Heietused möödunud aegadest

Head uut aastat, head uut aastat!
Noh… Mis ma oskan kosta. Sellist aastat poleks ma kindlasti ette osanud kujutada, eriti lõppu.
Umbes täpselt aasta tagasi käisin sõbrannaga kinos The Greatest Showmani vaatamas, mulle meeldib vaadata filme ilma treilerit nägemata, on põnevam ning huvitavam, nii, et igasugune ootus puudub.
Seal ma siis istusin- silmad kinnistatud ekraanile ja tundsin kuidas inspiratsioon minust läbi tulvas.
Olin selleks hetkeks juba aastaid Hispaanias elanud, kuid liialt mugavustsoonis, või pigem ei julgenud ma mingi hetk suurelt enam unistada. “Ah, mis mina, ma olen ju lihtsalt tavaline Carolin” mõtlesin alati, kui aeg möödus.
Isegi tööd otsides olin kuskil kõvasti allpool oma suutlikust, sest “Ma peaksin sellegi üle õnnelik olema, paljudel pole neidki võimalusi”.
Millalgi poole filmi peal kasvas minus aga meeletu trots ja tegutsemistahe, kibelesin soovist kinos püsti tõusta ja südamest habemega naisele kaasa laulda “Maailm, vaata mind, mina ka loen!!”
Pärast filmi olin kaks päeva kuskil hoopis teises maailmas, inspiratsioonilummuses, lõpuks käisin kinos veel 2 korda sama filmi vaatamas ja asi oli selge- minu elus peab miski muutuma!
Esimese asjana lõpetasin töö kohas, mis mulle meeletut stressi tekitas, kohas kus olin pärast 2 aastat ikka veel “Solo una chica de Eslovenia o Rumania” ning keskendusin tööle, mis võimaldas rohkem aega iseendale ning enesearendusele.
Lisaks sellele kolisin, Plaza Universitadi kärast ja 2017 aasta terrorismiõhtu mälestustest eemale Carrer de Mallorcale, kus kohtusin oma imearmsa Davidega. Eelmise aasta jõulud said samuti seal veedetud, tõeliselt Eestihõngulised jõulud koos eestlastest sõpradega.
Lisaks hakkasin uuesti koolis käima- Inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ning lisaks immigratsioon.
Sain aina rohkem aru mis asjad elus on minu jaoks tähtsad, leidsin tee Esperanca ühenduseni- grupp inimesi, kes igal nvl kogunesid, oma rahadest süüa ning riideid ostsid ning üheskoos mööda Barcelona tänavaid käisime neid kodututele jagamas. Kohtasin nii toredaid inimesi- inimesi, kes soovist aidata kogunesid ja andsid endast nii palju neile, kes mitte kunagi neile midagi peale siira tänu vastu ei saaks anda. Kõik need ilma koduta tänaval olijad, kellel oli oma lugu, paljud neist olid kunagi olnud saavutamas midagi suurt oma elus, aga saatusel olid omad plaanid.
Isegi 1 eesti noormehega kohtusin tänaval, müüs toidu ostmiseks isetehtud käepaelu ning rääkis mulle oma loo. Eelmise nädala alguses märkasin täiesti üllatusena, et temast oli Esperanca lehel postitus tehtud- kodutu poiss, kelle koera Hispaania politsei maha lasi.
Kuna poisi kontakte polnud välja toodud ning nime ei teatud, otsustasin ise välja uurida, kas tegu oli ikkagi sama inimesega, keda mina aasta alguses kohtasin. Oligi.
Lisaks viibisin 1 riigi ajaloolise hetke sees- Kataloonia soov ning katse iseseisvuda, näha nii lähedalt midagi nii suurt, olla ise selle kõige keskel, koos kõigi nende inimestega, näha kuidas see mõjutas inimesi ka pikalt pärast referendumi.
Samamoodi saatuse soovil olin ma tol kurval päeval La Rambla läheduses, see hetk kui minibuss inimesi rammis ning meid kõiki La Rambla-Universitadi ümbrusesse suleti, teadsime vaid nii palju, et kindel polnud miski, kas toimub veel midagi suuremat või võime rahulikumalt hingata. Ka aasta hiljem, 2018, toodi lilli mälestuspaika Plaza Universitadil.
Elu 2018. aastal oli Barcelonas kõigi nende 2017. aastal toimunud sündmuste järel muutunud, inimesed olid tähelepanelikumad, turiste liikus vähem.
Seejärel tuli suurim muutus- pakkumine kolida Kuveiti. Me kõik teame, kuidas see läks.. (naer) JA UUS ELU BAHREINIS. (fanfaariheli)
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui tänulik selle võimaluse eest olen!
Muide, minu suurel kaitsjal ja kangelasel aka Mohsinil on täna sünnipäev!! Palju palju õnne talle, ta on üks imelisemaid ja toetavamaid uusi sõpru mu elus. Ja ta perre peaks lähipäevil uus tütar sündima!
Eks kindlasti praegune aeg ja pühad tekitavad minus pisut igatsust ning melanhooliat, mõtlen palju oma vanaema peale, tahaks temaga nii väga iga momenti ja uudist jagada. Tahaks, et ta teaks, kui väga igatsen temaga teleka ees teki sees sossutatud õhtuid ning kuidas kõigest alati rääkida saime. Kuidas ta vahel torisema kippus, aga lõpuks alati mu plaane ning soove toetas, isegi kui see tema jaoks iseenda tahaplaanile jätmist tähendas. Õppisin temalt nii palju kuidas olla parem inimene. Loodan, et ta tunneks mu üle uhkust.
Aga mis siis ikkagi pühade ajal toimus- Kui aus olla, polnud mul jõuludeks suuri lootusi, Bahrein on siiski Islamiriik ning jõule siin ei peeta.
Saudi Araabias ei tohiks näiteks sõna “jõulud” isegi mainida, võib tulla suuri probleeme, veel enam kuidagi moodi tähistamine.
Bahreinis on lood aga õnneks teised- kliinikus on meil 2 kuuske, jõulude puhul korraldati pidusöök, seda korraldati küll “täname tehtud töö eest” nime all, aga väga armsalt oli see vaikimisi 24.ndale planeeritud, kohalikud töötajad ning hindud soovisid kõigile, kes nende meelest jõuluusku olid, ilusaid jõule, 4 erinevat torti oli tellitud. Ega mina siis ka päris mats olnud, tellisin omalt poolt kingiks kõigile ilusas pakendis brownisid.
49511223_1930628097049100_4584862646288777216_n (1)
Sellega seoses juhtus ka naljakas lugu- läksin vastuvõttu ja ilusate soovide saatel ulatasin Fatemale brownikarbi, siis kallistasime ja seejärel pöördusin Abdulla poole, et … Häid jõule ja värki. Abdulla läks näost punaseks, mina pooleldi juba küürus, et kallistama hakata, Abdulla jätkuvalt jäigalt toolil, vaatab paremale ning vasakule. Tõmbusin siis tagasi, et .. on kõik okei ikka? Lõhnan äkki halvasti… Abdulla piiksatas see järel, et ta ei saa mind kallistada, et ta on ju moslem. Ups! Arvake, kui punaseks ma näost muutusin. Pagesin kiiruga kööki kanashaslõki ja tordi järele.
Kuna kolleegidele olid nende kommentaarid selleks hetkeks juba andeks antud, otsustasime jõulud koos veeta. Lõpuks küll plaanid pisut muutusid ning oma osakonna kolleegidega veetsin 21. detsembri 24nda asemel. Kohtusime kõik kell 18 kliinikus, tegime kuuse ees-taga-peal-all fotoshoodid ja läksime edasi linna peale.
Kolleegil oli õnneks suur auto, kuhu kõik 8-kesi ilusasti ära mahtusime ning sõit linna võis alata. Minule sokutati pähe jõulumüts ning kõlaritest pandi käima jõululaulud. No, ega siis saanud laululust ju õhku rippuma jääda, minu isiklik missioon sel õhtul oli kõigile Manama (Bahreini pealinn) peal jalutajatele tutvustada “Last Christmas” ning “All i want for Christmas” remixe oma imeilusa inglihääle kaudu.
Pole küll Bahreini viimaseid uudiseid jälginud, aga tööle minnes tunduvad tänavad sellest õhtust saadik tühjemad olevat…
Alustuseks tegime tiiru kohalikus meelelahtusalas/pargis- Prince Khalifa Bin Salman Park Hidd.
Kui mosee taustal päkapikmütsiga fotod tehtud ja pargipatrullilt juba liialt kurje pilke saime, tuli pillid (mütsid) kotti pakkida ja õhtusöögile suunduda.
Õhtusöögikohaks valisime Filipiini restorani, sest ükski endast lugupidav filipiin ei saada pidu mööda ilma karaoketa, ja neid leiab üldiselt vaid nende endi restoranidest. Laud oli lookas, kõhud olid täis, aknaklaasid klirisema lauldud ning põrand puhtaks tantsitud ning tuligi sammud kodupoole seada. Pidu kiire ning korralik.
49405663_1048840705305112_2418039035432796160_n
49583211_2347705425461824_1241349229054525440_n
49126952_522537251577116_1899994163387039744_n
49656299_2160338877382643_1251886248415461376_n
( Moshee taustal jõulupilti)

49565631_282649399115741_1785287861927411712_n
49717413_228358401426620_6979974167042981888_n

24nda veetsin koos Kveta- ning doktor Annaga. Annal oli varuks üllatus ning avastasin end jõule pidamas LA VINOTECA BARCELONAS!!! Barcelona vinoteek. Menüü hispaania keeles, Kataloonia, Hispaania ning Ladina-Ameerika toidud (olen aru saanud, et paljude jaoks on see ala kõik üks suur segapudrukapsas ja kõik samasse auku)
Nautisime tapaseid ning live-muusikat, sulgesin silmad ja oleksin justkui tagasi Hispaanias olnud…
49342341_2320548918232414_8990451059835011072_n
49202904_326884724832653_4047514232709709824_n
49409536_2471385999602548_4241503367005732864_n
Jõulude ning vana-aasta õhtu vahele jääv aeg kaob, nagu alati, kuskil omamoodi udus, pole kindel, mis päev on, või mis kellaeg. Ja kas sellel ongi tähtsust.
Armas oli, et paljud kohalikud patsiendid soovisid häid jõule ning ilusat uut aastat, isegi kui nad ise neist kumbagi ei pea.
Meeldejäävaim soov patsiendilt oli minekule sättides “Palju õnne sünnipäevaks”, mis meele terveks päevaks heaks tegi.
Naisel oli meeles, et miskit nagu neil eurooplastel toimub, aga mis täpsemalt, ja vähemalt proovis meeles pidada! Kui nii võtta, siis juba 16ndal jaanuaril ongi mu sünnipäev, nii, et suur suur aitäh ilusate soovide eest.
Vana-aasta õhtuks sain ma erinevaid pakkumisi, üks uhkem kui teine. Mõtlesin, et küll oleks ju vahva ennast lille lüüa ja kuskil udupeenes restoranis pilte teha ja oiii, kus siis kõik kadetseksid.
Tõelisus oli aga see, et vahetasime kolleegi palvel vahetused ning kui kell 22 lõi ja tööpäev otsa sai, olin ma nii väsinud, et ainus soov oli koju magama minna.
Ja keda ma niikuinii lollitada tahtsin, kuskil ülerahvastatud peokohas kiiruga pilte teha enne südaööd , et kõiki Instas kadedaks ajada “On temal ikka seal Bahreinis elu” poleks väga minu teema. Aastas on 365 päeva elu nautida, mida niikuinii teha kavatsen ja 28-aastasena on 1 korralik unepoiss pärast töömaratoni vägagi hinnas, rohkem kui hästi lõhnavad sheiginoormehed ning kaaviar kullatud nõudel.
Polnud ma arvestanud aga sellega, et liiklus oli hullumeelne, lisaks kohalikene olid Bahreini pidustusi nautima tulnud ka Saudid.
Olin juba nõutult kliiniku ees Google Mapsi välja koukimas, et jalutuskäigu teekonda selgeks teha, kui pimedusest jõulukallistustele allergiline Abdulla välja ilmus ja uuris, kas mul on abi vaja. Kui päris aus olla, on meie omavaheline suhtlus viimasel ajal üsna üle kivide ja kändude olnud, noormehel on kange iseloom ja ega ma isegi papist tüdruk ole, nii, et vastuollu minemine on kerge tulema.
Üle päeva ei soovi mina temaga rääkida ning üsna pikalt ignoreeris Abdulla ka minu olemasolu.
Vana-aasta õhtul hakkas tal minust vist siiski kahju, kutsus auto peale ja lubas koju viia. Kui aus olla, oli meil isegi täitsa tore autosõit. Teistest eemal kahekesi saime vabamalt suhelda ning noormehel ei olnud vajadust teiste ees maailma asju paika panna. Arutasime mööduvat aastat ning oma hiilge- ning madalseise. Noormees muheles, et teab minust kõike- mu elu Kuveidis ning eelnevat töökohta, et Mohsin pidavat minust palju rääkima ja Abdullale pilte näitama.
Ei mingit privaatsust siin riigis, ma ütlen.
Aga noh, kui minu Kuveidi prussakaüleelamised kellegi päeva helgemaks teevad ja mured väiksemana tunduma panevad, siis olge lahked. Mis saab minul selle vastu olla, et noormehed minust rääkida tahavad.
Nii ma uue-aasta vastu võtsin- teki all, nina telefonis. Ja ma poleks rohkem rahul saanud olla.
Uuel aastal uued ettevõtmised!