Elu Kuveidis- Humoud

September 23. Õhtu

Kui päris aus olla, siis pean tunnistama, et täitsa armas on saada teateid sisuga “Millal uue postituse kirjutad” või “Carolin, olen pidanud juba mitu õhtut sinu uue postituseta magama minema”
Päris sahtlisse ainult iseendale ma siis ilmselt ei kirjuta. Aitäh!
Aga… jahm.. polegi paar päeva juba kirjutanud… Teate seda tunnet- …  saate isegi aru, et asjalood on halvasti, olete kaua seda eitanud ja proovinud ikka edasi pingutada, aga sellegi poolest saate aru, et asjad on halvad. Samas ei taha seda kellelegi veel tunnistada. Äkki keegi mõistab hukka? Äkki keegi hakkab tänitama “Issand, kuidas sa nii rumal oled”, äkki keegi hakkab üldse nalja tegema?
Nii ma olengi otsustanud üldse vait olla. Ainult 1 kolleegiga (Fanni), kes praeguseks küll Inglismaale kolis, olen asjast arutanud, tema on juba ammu arusaamisel, et ma peaksin tegutsema.
Asjalood on Kuveidis nimelt üsna halvaks muutunud. Olen selletõttu endasse sulgunud, keskendun tööle, et anda endast parim, millegi pärast kipun ma jälle kõigis probleemides näpuga iseendale näitama.
Eile Fanniga asju arutades ütles ta lõpuks välja asja, mida ma ise endale tunnistada ei taha- asjad ei muutu siin paremuse poole. Ma lihtsalt püüan iseendale ja kogu maailmale midagi tõestada- tõestada, et saan hakkama, tõestada, et olen tugev. Tõde on aga see, et mida rohkem ma teeksin, seda rohkem mul teha lastakse.
Kuveiti saabudes oli mul teadmine, et mul on terve kuu sisseelamiseks- töökoha ja töötajate jälgimiseks ning otsustamiseks. Reaalsus oli aga see, et eelmine juhataja (Leo)saadeti minema loetud päevad pärast minu saabumist ning meil keelati omavahel suhelda, suhelda võis ainult läbi siinse ülemuse (Humoud).
Kui ma aga Humoudile kirjutasin, et millegi kohta küsida, sain alati väga ebameeldivaid vastuseid, või ei vastatud üldse.
Minu hädaks ongi olla nii paganama õrna hingega, ma tajun iga emotsiooni ning elan tundeid väga sügavalt läbi, seetõttu oli stress kiire tulema.
Otsustasin, et vabu päevi ma ei võta ning keskendun ainult tööle, istun kasvõi oma vabast ajast, nina arvutis, aga saan kõik tehtud. Ei tahtnud, et Humoudil mulle mingeidki etteheiteid oleks. Enda meelest tegin head tööd- olen sellest firmas ju Hispaanias juba tükk aega töötanud ja olgem ausad, ega see tuumafüüsika pole. Ülemustele olen alati meeldinud ning Bahreinis tundsin end vähemalt tarkuse jumalanna rollis.
Millegi pärast hakkasin end aga Humoudile kirjutades aina ebakindlamalt tundma- ta tekitas minus mulje, et minu küsimused ei ole loogilised, et ma ajan asju sassi ning tekitan temas segadust.
Lõpuks otsustasin Humoudi selja taga Leoga ühendust võtta ja palusin tal selgitada, mida valesti teen, Leo oli veel suuremas hämmingus kui mina- kõik asjad mis ma ette valmistasin ja ülemusele saatsin, olid korrektsed, asjad mida Leo alati samamoodi tegi.
Lisaks hakkasin märkama, et otse minuga suhtlemise asemel hakkas Humoud teateid jätma teistele töötajatele, kes minu alluvuses olid, kelle juhtaja mina olen. Mina peaks asjadest esimesena teada saama ning siis ise edasi tiimile uudiseid jagama.
Näiteks- eelmine nädal, teisipäeval, otsustasin lõpuks välja teenitud vaba päeva võtta, olin mõnusalt tuduriietes diivanil kui sain kõne tööjuurest “Kus sa oled, Humoud ootab sind, teil on koosolek”. Koosolek, mida minule polnud keegi maininud!
Eile soovis üks noormees (Ronald) mu tiimist mulle edu, ma ei saanud alguses aru, mille puhul, Ronald vastas “Homme kell 14 on sul ju Humoudiga koosolek” Hea, et seekord varem teada sain.
Vähemalt oskasin end ette valmistada, ma valmistasin liste ja graafikuid, printisin ja klammerdasin, köitsin ja joonistasin. Tahtsin, et kõik oleks ideaalne, enda arvates lõpuks oligi.
Kätte jõudis tänane- panin veel viimaseid pabereid paika kui Humoud saabus, ei tere ega midagi, istus lihtsalt toolile. Mina võtsin kausta ja läksin teretades tema kõrvale. Humoud minust välja ei teinud, okei, sain aru, meil käis võimunäitamine- tema näitas, et tema on boss ja meie vestlus ning koosolek algab siis kui tema seda ütleb. Nii me seal olime- tema oma iPadis ja mina tema kõrval, käed süles, vaikuses seina vaatamas.
Lõpuks vaatas Humoud minu poole ja küsis, mis mul tema jaoks on, mina eeskujulikult ja usinalt lõin oma mapi lahti ning võtsin paberid järjekorras välja “Jah, vaadake, härra, siia on siis allkirja vaja ja Marlon pal…” ja enne kui ma reageerida jõudsin tabas mind karjumine, Humoud vehkis kätega ja karjus midagi teemal “Teeme asja selgeks, mina olen siin see boss, mina olen siin see kõige kõrgem, sina ei tule minule ütlema mida teha, saad sa aru, sina oled eikeegi, mina olen kõige kõrgem, pane see endale kõrva taha” ja karjus ja karjus ja karjus… ma lõpuks enam ei saanud arugi, mida ja miks ta karjus, mu käed hakkasid kontrollimatult värisema ja suunurk tõmblema, kaotasin igasuguse kontrolli oma näolihaste üle. Teadsin tol momendil, et kui mu suunurk juba tõmbleb on ainult sekundite küsimus mil ma nutma hakkan. Aga seda ma ei saanud ju ometi endale lubada! “Ma olen tööl, ma pean professionaane olema.” korrutasin oma peas. Läbi selle nägin enda poole sõrmega vehkivat Humoudi, kes mind lõpuks püsti kamandas ja eemale kutsus. Ma olin tema jaoks nagu … koer. Või keegi, kes pole mitte midagi väärt, mingi tühi koht. Muidugi ma hakkasin lõpuks nutma. Mille peale sai “ülemus” veel vihasemaks “Kui sa nutad, võin ma minema minna, mul on kohti, kus mujalgi olla. Sina saad rahulikult nutta, mina ei pea tegelema mingisuguse tüdrukuga, kes keskenduda ei suuda” karjus Humoud edasi, samal ajal riiulil seisvatest mappidest pabereid välja tõmmates. “Miks siin selline segadus on” lendasid mulle paberid näkku. Need olid eelmise juhataja mapid, ma ei teadnud neist midagi ja ega ma selleks ajaks poleks niikuinii julgenud midagi ka küsida ega vabandada. Ma tahtsin ainult, et mu nägu ja nutt omavolitsemise lõpetaks ja ma saaksin kontrolli iseenda üle tagasi.
Muidugi, lõpuks nutsin ma juba kõige pärast, kõige pärast mida kogu see aeg endas olen hoidnud- sellepärast kus elama pean, kuidas köögis süües mu peal prussakad jooksevad, kuidas ma pole varsti juba kuu aega dushi all korralikult käia saanud, kuidas mul on tunne, et keegi tegelikult ei mõista kui suur eneseületamine see kõik iga päev on, kuidas Humoud minuga kui alaarenenuga suhtleb. Ja mitte ainult minuga, mul oli nii raske kuulata kuidas ta Ronaldit mu kõrval mõnitas, Ronald ainult maha vaatas ja kõige peale noogutas. Ausalt, oleks ma vaid kuskil turvalises riigis, ma oleksin ise Humoudi peale karjuma hakanud, et ta lõpetaks meie mõnistamise, et ta töötajad on nii suure südamega ja mind algusest peale aidanud ja austanud. Neil on olukord palju raskem, nende elu Filipiinidel või Indias on veel raskem kui sellise hirmuvalitsemise all ning neid seob Humoudiga ka leping, mille katkestamise korral nad trahvi peaksid maksma. Kuhu neil olekski minna, nende passid on neilt ära korjatud.
Kui Humoud lõpuks lahkus, haaras ta kaasa mu mapi kogu minu tehtud tööga ning 2 tundi hiljem saatis mulle meili, et talle need dokumendid edastaks. Ja siis sain ma aru- ma pole mingi idioot ega saamatu, ta ongi kogu selle aja minuga mingeid haigeid mind-game`e mänginud. Ta nõuab mult dokumente, mille ta ise kaasa võttis, teades, et minu käes neid enam pole, aga kui ma neid talle ei saada, käitub, nagu ma ei saaks oma tööga hakkama.
Ma ei suutnud ka pärast tema lahkumist maha rahuneda, nutmine ei tahtnud kuidagi lõppeda, käed värisesid ja peavalu ajas iiveldama, valgus tegi silmadele haiget ning iga heli tundus kurdistavat.
Mu tiimi töötajad tõid mulle vett ja andsid rahunemiseks tabletti. Rose (Filipiini neiu) sosistas, et ma maha rahuneks, tema olevat kuulnud, et Humoud olevatki bipolaarne ja muidu metsa poole, järgmine kord on ehk parem tuju. Mõtlesin, et selliste kuulujuttudega ei maksa kaasa minna.
Tol hetkel sain aru, et see on nüüd lõpuks piir. Asjad ei lähe niikuinii paremaks.
Vahepeal olen välja uurinud, et Humoudil on selle aastaga kokku 16 pankrotis äri, talle on pandud keeld Filipiinidelt tööjõudu saada- ta ei maksa palkasid täies mahus või üldse ning hoiab passe enda käes (Mis pole enam seadusega kooskõlas, aga osad firmad ning eraisikud teevad ikka, ja tihtipeale ei ole töötajal julgust ega oskust kuhugi kaevata).
India noormees Paul peaks palka saama 120 KD, aga jaanuarist saati on tema igakuiseks sissetulekuks olnud 15/20 KD.
Gary kokkulepitud palk oli 350 KD, aga saab vaid 300 KD, Gary tahab lahkuda, aga teda seob leping ning lahkudes peaks ta Humodi sõnul maksma 6 kuu eest trahvi.
Võtsin end kokku ja saatsin pika kirja oma Hispaania ülemustele, nemad mind lõpuks ju siia saatsid. Senimaani pole ma neile oma siinsest elukvaliteedist sõnagi rääkinud, sest noh, “tugev iseseisev naine” ja muud värgid. Kauemaks ma aga Kuveiti jääda ei soovinud, sõbranna Eestist (Tsau, Marju) otsis samal ajal lennupileteid Eestisse.
Kui ma kogu loo piltidega olin ära saatnud tabas mind arusaamine, et juba ammu oleks pidanud suu lahti tegema- Joad ning Federico olid shokeeritud, neil polnud enda sõnul aimugi, et midagi sellist toimub, kokkulepped olid olnud hoopis teised. Joad helistas mulle paar tundi hiljem, vabandas igati, et sellisesse olukorda olen sattunud ning selgitas, et tal olid kahtlused juba ammu, aga ta ei teadnud, et kõik nii hull on. Aastaid on mehed omavahel sõbrasuhetes olnud ning minu Bahreinis oleku ajal käis Humoud Joadil isegi Barcelonas külas- kõik oli olnud tore ning sõlmiti palju ärilepinguid, kuid viimasel päeval olevat Humoud olnud nagu hoopis teine, paranoiline ning ärrituv, Barcelonast lahkudes aga käitunud hoopiski nagu ta ei teaks ega oleks kokkulepetest varem midagi kuulnud.
Ma segasin vahele, et käivad jah jutud, et Humoud olevat bipolaarne, ning turtsatasin naerma. Teisel pool telefoni oli aga dramaatiline vaikus. “Joad? Levi kadus ära?” küsisin. “Carolin… Kas su pass on sinuga?” küsis Joad tõsiselt. Kokutasin, et on jah… Joad vastas, et ta ei usu enam, et naljad Humoudi vaimse tervise kohta nii naljad on ja nad Federicoga on tõsiselt mures mu ohutuse pärast. Joad ütles, et kõige parem on, kui ma kaasa mängin ja teen näo, et jätkan õnnelikult seal töötamist. Tema broneerib mulle samal ajal lennupileti, kõige parem kui õhtuseks ajaks, siis ei saa keegi nii ruttu jälile, ja mina ööpimeduses Kuveidist hoopis põgenen. Aga, ma ei tohi sellest poes mitte kellelegi sõnagi rääkida, enam ei tea keegi, mis Humoudile pähe võib karata ja mida ta teeb kui kuuleb, et ma lahkuda tahan. Ma ei tohi oma passi hetkekski järelvalveta jätta ning lasta Humoudil seda enda valdusesse saada. Hiljem kui mina ohutus kohas olen, ajab Joad Humoudiga asjad ise korda.
Kui Joad küsis, kuhu ma minna tahan, ei suutnud ma kohe validagi. Eestisse turvalisusse tahaks kindlasti, pere ja sõprade seltsis end turvalisena tunda. Vastasin siiski Bahrein, ma ei taha 1 äpardumise pärast kogu Lähis-Ida maha kanda, pealegi Bahrainis oli mul ju palju ilusaid mälestusi! Ma tahan veel maailma näha!
Joad lubas kohe hommikul Moshinile helistada ning olukorda selgitada, mina loodan seni, et Humoud mult passi ei küsiks mingil ettekäändel, näiteks viisa pikenduseks templit küsida vms ning, et ma juba lähipäevil siit minema saan.
Täna öösel ma ilmselt väga ei maga, panen uksele riivi ette, vb lohistan isegi akna alt kapi ära, uksele toetuseks, ning magan, pass kramplikult põues. See on mu ainuke lootus siit pääsemiseks.

September 24. hommik

Ärkasin koputuse peale oma toa uksele- Elvie, üks mu Filipiini korterikaaslastest “Madam, kas te olete üleval, ma käisin tõin teie lemmik Karak-teed ja värsket naani leiba, omlett on ka valmis”
Cris ja Elvie, põhjus, miks mul oleks kurb Kuveidist lahkuda, nad on terve mu siin oldud aja minuga nii head olnud- soojalt vastu võtnud, mulle süüa valmistanud, mind nähes alati rõõmsad olnud.
Juba eelmisel nädalal kuulsin Crisilt, et Elvie on tööjuures õnnetu (nad mõlemad töötavad Humoudi alluvuses, ühes hommikusöögi restoranis), enne Kuveiti kolimist töötas ta Jaapanis ning keegi Jaapani härra tahtvat Elviega abielluda. Crisi väitel tore ja hea mees, pidavat Elviest väga lugu pidama. Elvie tundeid tolle mehe suhtes ma ei tea, aga olen aru saanud, et paljude neidude väljapääs taolisest olukorrast ongi abielu, olgu siis armastusest või mitte. Mina ei mõista hukka kedagi, loodan vaid, et too mees Elviet tõesti ainult heatahtlikult kohtleb, kui neiu oma “jah” sõna peaks andma.
Hommikusöögi ajal proovisin Elviega rohkem rääkida, alguses oli ta väga kidakeelne, kuid lõpuks avanes- neiu tunnistas, et ta on õnnetu, Humoud on millegi pärast ta tööjuures sihikule võtnud.
Olen märganud, et Elvie on väga ebakindel oma näonaha tõttu- tal on akne, mida ta proovib erinevate kreemidega ravida. Siia kolides märkasin ka ise, et mu kehale ja peanahale tekib palju punne, pole ennem sellist asja täheldanud, uurisin Navalilt ja tema vastas, et siinne vesi on hästi kare ja soolane ning kui pole harjunud, tekivadki vistrikud. Minul on läinud õnneks- peanahal ja kehal neid keegi ei märka, aga Elviel on ilmselt õrna naha tõttu kõige rohkem kannatada saanud nägu.
Ja see on tema meelest ka põhjus miks Humoud tema vastu ebaviisakas on-
1. Kord väljas koristades oli Humoud Elvie peale pahandanud, et kas neiu vaiksemalt ei oska harjaga pühkida, ja saatis Elvie minema
2. Humoud oli tulnud sõpradega oma restorani sööma, kutsunud Elvie ja küsinud kas too teab midagi niisketest salvrätikutest. Elvie oli segaduses sellisest kummalisest küsimusest, vastas, et muidugi teab, miks ülemus seda küsib. Mille peale oli Humoud koos sõpradega neiu üle naerma hakanud. Elvie hakkas nutma.
3. Humoud on nüüdseks kirjutanud restorani juhatajale ja öelnud, et Elvie on nii koleda välimusega, et võib tema restoranis ainult WC-d puhastada ja sealt kaugemale mitte tulla.
Olgu öeldud nii palju, et mitte ükski osa Elviest pole kole- ta on ilus nii seest kui väljast.
Hommikusöögi ajal tunnistas ta, et ei jaksa enam kauem, aga teab, et leping on kolmeks aastaks ning jäänud on veel 1. Lisaks tuleb tal pikendada oma viisat, aga selleks on tal vaja passi, mis on Humoudi käes ning mida Humoud ei väljasta. Elvie pole nende 2 aasta jooksul saanud kordagi puhkusele.
Mul oli nii kurb kuulda kogu sellest hirmuvalitsusest, tundsin korraga, et minu probleemid on tühised- ma saan iga kell endale lennupileti otsa ja lahkuda, mitte keegi ei julgeks Kuveidis mu välimuse üle nalja teha (okei, ilmselt härra Humoud ei lööks millegi ees risti ette).
Andsin kõik oma udupeened mitsellaarveed, näokreemid ja muud kreemid Elviele, tean, et tema ei saaks neid endale kunagi lubada, juba näovee hinda vaatades ütles, et ta ei saa seda vastu võtta, näokreem maksis täpselt pool tema kuu palgast. Asjad, mis minu jaoks on nii igapäevased- lähen ja ostan nii muuseas, valin kvaliteetseid firmasid. Elvie kasutab Garnieri näokreemi, ma ei laseks relva ähvardusel ka seda oma näonaha ligi.
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanud 46-aastane mees saab tütarlapse välimuse üle koos sõpradega naerda? Minus on nii suur viha Humoudi vastu, samas nii jõetu tunne, ma ei oska ka midagi teha, et Elviet ja Crisit aidata. Lubasin, et kui peaksin Bahreinis tööd leidma, hoian ka nende jaoks informatsioonil silma peal.
Hiljem tööle jõudes kuulsin, et Humoud on kaubanduskeskuses- mul lõi hirmust sooled sõlme! “Palun, kallis jumal taevas, palun tee nii, et ta siia ei tuleks!” läksin võtsin käekotist passi ja panin enda riiete alla peitu.
“Habibi, my deaaaaar” kuulsin enda kõrvalt ja nägin silmanurgast valget ürpi enda kõrval hõljumas, enne kui reageerida jõudsin, tundsin tema kätt oma põsel “Kas see hetk ongi käes” mõtlesin kiirelt, kas Humoud on peast nii sassi läinud, et teeks mulle midagi tööjuures kõigi silme all? “My dear, my dear” pigistas ta hoopis mu põske “tuti-pluti-tuti-pluti!” ja sokutas raharulli mulle kätte. “Habibi, mu kallis” naeratas ta kõrvuni naeratust ja läinud ta oligi, minul käes 290 KD ( Korrutada 2.9/3-ga EURO-ks).
Kell on 16.34, Joadilt pole veel teateid, millal ma Kuveidist lahkuda saan. Vähemalt polnud Humoudil täna halb tuju…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s