Minu päris aus küsimus täna on- Mis värk meestel selle lõviks muutumise- ja kontrollimisega on?
Noh, võtame näiteks selle India noormehe Pauli, kes mul tiimis on. Kuveiti saabumisel proovisin end kõigiga kurssi viia ja sõbralik olla, käisime koos lõunal, pärast avastasime, et oleme Pauliga naabrid ja siis juhtuski, et  noormees hakkas iga päev ka minu jaoks lõunasööki kaasa võtma.
Väga armas, ma igati väärtustan seda, kuid ei eelda, et ta seda tegema peab, ma ei oota seda ning olen seda ka talle korduvalt teada andnud.
Mis on aga toimunud viimasel paaril päeval, on minu jaoks aina enam vastuvõetamatu.
Ma ei pannud tähele seda enne kui pärast oma väljaskäiku tolle kohaliku “foodiega”, kes mulle Kuweit Cityt näitas, too õhtu tegin pildi ühe imearmsa kassiga, kes kahe prouaga rihma otsas ringi jalutas.
Tegelikult märkasin ma toda kassi juba kaugelt, kuna kassi ümbritsesid kaks ihukaitsjast daami ja üks noorem poiss, otsustasin oma tuttava nurga taha vedada, vastu seina suruda ning sõjaplaani tutvustada- kuna mina kohaliku keelt ei oska, läheb Hamo naisi võluma- ilmast ja poliitikast rääkima ning kui naistel on igavusest silmad kokku vajumas, hüppan nurga tagant välja mina! Silmad nutust (liivatormist) punased ning palun härdalt, kas kiisuga pilti tohib teha, daamidel hakkab minust kahju (girlpower ja muud jutud) ja mina saan kiisupalli kaisutada! Plaan töötas õlitatult! Mina sain kiisuga pildi ja Hamo kenade daamidega lobiseda.
Oleks ma siis teadnud, et ühest kassikesest selline jama võib tekkida!
Järgmine päev ajasin töö juures oma tiimiga niisama juttu, nii muu seas näitasin pilti ka sellest pehmest kiisupallist. Noh, sest ega  kiisuga uhkusetamine saa ainult enda teada jääda! Iga kohalik teab, et kui sul on midagi, millega uhkustada, siis on jumala püha tahe, et sina seda ka teed!
Nõnda ma, uhkustunne südames, selle pildi välja võtsingi ja kõigile nina alla toppisin “Näeeeee, kiiiiiiiiiiizu. Vaata kui pehme ja karvane, nii nunnu, onju!”
Oma suureks kurvastuseks ei märganud ma kadedusetulukest kellegi silmis . “Päh, nagu pärleid sigade ette…” torisesin omaette, telefoni tagasi taskusse libistades.
Ja siis hüppas välja Paul! “Madam, mis kass see oli? Millal Madam selle pildi tegi? Kellega, üksi? Madam käis kellegagi koos? Kuskohas?”
Ma tundsin reaalselt, et olen midagi valesti teinud, kellelegi valetanud ja salaja välja hiilinud. Võtsin oma sülearvuti ja istusin mujale, pisut ebamugav selliste küsimusterahe all või nii.
Aga Paulpoiss ei lasknud end sellest häirida, vaevalt pool tundi läks mööda, saabus ta uuele rünnakule “Madam, palun, mina mitte ei saa aru, teie olete üksi väljas käinud? Mis kell, no, palun öelge, mis kell teie väljas käisite? Kellega? Pärast seda kui me koju läksime, läksite te uuesti välja?? Kuhu. Kas see oli mingi kohvik või perekonna kodu, mille ees te pildi tegite?? Kui kauaks?” ja lihtsalt pommitas!
Ma muidugi proovisin teda ignoreerida, sest… Kust otsast minu eraelu tema asi on?
Mõned tunnid hiljem tuli töö juurde mind küsima üks kohalik naine, oli kontakti saanud mu ülemuselt ja palus abi lapse sünnipäevapeo ettevalmistamiseks. Näidake mulle vaid printsessitorti ja õhupalle ning ma olen käpp!
Sama arvas vist ka Paul, sest tema oli ka kohe kõps kohal! Kõike, mida tegin, ümber tegemas ja asju mu käest ära võtmas, ise mulle kõrva sosistades “Madam ju ise ütles, et Paul on nii tark”
See kõlas umbes-täpselt “Madam, Paulil on kaubikus kummikomme ja kutsikaid, kas Madam soovib vaatama tulla”
Ma tegelikult ütlesingi talle midagi sarnast üks päev varem- tulime tööle, võtsin keedetud riisi ja tomatilõigud ning panin külmikusse, hiljem kööki minnes leidsin need külmikust väljas laua peal, kohe ilmus sinna ka kummituslik Paul, hääles kogu maailma naeruvääristamine “Madam, missas selle riisi sinna külmikusse panid, Madam vist ei tea neid asju, riis ei käi külmikus, riisikene tahab sooja”
Ma pidin end niiiiii tagasi hoidma, et mitte nähvata selliste asja peale, sisistasin vaid “No kas pole sina mitte tore ja tark meil” ja kõndisin minema.
Ja nüüd on Paul igal pool!!!!
Tahan kuhugi kõndida- “Madam, ega te koju veel lähe, meie autojuht pole ju veel siin”
Kõnnin kööki- “Madam, ärge te seda kooki sööge, ma tõin tomatit ja läätsesid”
Tahan pesu pesta, kohe Paul enda toast väljas- “Andke riideid siia, mina tean täpselt” (Seisin seal, trussikukott näpus  “Ehm, selle vist sooviks ikka ise masinasse panna”) Ma ei usalda kedagi oma riietega, liiga palju kogemusi liialt kuuma temperatuuriga ning väikseks jäänud riietega, aga kui seda kontrollida soovisin, sai noormees kurjaks, lükkas mu käe nuppudelt eemale ja käivitas masina.
KES SEE TEEB NIIMOODI!!!
Kõige tipp oli muidugi eile- kõndisin, omaette mõtteid mõlgutades, kööki, et kohvitass võtta. Ja mida ma nägin- Paul, näppupidi minu kilekotis. Kilekotis, mis oleks pidanud olema külmikus!
“Madam, mis asjad need on? See on juust või? Madam sööb juustu? Mis te teete sellest juustust?”
Ma pole kunagi varem sellises olukorras olnud, nii, et mu esimene reaktsioon oli piinlikusest uks kinni tõmmata ja minema kõndida “Kas… kas keegi oli just ninapidi minu kotis?”
Tänasest ma Pauli igatahes väldin, suutsin asja enda jaoks läbi mõelda ning selline käitumine ei ole okei, kui ta peaks poole lausegagi midagi “Madam, aga mina arvan, et..” siis tuleb mul temaga muidugi ka pikem jutuajamine teemal “Minu otsused ülemusena ja tema arusaamine, et ta ei saa minu elu kontrollida”
Aga, et mitte jätkata samal toonil, räägin parem oma linnakülastustest.
Kolmel õhtul olen pärast tööd käinud linnaga tutvumas, küll liiga hilja, et muuseume ja muid kultuurikohti külastada, küll aga olen saanud üldise aimduse Kuwait Cityst ja lähiümbrusest. Isegi randa ja rohelust nägin!
Ranna lähedal asuvat muru ja palme nähes tekkis mul esimest korda võrdlusmoment ja samastamine Barcelonaga. Inimesed istusid pere- ning sõpruskonniti murul, kes õhtustasid, kes ajasid niisama juttu. Kõik olid õnnelikud. Täpselt nagu Ciutadella Pargis!! Kamp Egiptlasi olid isegi muusika kaasa võtnud ja proovisid üksteist parimate tantsusammudega üle trumbata, vaatepilt mida Hispaanias iga nurga peal näeb. Kuveidis ei pidavat see aga väga normaalne olevat ning kohati võis märgata halvustavaid pilke.
Minul tekkis kiusatus aga kingad jalast võtta ning murule end pikali visata.”Muuuruuuuuuu!!”
Kes oleks osanud arvata, et millegi sellise nägemine nii rõõmaks teeb?
Kui aga (nüüdseks) peaagu 2 kuud kõrbes elada, tundub muru nägemine peaagu oaasina!
Rannas asus laste mänguväljak, kiirtoiduputkad ning isegi trikiratturite peale oldi mõeldud, nende jaoks oli eraldatud võrega ala, kus nad nii ratta- kui rulaga võistlusi said pidada ning trikke teha, ranna parim muusika tuli ka just nende juurest.
Kell oli palju ning väljas oli juba pime, kuid rand oli inimesi täis, paljud isegi ujusid. Uurisin, kuidas see täpselt välja näeb ja mis seadused ujumisega on, Bahreinis võis soovi korral bikiine kanda.
Kuveidis on seadused pisut karmimad, mehed võivad oma Armanisid ja teisi firma ujumispükse ükskõik kui lühikeselt näidata, aga naised peavad end katma. Erarandades ja naiste Spades on lubatud kanda trikood, kuid avalikes randades on (rangelt)soovituslik vette minnes kanda t-särki ning lühikesi pükse. Avalikud rannad on üsna mustad ning kohalikud seal väga ei käi, eelistatakse erarandu kuhu saamiseks tuleb läbida kontrollpunk ning maksta 2-4 KwD inimese pealt.
Mingi hetk kõndisid meile vastu kaks noormeest üksteisega rõõmsalt kudrutades ning itsitades, keegi ei tundunud neid kuidagi halvakspanuga vaatavat ning otsustasin uurida kuidas Kuveit geidesse suhtub- Kui tõsi on arvamus, mis mujal elades tekib, et tugevalt usklikud riigid Lähis-Idas peavad omasooiharust suureks patuks.
Oma suureks üllatuseks kuulsin, et nagu ka Bahreinis, on ka Kuveidis kõigile teada, et geid on olemas ja neid aksepteeritakse vaikimisi. Kividega loopima ei joosta ning aina enam julgetakse oma seksuaalse eelistusega ka välja tulla. Geiabielud pole küll lubatud ning neid ei aksepteerita, pered kus on siiani kombeks korraldatud abielud, korraldavad (hetero)abielu ka oma gei-võsukestele.
Kui aga juhtub, et gei mees on abiellunud naisega, saadakse ikkagi lapsed kuid tihti elab abikaasa koduseinte vahel siiski koos mõne oma mehest kallimaga.
Väga paljud noored loevad end bi-seksuaalseks, minu jutukaaslane arvab põhjuseks olevat karm seadus hoida noori vastassugupoolest eemal.
On tütarlastekoolid ning on poisslastekoolid, keelatud on omavaheline läbikäimine. Kui siis noor teismeliseeas endas tärkavat seksuaalsust ning hormoone tunneb, ei osatagi sellega tihti midagi peale hakata. Kodus ning koolides ei ole vastavat haridustundi, vanemad samuti ei räägi. Siis uuritaksegi kõik omal käel välja, kuna aga läbi tohib käia vaid enda sookaaslastega, kipuvadki esimesed katsetused olema just sõpradega.
Kuna aga aina enam inimesi soovivad olla lääneliku maailmavaatega ning julgevad tunnistada oma seksuaalsust, elataksegi igapäevaelu üksteise suhtes lugupidavalt ning ilma vihata, kuna paljud Sheikhad on avalikult tunnistanud end bi-ks või lesbiks, ei soovi keegi nii rikaste ning mõjuvõimsate peredega vastuollu minna, niimoodi toimubki Kuveitis päev-päeval suunavõtt avatuma ühiskonna poole.
Kuidas aga leida kallimat? Paljud pered praktiseerivad siiani korraldatud abielu. Juhtusin Bahreinis vestlema 27-aastase Pakistani noormehe Zahabiga, kellel pole kunagi olnud tüdruksõpra ega lähedaseid suhteid naistega, tema pere on sügavalt usklik ning noormees usub, et seksuaalne läbikäimine saab toimuda vaid pärast abielu. Iga kuu saab ta oma vanematelt uusi pilte tütarlastega-  sugulaste või sõprade abiellumiseas tütred, ning neist peab noormees valima, puhtalt pildi järgi otsustades, kellega sooviks ta kohtuda.
Kohtumisi toimub 1-2 ning seejärel on noored valmis abieluks.
Zahab pole sobivat veel leidnud, kuid tunnistas, et siinsetes riikides peaks tütarlaps abiellunud ning lapsed saanud olema vähemalt 27. eluaastaks ning noormees 30.
Vanemas eas vallaliste ja lastetute naiste puhul võidakse mõelda “Mis tal küll viga peab olema”. Nii, et vaadates vanust, on Zahab üsna “pean leidma 3 aasta jooksul kaasa” võidujooksul.
Võin vaid arvata, mis mulje paljudele kohalikene minust jääb- 28, lastetu, abikaasatu, reisib ihuüksi laias maailmas.
Kui Zahabiga kumbki oma maailmavaadetest rääkisime, muutus noormees aina rohkem uudishimulikuks ning korraga leidsingi end vastamast küsimustele suhetest, nende lagunemisest, kuidas Euroopas noored tutvuvad, ning muidugi “Carolin, kuule, ütle ausalt, mis asi see üheöö-suhe on ja miks see Läänest tulnutele nii meeldib?”
Ja siis ma proovisingi seal punastades selgitada, et kindlasti pole vaja üldistada “lääne inimesi” aga “Vaata, Zahab, lähed sina peole ja siis on seal peol ka üks kena tütarlaps. Ja sina teed puusanõksu ja tema teeb jalasirutust, muusika on nii mõnus ja siis te mõlemad leiate, et võiks ju puusanõksu ja jalasirutust tantsuplatsil koos teha. Ja temal on nii ilusad silmad ja sinul nii hea parfüüm, ja te mõlemad teete nii head nalja ega suuda ära naerda. Ja siis muutub muusika aina paremaks ja puusanõks aina sujuvamaks ja…. MINA EI TEAAAAAAAA JU” kraamisin oma käekoti ja põgenesin WC-sse juukseid kammima.
“Selliseid jutuajamisi peaks noormees kodus siiski oma vanematega läbi viima” leidsin ma WC turvalise uste taga punastamist uue kihi jumestuskreemi alla peites.

(Vasakult- Paul, mina, Gary ning Rose)

(Hamoga õhtusöögil. Need kokteilikrevetid olid niiiiii head! Pildist jäid välja Tom Yum ning krõbedad veiseliha ribad magus-hapus kastmes)

(Rannas elu käib)

(Kell oli kesköö paiku, inimesed naudivad rannamõnusid. Kuna päeval on temperatuur liiga kõrge, saabki randa tulla alles õhtul)

(Rannast mõned meetrid eemal leiab piisavalt kohvikuid ning restorane. Ja hea vedamise puhul pildistamiseks punase kiisupalli)

(“Vaaaaata, kiiiiiiizu”)