Tervitused Bahreinist

Kas pole naljakas, oma esimese “BarceDona” postituse teen ma hoopis Bahreinist, riigist, millel on hoopis teine kultuur ja melu.
Lühidalt neile, kes pole veel kursis- sain mõnda aega tagasi tööpakkumise Kuveiti, küll sama firma all, aga pisut liiklemist.
Kuna mul juba ränduri süda sees on, kavatsesin pakkumise vastu võtta ning tuleb, mis tulema peab.
Nagu Hispaanias ikka kombeks, siis ennem asjade lõplikku selgumist muutus nii üks kui teine ning lõpuks ühel toredal reedel ma oma ülemuselt teate saingi-  kulla Carolin, võta nädalavahetus vabaks ja paki kohver- sa lendad teisipäeval Bahreini uut tiimi välja koolitama.
Noh, mis seal siis ikka, kui teisipäeval, siis teisipäeval.
Lõin oma käsipagasi- ja suure kohvri lahti ja just nii palju ruumi oligi mul kogu oma 5 aasta elu ära mahutamiseks. Lisan nii palju, et 5 kuud tagasi kolides käisin ma 5 korda 2 suurt kohvrit asju vanast kohast uude tarimas…
Aga ei midagi, Esperancaga liitudes ja tänaval kodutuid aidates sain ma aru, et asjad on vaid materiaalsus meie elus ja teades iseennast kraabin ma niikuinii juba lennukilt maabudes kohalikust ostukeskusest endale uue kaasavara.
Nii ma Humanasse kogu oma maise tagavara viisingi, kahjuks oli liiga vähe aega saata midagi Eestisse, nii, et läks kogu täiega, lõpuks ma isegi enam ei vaadanud, mis ära andsin, pakkisin kohvrisse just täpselt need riided, mis tundusid pisut rohkem keha katvamad olevat, veel paar aastat tagasi oleks ma ilmselt nutma puhkenud pelgalt naljast, et oma litritega seeliku ja tissipluusi minema pean viskama.
Viimasel hetkel otsustas ülemus veel kassaaparaadi minu kohvrisse pakkida, mis võttis 10 kg kogu mu 37 kg võimalusest, 10 kg kogu oma hetkelise vara kaasa pakkimisest, see oli valus löök!
Ööl enne äralendu olin maruvihasena oma kohvrite kohal ja lihtsalt pakkisin ja pakkisin ümber, Humana oli ka suletud, nii, et lõpuks rändas kõik prügikasti äärde, no viimaks olin ma nii väsinud ja maruvihane, lihtsalt viskasin järjest asju välja, peaasi, et kaalu klappima saaks. Nii, et kui te kunagi Barcelona Sagrada Familia kandis juhtute jalutama ja prügikasti ääres punast Gucci käekotti näete, siis jah, see oli minu oma, ning jah, ma viskasin selle minema!
Kui aus olla, siis on mul rohkem kahju Eesti-Inglise sõnaraamatust ja Eesti ortograafia raamatukesest, need kuluksid praegu küll ära.
Aga polnud vaja kaua kurvastada, lennukis kotist salli otsides avastasin, et mingit moodi olin endale 3 pakki kartulimaitseainet kaasa nihverdanud, noh, et … prioriteedid on õigel Eesti neiul ikka paigas!
Mingil täiesti seletamatul moel polnud ma tähtsal päeval üldse pabinas, iseennast teades on see väga üllatav, tavaliselt millegi uue õhinas jõllitan ma terve öö lage nagu öökull ja mõtlen kõiki jubedaid stsenaariume, mis minuga poolel teel juhtuda võiks, seekord oli aga pisut teisiti, kõik mu ümber olid shoki äärel “Carolin!! Bahrein??” Noh, esiteks, keegi väga ei teadnud, kus see üldse asub, nii, et ma siiani saan kirju uurimaks, et kuidas mul Dubais/Saudi-Araabias/Emiraatides läheb. Bahreeeeein!! Bahrein on pisike saareke Pärsia lahes, naabriteks Saudi-Araabia ja Katar. Saudi-Araabia elanikke kohtab siin palju, aga Katariga lõpetati umbes aasta tagasi igasugune läbikäimine ning isegi sinna reisimiseks peab lendama kõigepealt Dubaisse. Kahjuks annab Katarile selja pööramine vaikselt tunda ka majanduses, töölised kurdavad, et palk ja sissetulek pole enam see, mis kunagi varem, ka kohalikud ise ei tee saladust, et nad pole võrreldes teiste laheriikidega nii rikkad, kuid samas teevad nad silmad ette nii külalislahkuse- kui ajaga kaasas käimise poolest. ( aga sellest pikemalt pisut hiljem )
Nii ma siis tulevikule vastu astusin, tunne oli täpselt selline, et lendan riiki, mis on igasugustest naisõigustest absoluutselt ära lõigatud, kus poodi saab vaid mehe loal ning ilmselt pole mul siinsetesse kullavabrikutesse niikuinii raha minna, aga mis seal ikka, astusin lennukisse.
Esimene vapustus tabas mind lennukis- kullatud trepp, igal istmel ekraan, padi, tekike, menüü veini- ning toiduvalikuga! “Kas ma tulin ikka õigesse kohta”, mõtlesin oma Primarki kampsunit kotti toppides ( ja just sel momendil ma oma kartulimaitseained avastasingi ). Ei teadnud siis ma veel, mis mind ees ootab ja, et harjugu ma sellise eluviisiga ning Fly Emirates pole veel midagi kõige muu kõrval.
Lend ja kohale jõudmine oleks iseenesest pidanud olema pikk, 7 h Barcelona-Dubai, 2 h ootamist, 1.15 h Dubai- Bahrein, aga loomulikult jäi lend hiljaks ja sealt kogu mu õudus alguse saigi, aga ega ma sedagi veel teadnud, Dubais maandudes ruttasin ma kõige kiirema sammuga, mida Barcelonas turistide vahelt põigeldes harjutanud olen, otse oma väravani, aga see lennujaam oli lõpmatu! Ma ei kujuta ettegi, mitu valges kuues meest ma oma teel kraavi lükkasin ja mitme naise peenele käekotile oma kohvritega jutte vedasin, aga mul oli vaja lennule jõuda!
Otse loomulikult hilines ka järgmine lend, nii, et minule teada olev transfeer lennujaamas oli minu kohalejõudmiseks ammu jalga lasknud, ning seal ma olin- täiesti teadmatuses, täiesti loendamatute siltide ning täiesti arusaamatute inimeste keskel, deja vu Barcelona 2012 kus mind metroos sujuvalt dokumentidest ja rahast vabastati ning ma üksinda võõrasse riiki pidin jääma ja ära lendavat lennukit vaid udusest aknast pilguga saata sain.
Kujutage nüüd pilti- lennujaam, hindud, kohalikud, burkad, hijabid, jumal-teab-kes-veel, ja siis roosa liblikarätikukesega mina “Alluuhu, vabandage, kuulge, teate, ma siin tulin Barcelonast, eks, noh, tegelt, vaadake, tegelt ma olen Eestist, ei, Estonia mitte Estoria, jah, ei, Barcelonast tulin… ei, jaaa, hetkel lendab Dubaist, jaaa, Eestis on talvel liiga külm, eksole, ma sellepärast siia tulingi, just, eii, ma tahan riiki siseneda, eii, ma ei ela siin, jah, siseneda, a mis ma tegema pean, see värav ei lase mind läbi” noh, mis ma ikka tegema pidin, viisa pidin vormistama! Ma käisin just täpselt 4 korda viisapunktist tagasi, sest ma ei saanud mitte midagi aru, mida need mehed tahavad, ja neil hakkas juba pisikene ärritus tekkima ( 1 oli tore, tema naeratas ja ei küsinud mingit vormistust, aga siis ma elasin veel pühas usus, et mu ülemus on viisa eest hoolitsenud ja, et see ootab mind kuskil seal nende arvutis ja nad lihtsalt ei leia )
Viisa sai korda aetud ja läksin oma pagasit otsima, mis oli selle ajaga muidugi juba ammu kõik oma tiirud lindil teinud ja seisis ilmselt kuskil täiesti uues kohas, aga ei midagi, paar sammu lennujaama töötajate suunas ja 2 tükki korraga aitasid mul kohvri leida.
Kohvrid käes ja… tegin oma tolle õhtu suure vea- astusin ootesaali. Astusin ootesaali ja … wifi kadus, ehk siis kadunud oli minu ainuke võimalus saada kontakti kellegagigi kes oskaks mulle öelda, mis minust saab, kus on minu transfeer hotelli ja mis siin üldse toimub. Siiamaani ei saa ma aru- kui lend hilineb, siis on see ju tablool näha, kuidas saab sellisel juhul autojuht lihtsalt lahkuda ja mitte enam tagasi tulla?
Igatahes nii ma seal istusin, pidin mugavalt autos istuma kell 02.15, selleks ajaks oli kell juba 04, ja just siis ma sain aru, et ma pean midagi välja mõtlema, ma ei saa ju lihtsalt sinna jääda. Pika maa maha lennanud ja siis jään teadmata kadunuks juba enne kui mõne nägusa printsiga kaamli varjus salaja mehkeldanud olen, mitte minu valvekorra ajal, ma ütlen!
Võtsin lõpuks julguse kokku ja pistsin nina sisse kõige ohutumalt tunduvast putkast, ilmselt tundusin oma lennusassis juuste ja väsimusest punaste silmadega piisavalt meeleheitel, nii, et töötaja lõpetas koheselt kõik oma toimingud ja otsis mu hotelli numbri ja kutsus mulle autojuhi järele.
Ma ei mäleta, millal mul viimati nii suur rõõm kedagi näha oli, kui tol õhtul kell 05 lennujaama uksest sisse astuvad meest sildiga “Miss Carolin Klausner” .
Magama suutsin jääda kell 06, unistades juba uue riigi uudsusest ja kõigest muust huvitavast, mis mind ootamas…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s