Milline näeb välja keskmine päev Bahreinis?
Ärkan kell 9, panen telefonist mängima mõne mõnusa salsaloo või Maluma, ja proovin veel 15 minutit teki all sossutades end päevaks käima saada ning muusikast energiat ammutada.
Hoiatan kohe- kuna väljas on kõrbekuumus, siis siseruumid hoitakse alati õhukonditsioneeriga jahedad, üldiselt liiga jahedad, 3 esimest hommikut ärkasin valutava kurgu ja kähiseva häälega, edasi läks pisut kergemaks, eks inimene harjub kõigega.
Kella 10 paiku tuleb mulle järele autojuht ja sõidame tööle, ning nii käib siin kõigega- aste Jaguari- tööle, aste Lexusesse- restorani, aste (sisesta auto mark )- hotelli/vms.
Inimesed tänavatel ei liikle, ainult oma uhketes kallites autodes, tänaval kõndimas näeb vaid kohalike jaoks alamklassi ( hindud, bangladeshid, jne )
Restoranid seevastu ei paista eriti millegagi silma, üldse on mul raske aru saada, mis on uuem ehitis ja mis vanem, päike ja liivatormid ei hoia kedagi ja üsna kiiresti luitub kõik- nii värv majaseinal kui plakat poeesisel. Majad ehitatakse kohe alguses liivakarma, ning nende keskel kõrgumas klaasist pilvelõhkujad.
Minek järjekordsesse restorani… Kui eelmises postituses kirjutasin Bahreini külalislahkusest, mille üle nad isegi väga uhked on, siis ma ei liialdanud, mind pole varem niimoodi ümmardatud, ja ma ei räägi isegi töötajatest, kes on millegi pärast endale pähe võtnud, et ma olen vähemalt mõne lumise riigi kroonprintsess, sest mul ei lasta mitte midagi teha “Tere, Madam, teie menüü, madam, las ma võtan teie koti, madam, kas soovite suud pühkida, madam” paar päeva tagasi suunati poes kõik teised järjekorrast eemale, et mina lõpust maksma saaks tulla “vabandust madam, teie ei pea ootama, madam”
Täpselt sama viisakad on siin ka kohalikud, kuigi nemad üksteisele “madam” ei ütle.
Minu eest valitakse toidud ja joogid, mind nuumatakse nagu kalkunit enne tänupüha, nii, et praeguseks olen jätnud toidukorrad päevas ainult lõunale, enne ja pärast lihtsalt seedin ( nii toitu kui kultuurishokki ), toiduraiskamine on teema, kahjuks-  on asjad, millega isegi ei taha harjuda.
Restoranis tuuakse lauale kõigepealt suur taldrik, kus on erinevad riisid ja mis on kilega pealt kokku tõmmatud, sealt valid endale meelepärase riisi ning seejärel liha ( siga pole mõtet küsida ). Asi, mis on veel harjumatu, on joogi toomine toidukorra lõpus- kui senini olen harjunud saama joogi kõigepealt ja seda toitu oodates ja teistega lobisedes juba juues, siis siin süüakse kõigepealt toit ja lõpus alles jook. Kuna meie seltskonnas on ka kunagi aastaid tagasi siia kolinud Hispaanlane, siis meie puhul kohalikud juba teavad- neile tuleb jook tuua koos toiduga või enne.
Olen olnud Bahreinis umbes nädal ning ikka veel tunnen end pisut ebakindlalt, ma proovin silmanurgast jälgida kuidas teised teevad ja siis pusin, keeleots suunurgast väljas, järele teha. No sa proovi esimese hooga süüa vaid lusika ja kahvliga! Nuga tuuakse kui eraldi küsida.
Portsjonid on meeletud ja toiduraiskamine ka, lauale tuuakse korvid kohaliku leivaga, mida murtakse ja toidu sisse kastetakse, aga mida keegi kunagi lõpetada ei jaksa, mul hakkab tekkima kahtlus, et need portsjonid pole isegi mõeldud lõpetamiseks.
Enne sööma asumist asetatakse lauale kile, mis toidukorra lõppetes lihtsalt nurkadest kokku tõmmatakse ja kõik (joogid, lihad, kastmed ) ühtekokku korru keerlevad ja siis minema visatakse, seda nii uhkes peenes restoranis kui nurgataguse tänava kiirtoiduputkas.
Kohalikud leiavad, et pole maailmas paremat asja leiutatud, minul isiklikult läheb süda pisut pahaks, aga võta sa siis kinni, kellel rohkem õigus on.
Teenindav sektor on puhtalt ainult immigrandid, enamjaolt Filipiinidelt, ning kohalike jaoks taustamüra, kui uue ja värskena kuhugi minnes tänad ikka ette ja taha ning “palun/aitäh”, siis kohaliku jaoks on tööline … ma isegi ei tea, mis sõna kasutada, tühi koht, neist vaadatakse läbi. Nendega ei olda ebaviisakad, aga neid ei peeta ka endaga võrdseks, nagu tuuleõhk su ümber või liiklusmüra- sa tead, et see on seal, aga sa ei mõtle selle peale. Mul on ikka veel meeletult ebamugav, ma ei ole harjunud, et keegi mulle kõik ette-taha ära teeb ja soovin ise viisakas olla, mille peale kohalikud muidugi täiesti segadusse satuvad ning teinekord tundub, et lausa hukka mõistavad.
Okei, praeguseks tuleb mul teha paus ja hiljem proovin veel kirjutada, sest kõneainet on veel ja küll, täna on kaua oodatud vaba päev ja juba sain kõne- läheme kõigepealt ujumisriideid ostma ( sest ma olin veendunud, et naised siin ei tohigi rannas käia ) ja siis spasse ning jahiga sõitma.
No, niimoodi võib hea eluga veel äragi harjuda…