Mida järgmiseks?

Enne kui ma midagi kirjutama hakkan, tahaks ma lihtsalt öelda, et mida õhtut eile!
Ma olen täiesti out of service olnud kuskilt jaanuri keskelt, sest… no ma teadsin küll, et mu eks peaks mõneks ajaks tagasi Bahreini jälle tulema, aga polnud kindel kuupäevades.
Ja niimoodi ühel hommikul ilmsüütult trilla-trulla tööle ma läksin, ootasin veel juhataja järel, et vastuvõtus ennast sisse logida, kui korraga mind haaras tunne, et peaks vastuvõtu diivanite poole vaatama- no äkki on mõni patsient juba kohal.
Vaatan, näen silmanurgast mingit noormeest istumas, käed viisakalt süles.
Ega ma väga ei jälginud, las ta siis istub. Logisin end sisse ja hakkasin oma kabinetti minema kui see noormees püsti tõusis ja minu poole kõndima hakkas – SEE OLI MU EKS.
Niimoodi siis seal, mu tööjuures, oma arstikitlis. Miks ta seal oli?
Ma ei osanud istuda ega astuda, tema tundus veel häbelikum olevat, silmad maas. Ütlesime tere, ta küsis kas tohib minuga rääkida. Tuli välja, et ta oli meie kliinikusse kutsutud mingit operatsiooni assisteerima.
Kõndisime mu kabinetti, kumbki midagi öelda ei osanud, rääkisime niisama viisakusjuttu ja minema ta pidigi.
Istusin tükk aega nagu puuga pähe saanud. Kui kaua sellest on kui me viimati nägime? 5 kuud? Pool aastat? Igatahes kaua.
Tunnid möödusid, arvasin, et ta on ammu lahkunud, julgesin lõpuks kabinetist välja minna, ehk on õhk nüüd puhas, süda oli ka pekslemise lõpetanud. Ja seal ta jälle seisis, mu osakonna ees. Lihtsalt seisis ja naeratas. Lõpuks tuli ja võttis mul käest. Eiiiii, mu südaaa.
Rääkisime juttu, tema kavalpea palus veel endast oma töövormis pilti teha, mingi hetk palus enda kõrvale tulla, et koos pilti teha. Sellel momendil tuli mul tõdeda, et me polegi varem koos pilti teinud. Enne kui aru sain tabas mind põsele suudlus. Ja sama kiirelt kui see suudlus mind tabas, oli tema kabinest väljas. No, et ma protestida ei jõuaks.
Ja siis see algas, mu uksetaha hakkasid ilmuma lillekimbud ja tema. No kui on maailmas keegi, kes alla ei anna, on selleks araabia noormees.
Käisime hommikusöögil, rääkisime. Ta ütles, et tal on mulle üks tõsine jutt.
Olin tööjuures juba varem kuulnud, et ta kaksikõde abiellub. Peika tunnistas, et nende kultuuris ongi nende perre jõudnud aeg kus nad kõik abielluma peavad. Ja kuna ta õde juba abiellus ja ka nooremale õele laekuvad ettepanekud, on ka tema pere poolt sihikule võetud. Ütles, et ta ei julgenud sellel teemal minuga rääkida, sest teab, mida see tähendaks. Rääkisime pikalt ja laialt, isegi ei usu kui normaalselt seda kõike võtsin, ilmselt kuna nende aastate jooksul olen selgeks saanud, et traditsioonide ja kultuuri vastu ei saa, kui perekond on otsustanud, et ta abiellub kohaliku enda vanuse tütarlapsega kuskilt nende suguvõsast, siis nii ongi.
Usun, et meie puhul mängib rolli kõige rohkem meie vanusevahe, ta on lihtsalt nii palju minust noorem, et seda suhet ei aksepteeriks ilmselt keegi. Lisaks pole ma moslem, ja ilmselt ei hakka ka kunagi ning ta aksepteerib seda ning tõdes, et ta ei saaks võtta vastutust, et aksepteerin mingit usku lihtsalt abiellumise pärast, see oleks amoraalne ning keegi poleks õnnelik.
Peika nuttis, mina vaikisin, rääkis, et kui see oleks tema valik, ei nõustuks ta abieluga kunagi, et tema jaoks oleme me nii pikalt koos olnud ja teame üksteist nii hästi, aga ta ei saaks oma perele vastu hakata.
Muidugi sai ta rabanduse kuuldes, et kui tema peaks abielluma on ka õigus minul eluga edasi liikuda, nii kaugele polnud noormees ilmselt mõelnud.
Ma muidugi panin ta vanduma kõige kalli ja usulise nimel, et ta räägib tõtt ja et tal lihtsalt ammu juba keegi silma pole jäänud ega plaanis olnud. Siis vannuti mulle kõikvõimalikud variandid ja palved ette ja öeldi, et ta ei saa valetada, vastasel korral tabaks teda maailmalõpp ja jumal teab mis. Teades kui usklik tema ja ta pere on, ei pea vähemalt selles kahtlema.
Ja nii see süda jälle murdus. Ma olin ikka niii katki, terve jaanuari lihtsalt nutsin voodis, veebruari takka järgi. Peika suudles käsi ja jalgu ja vandus, et tema võitleb igasugusele abielupakkumisele vastu ja enne kooli lõpetamist (no, õnneks arstiks õppimine võtab kaua aega) ei proovi ta pere teda kindlasti survestada. See info peaks mind nüüd lohutama, jah?
Ja… nii ongi. Hoolid kellestki või ei hooli, aga kui kultuur on teine ja perekond otsustanud, siis selle vastu ei saa. Tuleb ennast tugevaks teha ning eluga edasi liikuda. Õnneks pidi ta veebruari alguses tagasi teise riiki lendama ja sain üksi olla.
Vähemalt on mul see tore pilt meist mälestuseks.
Ma tõesti loodan, et suudame selle kuidagi üle elada ja mingil hetkel elus vähemalt sõpradena üksteise elus olemas olla, juhuks mul hambaarstile jälle asja ja vaja, et keegi draakonit tuleks kaasa mängima ja kõik paika paneks.
Sellele uudisele järgnes üsna pea uus- Koroona on jõudnud ka meie kliinikusse ning erinevatel põhjustel eemaldati töölt kolmandik töötajatest.
Mina kuulsin seda muidugi siis kui surmhaigena kodus olin- ma siiani ei tea kas mul õnnestus koroona saada, sest testid näitasid negatiivset, aga ma olin niiiii haige!!! Ma ei saanud 2 nädalat voodist välja- palavik, pea valutas nagu viimnepäev oleks tulemas, KÕIK VALUTAS NAGU VIIMNEPÄEV OLEKS TULEMAS.
Kogu mu liikumine oli wc-voodi, see teekond võttis mu nii läbi, et tavaliselt ma lihtsalt magasin.
Siis sain teate, et võib-olla pole mul enam tööd kuhu minna ja no tol momendil ma lihtsalt lebasin seal voodis ja mõtlesin- MIDA VEEEEEEEL, PALUN, MIDA VEEEEEEEL. Saatus, kui sul on veel mingeid üllatusi, lao aga lagedale.
Ära ma õnneks ei koolenud, sain jalad alla ning tööle mindud, tunne oli küll nagu matusele minek. Kas oleks pidanud kotid juba hommikul kokku pakkima ja on otse lennujaama minek?
Saatsin päev enne juhatajale sõnumi kes vastas, et tulgu ma kõigepealt tööle tagasi ja siis räägime. Kas see tegi mu ärevust kergmaks? Nay-nay.
Juhatajaga ütles, et koroonaga seoses on tekkinud nii palju uuendusi ning muudatusi ja neil pole võimalik väga paljusid töötajaid enam hoida, nimekirjas olen ka mina 1 neist, aga kuna ma olen ennast nii palju tõestanud ning kliiniku omanik ei taha mind kuidagi minna lasta, siis nad proovivad veel erinevaid võimalusi, et mind ikkagi tööl hoida. Mingil moel õnnestus minul olla ainuke selles pikas nimekirjas kes hetkel veel tööle jäeti. Pressure much? Samas ei andnud juhataja palju lootust, nüüd elamegi 1 päev korraga.
Olen juba lende Eestisse vaadanud ning tõsiasi on see, et tulemiseks oleks kõige halvem aeg üldse- kui varem sai 1 vahepeatusega siis praegu on nii paljud liinid suletud ning ainukesed variandid oleksid läbi 3-4 riigi, keegi karantiid ei anna, et need lennud ka tegelikult toimuksid. Lisaks oleks mul üsna lühike aeg oma koroonatesti tulemust kasutada.
Siis tabas mind paanika mõtte ees Eestisse tagasi kolimisel, ma pole nii mitu aastat Eestis käinudki, elamisest rääkimata.
Kas ma üldse sisse sulanduksin? Kuidas ma hakkama saaksin? Mis must saaks? Kes must saaks? Mul on nii palju muremõtteid ja see kõik tuli nii ruttu.
Rääkisin siis peikaga, kes arvas, et ma peaksin tema juurde lendama, juunini on ta teises riigis ja saaksin tema juures elada, hoiaksin raha kokku ja lubas mu eest hoolt kanda.
MA EI TAAAA MIS MUST SAAAAAAAB. PAANIKA.
Muidugi olen ma kogu selle stressiga KUUS kilo juurde võtnud, nope, ei tee enesetunnet kuidagi paremaks.
Aga et jutt liiga depressiivseks ei muutuks, räägime pisut teistel teemadel ka.
Meile hakkas kliinikusse laekuma väga palju patsiente kes on Egiptuses iluoppidel käinud ning meile järelravile tulevad. Üks neist patsientidest palus mul snapchatis oma kirugile tsau-tsau teha. Mingil moel oli see kirurg mu terest nii lummatud, et palus uut videot, kus ma siis talle uuesti tere ütlesin ning lubasin, et ta patsientide eest head hoolt kannan.
Little did i know, et see video kuhugi üles läks!
Mingi hetk hakkasid kummalised asjad juhtuma-kõndisin kliinikus ja kuulsin kuidas inimesed “see on tema” sosistasid.
Ükskord ootasid mind wc ukse taga 2 tüdrukut- “Sa tead Abdullat, eks?” küsiti mult. Mul jõudis peast 10 mõtet läbi käia, et kas need on nüüd mingid armukadedad tüdruksõbrad ja ma olen enda teadmata mõne Abdullaga liialt sõbralik olnud. “Eee, ei tea küll enda teada”, sest ega ma kuskil väga käi, ainuke Abdulla keda võiksin teada on meie enda vastuvõtu noormees. “Noo, see meie kirurg, sina oled ju see tüdruk tema videost”.
Järgmine olukord oli uue patsiendiga. Oli üks Saudi mees kliinikusse tulnud, et tema otsib üht tütarlaps, et pool Bahreini läbi juba otsinud ja kuulis, et meie kliinikus pidi teda leidma. Viidi meie kirurgi juurde, seal oli mees lamenti löönud, et see pole see tütarlaps keda tema otsib.
Lõpuks saadeti mind teda rahustama ja järelravi osas nõu andma, mul õnnestus vaevu oma “tere-tereeeee” öelda kui meesterahvas “See oledki sina” käsi kokku lüües püsti tõusis.
Ma ei saanud kohe mitte millestki aru. Mina jah, aga …mis mina?
Kabinetis selgitas meesterahvas siis pikemalt, et see Kuveiti arst kes Egiptuses neid operatsioone teeb, oli mu videot näidanud ja nüüd kõik ta Bahreini patsiendid pidavat mind otsima. Keegi ainult ei tea mis mu nimi on ja kus ma töötan.
Järgmisel vastuvõtul oli ta sellelt kirurgilt juba missioon kaasa saanud, võtta mu pilt ja CV ning talle saata.
Ma alguses andsin vaid oma e-maili kaasa, vaatame, mis tal mureks on.
Ja nüüd jõuame pika ringiga mu postituse esimese lauseni- mida õhtut eile!
Kodus kaalu kogudes ja südant valutades otsustas Faten (see tore neiu kellega Live´i tegin), et nii see edasi minna ei saa ning meie läheme dinnerile. Plaan paigas.
Kohtusime kell 19 restoranide piirkonnas ja hakkasime kohta valima. Bahreinis on out-door dining ja vesipiibukohad avatud, erinevalt Saudi Araabiast, need kullakesed on üle aasta rahvusliku inimõiguse aka vesipiibuta hakkama pidanud saama.
Leidsime sobiva restorani, potsatasime maha ning veetsime mõnusalt aega. Mingi hetk sosistas sõbranna, et meie kõrval istub neidude grupp ning 1 neist ei lõpeta tema poole vaatamist. Vastasin, et äkki teab Fatenit? Ei tundunud teadvat. Lõpuks panin ka ise tähele, et 1 tundub väga uudishimulik.
Mingi hetk märkasime, et need 4 tütarlast tundusid 2 paarikest olema. Hoidsid käest kinni, silitasid üksteise juukseid. Lihtsalt 1 neist vaatas salaja mu sõbranna poole.
Hiljem istus meist teisele poole uus neiu, kes kaaaa meie poole aina vaatama hakkas.
Me Fateniga vaatasime üksteisele otsa ning saatsime telefonis üksteisele sõnumeid, et kas … me…oleme… mingil moel enda teadmata lesbide peole sattunud?! Seal olid ainult tüdrukud!
No, poleks uskunud, et minuga selline asi üldse kunagi juhtub, veel enam Bahreinis.
Tundsime, et meie aeg seal oli läbi ja otsustasime lahkuda. Tüdrukud olid kõik küll väga ilusad kõik, aga kahjuks mitte meie huvi.
Kui me siis restoranist välja astusime, avastasime, et oleme sattunud täiesti uude maailma!
Kell 19 kokku saades oli kõikjal tühjus, tol hetkel aga polnud võimalik autode ja inimeste vahelt teed leida.
Ja kui ma ütlen autode, siis ma mõtlen AUTODE. See oli nagu kuskil Kiired ja Vihased filmivõtetel, üks sportauto uhkem ja kiirem kui teine.
Me nägime vähemalt kuute printsi (nemad tunneb ära spetsiaalsete numbrimärkide järgi).
Ja see jalutuskäik meie autoni! Restoranipiirkonnad on teada tuntud sellepoolest, et need on kohad kus inimesed kohtuvad ning kus ennast näitamas käia.
See tähendab, et kõik jälgivad kõiki, nagu kuskil pruuditurul.
No kui kellelgi on vaja pisut enesehinnangut turgutada (või mehele saada), tehke tiiruke seal.
Meie sõbrannaga oleme muidugi nii vaiksed neiud, me pole varem väga väljas käinud, me ei osanud uneski näha mis inimmassid seal liikuma hakkavad. Jõudsime südame tuksudes autoni ja otsustasime natukene ringi vaadata.
Mingi aeg toksas sõbranna mu küünarnukki “Carolin, see noormees seal vaatab su poole”, vaatasin näidatud suunas ning nägin noormeest vanema härraga. Isa ja poeg??
Hakkasin juba vastu vaidlema, et kuule, need otsivad lihtsalt restorani kuhu minna, aga mis ma näen, see noormees kiikaski koguaeg meie poole. Kõndisid pisut eemale ja siis see noormees ütles midagi vanemale mehele ja kõndisid meist uuesti mööda.
Bahreinis ongi tutvumine selline pisut keeruline asi, otse juurde ei saa väga tulla avalikult, tuleb muid meetmeid rakendada. Antud noormehe taktika oli OMA ISA meie poole saata, see härra siis kõndis meist mööda, nii muuseas. Nii muuseas kui kellestki nina eest mööda minek olla saab, hea, et suud ei palutud avada ja hambaid kokku ei loetuid, ning noormees seisis teisel pool teed. JA LIHTSALT VAATAS!
On teid kunagi keegi lihtsalt JÄLGINUD. Seisab paar meetrit eemal ja VAATAB. Seisab ja vaatab.
Vanem härra jõudis ristiretkelt noorema juurde tagasi ja tundus teda julgustavat. Noormees tundus aga arg olevat.
Mina ei saanud ka üldse aru mis toimub. Sõbranna elas kaasa.
Siis liikus noormees PUU taha ja jõllitas selle varjust edasi. Ma hakkasin kogemata kõva häälega naerma. MISASI SEE SIIN PRAEGU TOIMUB.
Kõigele lisaks oli see noormees veel väga nägus, oleks siis julguse võinud kokku võtta.
Siis sikutas sõbranna mind varukast, et nüüd on meie kord käik teha, me peaksime teisele poole teed minema ja tegema näo, et uudistame restorani menüüd ja siis saaks noormees tulla, et niimoodi avalikult keset teed ta tulla ei saaks.
Mina lõin kartma! Mul hakkas mingisugune suurem valehäbi, pole kunagi midagi sellist kogenud ja mul terve Bahreini aja ainult mu peika olnud, kes siin varsti abielluma küll hakkab, aga .. Kuhu ma nüüd lähen niimoodi.
Noormees jälgis edasi.
Ja ikka veel.
Mingi hetk sai vanem härra noormehe peale kurjaks, et kas ta teeb midagi või ei ja tundus, et tahab edasi liikuda. Siis vaatas noormees mulle veel abipaluvalt otsa, ilmselt et ma mingigi märgi saadaks, AGA MA EI JULGENUD.
Ja edasi nad liikusidki.
Läinud.
Finito.
Seal kadus minu uus tulevik ja õnn (naliii).
Autosse istudes arutasime sõbrannaga, et kus on nüüd kõik need kutid kes kuud ja tähed taevast toovad, et meie puhul ei julgeta isegi autoteed ületada.
Ja kodus ma olin. Pidu läbi, magama.
Täna ärkasin, otsustasin et aitab küll blogist eemal olemisest, tuleb kirjutama hakata, see on nagu omamoodi teraapia.
Isegi kui keegi lugema ei peaks, on niii hea tulla kuhugi toredasse kohvikusse päikese kätte end sossutama, tellida midagi head snäki-snäkiks (mhm, ilmselgelt, 6 kg, köh) ja avokaadosheiki luristada.
Ja… mis seal ikka.
Tahaks öelda, et olgem positiivsed, kuni tööd on koroona ajal, on kõik hästi, aga nali minu kulul. Siis tahaks öelda, et kuni armastuses on kõik hästi, on elu ilus, aga noh, nali minu kulul. Siis ma lohutaks, et kuni koroonat pole, on kõik veel hästi, AGAAAAAAA… nali minu kulul.
Ma siis lisan lihtsalt, et kuni elus oleme, on kõik korras.
JA SAATUS, SEE POLE MÄRK MULLE SIIN CHALLENGIT TEHA, OKEEEI!
Tsau-pakaa, mae alsalama!

5 kommentaari “Mida järgmiseks?

  1. Anna

    Kui ma selle blogi eelmine aasta leidsin, siis lugesin kõik postitused järjest läbi. Lihtsalt nii hea ja põnev lugemine oli (ja on siiamaani). Nüüd kiikan nädalas korra, et kas juba on uus postitus.

    Meeldib

    1. Oh, mul on hea meel seda kuulda, aga apppii, mis piinlikus mul nüüd tekkis. I knowwww, ma peaksin end käsile võtma. Kus mu motivatsioooon on? (kuhugi sinna 6kg alla maetud ilmselgelt). Hakka või arvama, et peakski töötuks jääma, on rohkem aega blogile keskenduda 😂😂 Ei, palun ära helista Fatemale ega ütle talle seda😂😂🤗

      Meeldib

  2. Maarja

    Ma ka väga ootan Su postitusi :). Kirjutad ladusalt ja mõnusa huumoriga ning teisest kultuurist on ka muidugi huvitav lugeda. Äkki see teadmatus töö suhtes on mõnes mõttes ka hea? Pead maha istuma ja plaane tegema… Millist tulevikku sa endal näed? Või tahaksid veel raha koguda ja millalgi kooli minna.. Igal juhul mulle väga sümpatiseerivad su kirjutised! Tervitused lumiselt Eestimaalt :).

    Meeldib

    1. Selam Aleyikum, habibti! Aitähh aitähh, nii tore on kuulda positiivset vastukaja!
      See mu motivaator ongi algusest peale olnud- näidata kui toredad on araablased ja et elu moslemitega on väga vahva, ega Eestisse ju selliseid uudised muidu jõuagi.
      Nõustun sinuga kindlasti uute plaanide osas ja lohutan end ka sellega, et kui tulemideks läheb, siis ikka selleks, et midagi õppida ja endale veel paremat tulevikku kindlustada. Vaatangi hetkel ja nii palju plaane juba, kes kus ja mis. Isegi elevus tekib, kui nende lendudega pisut kergemaks läheks vaid

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s