni kogu eluks- MITTE KUNAGI ära tolereeri, et kallim sind su sünnipäeval meeles ei pea või ignoreerib. MITTE KUNAGI. See on mega suur märk, et su kaaslane ei hooli ega austa sind, ükskõik mis olukord teil suhtes on.
MITTE KEEGI EI TOHIKS OMA SÜNNIPÄEVAL OLLA ÜKSI.
Kummalisel kombel olen suutnud samuti kõigil oma Bahrainis veedetud sünnipäevadel silmi peast nutta- esimesel aastal olin alles saabunud, Hussainist ei teadnud midagi, kellelegi ei maininud ka midagi ning siis ootasin, et mingil sõnulseletamatul moel kõik teavad ja tervitavad. Tutkit! Mitte keegi ei saanud aru, miks tavapärase padjanäo asemel teatrimeigis ringi patseerin.
Mäletan, et vahetuse lõpetasin kliiniku vastuvõtus istudes ja nutta lahistades, no lihtsalt nii hinge läks.
Nagu Tuhkatriinul oli hea haldjast võõrasema, siis minul oli Tsehhi kolleeg Kveta, kes muidugi asja ära tabas ning sõnumi saatis, et tuleksin pärast tööd läbi, tal vaja töö asju rääkida (elasime samas hoones).
Kveta on 60-ndates dermatoloog, tema vahetus lõppes mitu tundi varem, ning kui mina lõpuks sinna jõudsin, oli kell juba väga palju ning ilmselgelt oli mu kolleeg juba väsinud, aga seal ta vapralt seisis, lillesülem käes, tort laual, KINGITUS. “Sul oli täna sünnipäev, eks” jõudis ta vaid küsida, kui ma UUESTI nutma hakkasin. Jumal anna kannatust, palju jaksab üks tütarlaps nutta?! Lihtsalt… kurbus oli südames, tundsin end nagu unustatud orb seal kliinikus, minu päev oli ju ometi.
Kveta juures lahistasin muidugi nutta juba kõige pärast- oma sünnipäeva, tööpingete, kodutute koerte ning murdunud küüne.
Kerime aastaid edasi- hopsti, jälle sünnipäev. Ja mitte ainult, isegi vahva sell Hussain juba pildis. Meil oli just raske periood selja taga, Hussain oli 6 kuud Egiptuses koolis olnud ning alles saabus, käis eelmisel päeval kliinikus külas, sünnipäeval polnud aga kippu ega kõppu. Ootasin ja ootasin. Ootasin natukene veel.
Uurisin lõpuks, kuidas tal läheb ja mis teeb. “Habibtiii, mu kuu ja tähed, ma siin nõbudega Katarri külje all pärlite jaoks austreid püüdmas ja niisama tsillimas, nii tore tuul, oi vaata, Abdulla tegi just head naltsi”.
Ei no, teine elab parimat elu kuskil mere peal. Ilmselgelt ära unustanud, et MINUL ON SÜNNIPÄEV. Kui seda lõpuks mainisin, siis noormees muidugi avastas, et tal kõik päevad sassis ja küll ta õhtul läbi tuleb. Arvate, kas õhtul keegi tuli?!
Mul oli sõbrannaga õhtusöök kokkulepitud, mille tühistasin. Mäletan, et läksin koju ja lihtsalt nutsin. Nutsin ja nutsin.
Jällegi, usun tõsimeeli, et mul sünnipäeval segunevad kõigi aastate emotsioonid ning ootused, nii ma seal voodis tundsingi end jälle selle naiivne koolitüdrukuna, kes ootab ja loodab. Hussaini too õhtu ei tulnudki.
Kas peaksin järgima endale antud lubatud ja ta akna kookospähkliga sisse viskama?
Mingi aeg tol õhtul, olin juba punaste silmadega voodisse kerra tõmmanud, kuulsin oma ukse taga kolinat ning korraga hakkas keegi laulma! Laulma, minu ukse taga, noormees.
Kuulan ja kuulan. Kuulan natukene veel. See on ju sünnipäevalaul!
Jooksin õhinaga ukseni (lootes ikka veel, et Hussain siiski tuli, austritest kogutud pärlikee näpus ja Ivo Linnaga duetti laulmas Kaelakee Hääle araabia versiooni).
Ei olnud Hussain, hoopis Jordaania naabripoiss Zaid oli, kellega me paar kuud enne seda oma hoone jõusaalis tuttavaks olime saanud ning kes meeletult toreda südamega noormeheks osutus. Tema oli küll viimane inimene, keda ukse taha oleksin oodanud, Zaid oli nimelt puhkuse võtnud ning semuga kuurortisse puhkama läinud. Mingi aeg hakkas tal seal aga halb tunne, et eemal on, sõitis kiirelt tagasi, röövis kuskil teadmata kohas La Chocolat kondiitriäri ja seises keset ööd jäätisetordiga mu ukse taga.
Mis teeb olukorra muidugi piinlikuks, on see, et mina ootasin ju Hussaini…
Ütleme siis nii, et mu riietus (või mitte nii riietus) oli vastav peika vastuvõtuks, milles suure hurraaga ukse siis lahti tõmbasin. Sekundi jooksul sain muidugi aru, et teisel pool ust on vale poiss ning proovisin sama targalt ust sulgeda, millest Zaid sai aru, et niisama nalja pärast tagasi lähen ja hakkas omalt poolt ust jällegi naerdes LAHTI tõmbama. Kuniks ta mind siis nägi.
Laul jäi sama napiks kui minu riietus….
Me küll püüdsime olukorrast sõbralikult üle olla, panin kähku riidesse, Zaid ootas kinganinasid vaadates koridoris, ning siis saime kooki hakata pugima.
Hussaini vabandus oli, et jäid liiga hilja merele ning sai alles hilja koju, järgmine päev ootasid mind ukse taga punased roosid. See polnud küll enam aga see, sünnipäev oli läbi, Tuhkatriinu oli tagasi kõrvitsas ning enam ei tahtnud lilli ega ilusaid sõnu.
Hussain muidugi selgitas (nägin ka ise), kohalikud sünnipäevadest väga ei peagi, paljudes peredes ei tähistatagi, nt ta ise pole kunagi seda teinud, ilmselt seetõttu oli tema jaoks keeruline mõista, miks mina oma päeva nii hinge võtan. Veel enam, et järgmine päev ootasid mind ju ikkagi lilled. Aga Hussssssain, saa aru, mul oli keskkooli ajal traumaatiline kogemus, nüüd ma samastan kõiki olukordi omavahel! (Vot hoopis mina olen kogu loo kurjajuur, kes halba iseloomu nooruse traumadega välja vabandab).
Sorry, Hussain, kui ma enne oleksingi sellega leppinud, siis kahjuks tõstis Zaid lati just pisut liiga kõrgele, tema jättis pooleli oma puhkuse ja ILMSELT viis läbi ka relvastatud koogiröövi.
Kohalike moslemite jaoks on sünnipäev nagu päev ikka, paljud neist ei tea näiteks oma õiget sünni aegagi, see tõttu võib paljude kohalike sünniajaks dokumentide järgi olla 1. jaanuar, eriti vanemal generatsioonil.
See juhtus ajal, kui leiti, et kõigil elanikel peavad olema isikuttõendavad dokumendid ning kuna ajaarvestus kellegi vanusega oli juba liiga kaugele jõudnud, otsustati asjad teha kergemaks ning valiti just selline kuupäev. Tean ka ise mitut Bahreinikat, kellel just sellel päeval sünnipäev on. Kui tähistataksegi sünnipäevi, siis rohkem lastel ja noorena, täiskasvanud ei pane sellele nii väga rõhku.
Bahrainis kliinikus töötades puutusin IGAL sünnipäeval kokku väga omamoodi olukorraga- multikultuurid, inimesi igast rahvusest ja riigist, usust. Ja siinkohal pean jällegi ära tõdema, et teatud riigi esindajatega (mitte kohalikud) olid mul koguaeg väga “erilised” kokkupuuted. Nii ka sünnipäevadega- nimelt saadi meie kliinikus üsna pea aru, et õnnelik töötaja on hea töötaja ning mis teeb ühe inimese õnnelikuks? Eks ikka kook! No, minu puhul töötab vähemalt alati.
Kliinikus hakati tellima iga kuu torti just selle kuu sünnipäevalaste nimedega. Kui mitu sünnipäeva ma seal viibisin ning mitu oma torti ma süüa sain?!
NULL. Puhas null.
Aga miks? Las ma selgitan- Meil töötas suurel hulgal kolleege, kelle meelest oli täiesti okei joosta puhkeruumidele TOIDUKARPIDEGA tormi, sünnipäevaliste tordid endale ja OMA PERELE karpi panna ning need siis kliiniku peale ÄRA peita, et õhtul koju viia.
Ma usun, et see tundub nüüd pisut uskumatuna või et liialdan- teadsin seda kohe, sest ka mul endal oli tihtilugu toimuvat raske uskuda ning palju tuli üle õla piiluda, ega mind Varjatud Kaamerasse pole meelitatud.
Mul peaks kuskil isegi fotod olema, kuidas päeva jooksul arvutite tagant ja vihikute varjus sinna peidetud karbikestes kookilõike leidsin.
Sellest oleks saanud teha täiesti uue sisuga “Kadunud 60 sekundiga”, ühel sünnipäeval helistati mulle juhatusest kabinetti, et läheksin küünlaid puhuma ning kooki lahti lõikama. Mul läks kabinetist puhketuppa jalutamiseks vaid loetud minutid, avasin suure hurraaga ukse … ja nägin laual vaid koogi riismeid. Mäletan, et võtsin 2 taldrikut, et endale ja Kvetale mälestuseks midagigi veel tõsta JA MULT TIRITI NÄPU VAHELT TALDRIK KA ÄRA.
Sellel momendil andsin alla, ma ei saa ega jaksa mingite tuuleveskitega võidelda, sest ilmselgelt need naisterahvad probleemi ei näinud, nende jaoks olin mina punase näo ning vihast vasakut silma tõmblev tütarlaps.
Tegelikult ei olnudki ju asi koogis, asi oli põhimõttes, see on MINU sünnipäev, kas ma tohin vähemalt tulla ja küünlaid puhuda ning pilti teha, ma võin terve koogi hiljem teile anda, pole üldse probleemi. Arvestage lihtsalt teistega ka.
Et teil muidugi mulje ei jääks, et mu sünnipäevad Bahrainis itk ja häda ainult olid, siis räägin lõpunootideks ikka positiivseid kogemusi- igal sünnipäeval olen koos olnud muidugi oma Maroko sõbranna Nawaliga (mäletate, tema oli Hispaania frantsiisi Bahreini omaniku abikaasa, kes mu siin vastu võttis ning kellega sõbrannatama hakkasime), kellega iga kord mu lemmikrestoranis enne tööd hommikust oleme söönud. Ilus algus erilisele päevale.
Samuti sain Bahraini kolides sõbraks hästi toreda Saudi-Araabia noormehe Ahmediga, kes oli pärast pikki aastaid Ameerikas õppimist ning elamist just tagasi kodumaale kolinud, teinud oma Mehhiko toidukoha ning püüdis end vaikselt perekondlike- ning traditsiooniliste kommetega harjutada, klapp oli meil hea, seda juba puhtalt selle tõttu, et Ahmed nii palju Mehhikost teadis.
Ühel mu sünnipäeval otsustas noormees Saudi-Araabiast Bahreini sõita, võttis mind kliinikust peale ning ütles, et tal on mulle üllatus, pangu end vaid valmis.
Ahmed viis mind imetoredale õhtusöögile Ritz-Carltoni Itaalia restorani, kus mulle õhtu lõppedes koogiga õnne lauldi ning autos kinkidega üle kullati, sain tol sünnipäeval kingiks ühe Saudi-Araabia parfüümi, mida siiani väga kasutada ei raatsi, nii eriline tundub.
Ahmed mainis, et tal kasutab seda õde, ju siis peab hea olema. #qualityapprovedbyarablady

Ja nii need sünnipäevad mul möödunud on, on olnud pisaraid, on olnud meeletult toredaid hetki, meeles on neist kõik.
See on kindlasti kõige mina-kesksem postitustest mu blogis. Mainin veelkord – ma üldse ei pea end mingisuguseks Mina-Ja-Maailma printsessiks, absoluutselt ei.
Mul pole vajadust olla teistest parem, usun et me kõik oleme võrdsed. Sünnipäev lihtsalt on minu jaoks midagi maagilist ning erilist, täpselt samamoodi olen alati proovinud meeles pidada oma perekonda ning kalleid inimesi, sellel ilusal päeval on nemad number üks ja kindlasti poputan neid kuis saan.
Oma sünnipäeval on meil kõigil õigus olla natukene rohkem isekas. Vahel polegi vaja rohkemat kui 1 õhupall ning teie lähedane naeratab terve päeva!
Kui keegi kunagi end oma sünnipäeval üksi tunneb, siis ausalt, kirjutage mulle kasvõi Facebooki, kui mitte midagi muud, saan teile kasvõi läbi messengeri Zaidi kombel sünnipäevalaulu laulda.

Minu kõige esimene sünnipäev Bahrainis Kveta ja ta värskelt tänavalt päästetud kassi Chillyga
Sünnipäevi olen veetnud igas olukorras, nii haige kui tervena. Elasin nende piltide tegemise ajal Barcelonas, mul oli mega palavik, aga õhtul tuli ikka lühikeses seelikus koos sõpradega õhtusöögile hiilida.


Üks esimesi sünnipäevi Bahrainis, kui selfie tehtud, sai kabinetis nutta lahistada, sest keegi ei teadnud õnne soovida

Selle tähtpäeva sain vastu võtta Tallinna Lennujaamas, olin just jätnud oma töö, kogu maise elamise pakkinud kohvrisse ning kolimas tagasi Hispaaniasse, sain aru, et muud moodi enam edasi ei saa. Mulle korraldasid meeletult armsa üllatuse tollane kolleeg Laura, kes selle armsa õhupalli, mis kõigis lennujaama ja lennukitöötajates nii palju elevust tekitas, mulle üllatusena kinkis ja koos minuga öö lennujaamas veetis, ning poole öö ajal ka tollane juhataja “üllatus” hüüdes meie juurde hüppas. MA.OLIN.SÕNATU
Sünnipäevapeod Hispaania-moodi olid alati rahvasterohked
Mitte üheltki Eestis peetud tähtpäevalt ei puudu kunagi mu kõige armsam ja kallim Marit, pärast pildi tegemist suundusime tattoveeringuid tegema
Sünnipäevapidu Rootsi moodi
Zaid vahetult enne dramaatilist ööd

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s