Avasin hommikul oma FB messengeri ja postkasti oli potsatanud kiri onult, kes tundis huvi kas mu uneaeg on lühikeseks jäänud või tööstress kallal, viimasest postitusest pidavat natukene kumama väsimusenoote.
Eks selle viimasega natukene kiireks läks jah, panin ta kirja 1 päeval ja postitada jõudsin alles järgmisel, käisin vaid ruttu silmadega üle, tundsin isegi, et midagi jäi nagu puudu.
Aga noh, eks ma eelkõige tulin Bahreini siiski tööd tegema, mul on välja vaja koolitada tiim ja seejärel avame poe. Tööpäevad algavad vara ja lõppevad alles õhtul hilja, lisaks pidev alalhoiu instinkt, ega ei tea ju kuidas mida võõras riigis teha tohib ning mitte, siis piidle silmanurgast teisi, kontrolli ennast ja proovi vestlustega end järjel hoida, eks ikka võtab rohkem energiat kui omas voolus kulgemine. Olen ka aru saanud, et olen väga tundlik ning erinevad emotsioonid ja energiavoolud võtavad suure jao mu enda energiapangast, õhtuti tahangi lihtsalt oma hotellituppa minna ja olla üksi, isegi mitte muusikat kuulata, lihtsalt vedeleda voodil, peps paljas ja suu basiilikukrõpsupurune.
Ega enne kui laias maailmas pole erinevate rahvuste ning kultuuridega kokku puutunud, ei saagi arugi, kui keerulised ning erinevad võivad olla arusaamad ning põhimõtted ja ega ainult lust ja lillepidu pole siin tõesti olnud, olen pidanud juba tiimist eemaldama 1 inimese ning tundub, et natukene korrektuure tuleb veel teha. Kuna ma ise selline õrna hingega juba olen ja enda eest seismine ikka kõvasti pingutust vahel võtab, siis ei suuda ma silma otsaski taluda kui keegi oma kolleegile pähe proovib astuda ning mingit olematut võimu ette hakkab kujutama, eii, sorry, mean girls, aga mitte siis kui mina siin olen!
Bahreinis ringi liikudes töötajad ja teenindussektor kui selline ongi 99% riiki immigreerujad, poodides olen enamuses näinud Filipiinlasi. Eelmine nädal siinsete ülemustega lõunal käies küsisin Mohsini ( Bahreinikas )käest kuidas ja mille järgi töötajaid valitakse ja kuidas palgatase on. Tema vastust kuuldes ma muidugi kahetsesin, et seda küsinud olin- olin shokeeritud. Vastus oli lihtne- ei oma tähtsust ei su haridus, välimus ega iseloom- loeb, kust sa pärit oled. “Kõige odavamad” pidid olema Hindud ( mul on vastik sellist lauset isegi moodustada, kirjutaks nagu kariloomadest ), Bangladeshist, seejärel Filipiinod. Eurooplased ja Ameeriklased on koos kohalike endaga toiduahela tipus, nemad ei pea seltskonnas isegi mitte mingil moel oma karjääri põhjendama ega õigustama, pass su taskus ja sünnitunnistus annab sulle autoriteedi.
Kui ma otsustaks näiteks homme päev oma töökohas kassapidajaks hakata, saaksin vähemalt 3 korda rohkem palka kui nende Filipiinlasest juhataja, kes lausa kahte poodi haldab.
See aga ei tähenda, et ma tööl olles kuidagi end paremaks pean, mul pole probleemi kiirel hetkel ise põll ette panna ja vajadusel ka laudu koristada, kuid näiteks Filipiinlasest juhataja keeldub isegi töövormi kandmast, tema jaoks on tähtis kanda triiksärki ja rõhutada oma staatust olla teistest teenindajatest kõrgemal positsioonil. Asi, mida ma Eestis elades ei märganud ning Hispaanias lihtsalt kedagi ei huvita, seal elavad kõik oma elu, ole kes tahad, pärast tööd lärmatakse niikuinii kõik koos sama kõvasti tänaval sangria pudelit käes hoides, firma omaniku pojal Jordil pole mingit probleemi kaelakuti koos oma prügivedajast sõbra Manoeliga maailmaparandusmõtteid mõlgutada. Põhjus, miks ma Hispaaniat armastan, seal lihtsalt ei huvita mitte kedagi teiste elu, keegi pole huvitatud tänaval, silmad keskel kõõrdis, su riietust või kehakuju kommenteerima.
Jumal üksi teab, et olen Hispaanias elades ikka igasugust tööd teinud, alustades aupairiks olemist korraga 4 pisikest last üksi kantseldades lõpetades koristajana küünarnukini kellegi vetsupotis lubjakivi eemaldades, ja mitte kunagi ei pidanud ma sõprade ees oma tööd häbenema, nemad pidasid mind alati meeletult tegijaks ja maailma kõige humoorikamaks tütarlapseks, julgustasid ikka oma unistusi täitma ning nii mõnigi õhkas, et tahaks sama pealehakkaja olla ja julgeda oma mugavustsoonist välja astuda.
Okei, saan aru, ma ei saa end võrrelda inimestega, kelle ainuke lootus heale elule on pääs välismaale tööle saada, ja mitte kõigis riikides ei saa nad inimlikku palkagi, näiteks see, mis toimub Bahreinis ja teistes Lähis-Ida riikides on konkreetne orjapidamine, võtame näiteks Hindud, mind on 2 korda viidud sööma kohalikku toidukohta, kus on 1 laua peale 4 teenindajat, kes kõik edasi-tagasi siblivad ja endast kõik annavad, et sa õnnelik oleksid ( kuna söögikoht on odav ja kõigi seas populaarne, siis läbikäik klientide poolt pidavat olema non-stop, oleme isegi ukse taga 2 minutit ootama pidanud, vähema “õnnega” kliendid võivad oodata lausa tund ) ja nad saavad selle töö eest 100 BD ( euro jaoks korrutada 2,3-ga ). 100 BD kuus! Nawal mainis, et mõnes kohas isegi mitte seda, hindude palgad kõiguvad 80-120 BD vahel. Kas keegi kujutaks ette, et ta teeb päevast-päeva füüsilist tööd, 12 või rohkem tundi ja saavad vabaks vaid 1 päeva nädalas. Javier ja Nawal jätavad alati meid teenindavatele töötajatele jootraha 1 BD, see ei ole siin riigis kombeks ning teenindajate näoilmed on kirjeldamatud, nad vaataksid nagu oma uuele jumalale otsa, hüvasti jättes avatakse uksi ja ilmselt sätitaks ka autoiste mugavaks, kui selleks soovi avaldad.
Eelmine kord seltskonnakaaslasi oodates jäi mu pilk pidama tolle söögikoha köögiaknal, köögist hõõgus meeletu kuumus ja palavus, köök oli töötajaid täis ning kokkadel oli kleeplindiga taskurätikud otsa ette kleebitud, ilmselt, et higistamist mingilgi moel kontrolli all hoida.
Kui ma uurisin, miks neid töötajaid nii palju peab olema, kõigi jaoks ju ei jagu klientegi, sain vastuseks “Sest nad saavad endale seda lubada” ehk siis tööjõud on nii odav, ülemustel pole isegi vahet, palju tal töötajaid on, nad lähevad maksma lihtsalt “eimidagi”.
Samamoodi on Filipiinlastega, nende palgad algavad 150 BD-st, mõned firmad pakuvad omalt poolt elamist ja transporti, teised maksavad vaid pisut juurde ning kõik see tuleb endal ise leida. Tean Filipiinlasi, kes saavad palka 280 BD-d, isegi kui nende palgasoov tööle tulles olid vaid 200 BD ( kui ollakse harjunud vähesega, ei osata enam õiglast palka ilmselt soovidagi ), kuigi selle raha eest tuleb leida ise elamine ( mis võib maksta 20-60 BD vahel, sõltub kas soovitakse toas üksi elada, millises linnajaos jne ) ning transport. Buss on odav, umbes 0.400 BD, taksoga sõltuvalt teekonnast ( sõitsin ükskord kaubamajast hotelli ja läks maksma 3 BD, 2 Km peale ) kuid kõige levinum on transpordi jagamine, nagu Uber, leitakse usaldusväärne juht ja kamba peale maksavad kõik u 20 BD ja terve kuu toob autojuht neid kindlal kella ajal tööle ning tagasi koju. Buss on odav, aga mitte usaldusväärne, puuduvad kella-ajad ning siinse kuumuse käes ei ole kaua võimalik väljas oodata ( tund aega ootamine ei pidavat kedagi üllatama ), kuid olen näinud piisavalt inimesi ka bussipeatustes, näo ette päikese kaitseks tõmmatud vanad t-särgid ja mütsid. Ma ausalt ei tea, kuidas nad suudavad otsese päikese käes nii kaua seista, tihtilugu pole peatuses isegi majakest/putkakest, kust mingitki varju otsida.
Eile oli Bahreinis 45 kraadi kuuma, mul hakkas halb isegi autos konditsioneeri käes, kõndisin vaid mõned sammud parklast kaubanduskeskusesse, kuid tundsin, et kuumarabanduse algus on varsti käes, peas oli meeletu surve ja tuim valu, ülejäänud päeva veetsin end tööjuures puhuri all varjates.
Enda hea ja suurte mugavustega elu kõrvalt leian end tihti mõtlemast kui palju on meie ümber neid, kellel neid võimalusi ei ole, kes ei saa kuuma eest kodus konditsioneeri juurde põgeneda või kellel ei ole valida, kas ta tahab täna töölt koju minna kabrioleti, jaguari või lexusega, kes peavad ootama kõrbekuumas bussi ning ikkagi on oma elu üle nii õnnelikud. Kui keegi küsiks, mida ma Barcelonast kõige rohkem igatsen, siis annaks ühe vastusena kindlasti “Esperanca”, ma igatsen neid kodutute jalutuskäike, neile toidu tegemist ning viimist, nende vahetut suhtlust ja üksteise hoidmist. Ma tunnen, et neis voolab hoopis teistsugune elurõõm ning ma tunnen iga päevaga aina enam, et mul on elult õppida veel nii palju.