Tere nädalavahetust!
Meil Bahreinis algas nädalavahetus juba neljapäeval, kuna töönädalaks loetakse 6 päeva, tuleb mul täna kargud juba alla ajada ja tööle minna. Aga pole hullu! Kui töö meeldib, siis läheb sinna ju vile ja Kaera-Jaani taktis.
Seda Kaera-Jaani takti olen siin juba küllalt ka kuulda saanud- hotelli, kus elan, all korrusel asub ööklubi, ning kuna Saudi-Araabia Bahreinist vaid 1 h autosõidu kaugusel asub ja nad oma nv-d siin.. köh.. lõõgastudes… mööda saadavad, on neljapäevast laupäevani siin üks kõva pidu ja melu. Shampanja voolab ojadena ja hotelli ette sõidavad aina uhkemad autod.
Kuna senimaani olen vaba aja pigem oma toas mööda saatnud- töö jaoks õppides ja kirjutades, siis tabas mind neljapäeva õhtul pisikene kultuurishokk- Sain tuttavaga (Maaz, tutvusin augustis Bahreinis olles) kokku ja otsustasime koos õhtust süüa, ta töötas kella 23ni, nii et meie kohtumine lükkus päris õhtusse- siinse ajakava järgi hilja, Hispaania aja järgi täitsa normaalsesse õhtusöögi aega. Kahjuks olid aga paljud kohad selleks ajaks juba suletud, leidsime ainult ühe Türgi kiirtoidu putka- kebab, liha, wrapid jne, teate küll. Käisin vastuvõtulauas isegi spetsiaalselt raha vahetamas- siis ei peaks poole öö ajal Abdullat kutsuma arvet maksma.
Toidukoht asus hotellist konkreetselt 3 m kaugusel, aga teel sinna olin täiesti shokeeritud, ei kujuta ette, kas Maaz aru sai, mis toimub, igatahes välja ta ei näidanud. Või ignoreeris ta toimuvat? Võib ka olla vabalt, et olles noormees, ei pane tähelegi, kuidas teinekord tütarlastega käitutakse, sest nendega seda ei juhtu. Igatahes- tänav oli väike ja pidin kõndima Maazi selja taga, ja … mind lihtsalt jõllitati, isegi tagasi ei hoitud. Nii kui mõni meesterahvas mööda kõndis, vaatas sügavalt silma sisse nagu suudaks ta mu hinge endaga kaasa viia. Olen selgitanud ka varem- silmsidet ei loe siinsetes maades viisakaks, eriti kui see toimub meeste ja naiste vahel, seda loetakse sensuaalseks tegevuseks ning on väga hukka mõistetud. Näide- kui hotelliliftis satun kokku mõne meessoost hotellitöötajaga, langetavad nad pilgu ja vaatavad maha.
Aga neljapäeval, seal tänaval, oli mul korraga tunne nagu oleksin sattunud Michael Jacksoni “Thrilleri”-sse. Igast nurgatagusest ilmusid silmapaarid, kes vaatasid nagu kassid, kellele on lubatud tuunikalakonservi.
Ma tean, kindlasti on nüüd paljudel “Hallo, misasja, mida see üks silmavaade ära teeb”, aga see polnud nii! Esiteks nende pilkude intensiivsus, see põletas mu siseorganiteni, ja ükskõik kuhu end rääkimise hoos vaatama unistasin- põletav pilk. Ja süüdimatult jõllitati ilma pead pööramata. Üks traditsioonilises valges riietuses noormees läks must möödudes isegi nii kaugele, et tegi hooga sammu minu poole, ise sügavalt silma vaadates, nagu tahaks otse minu juurde tulla. Hea, et ma kiljuma ei hakanud!
Korraga polnudki mu kõht enam nii tühi, tagasi hotelli oli suurem soov saada.
Maaz muidugi lobises rõõmsalt päevasündmustest, keelitas meid terrassile istuma ja seal sööma. Seal sööma!!? MEID ÜMBRITSEVAD VEREJANULISED VAMPIIRID!
Minu ainus lahendus oligi kas vaadata keskendunult ainult oma õhtusöögikaaslast või asfaldit, ning proovida ignoreerida ümbrust.
Maaz rääkis, et minu Kuveidis veedetud ajaga on ta vahepeal giidipaberid saanud, mina kauplesin end muidugi kohe tripile- kaamelifarmid, liivalossid, muuseumid ja mida kõike Bahreinis vaadata poleks! Ja kui palju pilte saaksin blogi jaoks teha!
Pilkudest hoolimata õnnestus mul oma kebab kuidagi hinge alla saada ning oligi aeg koju minna, kellel 3 m kõndi ja kellel 30 minutit sõitu, ei saaks öelda, et kahjurõõm südant ei soojendanud.
Kuna Maaz end viisakaks noormeheks pidas ja ta auto niikuinii hotelli alale pargitud oli, saatis ta mind koju. Hotelli fuajee oli neljapäeva õhtuseid pidulisi täis ning proovisime end neist kuidagi mööda pressida- korraga ilmus meie ette raadiosaatjaga turvamees “Tulge palun minuga”.
Meid viidi vastuvõttu ning küsiti Maazi dokumenti ning minu toa numbrit, minu küsimuse peale “Miks sellist asja vaja on?” vastati, et võõraid meie hotelli ei lubata. Okei.. Kui nii, siis nii. Seejärel tuli lause “Madam, ja teie toa number? Ma pean vaatama, kas te saate endale külalisi lubada, kas teil on single või double voodi”
“Mida???? Mis … voodi????” ei saanud ma Maazile otsa vaadata üldse aru, mida kuradit mu voodi siia puutub?? “Vaadake, madam, meil on siin family-hotel…” (Selgitus- nagu ka restoranides on Family-ala, kus tohivad istuda omavahel abielus olevad paarid, vallalised peavad istuma eraldi selleks ette nähtud tsoonis)
Siis sain ma aru!! Kui piinlik!! Nad arvasid, et … ma proovin Maazi oma tuppa kutsuda. Mitte, et see nende asi oleks, mida täiskasvanud naine öösiti teeb, aga .. see polnud ju üldse nii. Ta päris ausalt soovis mind lihtsalt kogu sellest inimmassist läbi juhtida ja lihtsalt ära saata.
Aga proovi sa seda siis juhtkonnale selgitada, lõpuks prinditi mu toa arve välja ja saadeti hotelli juhataja laua taha.
Minu suurim mure oli muidugi, et see jama Mohsinini ei jõuaks, mida ta arvaks minust! Maaz asja nii kergelt ei võtnud- lõi, sõrm püsti, lamenti ja näitas oma töötõendeid ja asju, lõpuks kui juhtkond oma veast aru oli saanud, vabandati küll igati, pilgud maas, aga no ikkagi. Võiks ennem küsida või uurida, mitte kohe häbiposti saata.
Sattusin täna hommikusöögilt tulles hotelli juhatajaga samal ajal lifti, tundis vajadust veelkord vabandada ja saatis lepituseks kooki mulle numbrituppa. Ei tea, kas kook ka dokumenti ennem näitama pidi…
Nii ma neljapäeval tuppa sain, toas ringi vaadates jõudis mulle kohale, et hädasti oleks riideid vaja pesta… Vastuvõtus vabandati, et nv-l võtab see liialt aega, nädala alguses oleks mul kergem löögile saada.
Kuna mul soovi palja pepsiga ringi joosta polnud, lasin vanni vett täis ja … hakkasin vannis riideid pesema. Nii glamuurne elu! Ennast ajas ka naerma. Kui ma kõik pestud sain ja kuivatamiseks vabu konksusid otsisin, nägi mu vannituba päris märgade-riiete laatsaret välja, panin igaks juhuks uksele “Mitte tülitada” sildi ka välja, koristaja ilmseks ehmataks täitsa ära.
Ja nii ma millalgi täitsa öösel magama jäin- vannitoas ja koridoris kõik tuled põlemas, ikka veel pisut hirmunud kõigist neist pilkudest ja iga krõps tundus nagu murdvarga tuppa muukimiskatse. Äkki poleksi Maazi enda tuppa nihverdamine NIII halb mõte olnud? Oleksin ta saanud tooliga ukse ette valvesse panna, sirgendaja või kuumad lokirullid kaitseks käes, ise südame rahus oma 5 padja vahel allahindlustest ja uutest kingadest und näha…

( “Tere, Carolini Puhastusteenused, kas värviline või tume pesu?”)