Ramadanist!

Kätte on jõudnud kõigi moslemite jaoks üks tähtsamaid aegu aastas- Ramadan.
Eestis elades ei teadnud ma sellest mitte midagi, kui kuskilt midagi kõrvu jäi, siis mitte väga positiivset.
Barcelonas elades kohtasin võrreldes Eestiga muidugi rohkem erinevaid rahvuseid ja sain teada rohkem ka Ramadanist, aga kuna lähemalt kokku ei pidanud puutuma, jäid teadmised siiski pinnapealseks- “Ah, mingi nälgimisaeg, kõik on pahurad ja nälginud, ei söö terve kuu aja jooksul. Mingit raha peavad ka vaestele andma. Imelikud” mõtlesin omaette.
Okei, ühe korra paar aastat tagasi, austuseks oma Maroko sõbra vastu, lubasin temaga 1 päeva Hispaanias kaasa paastuda, lõppes see sellega, et oleksin keset kõige kuumemat suvepäeva Barcelonas La Ramblal ära minestanud. Selleks ajaks olin paastumist katsetanud vaid paar tundi, nõrk on see inimhing- nõrk!
Rohkem inimkatseid enda peal teha ma ei kavatsenud. Aga oi, saatus kõkutas ilmselt just sel momendil pihku ja mõtles- no davai, selle pliksi saadame siis moslemiriiki, vaatame, kuidas ta seal hakkama saab.
Juba aasta algusest on teised mitte-kohalikud mu ümber sosistanud “Carolin, Ramadan on tulekul, kas sa oled valmis?” ja kui siis tunnistan, et pole varem Ramadani tähistavas riigis elanud, on kõigil silmad suureks läinud, kähisetud midagi toonil “Vaene laps, appi…” ja räägitud hirmujutte naisest, kes Ramadani ajal tänaval teadmatusest nätsu näris ja kohalikele vahele jäi ning kuidas seda naist pärast seda enam nähtud pole…
Kuna Ramadani algus pole kunagi 100% kindel, vaid tuleb vaadata taevast kuu järgi, algas Ramadan see aasta 6ndal Mail, tänaseks on 20. ja minu senised kogemused- Ma ei saa eriti arugi, et midagi teisiti oleks.
Kliinikus on elu sama, küll selle vahega, et moslemid töötavad 8h asemel 6h, mina patune kristlane 8h (vähemalt selleks mind mingil seletamatul moel peetakse, ma igaks juhuks ei hakka selgitama ka, et “Meil Eestis on au sees paganlus ja taarausk”, see viimane eriti kuu lõpus taaraautomaadi ees.. Iga kord kui kohalikele metsahaldjatest ja riitusekivist rääkima hakkan, lähevad nende silmad suuremaks kui tõllarattad.)
Muidugi on palutud meil viisakusest kohalike vastu rasvast burksi suurte röhitsuste saatel nende ees mitte süüa ja kulinal vett löristada siiski ka pigem kuskil varjatult kabinetis või köögis.
Kliinikust meid söömise tõttu muidugi karjatuste saatel käeraudades minema vast ei veetaks, tänaval aga see vastu võib siiski tekkida probleeme, isegi nätsunärimine on tabu. Ma ise pean muidugi halba hingeõhku suuremaks jumalateotuseks, aga kes olen mina millelegi vastu vaidlema…
Nüüdseks  olen enda jaoks aga Ramadani tõelise olemuse lõpuks arusaadavaks teinud, otsustasin seda jagada ka kõigi teiega, sest kui olla aus, on see üks igati tore ja rõõmus aeg!
Ramadan sümboliseerib moslemile midagi püha, nad tõestavad sellega Allahile oma jõudu olla tugev oma mõtlemises ning usus.
Iga kohalik, kellega olen sellel teemal rääkinud, naudib Ramadani, neile annab paastudes jõudu teadmine, et nad on selles olukorras kõik koos.
See, et moslemid end terve Ramadani aja näljutavad, ei ole tõsi. Kui aus olla, siis on see aeg üks suur sööming ja toidu nautimine!
Toidust ja veest hoiduvad moslemid vaid päikesetõusust päikeseloojanguni, neid aegu tähistavad palvetamised.
Kuna igas riigis, sõltuvalt asukohale, on päikese väljas olek erinev, on ka paastumisaeg riigiti pisut erinev.
Esimest toidukorda (mis Ramadani ajal toimub päikeseloojangu aegu) nimetatakse Fatoor või Eftaar (araabia keeles hommikusöök). Sõltuvalt inimesest süüakse kas midagi väga kerget või ei sööda üldse ning minnakse palvele.
Pärast palvet algab… da daram daaaa- sööming! Ja kui ma ütlen sööming, SIIS MA MÕTLEN SÖÖMING. Restoranides on eraldi buffelauad kaetud, igal pool näeb silte, kuidas kõik just nende söögikohta “Eftaari”peaksid minema nautima.
Teiseks toidukorraks Ramadani ajal on Suhoor- eine enne päikesetõusu ning hommikupalvet, see peaks võetud olema umbes enne 3.30-4.00. Selleks ajaks tuleb juua ära ka päevaks vajaminev veekogus, sest kuni õhtuni midagi tarbida ei tohi.
Mis minule suure üllatusena Bahreini kolides tuli- Moslemid on ühed suured naljaninad, kui nende esmakohtumise kõrkusest üle saada, on neil naljategemine üks suur hobi. Kohe päris tõsiselt! Kes vähegi mu Facebookil silma peal hoiab, on seda kindlasti juba mu postitustest märganud.
Moslemid oskavad hästi nalja teha ka enda üle, saadetakse üksteisele Ramadani ajal toidupilte, nt kui mõni sõber elab riigis kus päikeseloojang hiljem algab, ja tögatakse teinetest a la “Näed, mina juba naudin, sulle head ootamist” või tehakse nalju enda kulul, kui keegi Suhoori-söögiaja maha on maganud (sõna otseses mõttes, sest toimub see ju hommikul vara), sest siis ootab ees pikk päev ilma igasuguse toiduta. Või tehakse pilte, kes viimasel minutil kiiremini veepudeli lõpuni jaksab juua. Nalja saab alati!
Kuna Ramadani ajal on suur rõhk teistele hea tegemisel ja aitamisel, kutsus juba esimesel õhtul külla mind mu kolleeg, mind tutvustati perele ning juhatati kööki- laud oli kaetud nii isuäratavate hõrgutistega!
Kuna tütarlapsed, kellel on parasjagu menstruatsioon, ei pea paastuma (see eest aga peavad tegema vahele jäänud paastupäevad hiljem järele) ja mina olen niisama üks mitte-palvetav inimhing, istusime meie kolleegiga juba tükk aega enne teisi laua taga ja lasime heal aga maitsta.
Meiega istusid lauda ka kolleegi vennad, kõige noorem (u 10) oli aga palvetamise enne söömist ära unustanud. Isa ja vanemad vennad noomisid nooremat ja suunasid ta palvele, enne lauda istuda ei tohi.
Ramadani aegu on igal perel omad traditsioonilised toidud mida pakutakse, eriti meeldivad inimestele kevadrullid ning sambosa (kolmnurkne krõbe snäkk täidisega).
Joogina on vähemalt Bahreinis väga populaarne jook nimega Vimto, mina polnud sellest varem midagi kuulnud, maitselt marjalimonaad.
Magustoiduks sõime “luiqamat”, minu jaoks krõbeda kohupiimapalli sarnased pallikesed, serveeritakse meega (nagu kõiki teisi magustoite siinsetes riikides)
Pärast söömist sättisime end kolleegiga ilusaks ning läksime linna sõpradega kohtuma, rohkem traditsioonilised pered külastavad üksteist ning loevad üheskoos Koraani.
Bahrein on võrreldes teiste ümbritsevate riikidega üsna avatud, kuid siingi on paastuajal suletud kõik asutused kus alkoholi pakutakse, erandiks vaid mõned hotellid.
Kohvikus sõpradega kohtudes tuli meie juurde lähedal istuv meesterahvas ning pakkus … süüa! Naine olevat kodus mehele kaasa pakkinud, isegi Araabia kohvi ilmus kotist kannuga välja ning “ei söögile” ei ole Ramadani ajal aksepteeritav vastus.
Kohalike jaoks vahetavadki sellel ajal öö päevaga kohad ning öösel toimuvad koosistumised, koossöömised ning üleval ollakse varaste hommikutundideni. Inimesed jagavad toitu kõigiga, kes vähegi läheduses peaks olema.
KÕIK, keda tean, kurdavad, et Ramadani ajal võetakse kilosid juurde ja kerkitakse nagu saiad Hispaania pagaripoodides kell 4 hommikul.
Eriti pannakse rõhku Ramadani ajal heategevusele- juba varakult pannakse kokku liste vaestele toidupakkide varumisel (hakkan vist taipama, miks kolleeg mind külla kutsus), inimesed kes ühel või teisel põhjusel (nt haigus) peavad paastumisse Ramadani ajal mõneks päevaks peatama, saavad paastumata päevad heastada ka vaestele toidu ostmise või raha andmisega.
Näiteks selgitas üks mu patient, et tal on haigus, mille tulemusel ta ei tunne ei nälga ega seda kui kõht täis on. Mis on aga ohtlik, sest kui nälg ei meenu, hakkab magu iseennast sööma. Seetõttu ei tohi too naine paastuda, see on tal arstide poole keelatud. Aga, et ennast jumala silmis siiski tõestada, tuleb tal heategu kuidagi muud moodi lunastada.
Tema valikuks osutus mõne kurvemal järjel oleva perekonna aitamine- kohalik noor Bahreini tüdruk, kes on autismitunnustega invaliid- saab liikuda vaid ratastooli abil.
Taks, mis tuleks paastumata päeva eest maksta, on umbes 1.5 kuni 2 dinaari. Ehk siis kuu lõikes tuleks tal maksta tütarlapsele toiduraha u 50 dinaari, tema otsustas aga anda 100. Lisaks pani patsient mulle südamele, et paastumine on ilus aeg ning ta oleks väga õnnelik,kui saaks kõigi teistega selles ühineda.
Samamoodi kolleegi juures õhtusöögil olles avastasin, et mul pole väljaminekuks piisavalt viisakaid riideid- kiiruga tulles oli seljas vaid töö uniform. Kolleeg leidis, et probleemi pole, otsis kapist mulle riided ning ehtelaekast isegi ehted ning olin ülelinna tehtud preili, ehmatus saabus aga järgmisel päeval, kui kolleeg ütles, et neid asju ta tagasi ei soovi, need on nüüd minu. Proovisin küll alguses vastu vaielda, aga sain aru, et sellega ma ainult solvaksin oma sõbrannat ning selline on lihtsalt nende traditsioon. Kahtlustan ka pisut, et kellegi teise kantud ehteid ei sobiks neil enam kanda… Pole hullu, järgmine kord kingin vastu midagi ilusat juba mina,
Mille peale ma varem aga ei tulnud, on fakt, et Ramadani ajal on lisaks toidule keelatud ka kõik muu, mis paastujate kehasse võiks sattuda ning paastumist rikkuda. Sealhulgas ravimite võtmine ning kosmeetilised protseduurid.
Inimesed, kes peavad tervise tõttu ravimeid võtma, proovivad sellest Ramadani ajal hoiduda või lunastavad need päevad jällegi vaestele toidu ostmise või muu võimaliku heateoga (Näiteks vanemad inimesed või haiged, kes ei tohi ravimeid võtmata jätta).
Kliinikus olen aru saanud, et paljud patsiendid eelistavad süste sisaldavaid protseduure teha pärast päikeseloojandut. Paljud kardavad, et süstid mõjutavad nende paastu ning keeldutakse näohoolduses midagi huuldele asetamisest. Samuti ei saa patsiendid valusamaid protseduure tehes vastu võtta pakutud tablett-valuvaigistit.
Seetõttu on muutunud ka tööl käimise kellaaeg, poed ja kliinikud on avatud hommikul mõneks tunniks ning siis valdavalt pärast päikeseloojandut kuni hiliste tundideni.
Nt minu töökoht on avatud 10-01ni, pühapäeval pean hambaarstile kell 23.30 minema. Kas oleks seda kunagi osanud arvata?
Ilmselt viskan hambaarsti toolile pikali, ajan suu laiali ja norisen magada “Äh, eks togi mind üles kui lõpetanud oled, pühi suu ka puhtaks”
Nagu ennem juba mainisin, siis tööjuures eriti aru ei ole saada, et midagi teisiti oleks. Moslemid on ikka samasugused, keegi ei ole pahur, keegi ei maga kuskil energia puudusest.
Kui keegi mitte-moslem kogemata veepudeli välja võtab, siis minnakse kas teise ruumi või vaadatakse mujale. Kuigi mitte-mosmelid saavad üldiselt siiski kõik aru, et meie oleme need, kes Ramadani ajal kohalike peavad austama- lõunale minnakse vaikselt, süüakse ja tullakse tagasi, keegi kõva häälega ei aruta, mida tänaseks kaasa võeti.
Bahreinis algab Eftaar umbes 18.30 paiku, mis polegi nii pikk aeg, Hispaanias on selleks kellaajaks minu teada 21.
Kella 18 paiku võib moslemeid näha juba pisut kannatamatult ringi liikumas, käiakse saali söömiseks ette valmistamas- kõik on kaasa võtnud midagi enda valmistatut.
See kogus toitu, mis Ramadani ajal lauale pannakse- sellega võib väiksema sõjaväe ära toita, ning toidupakkumisega kitsi ei olda- kõik kutsutakse lauda ning kõigiga jagatakse. Kui pärast söömise algust ringi liikuda, ulatuvad sinuni iga nurga tagant käed kandikute ning datlitega.
Täna avanes mulle eriti armas vaatepilt- 2 naist olid Saudi Araabiast kliinikusse sõitnud, kuna nende protseduurini oli 2 tundi aega, panid need vahvad naised vaiba põrandale, otsisid disainerkäekottidest kannu araabia kohviga ning karbi datlitega ning hakkasid hoopis pikniku pidama- keset kliiniku. Ja ega nad kadedad neiud olnud, jäin neile kabinettide vahel askeldades vahele ja lõpetasin koos nendega vaibal- pole siin midagi, et Ramadani ajal datlile “ei” ütled.
Muide! Lisaks toidust hoidumisele on keelatud ka palju muid asju- Nt ei tohi minna randa ega basseini ujuma, ei tohi mõelda halbu mõtteid ega teistele halba soovida, ei tohi valetada. Ja kuidas selle seksi-asjaga siis ikkagi Ramadani ajal on??
Selle jaoks läheme ajas natukene tagasi, nii u nädal enne Ramadani algust tuldi meile kliinikusse uusi masinaid näitama, aga selle jaoks oli vaja modelle, kelle peal neid näidata. No problemo, Carinyo! Modellid leitud. Peaaegu. Naine, kellele vagina thightening protseduuri pakkusime ning seal juures selgitasime, et palun abikaasaga 5 päeva vahekorda mitte astuda, muutus korraga väga ärevaks, nimelt võttis mees Ramadaniks ettevalmistumist väga kohusetundlikult ning naine, vaeseke, ei saanud ööd ega päevad mehest eemale…
Aga tõde on see, et nagu toiduga, on ka seksiga- kui päike loojub, laske aga käia. Kohalikud naeravad ikka, et nonäed, nende mõne tunni jooksul tuleb nii palju asju ära teha, kodus muud moodi ei saagi kui saiake ühes käes, araabia kohvi teises ning saiapuru vahel kamandatakse naist juba riideid lahti nööpima. Kuhugi peab veel väike uinakki ära mahtuma… Pole siis ime, et mõni päikesetõusu maha magab.
Kokkuvõtvalt on need 2 nädalat Ramadani minu jaoks üks tore aeg olnud, kui nüüd see nuumamine ükskord ära lõppeks, mul on vaja siin ikkagi inimeseks saada. Vaatame, mida järgnevad 2 nädalat endaga toob. Vaikselt valmistume juba nn Moslemite “jõuludeks”- “Eid”iks. Kindlasti kirjutan lähemalt ka sellest toredast pühast. Seniks tsau-pakkaa

60544561_644479832624018_848444306556452864_n.jpg
(Näiteid Ramadani-toidust. Leib puljongis on 1 traditsioonilisi toite. Lisaks ei puudu laualt kunagi kevadrullid )
60734630_3203492933009793_4439816305008181248_n.jpg
( Meie siin, niisama, salaja söögitoa hämaruses toitu ahnitsemas, vaene kolleegi noorem vend nukralt just aru saades, et tal on palve lugemata jäänud ja ilmselt söövad need kaks tüütut vurhvat enne kõik kevadrullid ära, kui tema oma kohale jõuab)
60544804_2158599810854648_7830491568413868032_n.jpg

( Vasakul Ramadani popim jook Vimto ning paremal kogu aja lemmik- lemon mint, pole olemas mõnusamat jahutavat jooki!)
60762048_462226741199058_8307634899964133376_n.jpg
( Kõht täis söödetud, riided selga saadud, isegi ehted kaelas, no mis nüüd viga, nägu naeru täis, linnavahele paarutada. Ei tea, kellele end homme külla pressida… )

Kuidas ma vägivaldsete kurjategijate aka juuksurite meelevalda sattusin

Unustage ära kõik kõige seksikamad influencerid, või, okei, ärge unustage, minge parem küsige neilt, KUST PAGANAMAS KORRALIKU JUUKSELÕIKUST SAAB! Isegi kui mul ennem oli ehk pisuke lootus saada üheks neist moe-influenseriteks, siis lõigati nulli (sõna otseses mõttes) kõik minu võimalused.
Ühesõnaga, juttu tuleb Bahreini juuksuritest! “Ah, mida see Carolin jamab, enam pole millestki muust kirjutada, hakkab pastakast mingeid ilunõuandeid välja imema vä? Endal pole stiili ollagi”
No, okei, pole hullu, kui ei ole, siis ei ole, mida mul aga on, on magnet igasugustele sekeldustele ja “No ei saaaaa jälle olla” olukordadele.
Käsi püsti, kes mäletab mu esimest juuksurit? Seda, kes enda juurde juukseid kutsus värvima ja siis “Sa võid ju ööseks siia ka jääda…” arvas sobivat pakkuda. Ma viisaka neiuna siiski keeldusin ja lasin end koju tagasi viia, blokkisin igaks juhuks whatsis ka ära, pole rohkem temast midagi kuulnud, nagu aru sain, on ta vist Bahreinist nüüdseks ära kolinud. Ega see äri väga hästi tõesti lähe, kui iga klienti enda juurde jääma meelitada… JA TA OLI NII KINDLALT GEI, NOH! Trust noone!
Järgmisena läksin kolleegi sõbranna juurde Filipiini salongi- esiteks tegin Keratiini, tulemus oli ilus, aga see, kuidas ta juukseid kõrvetas- eka, see polnud ilus. Teisel korral palusin pisut otsi trimmida ja ta lõikas mulle külgedele ebamäärased kaks salku, lihtsalt sik-sak, külje peal arusaamatud ülejäänud juustest lühemad salgud.
Egas midagi, tuli uus leida… Kodu kõrval avati just uus salong, ustel ja akendel ilusad sildid ilusate avamis-allahindlustega, egas midagi, läksin vaatama.
Tegin ukse lahti, tagaruumist tuli välja sõbralik naine, selgitasin, et ega ma midagi väga soovigi, ainult tukka trimmida, paluti istet võtta.
Selgitasin, mis soov on- sirge tukk ja kulmudeni. Juuksur noogutas.
Enne kui arugi sain, kahmas juuksur tuka pihku ja “sahhhhh” ühe raksakaga maha. Konkreetselt… maha. Kõik. Khalas! Finito! Ja esta!
Samal ajal avanes uks ja sisse astus naine, kes väga kurjaks muutus “Miks sa minu salongis klientidel juukseid lõikad!?”
“Eeeh? Oot, kes on see naine ja kui tema salong, siis kes praegu minu juukseid lõikab?” Mõtlesin suure ahastusega omaette.
Mängu astus salongi õige juuksur, sest tuli välja, et teine naine oli lihtsalt salongi koristaja, võttis mu tuka ja proovis seda harja ning fööni abil kuidagi paika koolutada, andis aga üsna ruttu alla, pööras minu poole, pani käe õlale ja tunnistas “Mul on väga kahju, ma tõesti ei saa midagi teha enam, kui ma rohkem lõikan, on asi veel hullem… Maksta ei ole vaja”
Lahkusin salongist shokis, ukselt kuulsin veel mu juukseid lõiganud naist mulle järele hüüdmas “Head õhtut, Madam, ilus, eks. Ja tulete siis täna veel maniküüri/pediküüri, jah?”
Ma ei vastanud mitte midagi, ei hakanud kellegi peale karjuma, läksin lihtsalt koju. Mul oli just siis külas keegi tähtis inimene, ja ma oleksin olnud nõus kole olema igal teisel ajal, mitte just siis!!
Peiks tuli muidugi külla, shokolaadikarp näpus, ilmselt hammustas terve õhtu põske, et mitte naerma (või nutma) hakata. Vaatas terve õhtu pingsalt televiisori- või seina suunas, kramplikult mu pead silitades, ilmselt suure musitamise ajaks pigistas silmad kinni ja luges mõttes jumalasõna nign veenas iseennast “Isamaa ja perekonna au nimel”.
58680922_346594755895664_7219807052112068608_n
(Mina, 1 õhtu enne saatusliku salongi külastust, siiras ja süütu, ilma teadmiseta, et vähem kui 24h hiljem muutub mu elu kapitaalselt ja ma pole enam kunagi see sama, kes ma olin varem… “Sisesta sentimentaalne muusikapala”)

59039504_2668487689845280_7180497282331049984_n
( Salongist koju saabudes, ikka veel eituses elades, arusaamata, mis minuga just juhtunud on… “Sisesta veel dramaatilisem muusikapala”)

58939906_2248209052110724_3400524903315668992_n
( Pärast esimest juuksepesu, kui kohale jõudis fakt, et lapsepõlv on läbi ja mu elu (juuksed) ei saa enam kunagi olema sellised, nagu nad olid varem… Köh, ja et mul on aega täpselt 15 minutit, et uus tukk kasvatada, sest peika on autoga teel)
59614582_808106126217730_3414733118987304960_n
( Esimene päev tööl. Kolleegid jäid möödudes seisma ja sosistama, juhataja tuli rääkima ja andis viisakalt mõista, et töötades kliinikus, mida külastab muuseas ka kuningapere, on töötajate välimus siiski väga tähtis. Paar kuud hiljem tunnistasid mitmed kolleegid, et nad olid kindlalt veendunud, et lõikasin kodus oma juukseid ise ning nad ei julgenud tulla mult küsima, miks ma seda teen, salongides pole ju nii kallid hinnad ja kas mul raha siis tõesti pole. Noh, salongist just ma sellise soengu saingi. Ei, mis, vähemalt Microbladingu neiu Cristiane leidis, et ma näen siiski väga Scandinavian Lesbian influencer välja)

57331331_1162518193928960_8809452462147633152_n (1)
(Nädal hiljem tuli õhtupimeduse varjus sõbranna sünnipäevale hiilida…)

58793285_610501089362228_7405938419186008064_n
( Tööjuures hakkasin juukseid kramplikult ühele küljele kammima…)

57471953_995351617323028_951319338915201024_n
( … Või klambriga üles panema. Ps. Lasin sünnimärgi eemaldada samal ajal )
58886977_2261707357492970_1239922415148990464_n.jpg
( … Või võrk peas magamist teesklemas, ehee, ei näe tukka, eiii näe. Ega mind tööd tegemas. Mohsin, ära loe. )

59299154_887365451612493_761608838154551296_n
(Mina, loetlematud kuud hiljem, lootusekiir südames, et minust võib veel inimene saada. Varsti)

Noh, ja nii see tukakene aga kasvas, 4 KUUD KASVATASIN TEDA välja, kuni ühel päeval sügavalt sisse-välja hingasin, ja otsustasin uuesti juuksurisse minna. Sõbranna tuli kätt hoidma, et ma enne sisse astumist ära ei jookseks ega pikali maha ei minestaks. “Sa saad sellega hakkama, me oleme sellest sinuga rääkinud, mineviku varjud ei saa meid igavesti jälitama jääda, sa oled tugev ja imeline naine, Carolin. Hinga, hinga, täpselt nagu me kodus harjutasime” veenas mind Kveta. Rahustid hingeall, avasin värisevail käel salongiukse. “Kas … Kas … Kas te siin… juukseid ka …… LÕIKATE” pahvatasin väriseval häälel.
“Madam, kuidas palun, ma ei kuule teid” küsis juuksur.
Ma oleksin pidanud tol hetkel kohe aru saama, et tegu oma juuksurigängi maffiooside liikmega ning salongist pagema, aga ei, naiivne nagu ma juba siin elus ükskord olen, jäin ma siiski sinna ja istusin tooli. See mis seal juhtus, pole enam väga kindel, kõik on hägune, silme ees lendlesid käärid ja lõigatud juuksed. Kui kodus meelemärkusele tulin, ootas mind peeglist selline vaatepilt…
58680898_1142034852634445_7217540576395132928_n
(Hakkan kahtlustama, et Araabia riigis tähendab “Sirge ühtlane kulmudeni tukk” midagi muud, kui ta minu jaoks siiani tähendanud on. Lisaks on mu poolde selga ulatuvad juuksed nüüdseks ainult vaevu üle õla)

59295135_357305058239234_1775259744651444224_n.jpg
( Rinnahoidja väel rohkem pilte ei sobinud teha, ajasin riided selga, panin tuka klambritega kinni ja volaa- mina siin niisama maniakaalselt naermas ja iseendale aru andmas, et ma ei saa ilmselt kunagi normaalset juukselõikust, parem unustada lapsepõlv ja eluga edasi liikuda… Ja vb psühholoogilt abi otsida, et juuksurikartusest üle saada)

Aga ei, ausalt, kui keegi teab normaalselt juuksurit, siis HALP ME PLZZZZZZZ

Ühistransport siinpool kõrbe

Esimese asjana kui eelmine aasta pakkumise Lähis-Idasse kolida sain, hakkasin kiirelt erinevatest allikatest infot koguma. Youtubest avastasin ühe inglise noormehe kes nii Kuveidis kui Dubais õpetajana on töötanud, palju videosid tal küll polnud, aga abiks seegi.
Mis mind aga algusest peale kõige rohkem hirmutas, oli siinne ühistransport. Või õigemini- selle puudumine.
Nägin õudusega videosid Kuveidi jumalast hüljatud bussipeatustest, kuskil maha jäetud silla all, buss sõidab kohale siis kui ise õigeks arvab. Kohalikud ühistransporti ei tunnista, neil on kõigil auto… või kümme.
Nii, et kui bussi näed tulemas ja soov peale saada on- oma kiireid jalgu.
Buss peatuses ei pidavat peatuma, ainult pisut aeglustuma, nii et sinna pidi peale hüppama.
Kuveidi bussiliiklust ma järele proovida ei jõudnudki- minu kasutuses oli auto koos juhiga, kes lugenud on, siis see sama auto/minivan, mille istmetest hiirt kartsin oma kaunist tagumikku näksavat.
Kui Bahreini jõudsin, oli mul jällegi selge- ilma autojuhita ei tee siin riigis miskit. Esiteks on liiga kuum, et väljas aega veeta, ning teiseks on sõiduteed suhteliselt ületamatud.
Foorid ja zebrad on vaid üksikutes kohtades ja teisele poole teed saamiseks võetakse lihtsalt hoogu, lüüakse risti ette ning joostakse.
Minul see üle tee jooksmine hästi välja ei tule, esiteks on lapsest saati õpetatud, et nii võib jala pealt surma saada, teiseks kardan ma neid kiireid mööda vuhiseivaid autosid- autojadal pole hetkekski lõppu ning kihutamine on siin jumalast. Päevas näeb mitmel korral uudiseid palmi vastu või aedikusse sõitnud mahakandmisele kuuluvatest hummeritest.
Nii, et Bahreini kolides kasutasin esimene kuu hotelli transfeeri ning hiljem otsis Mohsin mulle Filipiinost autojuhi, kellele maksin 25BD ja kes mind iga päev tööle ning koju sõidutas. Vahel toidupoodi jäätisele järele ka.
Olete ilmselt ka ise kuulnud, et liigselt ei tasu uhkustada ega reklaamida oma head juuksurit või mõnda muud tehnikut, muidu võib juhtuda, et neil teie jaoks enam aega pole. Noh, mina olen kuulnud küll, aga ega õigel ajal meelde ju tule.
Käisin ja rõõmustasin kõigile kui super ja asjalik kohusteundlik autojuht mul ikkagi on, mille tulemusel kõik just seda juhti endale ka soovisid. Autojuht ei maganud lõpuks enam ei ööl ega päeval, sai klientide rohkusest nii suured rahad kokku, et avas naisega restorani ning lõpetas autojuhina töötamise. Tsau-pakaa tsutsu-frei, Carolin-tuleb leida uus.
Noh, mis seal siis ikka, kuulasin maad nii siit kui sealt, Filipiinot mul leida ei õnnestunud, see vastu sain pakkumise kahelt India mehelt.
Kui päris aus olla, siis selle rahvuse meestega tundub mulle juba ammu, et peab pisut ettevaatlik olema, mul on Uberist taksot tellides vaid paaril korral probleeme olnud, igal korral just India juhtidega. Näiteks on püütud varjata ekraani, et ma õiget summat ei näeks, siis on öeldud, et neil pole vahetusraha tagasi anda ning parim nali oli juhilt, kes püüdis mulle väita, et 5BD on Bahreinis sama väärtusega, mis 2BD (arve oli 1.800BD), et andku ma aga 5 ja asi korras.
Ja minu arvamus kinnistus veelgi- 1 juhtidest pakkus, et võib vabalt minu juhiks hakata, 70BD ja asi korras. Tuletan meelde, et kütus voolab siin kraanidest ja on odavam kui vesi ning Bahrein on nii pisike saar, et ühest otsast teise saab 40 minutiga, mu kolleeg sõidab teisest Bahreini äärest ja maksab 40 BD. Ja mu kodu asub 1.5 km kaugusel töökohast!
70BD oleksin ma nõus maksma, kui kohale viiakse Mustangis ja hommikusöök on hinna sees, ütlesin seda ka autojuhile, rohkem ühendust minuga ei võetud.
Teine pakkumine oli 50BD, keeldusin viisakalt.
Mõnda aega käisin tööl taksoga, üks ots 1.8BD, küsisin taksojuhi käest, et kas tema teab mõnda tuttavat, kes saaks mind iga päev sõidutada, et taksoga läheb pisut kalliks. Taksojuht lõi särama- muidugi teab, tema ise! Mul hea meel, äkki saab kokkuleppele, et kui palju siis. “Noh, madam, vaadake, praegu on teie arve 1.8 BD eks, aga ma teeks teile hea hinnaga, ei pea siin münte lugema hakkama, teie maksate mulle 1 otsa eest 2BD, päevas 4BD ja siis ma sõidutan teid”
… Ja mina arvasin, et minul on matemaatikaga probleeme. Oh well…
Lõpuks sai mulle selgeks, et nii toredat autojuhti, nagu mu eelmine oli, ma ei leiagi.
Lõin Google Mapsi lahti ja otsustasin, et kui ilm vähegi lubab, hakkan jalutama, tol hetkel olid kraadid täpselt nii madalad (u 27 kanti), et kannatab pool tundi ikka jalutada, kui ainult need foorid üles leiaks.
Minu üllatus oli aga suur, kui märkasin, et bussiga peaks tööle saama vaid 7 MINUTIGA, peatus on täpselt kodu juures ning töökoha ees ning sõidab mitu erinevat varianti. JA BUSSIPILETI HIND VAID 300 FILLSI (meie mõistes senti. 1000 fillsi võrdub 1 Bahreini Dinaar).
Ja nüüd olengi pigem jalutanud või bussiga liigelnud. Ja ma olen nii rahul!
Bussipeatus on kenasti nähtaval, saab istuda ja päikese eest varjus olla, bussid on uued ja puhtad, isegi tasuta wifi on bussis olemas. Bussijuhile tuleb 300 Fillsi anda 1 sõidu eest ning vastu saab pileti. Võimalus on soetada ka plastikkaart, millega eestlastele tuttavalt transporti sisenedes vastava aparaadi vastu nn viibelda saab, sellele kaardile tuleb raha laadida ning sellisel juhul on 1 pilet 250Fillsi.
Bussis on omad reeglid, näiteks valju muusikat ei tohi kuulata ning naised istuvad bussi eesotsas ning mehed taga. Millegi pärast kipuvad mehed küll jala pealt ära nõrkema ja istuvad ikkagi enda kohtade asemel naiste tsoonis, aga sellisel juhul on neil kohustus naiste bussi tulemisel koheselt koht vabastada, või tõuseb bussijuht ja tuletab seda neile meelde.
Ma olen paar korda hoopis seisnud, naiste tsoonis istunud mehed on selle peale koheselt püsti tõusnud ning kohta pakkunud, olen keeldunud. Mille peale on nemad väga segaduses, lisaks vaatavad ka teised reisijat vales kohas istunud meest üldiselt halvakspanuga. Muidugi kohtab ka selliseid viisakaid härrasid, kes juba bussipeatuses bussi nähes naisterahva kraavi lükkavad, et jumala eest ise esimesena peale saada, siis jooksuga esimestele kohtadele istuvad ja siis tühjade silmadega, suu pisut lahti, otsa vaatavad “Mis tähendab, sa tahad siia istuda, mis naiste tsoon. Mina istun ju siin praegu…”
Lisaks bussidele seisavad peatuses ka taksod, kellega vajadusel kokkuleppele saab.
Sõltuvalt juhi tujust viib ta vastava raha eest sind soovitud puntki. Olen paaril korral seda võimalust kasutanud, kuna bussiplaani kuskil väljas pole ja reegel on, et buss käib iga 20 minuti tagant, aga vahel läheb kauem, olen ajanappuses mõne teise ootajaga kampa hakanud ning taksoga läinud, olen maksnud sama summa, mis bussis. Aga eks ka need juhid kipuvad siiski näo järgi summasid küsima. Kipub olema ikka nii, kui üksi lähen, on summa mitmeid kordi kõrgem, kui mõne kohalikuga.
Minust on nii suur bussisõidu fänn saanud, sest no hurraa- nagu oleks tagasi Euroopas! Lisaks näeb inimesi, ei ole kodu-auto-töö, jumal, nii võib ju hulluks minna. Bussis näeb elu ja saad aru, et polegi üksi siin ilmas. Lisaks- raha kokkuhoid. On ju ikka vahe, kas maksta 1 kuus 70 BD autojuhile või 15 BD bussipiletitele. Säästetud raha saab kõrvale panna ja reisima minna- nädalavahetus Dubais- no problem!
Ja ega ma siis oma suurt vaimustust endale vaid hoida suuda, isegi Kveta meelitasin endaga bussiga sõitma. Ja kohalikust neiust kolleegi, kes varem isegi ei teadnud, et ta riigis ühistransport on. Te oleksite pidanud ta nägu nägema, nagu lõbustusparki oleks toonud. Eks see lihtrahva elukene olegi üks suur lust, trall ja lõbustuspark.
Muretsema paneb ainult natukene tõsiasi, et suur suvi kohe uksetaga, kaua ei saa enam väljas liikuda, jalutamisest rääkimata, aga isegi bussi ootamine on raskendatud, kuna suvised kraadid võivad ulatuda isegi 50 kanti, tuleb mul ilmselt suvekuudeks siiski autojuht leida… MA JU EI TAHAAAAA. Aga, okei, hetkel naudime veel bussiliiklust, vaatame, mis tulevik toob.
58961608_564228967319905_7201246222093385728_n
( Bussipiletid, 1 ots 300 Fillsi. Kaardiga oleks 250)

59429967_440010213430823_7965745096496775168_n.jpg
(Siseneda saab esiuksest, ekraan näitab teekonda, seinal on kaart)

58756898_2057441224354620_896055664005087232_n.jpg
( Siin saab piiksutada ja laadida raha plastikkaardile)

59621268_1460107337460028_3917485377723564032_n.jpg
(Bussi eesosa on nn naiste tsoon, tagumine meestele. Mis minu jaoks väga ebaõiglane tundub, on see, et meeste osa on topelt arvu kohtadega ja ikkagi võetakse istet ka naiste alal)

59183135_2546466012052787_1382931168109789184_n.jpg
(Bussipeatustes ootavad taksod, nagu fotolt näha, istekohtadest puudu ei tule)

58755074_272445426971611_1227012967522893824_n.jpg
(Ükskord pärast pikka pikka ootamist sõitis ette hoopis selline buss. Vaatasin pikalt kahtlustavalt ega soovinud peale minna, kuni lõpuks paar meesterahvast peale viipasid- õige asi, pole vaja karta. Usun siiski, et tegu oli piraatbussiga, riigibussid sellised välja ei näe. Kohale aga sain, pilet maksis sama. Kogemuse võrra jälle rikkam)

57400149_327016811344069_5777829743063728128_n
(Käisime Kvetaga bussidepood külastamas, tekkis suur soov uurida, milline liin Haapsalu poole ka sõidab…)