Põgenemine “paradiisist”

Terve eelmise nädala olin kontaktis oma Hispaania ülemustega, pärast Humoudi esimest vihapurset kirjutasin neile lõpuks ja selgitasin olukorda. Nad ei teadnud senini midagi. Saime aru, et ette tuleb midagi võtta ning see kõik peab toimuma saladuskatte all ning kiirelt, enne kui Humoud mult passi küsib, näiteks viisa pikendamiseks. Sellisel juhul seda passi üsna suure tõenäosusega tagasi ma enam ei saaks (ta on teinud nii oma teiste töötajatega, näiteks eelmine juhataja ei saanud ei palka ega tagasi ka passi isegi töölt lahkudes. Ta ei tea, mida selles olukorras ette võtta) ja siis ei oleks riigist väljumine enam nii kerge.
Umbes kolmapäeval saatis Humoud mulle teate, andku ma oma viisa talle. Otsustasin sellele mitte vastata, kuid pool tundi hiljem oli ta oma autojuhi sellele järele saatnud (sama, kes mulle telefonist oma naist näitas ja raha tõi).
Autojuht Abu oli vahepeal Inglise keelt õppinud, eriti selgeks oli ta saanud “Tule istu mu kõrvale” ja “Kas sa abielus oled?”, mille peale küsisin kuidas ta Madamil ja lastel ka läheb. Abu neid lauseid polnud sõnastikust järele vaadanud, küsis hoopis mu numbrit. Pidin muidugi vastu tahtmist selle andma ka, Humoudi autojuht siiski, ilmselt on tal minuga tema jaoks ühendust vaja hoida. Või mitte… mu numbri saades helistas ta kohe Whatsi, tahtis kindlaks teha, kas ikka õige inimene. Samal ajal “Mina Abu, sina saada mulle endast pilte” miljoni-dollari Egiptuse naeratust lehvitades. Vaatasin talle vaid tõsiselt otsa ja mõtlesin omaette “Mina Carolin, sina ole valmis kohe silma siniseks saama” ja arutlesin omaette kas peaksin talle Whatsi mingeid perepilte Googlest saatma ning selgitama tema kohustusi pere ees.
Oli, mis oli, kaotajaks jäin siiski mina- Abu sai kätte mu viisa! Oli veel nii lahke ja lubas mul sellest ennem koopia teha…
Ja nii ma seal olin- teadsin, et mu viisa lõppeb 2. oktoobril, pidin leidma lahenduse enne seda, Moshin tahtis mind Bahreini, aga kuna mul oli piinlik oma olukorda selgitada, siis oli tal aega maad ja ilmad, ning ei tundunud üldse kiirustavat. ( Okei, ta võttis asja lihtsalt normaalselt, mina olin see, kellel liiga kiire oli)
Laupäevaks (29. september) oli mulle selge, et ei taha ega suuda enam päevagi Humoudi hirmuvalituse all viibida.
Teate seda tunnet, kui te ei julge enam mitte midagi teha, sest kardate kedagi nii väga? Teadsin, et kui midagi küsima peaks, tuleks sealt sarkasmist nõretavat alandust ja mõnitusi. Pealegi polnud Humoudi inglise keel parim, kui ta ka vastas, pidin ma jumalat paludes mõistatama, mida siiski teha tuleb. Pealegi olid kõik mu paberid ja listid kuhugi KOGUAEG kadunud. Õnneks (palun jätke see lause meelde) oli alati kohal Ronald, kelle tööpäev minu omast 3 h varem algas ja mind asjadega aidata püüdis.
Tundsin iga päevaga aina enam, et olengi saamatu- olen terve elu, rusikas püsti, elule vastu astunud, ja nüüd nutan iga öö patja ning kardan mingit vaimuhaiget nagu maailmalõpp oleks tulemas. Iga päev läksin tööle, käed värisemas “Ega Humoud täna siin pole?”
Laupäeval helistasin lõpuks ka Eesti Välisministeeriumisse, kuna Joad tahtis mulle lähipäevil piletit osta, aga ta ei teadnudki, et minu originaal viisa on ära võetud, ei teadnud me enam korraga, kas ma riigist üldse lahkuda saan. Ma olin terve selle aja lohutanud end teadmisega, et on mis on, saan ükskõik millal kohvritega lennujaama joosta ja ükskõik kuhu pileti osta, noh, kui Humoud päris hulluks läheb.
Kuna Kuveidis ei saa Euroopasse helistada, palusin sõbrannalt Eestist Välisministeeriumisse helistada. Kuna oli nädalavahetus, helistasime 24H töötavale HÄDAabi numbrile. Ma nii dramaatiline ikka olen, et oma olukorda üsna hädaks pidasin.
Kirjutasin sõbrannale veel eeskujulikult kogu olukorra ja faktid üles. AINUS asi, mida teada tahtsime, oli- “KAS EUROOPA KODANIK SAAB KUVEIDIST LAHKUDA, KUI TAL POLE ENDAGA KAASAS ORIGINAAL VIISAT, AGA KOOPIA NING VIISA VEEL KEHTIB” olin otsustanud, et on mis on- ostan pileti tagasi koju enne 2. oktoobri lõppemist.
Aga oh üllatust!! Neiu Välisministeeriumi telefoni otsas ei teadnud üldse midagi ei viisadest, ega sellest, kas saab ilma viisata lennukile. Lisaks KEELDUS andmast Kairos asuva suursaadiku kontakte. Kuna Kuveidis puudub Eesti saatkond, siis kõige lähem abi olekski Eestlasele võtta ühendust Egiptuses paikneva suursaadikuga. Aga- “Vot ei anna”. Mida ma selle kontaktiga peale oleksin hakanud? Suursaadiku kohvile kutsunud? Palunud endale linnatuur teha? Ei, mul oli tegelikult mure oma ohutuse pärast ja tahtsin teada, mis on minu võimalused ennast aidata. Aga oh well, kui “vot, ei anna” siis “vot, ei anna”.
Proovisime sõprade teadmistega plaani paika panna, mina proovisin maha rahuneda, paanika tuli juba peale, kuidas lihtsalt ei anta mingit infot. Ainult 1 lihtne küsimus!
Kuna tööpäev lõppes kell 22 ja kodus mul netti polnud, ei teadnudki ma tol päeval, et kell 22.03 oli Mohsin mulle kirjutanud! Nägin seda alles pühapäeval!
Mohsin oli lõpuks otsuseid teinud ja tegi mulle pakkumise- pilet oleks olemas kohe, elukoht ka, ainuke tingimus- esmaspäeval pean juba uues kohas alustama.
Need tunded, mis mind pühapäeval tööle jõudes seda lugedes olid! Noh, neid tundeid oli täpselt 5 minutiks, sest kohusetunne lõi põlvega makku- “Kuidas ma niimoodi ära lähen, mis mulje ma endast jätan, mul on vaja ikka asjad enne lõpetada”
Samal ajal hiilis selja tagant Ronald, mesimagusalt “Madam, üks külmik on katki.. Kas te teatanud juba olete? Kas teil muidu need listid on juba valmis? Kas te olete saanud aega ka sellele, sellele, sellele ja sellllele mõelda?”
Kas see oli kahjurõõmus tuluke, mis ta silmis hõõgus?
Kuna omal käel ma mingeid vastuseid vastu võtta ei saanud, vastasel juhul oleks Humoud seal samas mu hukkamist palunud, siis võtsin vastu tahtmist telefoni teel Humoudiga ühendust. Mille peale mul muidugi teisel pool telefoni nägu täis sõimati, spetsiifilistel sõnadel pole siin kohal vaja peatuda. Kuulasin vaikides milline saamatu idioot ma olen, täiesti kasutu eikeegi, tema on boss ja teab täpselt, et mina ei tule oma ülesannetega toime ja mingu ma üldse …. Kuulasin ja kuulasin, lõpuks küsisin, et okei, aga muidu kui sõimu vahele aega on, olge hea ja saatke mulle siia töömehed, härra Humoud, tahaks ilgelt teie poodi katastroofi käest päästa. Selle peale saabus vaikus, minuga rohkem ei suheldud.
Ainult Ronald kadus kööki kellegagi pikalt vestlema… Kui lõpuks tagasi tuli, oli suurest rõõmust 5 aastat nooremaks jäänud “Madam.. Sir Humoud ütles, et teie ei saa oma tööga hakkama. Siin poes ei saa sina ja mina korraga tööl olla, üks meist peab tegelikult tööd ka tegema, ei noh, mina ise ei taha nüüd niimoodi üldse, aga Sir Humoud ütles… Tema ütles, jah, et meie peame nüüd valima, kumb meist see juhataja ikka on…” ise samal ajal end ilmselt kahvliga jalga pussitades, et mitte suu kõrvuni särada.
Ja siis sain ma aru!!! Ronald, see sama Ronald, keda mina Humoudi mõnitamise eest kaitsta proovisin, on TERVE selle aja mulle nuga selga löönud. Kuhu on alati mu paberid kadunud? Kuidas on koguaeg nii keeruline olnud mingeid asju teha! Kuidas on Ronald iga hommik kõps kohal olnud minu toolil minu arvuti taga asju ajamas?
Mul tuli naer peale!! Vaatasin talle otsa, võtsin riiulist oma käekoti ja küsisin “Tahad mu töökohta? Tahad seda töökohta siin? Aga palun võta” ja kõndisin minema, leti ees pöörasin veel ringi ja VÕIB-OLLA karjusin midagi selle kohta, et Ronald ja SIR FUCKING Humoud võivad minna teatud kohta ja teha teatuid asju, sest mul on .. teatud pohhui. OKEI, ma tean, mitte väga täiskasvanulik käitumine, aga palun, ma pidin seda tegema, okei!!
Kiirustasin pool-joostes treppidest alla, nüüd oli tähtis ainult see, et kiirelt koju kohvreid saaks pakkima ja minekut teha enne, kui Humoud mulle järele saab.
Poolel teel treppidest alla sain aru, et mul pole ju netti, kuidas taksojuhile aadressi selgitan… Kangus ja uhkus ei lubanud poodi neti lähedusse ka enam minna, mitte pärast nii efektset lahkumist!
Nii ma suure jooksuga ustest välja saingi, kuulivestides turvamehed vaatasid veel üllatunult järele, ilmselt oleks mind kinni peetud kui nad ei teaks, et seal töötan.
Tõmbasin esimese ettejuhtuva takso ukse lahti “KOJU, RUTTU!!!!!” karjusin hindust taksojuhile, kes aga midagi aru ei saanud. “RUTTU, HAWALLY” (Hawally on piirkond kus elasin) “Hawally? No… Madam Salmiya?”. Salmiya on piirkond, kus elavad suuremosa kõik välismaalased, ilus ja korralik, olen ennegi kuulnud, et arvatakse, et seal asun. Seda, et ma pagulaspiirkonnas Hawallys elan, ei taha keegi uskuda.
Istusin taksosse ja proovisin selgitada, et ma ei tea aadressi (siin pole tänavatel nimesid, vaid blokid ja numbrid) aga ma väga palun, tahaks koju, elan Hawallys, valuutavahetus punkti kõrval, teisel pool on kebabi putka ja maja ees suur prügikast. Ja eile nägin maja ees kassi. Taksojuht vaatas mulle suu ammuli otsa, ilmselt veendus, et nende välismaa madamidega ei maksa tegemist teha, need muutuvad iga päevaga aina nõdrameelsemaks, aga vastu ei julgenud ka hakata, võttis ainult taskust mobiili “Madam, minul wifi, teie aadress”.
Saime kahepeale google mapsist mu aadressi ja kohale sain! Jooksuga tuppa, kohvrid lahti, riided sisse, samal ajal Joadiga ühenduses “Jah, ma olen poest väljas, juba pakin, palun leia mulle tänaseks pilet, palun palun palun”
Siis saabusid mu korterikaaslased. Aru saades mis toimub, hakkasid nad nutma- esiteks, sest ma lahkun, ja teiseks kuna Humoud karistab neid sellest teada saades.
Seejärel kraamisid Cris ja Elvie külmikust krevetid ja hakkasid mulle hüvastijätuks süüa tegema. Kullakesed!
Leppisime kokku, et nemad pole mind näinud ega tea midagi, seejärel võtsime mu kohvrid ja hiilisime maja tagauksest tänavale, hiilisime pargitud autode vahelt, et keegi meid esiukse juures ei näeks ja proovisime taksot saada. Ma ei suutnud isegi muretseda palju see maksta võib, ükskõik mis summa oleks sobinud!
Saime mu kohvrid autosse ja oligi aeg öelda head-aega, raske oli lahkuda, raske oli nutvat Crisi ja Elviet maha jätta, neil pole Humoudi ees isegi neid väheseid õigusi, mis kuni lõpuni minul olid. Nende passid ja dokumendid on kõik tema käes, õnneks loodame, et Humoud nii hulluks ei lähe, et neile füüsiliselt midagi teeb. Olen kuulnud, et oma meessoost töötajatega vägivallatsemisest ta risti ette ei löö, aga tütarlapsi pole veel puutunud. Lubasin kontakti hoida ja neid võimalusel ka Bahreini aidata.
Lennujaama jõudes olid mul peopesad juba higised ja närveerimisest närvid pingul- kas ma saan ikkagi minema, kas ma saan lennukile.
Check in- ulatan passi, oma kõige võluvama naeratusega. Lähis-Idas ei naerata inimesed väga, teenindussektoriga suheldakse käskival toonil, nii, et minu plaan oli panustada kogu endas leiduva armsuse ja viisakuse peale, kui vaja surun end sellest luugist isiklikult läbi ja kallistan passikontrolli.
Nii äärmuslikke meetmeid siiski kasutusele võtta ei tulnud, check-ini onu muutus mitu kraadi soojemaks mu viisakuse peale, ainult passi jäi liiga kauaks vaatama “Kust te päris olete? Mis te Kuveidis teete? Kas te tulete tagasi?” tundsin kuidas peopesad veel higisemaks muutuvad “Eesti pass… Euroopa Liit, Kuveiti ei tule tagasi, ma loodan” Onu teisel pool ei saanud aru “Estorka? Euroopa? Kindel?” ja läks kuhugi taha ruumi kolleegi kutsuma… Kolleeg oli õnneks geograafia tunnis rohkem õpetajat kuulanud, vaatas mulle otsa, passi ja teadis kohe “Estonia, TALLINN. Very beautiful city”. Check-ini onul ei jäänud muud üle kui noogutada “Madam, aga siiski… teie olete Euroopast, või siiski Euroopa Liidust?”
Check-in läbitud, tuli turvakontrollist läbi saada, seisin juba varakult laadijad ja sirgendajad näpuvahel, samal ajal ümber-ringi vaadates, ega Humoud ei tule, iga turvamees tundus nagu suunaks mind kohe tagasi. Enne turvakontrolli tuli kõigil oma käsipagas kaalumiseks anda, minu oma oli ilmselgelt ülekaalus nagu ta omanikki, nii, et see mõte mind väga ei rõõmustanud. Kui järjekord minuni jõudis, vaadati mulle vaid korraks otsa “Madam, teie ei pea” ja suunati järjekorras edasi. Turvaväravates nii kiirelt ei läinud, hakkasin piiksuma. Noormees proovis küll igati aidata, hoidis mu kõrvarõngad ja jalatseid, aga kui piiksun, siis piiksun. Mis te arvate, mis mu vererõhk olla võis? Samal ajal jõllitasin lennutablood, mingi teine lend läks 5 minuti pärast Bahreini, ma teadsin ju küll, et see minu oma pole, aga siiski oli sada mõtet “Aga siiski! Äkki sain valesti aru… Äkki on see ikkagi minu lend.. Oot, kas see turvamees seal kõnnib minu poole? Ta just vaatas siia poole pikalt… HALP, PLIIZ”
Suunati naiste läbiotsimisruumi. Õnneks oli tore naisterahvas, seisin seal sokkis ja käed-jalad harkis, patsutagu aga julgelt, saan kiiremini minema. “Madam, teate, need mehed ei tea miskit, see on teie rinnahoida traat mis piiksub, paljudel pole lihtsalt metalli nendes” naeratas naisterahvas, samal ajal kahe käega mu rindu alt mudides. Nojah, tavaliselt pole need naisterahvad, kes oma käsi sinna mudima saavad, aga misiganes mind Humoudist eemale päästab, patsutagu terviseks.
Jäänud oli vaid passikontroll!!
“Hinga, naerata ja ole viisakas, hinga” Märkasin, et 2 inimest enne mind vahetas passi kontrolliva tütarlapse uus noormees välja. Selline eriti kena välja nägemisega, nendega läheb lihtsalt, sellised noormehed on alati kindlad oma heas väljanägemises, nii et ma pean lihsalt pisut ullikest mängima, näiteks laua ees pisut komistama, passi käekotti kaotama, naeratama suurimat naeratust ja noormees on veendunud, et ma olen ohutu kergemeelne.
“Hehee, tereeeeee, nii, mis ma siin laua taga tegema pean? Passi, jah? Oih, kuhu ma selle tibu paningi, ma ostsin veel spets roosad kaaned ju nende jaoks. Issand, näed, tsekid mul ainult siin käekotis” Noormees vaatab hukkamõistavalt otsa. “Jaa, nii, kohe siin, jah, oih, ma teen teie jaoks õige koha pealt ikka lahti ka, hihi” Noormees muutub närviliseks “Madam, teie viisa!” Mina “Viisat kah vaja? Tohoh, jah? Teate, mu esimene kord Kuveidis olla. NAGU NIIII LAHE RIIK. Noh, kuhu ma selle viisa panin… oli siin huulepulka kõrval… Kuulge, mul on koopia kohe võtta, sobib kah jah?” Noormees tõmbas kärsitult koopia mu käest, võttis passi, lõi templid sisse. “Hihii, te olete nii kiire, ma ei leia selle ajaga oma viisatki”, “JÄRGMINE!!!” kuuldus vaid tõsise noormehe suust.
“Tsutsu fucking frei” mõtlesin omaette passi- ja viisakontrollist uttu tõmmates.
Olingi läbi!!!! INGLID JA FANFAARID!!
Kõike haarav õnn jäi muidugi lühikeseks, lubasin, et hingan rahulikult alles siis, kui Bahreinis olen, seni tekitas iga vastutulev politsei ja turvamees minus mitme halli juuksekarva juurdekasvu.
Lisaks hakkas mul nii halb! Täiesti lõpp, kui halb. Pea valutas nii metsikult, valguse ja isegi telefoni ekraani vaatamine tegi asja veel hullemaks, lisaks läks süda pahaks. Jõudsin isegi arvata, et mind on mürgitatud, mingi hetk oligi tunne, et sinna põrandale mina pikali vajun ja siis saab mind vaid tõstukiga siit püsti.
Lamasin pingil pool-pikali, aga kui mingi kahtlane vanem härra juba vastas reas silma hakkas tegema, sain aru, et no tere- tuleb ikka kargud kuidagi alla saada. Otsisin kiirabinurga üles- õnneks võeti ikka jutule. Mul oli küll tahtmine jalga lasta “Teie pass, palun” jutu peale, äkki Humoud näeb koduakendesse, kui mu passi kuldsed helendavad kaaned lahti lüüakse…
Tuli siiski paigale jääda, selle enesetundega ei saanud ma enam kuhugi. Tuli välja, et vererõhk oli igasugustest piiridest ammu väljunud (nagu minagi varsti teha kavatsesin) ning taheti pooleks tunniks kontrolli jätta. “Üle minu laiba” mõtlesin irooniliselt. Nõudsin lahkelt arstionult kaks valuvaigistit ja lubasin poole tunni pärast lihtsalt nägu tulla näitama… Mul hakkas täitsa kahju, et ta mind uskuma jäi… Poole tunni pärast olin mina juba uue turvakontrolli sabas teel vabaduse poole.
Ma polnud veel Bahreini viival lennukilgi kui viisakusreeglid hakkasid meenutama mu elu Bahreinis- turvakontroll läbitud, istusime ooteruumis. Sisenesid 2 lennujaama töötajat “Kõigepealt saab lennukile Madam!”. Mõtlesin läbi peavalu, et no palun, a tehku see madam siis pisut kiiremini, ilgelt tahaks rahulikult maha istuda ja natukeseks silmad kinni panna.
Kui kolmas kord “Madam, tulge, palun” hüüti, sain aru, et … see olen ju mina! Tuli järjekordne “walk of shame” kõigi silme all ette võtta.
Lennukis juhtusin istuma kahe eriti vahva vanema härra kõrvale- esiteks ei suutnud nad ära otsustada, kes akna all saab istuda, ja kui stjuuardess neid korrale tuli kutsuma, ja akna all istuva mehe keskmisele kohale tagasi tahtis paluda, kostus etteheitev “Aga see on minu vend! Miks tema ALATI parema koha saab”. Need vanaonud olid umbes 60-aastased!
Siis oli vaja neil teha selfisid, videokõnesid, üksteise käest asju ära napsata. Mingi moment oli kellegi valges ürbis tagumik mul nina all… Aga muidugi andsin ma neile andeks kõik, kui snäkiks kõigile võileibu ja mahla jagati, meestel oli lennul oma käpp sees, nii, et nad said topelt võileibu, mingi hetk tundsin koputust oma põgeniku-õlal, minu kõrval istuv vanaonu sokutas mulle kanavõileiba vaikselt hõlma alt “Võta võta, latsekene, sa näed nii väsinud välja, vaata meil vennaga neid veel. Mahlakest ka tahad?”
Muidugi tahtsin! Suures põgenemishirmus oli mul söömine täitsa ununenud! Sellel võikul oli vabaduse maitse!
Bahreini lennujaama jõudes suutsin muidugi hoopis valesse kohta minna, uuesti turvakontrollist läbi jätkulendudele, selle asemel, et minna viisakontrolli. Õnneks see väike seik sai ruttu lahenduse, kuna Bahreinis kehtis mu veel eelmisest korrast 3-kuu viisa, läks sealne kontroll kiirelt, tuli vaid oma järjekordselt lindilt juba maha tõstetud üksik kohver kaitsvasse embusesse haarata, ja volaa- uksed avanegu!
Mohsin oli lubanud, et kõige eest on hoolitsetud. Mida me kumbki aga ei teadnud, oli see, et lennuk hilines üle tunni. Väravatest läbi tulles leidsin käsitoele toetuva tukkuva autojuhi “Ms Carolin” sildikesega. Kujutan elavalt ette, et Mohsin oli talle kurjad sõnad peale lugenud, et ootama peab kasvõi terve öö, ilma oodatava inimeseta tagasi EI TULE.
Autojuht võttis mu kohvrid ning pani autosse, tegi ukse lahti, hotellis ootas portjee värske apelsinimahlaga “Madam ehk soovib”, numbrituppa jõudes nägin ma dushi! Ilusat tuba! Telefoni sisse lülitades leidsin Mohsini sõnumi “Tere tulemast Bahreini!!
Viskasin voodisse pikali ega uskunud, et MA SAIN SELLEGA HAKKAMA!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s