Pidu-pidu!

Kuidas siis ikkagi Bahreinis nende pidudel käimisega on.
Noh, mina olin veendunud, et siin sellist asja nagu pidu ei toimugi, nii, et kõik oma ilusamad ( loe- tähelepanu äratavamad ) riided andsin ma ära, alles jäid pikad seelikud ja varjavad pluusid. Siis jõudsin ma Bahreini ja esimese päeva hommikul võttis mind auto peale miniseelikus Nawal!
Ja ega ma siis kohe alguses julgenud ka väga uurida, et kuidas siin selle peokultuuriga on, katsetasin oma seni toimivat “vaatle ja tee järele” moodust, ning kui eelmine neljapäev öeldi, et õhtul pidu, ole valmis, olin ma täiesti surmveendunud, et tegu on naljaga. Kell 20.30 olin ma, unemüts ja lokirullid peas, voodis ja norisesin ilmsüütut und näha kaubanduskeskuste allahindlustest. Kui siis kell 23 oma numbritoa telefoni helina peale ärkasin, ei julgenud ma seda esiteks üldse vastugi võtta, ning sain ilmatu vihaseks, kes paganamas helistab teisele tuppa kell 23!! Lõin aga mobiilist messengeri lahti ja klatsisin kõigile, kes veel üleval olid, et Bahreini hotellitöötajad on igavesed kombetud tõbrastest matsid, ilmselgelt keegi lihtsalt tahtis mu ilusat häält kuulda või päevakava jälgida ning siis tuppa sisse murda! Ma tean küll! Mina, ilmsüütu kaitseta tütarlaps üksi hotellitoas, ikka igasuguseid on tänapäeval liikvel!
No ja selliste sajatuste saatel ma daamilikult norsates tagasi unne suikusin.
Little did i know, et ei tahtnud keegi mu päevakava teada, veel vähem oli keegi mu häälest huvitatud, helistati kuna uue poe omanik ja tema naine olid mulle järele tulnud, nende sõnul olevat meil ju kokkulepe olnud peole minna, sellele samale peole, mida mina naljaks pidasin!
Kas te kujutate ette, kuiiiiii vihane ma enda peale järgmine päev olin, kuiiiii vihane! Mul oli ideaalne võimalus näha ööelu, aga mina magasin!
Õnneks läks Javieril ja Nawalil vaese ida-eurooplase peale süda hellaks ja välja kutsuti mind ka järgmine õhtu, oi, kus oli põnevus!
Kõigepealt suundusime peenesse restoran/lounge/vesipiibukohta väikesele joogile ning sushile, aga no wow! Parkisime auto, ümberringi ainult luksus- marmor, klaas, kujundatud aiad, purskkaevud, ümberringi oma valgetes kuubedes mehed hummerite kõrval vestlemas ja sigarit pahvimas, naised üks uhkemalt riides kui teine.
Järgmisesse kohta suundudes oli mul veel rohkem tegu, et end vaimustunult kiljumast tagasi hoida- me läksime paleesse! Uhked sambad, kullatud marmorpõrand, autole tullakse vastu, uksed tehakse lahti, sinu asi autoomanikuna on lihtsalt võtmed ulatada ja su auto pargitakse sinu eest ära.
Kogu seda sära ja rikkust vaadates oli minu suurim hirm, et mu viimasel hetkel allahindlusega kohalikust Sagrada Familia hiinakast ostetud 9.90-eurot maksvad kontsad mind alt ei veaks ja ma seal samas sheikide nina all kõhuli maas ei lõpetaks.
Suundusime sisse ( enne sisenemist oli must-have peatus 1 udupeene auto kõrval, mida kõik silmanurgast piidlesid, pidavat maailmas vaid mõned olema ja kohaliku rikkuri valduses, hinda kuuldes ei jaksanud ma neid nulle meelde jätta, sest… minu jaoks oli see lihtsalt… must läikiv auto )
Esimesel korrusel oli lihtsalt chill-ruum, lauad kus sai seistes jooki nautida ( Bahrein on üks väheseid riike siin kandis, kus on alkohol lubatud ) kuni üks hetk mu pilgu tabasid eemal kaks noormeest, käesikäes tantsimas, vaatasin ma Javieri poole ja noogutasin nende poole “Vaata, nii nunnu, üks sõber õpetab teisele tantsusamme, tollel vist kohting tulemas ja peab end tüdruku jaoks kurssi viima”, Javier vaatas mulle mõtlikult otsa, ega maininud midagi. “Ah… kuulmisega vist miskit, ega pole enam ka oma nooremates aastates” lõin käega ja vaatasin nunnul pilgul tantsivaid sõpru edasi.
Ega kaua vaadelda saanud, juba juhiti meid teisele korrusele, kõigist töötajatest möödudes kuulsin “Tere, härra Javier, kuidas teil läheb, nii meeldiv jälle näha”, kuuldes, et meil pole lauda, paluti korraks oodata, ning juba varsti suunati meid VIP-tsooni, ja kui aus olla, siis ma kahtlustan, et kellelgi paluti just enne seda meie pärast sealt lahkuda.
Javier tutvustas mulle ka eemal asetsevaid laudu ning ütles, et kõige odavama koha saamine sinna klubisse maksab alates 280 BD ( korrutada 2.3-ga Euro saamiseks ), enne kui ma jõudsin uurida, palju VIP-tsooni laud maksab, hakkas DJ puldist mängima ilmselt kohalik hitt, sest kõigil hakkas korraga megakiire tantsuplatsile saamisega, ning esireas märkasin ma oma vanu tuttavaid- üksteisele tantsusamme õpetavaid semusid, aga…. käest kinni ja üksteist kallistades… Joogipudel poolel teel suhu sain ma aru Javieri mitmetähenduslikust pilgust allkorrusel. “Sa vaata, aga vaata, Bahrein, et siis niimoodi on siin lood!”
Tantsusammusemusid nägin õhtu jooksul veel mitu korda, neid oli lõpuks terve seltskonnajagu ja nad lihtsalt tegid end väga nähtavaks, teistel tuli kõva vaeva näha, et tantsuplatsile nende kõrvale end ära mahutada, nii, et suurem osa inimesi tantsisid hoopis laudade vahel vahekäigus.
Veel suuremaks üllatuseks nägin isegi 1 paarikest suudlemas, aga sellepeale pööras nii mõnigi end nende poole ja vahetati pilke, nii, et ma ei oska öelda, kui väga siiski nii avalik kiindumuse näitamine okei on. Aga muidu oli pidu nagu pidu ikka, minu suurimaks meeleheaks tundub Hispaania ja Ladina-Ameerika muusika Bahreinis väga popp olevat, seda kuulis nii klubis ja päeval autoga ringi sõites.
Kuna eile veetsime Nawaliga terve päeva kahekesi ( Javier on äriasjus Türgis ) ja meil isegi suur bonding moment rannas oli, kus Nawal rääkis, et noorena hülgas isa tema ja ta ema ja ema pole kunagi suutnud suureks kasvada ning enda eest vastutust võtta, nii, et Nawal tundis alati, et ta ise kasvatas ennast ja oma emagi järjel hoidis, ja kuidas teismelisena vahel nädalavahetustel koti pakkis ja isale külla sõitis, ainult selleks, et isa uuelt naiselt kuulda, et kedagi pole kodus, ja et tal pole vaja rohkem tulla, suuremosa oma elust kasvatas teda hoopis tema vanaema. Samamoodi ei toetanud isa ka Nawali tema õpingutes, uue pere lapsed käisid Marokos eliitkoolis, aga Nawal sai lühikest aega õppida vaid riiklikus. Karma jõuab muidugi kord meie kõigini, ning uue pere lapsed ei pidavat hetkel tööl üldse käima, isast mitte hoolima ning Nawal on kõigist kolmest kõige edukam.
Nii ma teda kuulasin, aina tugevamalt ta kätt enda käes pigistades ja läbi nutuuduse hääle soigusin “Me oleme nii sarnased, girl-power, naised peaksid ikka kokku hoidma” ( samal ajal vaba käega avokaadosalatit suhu toppides, sest Nawal oli unustanud mind hommikusöögile viia ja kell oli juba 18 kandis ) ja nii me päev-päevalt rohkem üksteisega harjume, olen siin olnud vaid nädala, aga juba ei taha ma mõelda, et tegelikult oodatakse mind Kuveidis ja Bahrein pidi olema vaid vahepeatus.
Kuna aga täna on kätte jõudnud neljapäev, mis siin riigis tähistab nädalavahetuse algust ( nv-ks loetakse neljap-reede-laup, pühapäev on uue nädala esimene päev ), siis sain ma uue kutse peole minna, seekord olen ma targem, tegin endale kohvi ja hakkasin hoopis uut postitust kirjutama, et mitte eelmisele nädalale kohaselt noorust teki all maha magada!

39334156_705787086438112_1447934411508023296_n

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s