Ärkasin täna kell 8 hommikul, kell 8!! Hispaanias elades olin ma kuri nagu herilane kui enne 12 oma imeilusad silmad maailmale avama pidin, aga oh well, täiskasvanuelu eeldab kohustusi ning tahtsin olla kindel, et enne tööpäeva saan aega paar rida “paberile” panna.
Eile oli töö juures proovi “soft opening”, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida- ma käisin ju neljapäeva õhtul peol! ( kujutle juurde- fanfaariheli ja sädelevad konfetid )
Neljapäev oli põnev ka selle poolest, et mu ülemuses saabus Barcelonast, või noh, endine ülemus… Ma olen kuskil vahepealses ülemineku faasis, kus Barcelona ülemus ENAM pole mu boss ja Kuveidi Sheikh VEEL EI OLE, ehk siis ma tsillin siin niisama kohusetundlikult end ise karjatades ja asjalik olles.
Joadi oli muidugi ülim rõõm näha, nagu tükike Hispaaniat oleks endaga kaasa tulnud ( koos mu sõnaraamatute ja ortograafia õpikuga, see välismaal elamine hakkab vaikselt oma lõivu võtma. ) Meie suhtlemine oli kuidagi hoopis vabam, mäletan täpselt kuidas Barcelonas alles tööle asudes Joadi tohutult pelgasin, üks kord kõigi klientide ees talt laksu sõrmede pihta saades veetsin ma ülejäänud tööpäeva vetsus luku taga silmi peast nuttes. Tõin selle mälestuse ka teel peole jutuks, Joad isegi ei teadnud, et ta kunagi nii teinud oleks, palus igati vabandust ning lubas mulle kohale jõudes margariita välja teha… Eks me vaata seda patukahetsust palgaboonuste jagamise ajal uuesti…
Südant sulatavaid vabandusi kuulates jõudsime lõpuks peokohani, järjekordne uhke lounge, Nawal olevat pidanud terve nädal proovima meile sinna lauda saada, isegi “Sir Javier”i mainimine ei aidanud, nii populaarne ja edukas on koht.
Sellest, et õhtu jooksul hakkab saama nalja, sain ma aimduse siis, kui meid Nawali ja tema sõbrannadega “madam”-itamiste saatel sisse lasti, kuid härra Joad ukse taha jäeti, see pilk mu ülemuse silmis oli kirjeldamatu. Miski ei tundunud töötajate meelt muutvat, neil on õigus valida oma kliente ning nemad tundusid uskuvat, et tütarlapsed on piisavalt ilusad, aga “noormees” peaks vähemalt uued püksid endale jalga tõmbama. Nii ei jäänudki Joadil muud üle, kui jooksuga kuhugi riidepoodi minna ja enne sulgemist endale uued pikad püksid osta. ( Ma kordan veel kord teada tuntud Carolini vanasõna- “Hangi endale litritega pluus ja kõik uksed on avatud” )
Esimesed momendid lounge`i jõudes olid, nagu ikka, pisut kohmetud- kõik olid võõrad ( Nawal oli püksatut Joadi poodi talutamas ) aga õnneks sain üsna ruttu jutule ühe toreda Iiri noormehega, kes Bahreinis juba 2 aastat audiitorina töötab, noormehe arvates oli meie jutuajamine üsna ruttu nii kaugel, et ma juba “Ja mis hotellis sa peatud” küsimust kuulsin, kuid vastamast päästis mind samamoodi tähelepanu sooviv Iraani ärimees, kes veiniklaasi mulle kätte sokutas ning ülimalt originaalse “Estooniaaa, eastern-europeee, sealt tulevad ju kõige ilusamad naised” lausega “üllatas”, mille peale mina sõrme viibutades pika loengu teemal “Eesti Põhja-Euroopasse kuulumine ja, et ühtki riiki ei tohiks hinnata kellegi, eriti naiste, välimuse põhjal” maha pidasin.
Ainus, mis minu loengu naisõigustest suutis katkestada, oli arusaamine, et kellelgi oli tarkus keset Bahreini klubi panna DJ puldist Backstreet Boys “Everybody” mängima!! BACKSTREET BOYS!!!!!!
Ma pole enam kindel, kelle kätte oma veiniklaasi surusin, ja mind ei huvitanud tollel hetkel kas härra Iraan peab mind ida-eurooplaseks, ameeriklaseks või Balti lõheks, mul oli vaja tantsima joosta!
Kuskil poole refrääni ajal ” AM I ORIGINAAAAL, AM I THE ONLY ONEEEE” lauldes ja parimaid diskoliigutusi tehes, mida siin mail nähtud, tabas mind arusaamine, et mitte kõik ei jaga mu armastust muusikavaliku vastu ning korraga jõllitasid mind oma laudade tagant kümned silmapaarid, julgematel olid isegi mobiilid salvestamiseks tõstetud, kuid õnneks nagu ikka- kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem- uksest astus sisse püksid jalga saanud Joad, kes leidis ka õigele Hispaaniamelus karastunud inimesele kohaselt, et ega muusika siis raiskamiseks pole, ja hüüdis üle saali DJ-le “SALSAAAAAAAA NIIIIIIGHT” ja võttis oma ülesannet kõik Nawali sõbrannad läbi tantsutada väga tõsiselt!
Mul pole ammu niiiiii lõbus olnud! Ma küll ei tea mitme võõra inimese mobiilis meist avalikusele mitte sobivaid videosid/pilte on, aga MA EI SAAKS VÄHEM HOOLIDA. Keset salsakeerutamist lehvitasid mulle nii paljud kohalikud tüdrukud ja näitasid “thumbs up”i ja osad said julguse isegi oma laua ääres pisut puusa kaasa nõksutada, mille peale Joad kohati tundis oma püha kohust ka neile Kariibide vere kuumust tutvustada, aga paljud neidudest siiski liialt häbelikuks jäid.
Ausalt, ma kaalun Bahreini elama jäämist ja ühe korraliku vabaaja organisatsiooni püstitamist, seal õpetaks ma kuidas salsat tantsida, paellat ning tapaseid valmistada, Mehhiko poistele silma teha ning minu poolest kasvõi kuidas bingot mängida.

( Mina oma numbritoas kihistades juukseid sirgendamas ja ripsmeid sädelevaks võõpamas, pärast kõigi veenmist, et pole maailmas olemas tagasihoidlikumat neidu, kes varem peol pole käinud ega alkoholi proovinud )