Täna oli kauaoodatud vaba päev, mitte, et me eelnevatel päevadel ka just jalgu nõrgaks töötanud oleks, aga siiski oli suur põnevus lõpuks Manamat (Bahreini pealinna ) lähemalt näha.
Esimene peatus oli- üllatus üllatus, kaubanduskeskus. Kuna väljas on liiga kuum, et ringi jalutada, siis kohalikud peamiselt oma vaba aega shoppamisega sisustavadki. Minul oli pisut proosalisem põhjus- ma olin nimelt veendunud, et naised ei tohi end väga paljastada, ja minu ujumisriietuse hulka kuulusidki vaid napid bikiinid ning trikoo, mis ebavajalikest kohtadest üsna läbi paistis, nii, et kumbki neist hea mõttena ei tundunud kaasa võtta.
Ja kui ma oma ainukese Gucci koti kolimisjumalale suutsin ohverdada, mis siis viga need Decathlon-3-eurot-tk ujumisriided minema polnud visata.
Trikoo olemas, haaras mu pilku midagi jumalikku, tundsin kuidas käed värisema hakkasid- River Islandis rippus vot just niiiii kena litritega pluus. Ainus mis mul hetkel õnnest puudus, ongi uus litritega pluus! Värisevate kätega viisin oma kullakese kassasse, raha kasseeriv Filipiini neiu vaatas vaid mind ja pluusi hinnasilti ja sosistas “Nii palju raha, madam…”, mille peale ma vist kähisesin suure erutusega hääles, et armastuse puhul raha ei loe, kotti pole vaja”
Ma olin vot just nii õnnelik oma pluusi üle, et isegi hommikusöök läks meelest!
Kõigepealt viis mind mu treenitava töökollektiivi bossi naine ( Nawal ) 1 nende sviiti, neil nimelt on üle Bahreini mitmeid kortereid, mida nad ameeriklastele kalli raha eest välja üürivad. Meie olime tagasihoidlikumas ja tolle eest küsivad nad 890 BD ( korrutada umbes 2,3-ga ja saab euro ), aga ülejäänud pidavat olema panoraamvaatega rannale. Ameeriklasi eelistavad nad kuna neile antakse firma poolt tsekk, mida nad vaid majutuse peale saavad raisata, nii, et otsitakse võimalikult kalleid ja kvaliteetseid kortereid. Et aga leida maksujõulisi kliente, peab ennast registreerima maaklerifirmasse, kellel on vastav kliendibaas. Võrdluseks toon, et filipiinlannad, keda ma välja koolitan, maksavad oma elamise eest 70 BD….
Korter asus uhkes pilvelõhkujas, kus ma päris tõsiselt ära eksisin, nii palju uksi ja nii palju lifte, kohe mitte ei seisnud meeles, kuhu minna.
Aga kirsiks tordil, hoonel oma spa- me veetsime päeva vedeledes basseini ääres, hõikasid aga töötaja, kes sulle uhke lamamisaseme tõi ja viis soovitud paika, “Kas siia, madam, kas olete kindel, madam”. Mingi aeg tuli meil tuju asukohta vahetada ja veensin oma kaaslannat, et me oleme tugevad iseseisvad naised ning saame lamamistoolide uude kohta tõstmisega ise hakkama, mis aga lõpuks kulges tõsiseks komejandiks, nimelt on Bahreinis teatud kohtades jube tuuline, ja nii me seal siis oma aluseid sikutasime, riided ja kõik muu ilusasti ritta seatud ja uhke tuulehoog need kogu alale laiali lennutas, 1 rätik lõpetas oma teekonna basseinis, minu pluus lendas põõsasse, kaaslanna plätu teisele poole aeda. Me ei suutnud neid asju isegi mitte kokku korjata, sest naersime kõhuli rohul ja aina enam asju ära lennata tahtis.
Niimoodi seal basseinide ja palmide vahel lihtsalt puhates ja elu nautides meenus Barcelona, kui ma silmad kõvasti kinni pigistasin sain lausa kujutleda, et olen tagasi, puhkamas mõnel imeilusal Costa Brava rannal, ainukese vahega, et keegi ei püüa sulle midagi maha müüa ja kõrvad ei kumise “mojito-fresito, cervesa-bieeeer” hüüetest.
Mingi hetk tulid basseinide äärde uudistama 2 ameerika sõjaväelast (neid siin pidi ikka omajagu olema, ise pole kohanud ja ega väga huvi pole ka tundnud ), aga neil oli vist suur tahtmine meiega suhelda ja nii nad meid hiljem üles otsisid. Kujutlege nüüd mõnda kuuma romantilist filmi, kus naispeategelane oma siidkleidi seljast heidab ja sellest välja astub, noh, enam-vähem sarnane vaatepilt avanes meile Nawaliga, ainult, et peategelaseks oli turske musklis ( ausalt, musklid tulid uksest sisse kõigepealt ja siis alles noormees ise ) mustanahaline noormees hiiglama suures kuulivestis, mis põrandale lendas.
Mõne aja möödudes proovisid noormehed meiega jutule saada, uurisid kust pärit oleme, ja, et kas kuskilt Euroopast, aga kuna mina olen noormeeste läheduses jube häbelik neiu, ning pealegi mitte kõige hurmavam sardell-kiles oma trikoos, siis tegime kiirel sammul minekut, jättes pettunud poisid endast mullivanni. Mul tegelt hakkas isegi kahju, sest ilmselgelt tahtsid nad ka lihtsalt kellegagi suhelda, ma vist ise hakkan samamoodi varsti Eurooplasi meenutavaid inimesi spaades põõsa varjus varitsema, ega suhtlemisvajadus siis saa õhku rippuma jääda!
Tunnid möödusid kiirelt ja Nawal oli endale lubaduse teinud, et ma pean võimalikult palju ringi nägema, järgmisena viis ta mind kohalikku randa ( ma tegelikult pole kindel, kui kohalik või avalik see oli, sest sinna pääsemiseks pidime kontrollpunktist läbi sõitma ja dokumenti näitama, auto kontrolliti üle ning kui vastavat kaarti polnud, tuli maksta 2 BD inimese kohta, aga oh üllatust ( või mitte enam nii üllatus ), Nawali abikaasa oli mõni aeg tagasi ranna äärde korteri ostnud, nii, et meile oli sisenemine tasuta.
Söögi-joogi kokkuvõtet pole ilmselt vaja teha, see oli täna väga tavaline, tacod ja jääkohv, päeva parim hetk oli aga siis kui end ranna kott-toolidele maha olime istutanud ja kõik vajalikud pildid instagrammi tehtud saime, jäin mina veel korraks telefoni uudistama ja järgmine moment märkasin, et mu truu päevakaaslane oli magama jäänud- jalad harkis, käed laiali, sulanud jääkohv käes kõikumas. Mina ilmselt olin täpselt sama vahva vaatepilt, juuksed sassis, seelik liivane, kärbeste eest oma kooki kaitstes. Ma ei teagi kuidas kõik see rodu Araabia printse meie üle ära jaksasid kakelda, tüdrukud kui ladvaõunad! Mind täitsa üllatas, et me üksinda tagasi autosse saime, kuigi tagasiteel lasi keegi väga tugevalt signaali, vaatasin siis aknast välja- üks kõige kenamaid mehi keda ma olen oma elus näinud, uhkes sportautos, keris akent alla ja proovis mulle viibata, ma olin nii üllatunud, esiteks on mu jaoks ikka veel võõrastav näha mehi oma üleni valgetes kuubedes ( dishdasha/ thoub ) ja peakatetes. Pealegi oli tal naisterahvas kõrval! Kes see niimoodi siis teise autosse vaatab ja suhelda tahab! Kogu oma südamevalu kokku korjates keerasin ma pilgu ruttu eemale ja ignoreerisin ta viipeid oma aken alla lasta.
Ja noh, siis ma olen, tagasi oma hotellitoas, proovin läpakaga läbirääkimistesse asuda ja vaatan, kas saan ka mõned pildid juurde lisada.