Uus algus Bahreinis

Olen Bahreinis viibinud 10 päeva, otsustasin endale pisut aega anda, et mitte esimese emotsiooniga kirjutada, uus ja huvitav tundub ju alati hea, mõne aja möödudes võime aga samu asju hoopis teise pilguga näha.
Nüüd, 10 päeva hiljem, pean tunnistama- KÕIK ON VEELGI PAREM.
Kuveidist jõudsin teadupärast hotelli väga öösel. Kuna Mohsin oli ilmselt juba magama läinud, ei teadnud ma, mis kell ärkama peaksin, ei soovinud esimesel päeval kohe sisse magada. Kuna iga rakk minus tundis, et nüüd pean ennast igati tõestama ja näitama, et minu Bahreini aitamine polnud pettumuseks, otsustasin hommikul vara valmis olla, ega enne 9 ikka kliinik lahti tehta…
Äratuse panin 7-ks, tore 4 h und, aga mis sa teed, eks elevus oli ka sees!
Alarmi peale ärgates lugesin sõnumit “Carolin, ma ei pane sind enne kella 14 tööle, maga rahulikult!”
Aga oli mul siis aega enam magada, elevus oli! Pealegi oli lubatud hommikusöögi buffeed… kus ma siis magan, kui kuskil toitu pakutakse! Ei suudaks rahulikult pikaligi olla, teades, et kuskil keegi MINU kausikesest sööb…
Hommikusöök hinge all, jõudis mulle kohale, et mul pole ju aimugi, kuidas tööle saada.. Kohe mitttte ei tahtnud Mohsinile uuesti sõnumit saata, vastik kartus oli- äkki ta vihastab? Äkki hakkab arvama, et olen idioot (Humoud tundus selles näiteks veendunud olevat)
Suure vastumeelsusega saatsin ülimalt vabandama ja lipitseva kirja, kus sada korda vabandades jõudsin lõpuks küsimuseni. Vastuseks sain “Carolin, kõik on hästi. Kas puhanud oled? Söönud? Olen kõik korda ajanud, tulen sulle järele, ära muretse. Kohvi toon?”
Lugesin sõnumit 3 korda, ikkagi tekkis mingisugune vastik süütunne, äkki ma IKKAGI olen juba midagi valesti teinud? Äkki ta on kuri mu peale?
Enne kui kell 14 lõi, sain veel 3 teadet sisuga “Kas kõik on hästi, kas kindlalt jaksad tööle tulla” Muidugi jaksasin!
Pealegi oli mul elevus ju lõpuks jälle Mohsini näha, kellel küll vahepeal asjaajamised vahele tulid ja mulle hoopis autojuhi järele pidi saatma.
Kliinikusse jõudes hüüdis juba enne mu sisse astumist üks töötaja (nüüdeks olen selgeks saanud- Mary) “Mohsiiin, Carolin on siin!”
Ma ei kujuta ettegi, kuidas ta mu nii hästi ära tundis…
Avanes kontoriuks ja seal ta seisis- silmad särasid peas ja minu jaoks olid tal tol hetkel isegi ingli tiivad küljes- Mohsin!!!!
Ma olin niiiiiiiii õnnelik teda nähes!!!!! Kõndisime üksteise poole, mõlemal suu vähemalt kõrvuni ja … surusime kätt ning astusime kohe üksteisest eemale.
Mulle tutvustati kabinette ja näidati tulevasi kolleege, neid kõiki oli liiiiga palju ja nad kõik olid ühte nägu, ma isegi ei vaevunud neile valetama, et mul nende nimed kohe meelde jäävad. Proovisin vaid mällu zoomida oma mentori- Filipiini naise Cristina.
Esimese asjana suunati mind kohe näohoolduskoolitusele, terve ruum oli võõraid inimesi täis, ma ei osanud ei istuda ega astuda, nii palju uudistavaid pilke. Ebakindlus maximus lõi kõhtu. Mingi aeg tundsin, et minu ümber hakati sositama. “Ei.. Palun, mitte juba esimesel päeval” mõtlesin õudusega. Ma niiiiii väga lootsin ju, et sellest töökohast tuleb midagi ilusat, aga juba sosistatakse. “Äkki mul on mingi plekk kuskil… Äkki nad kommenteerivad mu kaalu. Äkki neile ei meeldi mu kulmud või kõrvalest…” mõtlesin omaette närveerides.
“Jaa!! Nägin juba, nii nunnu!” kuulsin oma kõrvalt. “Shhshhh… silmad… shshhh… ilus”, “Shhshh, see on selle kosmeetikafirma omanik?shhshhh..” Kuulsin aga oma üllatuseks.
Kui umbes tunnike kogu oma mälu kokku võttes iga liigutust ja kreemi nime mällu proovisin salvestada, kuulsin ukse taga kolinat ja tuttavad häält “Carolin! Kus on Carolin? Kas Carolinil on ikka kõik hästi? Juba koolitusel? Küsige, jumala eest, kas tal kohvi on vaja” Mohsin!!
Päeva peale kuulsin kuidas üks kolleeg kurtis, et ta ei saanud WC-sse jalutada, koridori palmi tagant hüppas seal varitsenud Mohsin välja “A kus Carolin on??? Kas tal on midagi vaja?”
Mul oli tahtmine kabinetist välja minna, Mohsini poole joosta ja … kätt surudes “Aitäh sulle KÕIGE EEEEEEST” öelda. Ta oli minu heaks juba nii palju teinud!
Nii mu esimene päev möödus, proovisin nii palju uut infot endasse talletada, kui see ühele kartuliajule võimalik on. Kõik oli tore ja hea, kuni ma avastasin, et … mul pole ju õrna aimugi, kuidas koju saada ja kus mu hotell üldse asub!
Arvake, kui väga ma ei tahtnud uue küsimusega sõnumit Mohsinile saata. Ausalt, mul oli kabuhirm, et ta hakkab karjuma mu peale, et mingi idioot olen või, ise midagi tehtud ei saa või. Lükkasin ja lükkasin seda saatmist edasi, igasuguseid erinevaid võimalusi kaaludes, aga ei midagi- saata tuli.
PIIP-PIIP, kuulsin õudusega. Ei taha avadagi …
“Hei! Kõik hästi? Ära üldse muretse millegi pärast, ütle vaid kui midagi vaja, ma aitan sind. Abdulla vastuvõtust viib sind koju. Kas sa söönud oled? Kas on midagi veel vaja? Kuidas sa end tunned?” lugesin sõnumi hinge kinni pidades 2 korda läbi- ei olnudki vihane, buff, ei hakanudki keegi mu peale karjuma.
Tööpäeva lõpu lähenedes kuulsin kellegi võõra häält oma selja taga “Oled lõpetanud?”, pöörasin ümber- Pikk Kreeka jumal ülikonnas! Räägib minuga? Äkki arvab, et olen kohalik koristaja… “Kas sa oled valmis? Mohsin palus su koju viia, lähme?”
Mi-mi-minaaa?? Selle Kreeka, köh, Bahreini jumalusega? Koos? Mina????
Mu hämming oli näost vist nii näha, et vaene noormees pidi end kordama ja lõpuks küsis, et kas mina olen ikka Carolin. No, ma ei tea, sinu jaoks võin ma ükskõik kes olla, kullakene!
Haarasin oma käekoti ja järgnesin noormehele. Kas see oli Rolex ta käepeal? Lifti jõudes küsisin igaks juhuks, kindluse mõttes, et kas tõesti lähen temaga? Äkki ta on hoopis keegi suvaline ja ma lihtsalt kõnnin järel. Enda puhul ei üllata mind enam miski.
Noormees ei soovinud pööbliga vist juttu rääkida, vastust igatahes ei andnud. Nojah, mis seal ikka, eks ma tuian niisama tal sabas.
Jõudsime autoni- kahe uksega sportauto, otse loomulikult! Ma polnud kindel, kas sellest pisikesest autouksest sissegi mahun, ilma midagi katki tegemata. Käekott otsustas ka just parimal hetkel mu usaldust kuritarvitada ja kukkus kolinaga asfaldile.
Kreeka jumal ei tundnud must väga palju arvavat, vaatas hindaval pilgul (hinnet ei soovi ma teada) mind rooli tagant. MIKS MA ALATI NII PIINLIK PEAN OLEMA!!!!
Sõitsime vaikuses… Ma pole kunagi varem nii väga soovinud autos muusikat kuulata.
“Sina oled siis Carolin jah.. Tore tutvuda” Kreeka jumal oskas rääkida!
Mõõtsime üksteist hindavalt pilgul, palvetasin jumalate poole, et nad ruttu mu hotelli leiaks ja ma sellest ebamugavast olukorrast välja saaks.
Ausalt, teismelisena olin surmkindel, et vanemaks saadeks läheb poistega suhtlemine vabamaks- valed, ainult valed mu ümber!
“… Seda, et.. kui vana sa oled? Sul muidu.. poiss-sõber on juba või?”
Jõllitasin Abdullat, TEMA tahab teada, kas mul poiss-sõber on??? Minul??
“Mul on su CV tööjuures arvutis, saan muidugi ka ise järele vaadata” muigas noormees.
Vastasin, et sealt kust mina tulen, tüdrukute vanuseid ei küsita, aga kui vana tema ise on.
“22 sain! Lõpetasin just Araabia keele õpetaja erialal ülikooli” teatas noormees, uhkus hääles.
22!! Ta oli 22. Tegin oma elu ühe suurima vea ja pahvatasin naerma! “NII NOOR! Mina sinu vanuses….” alustasin lauset ja panin suu kiirelt kinni- mind põrnitses näost punane Abdulla “Ei teaaa, kui vana sa ise siis oled, 40 või?” sisistas haavunud noormees.
Ups…
Õnneks ei saanud ta haavunult vaikides kaua sõita, poole tunni möödudes pidi tunnistama, et tal pole aimugi, kus mu hotell asub… (hommikul kella jälgides sain aru, et 4 min kaugusel töökohast), olime pisut eksinud.
Sain teada, et Mohsin oli minust palju rääkinud. Tundus, et ainult head- kuidas tutvusime ja, et tema töötajaid koolitasin. Proovisin uurida, mida Mohsin minust veel rääkinud on, sain vastuseks vaid, et nad on head sõbrad ning räägivad kõigest.
Kuna koju ei tundunud ma saavat, tegin ettepaneku, et ostaks kuskilt midagi süüa- terve päeva tööle keskendudes polnud sellele ennem mõelnud.
Leti ees tellimust vuristades mõõtis 22-aastane Abdulla mind uuesti pilguga “Sul raha on ikka või?”
“WATTTT?” tõstis amatsoon ja vähemuste eest võitleja minus pead “Kas minul raha on? Ma praegu, tead, avan oma rahakoti ja näitan, mida raha tähendab” ja hakkasin puusalt Kuveidi dinaare lennutama.
… mida söögikohas ei aksepteeritud.
5 minutit hiljem, silmad häbi ja suu friikaid täis, kõndisin vaikides auto poole. Abdull, rahakotti pintsaku taskusse surudes, ees pool. Mõtetes ilmselt Mohsini vastutusele võttes-kes tuli selle idee peale, et see tohlakas tema kanseldada jätta…
“Kuule, sllllrp, täiega tänks noh, slllrp, (friikartuli koti krõbin), kes oleks osanud arvata, et siin teise riigi raha vastu ei võeta, slllllrp. Oota, ole mees, hoia mu cocat” palusin, ise samal ajal tagumenti ja käekotti autosse vinnates ja käsi salaja kuhugi puhtaks pühkides.
Alustasime uuesti hotelli otsinguid, minu suureks üllatuseks oli Abdullil hoopis enda pärast häbi- polnudki minu peale kuri, et oma õhtut raiskama peab.
Mõned postitused ees pool olen juba maininud, kuidas siinsed noormehed kohtudes sind alguses maa põhja põrnitsevad või sinust läbi vaatavad, suurimat igno panevad ja siis silma nurgast “Sul.. kõht on muidu tühi või? Sul… on need juuksed muidu päris ilusad. Et… mingi.. kinno tahad muidu noh.. minna või? Abielus oled?”
Kui tund aega linna olime läbi sõitnud, sain aru, et Abdulla inglise keel pole parim ja kohati rääkisime me mõlemad täitsa erinevat juttu, aga noh, peaasi, et jututeemat jätkus. Ilmselt koju minnes oli mõlemal muidugi erinevad variandid meie vestlusest, aga oh well, vähemalt sai tasuta süüa!
Tundsin, et Abdulla piidles mind silmanurgast “Sa Bahreinis ringi oled juba vaadanud? Mis kell sa homme lõpetad… Ma ei tea.. Ma võin sind näiteks ringi viia vaatama. Kui sa muidugi tahad”
Ma ei suutnud kahjuks kogu seda jutuajamist väga tõsiselt võtta, ta on 22!! Olgu siis sportauto- ja Rolexiga või mitte. (Tuletage seda mulle meelde, kui suren vanatüdrukuna 10 kassiga…)
Lõpuks leidsime ka mu hotelli üles!
Järgmine päev tööl nägin Abdullat, proovis mulle lehvitada. Mul oli liialt piinlik toidu väljapressimise pärast ja tegin näo, et mu kinganinad on kõige huvitavamad asjad maailmas. Siis proovis ta mu juurde näohooldusesse tulla, aga õnneks hakkas meil just siis kiire. Olin otsustanud, et tööle pühendumine on vähemalt esialgu prioriteet, pealegi mõjus Kuveidis oldud aeg laastavalt mu enesehinnangule, oleks raske tõsiselt võtta kellegi huvi enda vastu.
Aga tööst lähemalt! Hetkel olen teist nädalat koolitustel- õpetatakse erinevaid näohooldusi, eriti Hydrafaciali. Kõik on niiii uus ja huvitav!
Kuna töötajatele on kõik protseduurid tasuta ja pidevalt üksteise peal harjutatakse, kuulen ja näen kolleege endale koguaeg midagi uut tegemas- üks neiu peidab juba mitmendat päeva nägu ja lõuga peakatte taha (no, kui nii võtta, kannaks ta pea- ja näokatet siiski koguaeg) ja selle all on kogu ta lõug 1 suur verevalum, nagu suur suur “maasikas”- neiu käis topeltlõua eemaldusel (välja imeti lõuarasv).
Kabinetis kuulen kolleegidelt pidevalt, kuidas keegi midagi uut tahab teha, ise olen seni piirdunud näohooldustega.
Täna soovis küll üks kolleeg (Beverly) minu peal katsetada midagi uut- tegime mu kätele Carbon Peel kätepuhastust laseriga, beebi pepu on täitsa liivapaber minu praeguste uuesti-sündinud käte kõrval… Kabinetis aga polnud kindel, kelle käed rohkem värisesid- minu või Beverly. Protseduuri lõpus kuulsin, et üks neiu oli laserit valesti käes hoidnud ja laserimasina enda katki sihtinud, lisaks on kellestki seinas laseri auk…
Ja patsientidega on toredaid sõbrannatamishetki! Üks naine ei suutnud terve protseduuri keskenduda- vaatas ainult minu suunas, lõpuks pidi mu kolleeg paluma tal end sirgeks seada ning silmad sulgeda. “Aga ma tean teid kuskilt! Ma olen teid varem näinud!” Proovisime välja selgitada, kus. Olen Bahreinis viibinud nii lühikest aega, samas ei saaks ka arvata, et ta mind kellegagi sassi ajab- Bahreinis olen üsna omapärase välimusega.
Vastust me välja ei nuputanudki, aga naine pakkus, et võib mu autoga koju viia, äkki saame siis rohkem lobiseda. Ja täna oli patsient, kellega iluideaalidest arutasime ja kuidas sotsiaalmeedia naisi mõjutab. Patsient tunnistas, et Lähis-Ida naised ei soovi teha trenni- nemad tahavad vaid operatsioone ning siis oma eluviisiga jätkata. Mina ohkasin, et peaksin ka millalgi ikka trenniga alustama. Naine tõusis selle peale välgukiirusel patsiendi-lamamistoolis istukile “Teie??? Trenni?? Aga teie pole ju ometi liiga paksu, teie olete ju imeiluuuuus, mis jutt see on??”, teades kui otsekohesed on siin inimesed, siis ei saaks isegi kahtlustada, et ta mingil põhjusel lihtsalt viisakas oli. Siis me pigistasime suurest härdusest üksteise käsi ja lubasime igavesti sõprust!
Enne Bahreini kolimist olid ka minul omad eelarvamused ning pelgasin kohalikke- tundusid väga tõsised ja “vaatan sinust läbi”, eriti naised. Nüüdseks olen aga aru saanud, et jutule saades on nad sellised naljaninad, et no, ma olen ikka täitsa igav nende kõrval.
Näiteks käisid meil näohoolduses kaks õde, üks sai varem valmis ja tuli teist ootama, kolleeg tunnistas- ta poleks arvanudki, et nad õed on. Mille peale siis esimene naerma hakkas “Ega me selle seal leidsimegi prügikasti kõrvalt” KÕIK NAERSID!!!
Ahh, ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal kliinikus veel ja veel ja veeeeeel rohkem asju selgeks õpin! Praegu on alustamistuhinas õnneks energia ka sees, pole aega isegi söömas käia. Mille peale on mulle toidupolitsei Mohsin end külge haakinud “Carolin… Ma kuulsin, et sa ei käi söömas. Kas midagi on halvasti? Kas sul on raha vaja? Ükskõik mida vaja, palun ütle, kohe aitan” ning hotelli jõudes kuulsin, et mu toale avati arve, kui midagi kuskil sööma peaks.
Aga mul on lihtsalt niii põnev! Pealegi on Mohsin mu vastu nii hea ja tunnen, et ei taha teda alt vedada, tahan võimalikult kiirelt kõik selgeks saada, tubli olla ja tõestada, et minu aitamine polnud halb valik! Mulle makstakse 2 korda rohkem palka kui teistele töötajatele, ma peaksin ikka midagi endast vastu ka andma.
Kuigi, no see Mohsin mind veel hauda viib, või vähemalt hallid juuksed tekitab- pärast Kuveidist tulekut on mul mingi hirm või paranoia asju valesti teha ja pahandada saada. Paar päeva tagasi sain, ise juba magama minnes, Mohsinilt Whatsappi teate “Hello, Carolin… Täna mulle teatati sinust..” ja vaikus! Tüüp kirjutas sellise teate ja ei midagi rohkemat. No, palun mõelge ise, mida minu aju selle ajaga kokku juba genereeris! Keegi kaebas mu peale? Mõni klient kaebas mu peale “Miks mingi koristajamuti olemisega lontrus teil seal kabinetis oli?”??? MIDA MA VALESTI TEGIN??
Ja siis- PIIP PIIP! “Carolin, ma kuulen iga päev aina positiivsemaid raporteid su kohta! Me treenime uusi töötajaid tavaliselt 2 kuud, aga sina oled nädalaga kõik juba selgeks saanud. Sa oled imeline! Me hakkame sulle uuest nädalast juba kergemaid patsiente anda. Sa väärid kõike kõige paremat, sa oled nii hea ja töökas, ütle ainult, kui midagi soovid”
Mul on ikka veel raske harjuda, et keegi hindabki mind nii kõrgelt. Mind? MIND?
Isegi kolleegid- 1.5 nädalat pole mingi aeg hindamiseks, aga senimaani tunnen, et on positiivne töökeskkond- Keegi ei jooksuta mind, kuna olen uus, keegi ei lase teha mul endast rohkem tööd. Selgitatakse rahulikult, kui aru ei saa, selgitatakse uuesti. Täiesti arusaamatul kombel on mu mentor mu ees isegi 2 korda vabandanud- äkki mulle läks tema hääletoon hinge, ma polnud isegi aru saanud, et ta mingil moel kuidagi kuri oleks olnud!!
Ei julge küll hõisata enne … ei teagi, enne mida… Mis see pidepunkt olla võiks, kust maalt võib uskuda, et nüüd ongi tore ja kindel?
Olen paaril viimasel ööl nii halbu unenägusid näinud, ei tea kas lõpuks- kindlas keskonnas olles, hakkab alateadvus pingeid vabaks laskma… Ma ei kujuta ette, miks pärast “rasket” tööpäeva täis näohooldusi ja hotellis võetud mullivanni peaks selliseid õuduseid unes nägema?
Ilmselt peaks sellepeale jalamudimisse minema ja mõne uue protseduuri tegema. (naliiii)
BAHREIN, MA JUMALDAN SIND!!
43475144_327075768095077_3372549045422653440_n
(Carbon Peel-laser kätehooldus)

43657190_477472712766828_3110180436886683648_n
(“Tere tulemast meie kliinikusse, kas tohin teid protseduurile juhatada?”)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s