Teate, mis! Minule on jõhkralt näkku valetatud, kohe täiesti süüdimatult.
Ei, ma ei räägi siinkohal ühestki oma eksist, olgu elu nende vastu hea, vaid sellest, et Hispaaniast ära kolides käskis tollane boss mul läbi lugeda raamatud Lähis-Idast, kuidas siin töökultuur on, ning söögi alla ja -peale kuulsin kuidas inimesed on hoopis teistsugusemad ja ma pean sellega harjuma- nad on tõsised ja külmemad ning ma ei tohiks midagi südamesse võtta, eriti pidavat distantsi hoidma naised.
“No, tere tali” mõtlesin. Kust ma need sõbrannad siis leian? Kellega poistest ja ilusatest asjadest räägin? Sellised jutuajamised peaksid iga inimese Inimõigused olema…
Hispaanias tsillisin ma küll põhiliselt poistega, aga suurem enamus neist olid geid, nii et vabal momendil olime ikkagi ninapidi kreemiriiulite ees või Instas reeturlikke ekse stalkimas.
Meenub õhtu Barcelonas vahepealses elukohas Mallorca tänaval- olime Davidega just teada saanud, et peame välja kolima- omanik läks naisest lahku ning soovis ise tagasi kolida (puha vale, nagu Davide hiljem välja uuris- Läks akna taha piiluma- uued üürnikud elasid õnnelikult sees. Davide helistas veel alt kella, kes teab mis gaasifirmat ta seal mängis, aga sai teada, et sisse olid kolinud 3 uut üürnikku pluss koer. You go, Davide, sinuga läheks iga kell sõtta.)
Nii me too õhtu nagu kaks surmasaadetud diivanil aelesime- fliisijupi pärast kakeldes ja Idealistast kortereid otsides, vahepeale sain loengu gei-kultuurist ja põhjaliku tutvustuse nende armuelust, elus äkki abiks ikka. Vähemalt Davide meelest.
Leidsime korteri, mis mõlemale meeldis- 50ndate stiilis sisustus, millest me veel räägime. Kahjuks oli aga suur takistus- Korterisse lubati kolida ainult naisterahvastel (üsna tüüpiline Hispaanias korteri/toa otsimisel. Sorry, poisid!). Davide vaatas momendi kuulutust ja lisas “Misasja. No kuulge, hallo, tibukesed, ma olen gei, see teeb ju ometi sama välja… Kus see omaniku number siin meil ongi. Carolin, kallis, sina hoia samal ajal Instas Juan-Pablol silma peal, ta ütles, et ta on täna haige, aga mul on siiski tunne, et ta läheb peole.”
No ja ära kolides mõtlesingi- kuidas leida sõpru? Eriti selliseid, kellega sõbrannatada? Ei saa ju tänaval juurde minna “Hei, su hijab ja abaya on nii lahedad, nii ilus must varjund. Vaata, mina tsillin ringi valgete põlvede välkudes ja sa ilmselt arvad, et mul pole üldse moraali, aga, muidu, sõbrannaks tahad hakata?”
Aga nagu juba vanad-Eestlased teadsid, siis – Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Augustis kohtusin ju Nawaliga, kellega me siiani väljas käime, eelmine nädal viis ta mu Bahreini kindlust vaatama. Siis olen ümbritsetud Filipiinlastest töökaaslastega, miks ma rahvust toonitan- ma ei ole mitte kunagi oma elus kohanud nii heasüdamlikke ja rõõmsaid inimesi!! Esiteks on nende käekotid alati kommi ja shokolaadi täis tuubitud ja neid sulle sokutada proovivad nad igal väiksemalgi võimalusel. Proovi vaid haigutada- juba leiad küpsise või Snikersi endal suust.

( Ülevalt- Beverly, minu mentor Cristina ning Annie)

Samuti olen lähedasemaks saanud ühe Bahreini kolleegiga. (Kellel on minu meelest Mohsini vastu väike crush). Alguses me tööjuures juttu ei ajanud, kuna aga olen hetkel õpilase ametis, tuleb mul jälgida kõigi erinevaid tehnikaid- mulle meeldis kõigist enam just tema töövõtted ning kuidas ta patsiendiga suhtleb. Kui talle seda mainisin, oli ta väga meelitatud ja nii see läks. Nädalavahetuse saabudes küsis, kas soovin tema ja sõbrannadega välja minna, muidugi ju tahtsin!
Kuna tööjuures on meil kõigil ühesugused töövormid ja tema juuksed on traditsiooniliselt kaetud (tööjuures pigem valge või halli peakattega), siis ei tundnud ma hotellist välja astudes teda esmapilgul äragi, olid sõbrannaga mõlemad üleni mustas abayas. Kui siis seal mõnda aega, nina vastu autoklaasi, sisse jõllitasin ja aru püüdsin saada, kas on õige auto, sai ta sõbranna õnneks aru, et see olen mina ja kutsus sisse. Meid oli 4- mina, mu kolleeg ja tema 2 sõbrannat.
Võisime olla üks kummaline tüdrukutekamp- nemad üleni kaetud ja mustas, ainult nägu paistmas, mina põlvedeni seelikus, jalad paljad, seljas erkoranz pluus, pealegi olin ma ülejäänud tüdrukutest tunduvalt pikem ja suurem.
No ja seal me olime- üks hetk töö juures, keeleots suust väljas, tööd teha pusides ja enne kui arugi sain, olime neljakesi end pisikesse riietusruumi pressinud ja aitasime üksteisel rinnahoidjaid valida ning arutasime, kas oleks vaja Push-Upi või Double Push-Upi. Ja kas Kuveidi noormehed on kenamad kui Bahreini.
Lisaks sain teada, et mu kolleeg on 25 ja just lahutas abielu. Oma endise abikaasaga kohtus Hiinas meditsiini õppides, samuti Bahreini noormees. (Hiinas olevat palju Bahreinikaid, kes sinna õppima lähevad). Kohtusid ja otsustasid abielluda. Rääkisid oma vanematega, neile korraldati kohustuslik 1h tutvumiseks ja üksteise tunda õppimiseks. Usklikes peredes kas tutvustatakse oma pojale/tütrele tuttavate samas vanuses lapsi (tuuakse nt pilt) ja kui sobib, on noortel 1h üksteisele küsimusi esitada.
Kuna nemad üksteist juba aga teadsid, veetsid selle aja lihtsalt lõunat süües ja niisama lobisedes. Mu kolleeg tunnistas aga, et tülid algasid juba mesinädalatel- noormees oli süvausklik, soovis, et ta naine jääks koju ega käiks tööl. Mu kolleegile see aga ei sobinud. Küll aga tunnistas ta, et ta abikaasa oli see, kes veenis teda, et naise kohus on olla mehe rahakotile toetuv- raha, mille teenib naine (kui teenib) kuulub naisele, mehe raha kuulub aga neile mõlemale. Lisaks maksavad abikaasad oma naistele iga kuu “taskuraha”.
Mina muidugi sellist mõtteviisi ei toeta ja meie arvamused võtsid lauas üsna tuliseid tuure, nii, et lõpuks püüdsin end lihtsalt tagasi hoida, olen siiski mina see, kes on uues kultuuriruumis.
Rääkisin omalt poolt Eestist, et minu kodumaa on üsnagi naiste riik- tüdrukud lahkuvad kodudest palju varem kui noormehed, nad tahavad olla iseseisvad ning teha karjääri, aina enam naisi lükkab laste saamise hilisema vanuse peale ja meie jaoks on see normaalne. Mu lauakaaslased kuulasid küll huviga, aga võib-olla jätsid ka nemad viisakusest oma tegeliku arvamuse ütlemata.
Kuna mu kolleeg end abielus enam hästi ei tundnud, soovis ta lahutust. Millega tema vanemad alguses nõus ei olnud, kui aga kõik nägid kuidas tütarlaps stressi tõttu aina enam mentaalselt kannatab, otsustasid vanemad anda nõusoleku. Sellega oli nõus ka abikaasa- lahutus anti sisse ning seaduse kohaselt peab naine ootama seejärel ära 3 menstruatsiooni ning nende lõppedes ongi ta jälle “värske ning vaba”. Nende 3 kuu jooksul peab endine abikaasa maksma naisele jätkuvalt “taskuraha”, mis küll olenevalt mehest võib langeda ainult 25 protsendini esialgsest summast.
Seejärel tutvustati kohtamiskultuuri ning sain teada, et Bahreinis pole tüdrukule suuremat komplimenti, kui tema lehmaks nimetamine. Tõestuseks näitas üks tüdrukutest oma Whatsappi ja kuidas ta peika oli talle reisil olles lehmakujust pilti teinud ja “Mu kallis, see pani mu sinu peale mõtlema, igatsen sind nii väga”, seda sõnumit lugedes ohkasid kõik 3 tüdrukut romantiliselt ning otsustasid poodidesse lehmamänguasja otsima minna, et see poisile saata. Leidsime! … Lisaks kõigile neile 8 paarile kingadele, pluusidele, ehetele ja uuele käekotile, mille ma skoorisin!
Nii mu laupäev õhtusse vajus, kolleegiga kahekesi mu hotelli poole sõites võttis ta mu käe ja käskis mul lubada, et kui mul kunagi midagi vaja peaks olema, küsigu julgelt. Ta võib mind vajadusel sõidutada, raha laenata, ja oi, kui see kõhukene tühjaks peaks minema! (Seda pühaduseteotust ei tohi siin tõesti teha) Tõotasin, et mul on kõik olemas, aga ma väga tänan teda.
Kust tulevad nii head inimesed?
Kui hotelli jõudsin, sain aru, et polnud jõudnud uurida mis selle Mohsiniga siis ikkagi on, või kujutan seda rõõmu ta silmis ainult ette, aga noh, järgmine kord!
Ps. Abdullal õnnestus mind tabada ilma valveta- bookis kavalalt endale Hydrafaciali ja ilmus, nagu õige mees kunagi, uksele- pintsak lendas nagu varasuvine liblikas seljast- tema tuli nüüd näopuhastusse. Need reeturlikud pisikesed Filipiinineiud olid suure naeru saatel kabinetist kadunud nagu kassipojad pärast vaasi maha ajamist, panid isegi ukse enda järel kinni. Ainult Cristina käis vahepeal, nägu nalja täis, uurimas kuidas meil siis ka läheb. Ma otsustasin jonnakalt kellegagi mitte sõnagi rääkida, Abdulla õnneks tundus rahul olevat, ta tundub vägagi nõudlik ja keegi, kes ütleks otse kui midagi valesti oleks. Enne alustamist küsis ta lausa 2 töötajalt, kas Carolin üldse teab, mida ta teeb. Muidugi ma teadsin, ainult käed kippusid pisut värisema…
Hiljem kutsus Abdulla mind oma laua juurde ja jagas oma shokolaadi ning eksootilist Bahreini puuvilja, mida ma varem näinud polnud- hoidsin targalt suu kinni ega küsinud, kas ta jagab neid asju oma lõunakarbist, mille emps kodus tööle kaasa pani…
22….!!!