Ikka veel Bahreinis!

Kui ma alguses Bahreini tulin, teadsin, et jään siia vaid nädalaks, nädalast on saanud 3 ja ma nagu ei tahagi enam ära minna, isegi paar tööpakkumist olen saanud. Teiselt pool jälle on natukene kohusetunne ka, Kuveidis on kõik mu saabumiseks ette valmistatud, elamine olemas, viisad tehtud, lenda lihtsalt live`i.
Eks mulle hetkel sobib päris hästi see lahkumise viivitamine, leidsin juba isegi tuttavaid (kellele näiteks mangodega meeldib zongleerida), aga eile sain kaua kardetud kõne- Kuveidi boss on Bahreini poole teel, tahab mind kaasa võtta ja koos uute tuulde poole lennata (no muidugi jutt oli selline, et minek kohe nüüd ja praegu, minul aluspesu ja 3 sokki alles pesurestil kuivamas. Siis lohutati, et okei, aega on homseni, hetkel on see õnnis homne käes ja kellestki pole kippu ega kõppu.)
Korraga tunnen nagu mind oleks kolme kaamli ja 4 Ferrari eest maha müüdud kurjale kommionule. Kas oleks väga ebaprofessionaalne end voodi all peita ja keelduda sealt välja tulemast? Või lennujaamas nutma hakata “Ei taaaaaaaahaa” ja Mohsini jala külge klammerduda?
Bahreini tulemise ees mul kartust polnud, pigem positiivne ärevus, samas, eks praegu hirmutab uuesti kohanemine, tekkinud on omad eelarvamused. Paljud kohalikud ütlevad, et Kuveidis pole nii sõbralikud elanikud, inimesed pole nii vabad. Aga eks ole teada tõde, et oma naabritest südant soojendavaid komplimente ei kiputa pilduma, olen selgeks saanud, et oma silm on kuningas ja asjad tuleb ikka ise üle vaadata.
No ja siis on mul veel nii palju asju, millest enne minekut kirjutada tahtsin!
Näiteks täna hommikul ärkasin pisut nukras meeleolus, vaatasin terve hommiku Youtube´st naljavideosid, et end jälle naljavormi saada, aga rõõmsa tuju asemel hakkasin hoopis kassipoegade peale nutma, kujutate ette, oli kaks kassipoega, kes keeldusid 1-ga mängimast, ja siis see 1 oli mingi elu kurb ja üksi ja armastusest kõrvale jäetud ja kindlasti tundis end nii üksikuna ja tal oli suur südamevalu ja kuna kiisupoiss ei saa ju oma emotsioone väljendana nii hästi, eks ma siis ulatasin abikäe ja ulusin tema asemel nutta. Hea, et naabrid ukse taha ei tulnud. Suure nutu vahepeal avastasin, et kõht on hirmsasti tühi, no nii tühi, et ma sööks kohe ära 3 vaagnat lambaliha ja 5 smoothi kokteili. Ja siis pizzat pealekauba ja hapukurki. HAAAAPUKURKI, HALLELUUJA! Ja kui ma juba terve listi toitusid olin ära unistanud, koitis mind iga tüdruku tõdemus, ahaa- see nutmine ja hundinälg selgitab nii mõndagi, kobisin soojakoti ja valuvaigistitega teki alla kerra ja lasin kogu hetkelisel maailmakurbusel endasse imenduda, looduse vastu ei saa.
Niimoodi üksi loodusjõudude küüsis olin ma kella 16-ni kuni meie tore ettevõtte sotsiaalmeedia eest hoolitsev Zainab mulle lõpuks järgi tuli. Kurtsin ka talle, et pole veel kuskil ennast nii lõksus tundnud, Eestis või Hispaanias hüppa lihtsalt ühistransporti ja paradiisiväravad on avatud! Bahreinis sõltun aga autoga inimeste armust, kui neil on kiire või mina liiga tagasihoidlik, et küüti paluda, siis istungi nagu Rapuntsel oma pilvelõhkujas. No, aga pole hullu, väike dieet ei tee mu topeltlõuale niikuinii halba.
Kraamisin kohvri sügavusest välja oma kõige tumedamad ja välimust varjavad riided, tänu loodusjõududele oli enesetunne niikuinii selline, et tõmba ümber kartulikott või voodilina, ei anna siin enam miskit päästa.
Töökohale lähenedes meenus mulle ka, et täna on ju see tähtis päev, kus meile Bahreini kuulus insta/snapchati Influencer d.y.alkhalasi postitust tuleb tegema! Väga põnev! Mind tabab tööjuures olles alati nii hea inspiratsioon- mõnus muusika, inimesed ümberringi, ei ole mina loodud kodus üksi nokitsema, ikka seltskond peab ümber olema. Lisaks oli Mohsinil jälle “Carolin Carolin Carolin” tuju peal. “Carolin, kus on Carolin, kuule, tule seisa palun siin, palun tee sina need tooted, sa oled nii ilus” või “Carolin, palun seisa siia, aga vaata sellise nurga peale, et su juuksed ja silmad kindlasti peale jääks, kõik Bahreinis tahavad neid näha”. Unustage kodus nukrutsetud masendus, ma tundsin end korraga kui Victoria`s Secretsi modell isiklikult, pole teab mis ajast nii palju ilusaid sõnu kuulnud! Olgu sa Mohsin südamest tänatud!
Nüüd ongi Bahreini peal liikvel postitus jäätisest ja … minu zoomitud juustest, aga mis, las inimesed siis naudivad, ega ma kade neiu pole! Äkki peaks üldse litsentsi taotlema ja end autogrammi jaoks pastakaga varustama…
Ahjaa, mu intervjuu lükkas edasi, homme kell 12 hoidke siis pöialt! Ja kui kõik hästi läheb, lennake Bahreini ja ma hakkan teile ilusalongis igasuguseid põnevaid protsetuure pakkuma, pärast väljaõpet muidugi! Kuigi noh, ilmselt lõpetan ma klientidega hoopis kohvitassi taga maailma- ja Bahreini asjadest lobisemas, tont mind teab!

Juuksuriskäik ja kanavardad

Täna oli kätte jõudnud see päev, kui tundsin, et ei saa enam ühtegi päeva oma trollikarvadega linna peal inimesi hirmutada ning nagu ikka, kui midagi tahta, siis ju KOHE.
Õnneks oli Nawal mind enne puhkusele sõitmist tutvustanud oma õega, kes õnneks ühe juuksurisalongi juhataja on ning nägin ka nende toreda Türgi noormehest juuksuri ära, kellega mul muidugi juuksetooni arutamise asemel oli vaja meenutada Kapadookiat ja ühte kohta veel kus käinud olen, aga et ma ei mäleta enam kas see oli Alanya või Antalya. Ilmselt oli see tunnistus umbes sama hea kui öelda mulle “Ma kuskil käisin, aga enam pole kindel kas Tallinn või Põlva”  noormehe naeratus kadus kiirelt, samuti ilmselt tema hinnang minu IQ-le.
Kamba peale (mina, Nawal ja tema õde) saime lõpuks plaani paika ja allahindluse kah vaeselt õnnetult perest kaugel noormehelt välja pressitud ning sai rahuliku südamega kodu poole sõita…
Täna hommikul siis avastasin, et oleks hädasti vaja oma imeilusat näolappi neile uuesti näitama minna, otsustasin viisakalt veel enne tööjuurest läbi sõita (mitte niivõrd töö tegemise eesmärgil kui pigem lootuses, et Mohsin mu hommikusöögile viib), aga kae õudu- Mohsin ei tahtnud kuidagi mu sõnumile reageerida ja ma ei saanud autojuhti.
No, egas midagi, ootasin viisakalt, käed põlvedel, diivani äärel istudes, et ju tal kiire ja kohe vastab. Tuhkagi! Korraga oli möödunud 3 h ja minul oli vaja nüüd ja kohe salongi jõuda, egas midagi, tagasihoidlikkus ongi nõrkadele ja kui tahad, et miski saaks tehtud, lase see ikka naistel ära teha- võtsin ise autojuhiga kontakti.
Ainuke probleem selle kõige juures oli vaid see, et mul polnud kodus üldse süüa, lisaks on mul rahakotis vaid 2 kohalikku raha ja, et kuskile sööma saada, peab olema sul auto. Ma pole end mitte kunagi rohkem lõksus tundnud kui Bahreinis, ainult autoga on võimalik kuhugi saada!
Autojuht õnneks halastas mu peale ja tuli mulle järele, mul oli vaid vaja võimalikult tähtsa ja professionaalse näoga selgitada, et tead… ega sa ei peagi mind praegu tööle ju viima… teeme pisi-pisi peatuse korraks ilusalongis… noh pisi-pisi ainult.
Autojuht kas
1. Nägi mu takkus trollijuukseid ja mõistis, et asi on kriitiline ja ei hakanud vastu vaidlema
2. Ei suutnud mu kenale näolapile “ei” öelda
3. Oli jumala suva kuhu see imelik tütarlaps tahab, peaasi, et sinna jõuab kiirelt ja ta saab tagasi oma tööd tegema minna
Võta siis kinni, milline neist variantidest see õige oli, aga salongi ma jõudsin (muidugi suutsin alguses autojuhi vale hoone ette juhatada, sest esimesel korral oli väljas juba pime ja no need pilvelõhkujad näevad siin kõik nii ühesugused välja)
Kõndisin aga suure hurraga sisse, jalutasin oma juuksuri juurde ja valmistusin juukseid krunnist päästma kui … ooot- misasja, mismõttes sellel toolil, kuhu mina praegu istuma peaks, mingi beibekas juba ees on, ja mitte ainult, naerab seal MINU juuksuri iga sõna peale nagu too oleks vähemalt maailma koomik number 1. Ei no vabandust, kes selle vuhva siia üldse sisse lasi, ma tahaks teada?! No ma ei tea, see rahvaste ränne ja võrdõiguslikkus toob ikka igasuguseid pinnale…
Enne kui ma jõudsin sissetungijale näidata kuidas üks õige viikingite soost pärinev tütarlaps taolisi olukordi lahendab, tervitas mind Nawali õde ja kutsus enda ja salongi ülemusega teed jooma, nagu see mind lohutaks! Ja muidugi juhtus see mis ilusates armastuslugudes ikka juhtub- kohale toodi teine mees!
No kui aus olla, siis mul hakkas sellest uuest juuksurist kohe päris kahju, kell oli selleks ajaks juba 15 ja ma polnud suutäitki söönud ja kui siin maailmas on midagi, mida ma talitseda ei oska, on selleks nälg! (ja shoppamissõltuvus)
Uus juuksur proovis igati sõbralik olla, tegi juttu ja uuris mu kohta ja mida soovin, näitas telefonist pilte oma võistlustel tehtud soengutest, uuris kas kohvi soovin, kas mul on mugav. Mina ei soovinud muidugi midagi rohkemat siin ilmas, kui et ta nii palju ei räägiks ja mul vaikuses suurt nälga ja maailma ebaõiglust kannatada laseks. Kõrval toolis kostumas Türgi poisi ja tema kliendi rõõmsad kilked, ma pole veel elades vist nii kadestavaid kõõrdpilke visanud, hea, et silmad oma kohale lõpuks tagasi ikka pöördusid.
Kõigele lisaks üllatas uus juuksur mind küsimusega “Kas te kulmud kah sama tooni soovite saada nagu oma juuksed? Oleks väga loomulik!” Loomulik või mitte, aga viimane asi, mida ma salongist minema jalutades tahtsin omada, olid oranzid kulmud, nii, et puhkame nüüd rahulikult jalga ja hingame rahulikult sisse-välja, eks see erinevate kemikaalide ja värvidega pidev kokkupuude võib tõesti oma jälje jätta…
3 tundi hiljem tõusin juuksuritoolist kõige ilusamate juustega, mis mul üle pika aja on olnud õnn omada! Täpselt õige toon, täpselt õige tuka pikkus, lihtsalt vaimustav. Kui ma poleks näljast ühest silmast tolleks hetkeks juba pime olnud, oleksin ma noormeest ilmselt isegi tänanud.
Okei, nali, tegelt tänasin, isegi selfi tegime koos ja lubasin toreda tagasiside kirjutada, Türgi noormees võib edaspidi rahulikult oma vuhvadedega aega veeta, olen alati sõbrannadele öelnud, et need plaan B poisid on igasugustes ettevõtmistes suured üllatajad…
Nüüd leidsin end aga uue probleemi ees- kuidas salongist tööjuurde saada. Kohalikku raha oli mul täpselt 2 BD ja selle peale naerdi mind välja, taksoga ei saavat selle eest kuhugi (tegelikult tean täpselt, et 1.7 BD eest peaks üsna igale poole saama, sest Bahrein on pisike saar, aga kuna ma ei näe väga kohalik välja, siis ilmselt minu tariif hakkab suurematest numbritest)
Istusin hotelli, kus salong asus, vastuvõtu diivanile röötsakile maha ja hakkasin mõtlema, mis teha- kell oli selleks ajaks peaaegu 18 ja kõht andis häälekalt tunda, sularaha polnud ning telefonil oli aku kohe tühjaks saamas.
Kõrval kohviku neiul hakkas minust ja mu näljapaistetusest vist kahju, igatahes tõi ta mulle kana- ja lambavardaid “proovida”, ilmselt äralõpnud tütarlapse meediale selgitamine oleks keerukam kui prae välja tegemine. No küll maitses hästi!
Vahepeal ärkas õnneks ka Mohsin ellu ja tuli mulle järele, just enne mu aku tühjaks saamist.
Nüüd olen tagasi enda töökoha kaitsvas embuses, Mohsin proovib mulle juba järgmist jäätise kokteili sisse punnitada- elu on ilus!
PS. Mohsin tuli täna lagedale huvitava pakkumisega, kui ma siin Bahrainis juba olen, miks ma tema ilusalongi tööle ei lähe. Ja teate mis, ma vist ei tahagi enam Kuveiti minna… Vist. Igatahes on mul homme töövestlus. Hoidke pöialt!

Kuidas nende Bahreini noormeestega siis ikkagi on…

Kui keegi peaks kunagi veel minu juuresolekul tulema lagedale väitega, et naised on keerulised ega tea, mida nad tahavad, siis ma ilmselt otsiks käekotist oma vererõhutabletid ja … ei teeks midagi, sest vanaema kasvatas minust kombelise tütarlapse ja ma ei saa ju teda kuidagi alt vedada, teda teades jälgib ta pilvepiirilt iga mu sammu ja -perele häbi tegemise julgustükke.
Segadus minus sai alguse Bahreini saabudes kui tutvusin siinse avatava poe omanikega, kuna 1 neist ( Javier ) on Hispaanlane, siis temaga oli meil kohe tore, ma sain vaevalt ühe jala ukse vahele kui teisega mind juba salsat tantsima tõmmati, teisega nii kergelt ei läinud ( Mohsin, Bahreini ) ja täitsa alguses oli mul tunne, et ma pigem isegi ei meeldi talle väga. Hoidis distantsi ega vaadanud väga minu poole, noh, aga ega`s mina saa vaiki olla, mul on ju vaja koguaeg suu soojas hoida, mõtle kui korraks selle sulgen, äkki hiljem ei käigi enam lahti!
Mõne päevaga asjalood aga muutusid, ei tea kas aitas kaasa mu igapäevane parfüümi- ja silmapliiatsi koguse tõstmine või sai Mohsin aru, et ma olen jumala lahe naltsimutt, aga korraga avastasin ennast olukorrast kus kangastus Deja Vu aupairi aegadest, proovid omi asju teha, aga kuskilt on katkematu kaja “Carolin! Carolin! Carolin!”
Mohsini jääsein oli sulatatud ( loodan, et Trumpi riigimüür sama kiirelt alla annab ) ning üle öö oli tal vaja koguaeg kontakti otsida. “Carolin, mis sa teed. Carolin, a mis sa praegu teed. Aga Carolin, mis sa eile tegid? Carolin, miks sa nii vaikne oled? Carolin, kas sa söönud oled?” (oi, ausalt, olge hoiatatud “Kas sa söönud oled” küsimuse eest. Nimelt on mul tekkinud kahtlus, et kuna alkohol pole siin niivõrd kättesaadav, siis on noormehed nuputanud välja uue viisi- nad lihtsalt toidavad tütarlast kuni too on oimetu ega jaksa liigutadagi! I joke you not) ja see sulamine on toonud endaga kaasa nii suurel kogusel tähelepanu otsimise, et nüüd olen mina see, kes vahel kinganinasid jõllitab ning kuidagi reageerida ei oska.
Sama juhtus eelmisel nädalavahetusel peol käies, juba teel sinna tundsin endas kasvavat ärevust, kuna mul on minevikus ärevushäirega probleeme olnud, tekitas see minus halba eelaimdust. Ma ei tahtnudki enam teistega sinna peole minna, korraga tundsin end kui kõige mõttetum hernehirmutis ning silmis kangastusid kõik ülejäänud modelli mõõtu iludused keda kohale jõudes näen. Aga noh, autos ma juba olin ning oleks olnud ebaviisakas paluda end koju tagasi viia, olin selleks ajaks juba Nawali juurde ka kolinud.
Egas midagi, purjetasin klubisse nagu jõuluvana jõuluööl kodudesse, ainult, et keegi ei jooksnud minu poole sooviga mulle mõnda romantilist luuletust lugeda… on ikka matsid need mehed.
Luuletuste nautimise ja viigimarjade söömise asemel pidime Nawaliga hoopis tema sõbranna Linda WC-sse aitama, vaesel naisel oli kleidil lukk katki läinud ja kolme peale pidime välja nuputama, kuidas nüüd Lindal aidata öö hommikuks tantsida, ega see kiiskav punane pitspesu selle musta kleidi all ka väga kaasa aidanud. Aga kus häda näed laita, seal Ida-Euroopa näitsik tuleb ja aitab! (Põhja-Euroopa kõigile teistele, kes peaks küsima, aitäh…) Tõmbasin Linda kleidi juuksekumm-klamber-vana nätsupaber komboga kokku ja tossuhaisu me kadusime! Nimelt on siinsetes avalikes kohtades suitsetamine lubatud, mille tagajärjel silmad koheselt kipitama ning vesistama hakkavad ja riided järgmisel päeval nagu tuhatoos lõhnavad, sellest mis lõhn mu käekotist tuli kui ma selle ükskord avada mõistsin… Jah, mitte kõik mälestused ei vaja meenutamist.
WC-st vaevalt välja saades kuskilt lauast meile juba lehvitati, “Linda endine abikaasa ja tolle sõbrad” selgitas Nawal, liitusime seltskonnaga, mina muidugi häbeliku neiuna laua nurgas veiniklaasi hoides iseendaga sügavaid maailmaprobleeme arutades ja Backstreet Boysi järgi puusa nõksutades, sest jah, minu esimese öö “hurraaa” oma noorusaja lemmikut kuulda polnudki harukordne juhus, tundub, et seda lugu lastakse igal õhtul, ma tunnen ennast tõsiselt lollitatu- ja reedetuna, ilmselt kasutavadki nad seda trikki, et siis ilmsüütutest neidudest graatsilisi tantsuvideosid oma telefoni saada. Well, nautige siis, ega te enam nii pea niivõrd vaimustavalt tantsivat merineitsit näe!
No ja nagu mõnel ööl veiniklaasi taga ikka juhtub, võib korraga mõni noormees ennenägematuks jumaluseks muutuda, keda ennast unustavalt silmi pilgutamata salaja jõllitada tuleb… Või ilmselt mitte siis nii salaja, sest mu jõllitamisobjekt hakkas mõne aja möödudes nihelema, aina rohkem selga minu poole keerates. “Ma kujutan seda ju ometi ainult ette” mõtlesin ma, ja proovisin end vaos hoida. Aga ei, noormees tõusis lõpuks lauast ja läks hoopis teise suunda tantsivaid tütarlapsi vaatama.
Siis jäin ma enda ümber ringi vaatama- kõik klubis olevad inimesed olid justkui kuskilt VIP-klubist välja astunud, kõik need minikleitides kriitblondide juustega tütarlapsed, kes ei suutnud ära otsustada millise Rolexiga noormehele rohkem naeratada. Ma tundsin end korraga nagu vanatädi Tuuli, kes on uksega eksinud ja vallamaja kudumiskokkutuleku asemel kogemata naftamagnaatide keskelt leiab. Jaa, isegi mina sain aru, et need modelli välimusega tüdrukud olid prostituudid, aga see ei tähenda, et mina tütarlapsena ei võiks tohutult ebakindlaks muutuda kui mulle tundub, et kõik ülejäänud omaette juurdlevad kuidas mind üldse sisse lasti.
Nii ma end 2 h hiljem voodist patja nuttes avastasin, mu suur roosa mull ja uue riigi mesinädalad olid otsa saanud, tundsin, et ma ei kohandu mitte kunagi selle priiskava elustiiliga kus lounges veini juuakse ja toidukaardil terve rida toite, aga avalik saladus on, et sa peaksid ainult ja ainult sushit tellima.
Sõbrad muidugi proovisid igati lohutada ja rääkida midagi teemal “sisemine ilu ja sa oled täiega lahe tütarlaps”, aga pakkuge ise kui väga see mind tol momendil mõjutas? Niimoodi ma lõpuks nina padjapüüri tühjaks nuuskasin ja endalegi teadmata magama jäin…
“Wakey-wakey, Carolin, ega sa ometi maga, Linda ja ta endine abikaasa ootavad meid juba, mäletad, me pidime jahiga ju sõitma minema” kuulsin Nawali häält läbi une… “Mis jahi…mis asja, kas Katalaanid on jälle mingi protestiga ühele poole saanud” suutsin unesegasena mõelda ja tõmbasin teki tugevalt lõua alla. “Bahrein! Ma ei ela enam Barcelonas” jõudis mulle kohale!!
Kiirelt pessu ja Linda juurde, tuleb välja, et Linda elab Nawali naaber-pilvelõhkujas ja Linda (endiselt palavalt armastatud) eks abikaasa oma kahe pojaga on Linda korrusenaaber ning kuskil paar korrust üleval pool elab poegade ema (ja mina arvasin, et nelenovelasid näeb televiisorist)
Autosse pakituna vaatasin enda ümber ja pidin peaaegu naerma hakkama, see kõik nägi välja nagu filmis, aga mitte sellises mida terve perega pühapäeva hommikul vaadatakse- Rand Roveri tagaistmele on surutud kamp rannariietes neidusid ning neid sõidutavad jahile pururikas ärimees ja tema musklimehest kiilakas vuntsidega sõber (see sama kes mulle õhtu varem klubis selga keeras, muideks) ja kohale jõudes ei teinud vaatepilti paremaks juba jahil ootavad näitsikud, mul hakkas korraga mega ebamugav ja hingasin mitu korda sisse-välja “Carolin, sa kujutad endale asju ette, rahu, hinga. Kõik on hästi”. Aga teha polnud enam midagi, ma olin endasse tõmbunud pluss tundsin end ebamugavalt, kogu teekonna sadamast merele ei suhelnud ma kellegagi ja jõllitasin jahipõrandat, soovides vaid tagasi kodus olla.
Õnneks jõudsime soovitud puntki üsna ruttu ja ma sain Nawaliga koos vette põgeneda. Lisamärkusena toon huvitava fakti- Bahreinis merel olles lastakse alati vette köis ja sellest peab terve aja kinni hoidma, hoovused on nii tugevad, et muidu inimene lihtsalt kaob mõne hetkega. Nii, et siin meres olles inimesed ei uju, vaid lihtsalt seisavad vees ühe koha peal ja ajavad juttu, imetlevad merd vms.
Omaette vaikselt meres tsillides ja oma parima ma-olen-emotsioonitu-eestlane järjepidavusega eilse noormehe (Ali) igasugust eksistentsi ignoreerides kuulsin ma teda pidevalt “Cataliina!” hüüdvat, jumal üksi teab, et minul ei seisa kellegi nimi meeles ja mõtlesin, et ahah, ilmselt üks siinsetest tüdrukutest on tema tüdruk-sõber… veel suurem igno peale tõmmatud, sest mismõttes ta siis eile julges mu tähelepanu äratada seal vaikselt baarileti taga istudes! Mis õigusega! Usalda mitte kedagi tänapäeval… Lisaks tundus ta ise ka minu kohalolekut iga hinnaga eirates ja oma “Cataliinakest” otsides. “Midaiganes” mõtlesin omaette silmi pööritades kui mind korraga keset lagipähe toores mango tabas! Toores mango!! Vaatan enda kõrvale- musklimees Ali isiklikult. “Ahah, et nüüd tungitakse juba keset päist päeva füüsiliselt kallale, seda nad neist araabia meestest räägivad” mõtlesin suures vihas omaette. “Mis tal viga on, ma ju ignon teda ega ei tee kuidagi halba”
Järgnev jutuajamine tabas mind veel suurema üllatusena kui lagipähe saadud mango- “Cataliina, ma olen sinuga terve päeva rääkida püüdnud, tead, sa oled mingi täiega tore mu meelest, kust sa muidu pärit oled, mis sa Bahreinis teed. KUULE SUL KÕHT ON TÜHI VÕI, näed ma siin tahtsin sulle mangot tuua, aga libises käest, anna andeks, ega sul valus polnud? Minu nimi on Ali” ja siis tõmbas mereveest kellegi käest sinna pudenenud soolakreekeri “Või äkki kreekerit topelt soolaga?” ja müristas musklite vappudes naerda.
Ma vist lihtsalt jõllitasin teda. Kohe päris tõsiselt. Mis asi see praegu just juhtus?
No ja ülejäänud aja veetsingi ma “Cataliina, kuule, vaata, mis sa sellest selfist arvad? Liiga edev? Cataliina, aita mul pilti teha. Cataliina, kas ma tohin su kõrvale istuda. CATALIINA, KAS SUL KÕHT ON TÜHI” ega ma julgenud väga neile musklitele vastu kah vaielda, kui tahab pilti, eks ma siis teen pilti. Värisevate kätega proovisin midagi valmis zoomida, mille tulemusi nähes pidi noormees peaaegu aga nutma hakkama. “Kohutav ju! Kas sa üldse keskendusid??” (Ega väga mitte, sest mulle polnud ikka veel kohale jõudnud mis siin siiski toimub) ja leidsingi ennast, pea tema musklite vahel lõksus, jahil istudes ja kuulates kuidas Ali kõigile peab vajalikuks kuulutada, et Cataliina on kõige toredam ja armsam tüdruk maailmas ja tema tahab kindlasti minu sõbraks saada. Muskli vahel õhku ahmides suutsin ma vaid “Carolin… mu nimi on Carolin” laliseda.
Ja nii meist suured sõbrad said, nüüdseks on Ali isegi mu nime ära õppinud, kuigi vahel tuleb tal jõle riukalik nägu pähe ja ikka “Cataliina” ruttu ära mainib ja siis ise rahulolevalt edasi tsillib. Toidutaldrik on mul igal kohtumisel tänu temale alati täidetud, isegi Hispaania keeles saame natukene rääkida, tuleb välja, et noormehe endine tüdruksõber oli Kolumbiast. Igaks juhuks mainin, et suurem huvi Ali vastu kadus mul pärast toda klubiõhtut, ilmselt oli asi siiski selles pokaalis veinis ning ka selles ärevuses, mis pani mind tundma kui kõige ebatahetum tütarlaps maamunal. Ja ega rohkemat emotsioonide ja tunnete kadumiseks vaja olegi.
Aga olgu minu kogemused õpetuseks, et ka noormehed võivad alguses olla häbelikud, eriti kui olla harjunud Hispaania kuumuse- ja kirega ning end korraga niivõrd religioossest riigist leida, siin läheb inimestel, nagu ka Eestis, pisut kauem aega, et end avada ja lõpuks sind omaks võtta, aga kui juba nende usaldustsoonis oled, on vähemalt su taldrikki alati täidetud.

mango

Mida naised tegelikult tahavad… (ja mehed)

Täiesti lõpp, ma täiesti kindlalt alustasin üht postitust, aga elu tuli vahele ja ma pole paar päeva läpakatki avanud.. ja nüüd on see postitusebeebi kadunud. KA-DU-NUD! Kuhu? Ma ju ometi salvestasin … Vot, niimoodi kaotan ma oma peikasid ka, nagu olid olemas, paar päeva tegelen oma asjadega ja siis korraga avastan, et va sindrinahad on vahepealset aega kasutanud ja nelja-tuule poole vehkat teinud.
Tea, kas peaks kadunud postituse kohta kuulutuse palmidele kleepima… hö-hö-höö #aastanali2018
Aga eks alustan siis uuesti, seekord tahaks ma kirjutada ilukultuurist Bahreinis ( usun, et see laieneb paljudele Lähis-Idas, aga hetkel puutun lähemalt kokku just bahreinikatega )
Kui Hispaanias on kõik nii vaba- kanna mida tahad, kammi juukseid kui tahad või ära kammi, meikimise peale pole üldse vaja aega raisata ning keegi ei hinda sind su meigikorra ega firmariiete järgi ( okei, katalaanid on pisut teine teema, aga sellest pikemalt teine kord ) siis seda valusamalt tõden igapäeva elu Bahreinis. Naised siin on nagu meigikooli toolist tõusnud. Kindlasti mängib oma osa riietus, paljud naised kannavad kodust väljas hijabe ( naiste must üleni kattev riietus ) jättes paljaks vaid näo ( paljudel ka mitte seda ) ning kuna riietusega end näidata ei saa, pannakse rõhku meigile ning näole. Silmad on väga rõhutatud ning kasutatakse tugevaid toone, punane on tulipunane ning must on süsimust. Lisaks ei ütle keskmine Bahreini naine ära ka ilusüstidest ning noa alla minekust.
Kuna minu rasked töötegemise päevad on otsa saanud ning umbes nädal on olnud vaba graafik, siis tundis ka üks siinsetest bossidest, et olen välja teeninud külastuse ilusalongi, ma ise ei teadnudki, mille täpselt sisse kasseerisin, aga lubati, et mu nägu on pärast seda prink kui beebi pepu. Ma muidugi loodan, et sain selle külastuse enda imelise tehtud töö eest boonuseks, mitte, et kohalikel mu komedoonist nägu juba õõvastav vaadata oli…
Mina magasin õigel päeval muidugi sisse, Nawal pidi lõpuks koputama tulema, kuidagi suutsin ma 10 minutit hiljem padjanäoga siiski juba autos istuda.
Kohapeal oli õnneks ka kohvimasin, millele Nawal osutas “Sulle vist kulub ära”, aga mina viisaka neiuna siiski keeldusin, “See on tasuta, kamoon, joome kohe mitu” sosistas Nawal uuesti. Nojah, ole rikka ärimehe abikaasa või mitte, kõik teavad,et tasuta söögile ei öelda “ei”.
Vaevalt sai kohvivaht topsi joosta kui üks teenindajatest ootesaali tuli ja oma klienti hüüdma hakkas, mina vaatasin uniselt suhkrut liigutades teenindajate otsa ja mõtlesin omaette, et no on klient, endal aeg kinni pandud ja nüüd kuhugi kadunud, on ikka inimesed, mille peale Nawal mulle “Carolin… nad kutsuvad ju sind” sositas. Nii piinlik, aga ma tõesti pole veel “kodus” kõigi nende erinevate aktsentide variantsioonidega mida siin igapäevaselt kuuleb, eriti hommikul enne oma esimest kohvi…
Protseduuriks oli “Hydra Facial” . Kuna mina sain protseduuri kingiks, siis ei maksnud ma midagi, hiljem hindu vaadates jäi hing kinni, hinnad algavad 60 BD lihtsam variant/130BD süvapuhastus( korrutada 2.3ga EUR saamiseks ) sõltuvalt millises salongis ja kui põhjalikku protseduuri soovida.
Ruumi sisendes paluti mind lamamistoolile, tutvustati protseduuri käiku ja soovitati lõõgastuda, ennem pidin muidugi kõik allergiad, botoxid ja täitesüstid üles tunnistama. Botoxit olen teinud 1 korra elus, viimane kord Eestis käies, aga see oli 3-4 kuud tagasi ning ei pidavat nende tööd enam segama. Botoxi kasuks otsustamine võttis kaua aega, Hispaania päikese käes silmi kissitamine ja liigselt emotsionaalselt näo liigutamine on oma jälje jätnud ja mul oli kulmude vahele üsna sügav “kurjuse korts” tekkinud, ignoreerisin seda mitmeid aastaid aga lõpuks hakkas see enesekindluse pihta. Kuna ma igapäevaselt meiki ei kanna, paistis see väga välja, sõrmega isegi andis selgelt tunda- vagu oli silmade vahele tekkinud, poleks kunagi uskunud, et selliseid valikuid juba 28-aastaselt tegema pean, ning kui lõpuks meiki kandes märkama hakkasin, et jumestuskreem sinna kortsu valguma hakkab, sain aru, et midagi on vaja ette võtta. Sõbrad muidugi arvasid, et kujutan kogu probleemi endale ette ja piltidelt pole midagi näha, aga olgem ausad, kes meist endast kompromiteerivad pilte kuhugi lisaks, valin ju ikka selle kõikse ilusama ning lasen veel 5 insta filtrit kah peale…
Näiteks enne botoxi tegemist käisin passi pikendamas, hommikul vara loivasin kohale, et kiirelt asjaga ühele poole saada, ennast pildistamiskabiini peeglist nähes ehmusin ikka päris korralikult , eks hommikuti oleme me kõik pisut loppis, aga selliseks vaatepildiks polnud ma siiski valmistunud…
Nüüd ongi mul oma viieks aastaks taskus pass kus näen välja nagu 40ndates üksikema, kes pole viimased 3 aastat rohkem kui 3 h korraga magada saanud, kellel on kaelas majalaen ning kelle eksmees vanglas istub. Lisaks on mu “kurjuse korts” sellel pildil passis vägagi näha. Eks ma siis kannan oma taaka, jumal üksi teab kuidas üldse mind lennujaamades kuhugi lastud on kui päriselus selline hästi lõhnav lilleke laua tagant vastu vaatab kurja üksikema asemel…
Ja kui aus olla, siis ma ei saaks rohkem rahul olla oma valikuga! Möödas on u 3-4 kuud ja mu laup on nii ilus ja sile! Mõjuma hakkas botox küll alles 1-2 nädalaga. Iga hommik vean sõrmega üle näo ja ausalt, palju enesekindlam tunne on!
Kuna kulmu ei saanud enam pikalt kortsudada, olen õppinud “kurjuselihaseid” ka ise kontrollima ja vajadusel lõdvestama, ma ei tahaks end kaotada ilusüstide kirjusse maailma, ei usu, et botoxidki nii pea uuesti kasutan, vb alles aasta-kahe pärast.
Kui võrrelda inimesi erinevates maades, siis minu jaoks isiklikult on jaotunud arvamused nõnda-
1. Eesti- hinnatasemelt kõige kättesaadavamad(personaalselt minu jaoks) ning kallimad protseduurid kavatsen alati Eestis teha, samuti mängib minu jaoks rolli, et protseduuri läbi viia saaks minust 100% aru.
Eestis elades on jäänud mulje, et naised on erinevatele iluprotseduuridele rohkem avatud( kohati on osad naised jäänud lõksu 90-ndatel moes olnud kassiküüntele ning liigsele solaariumi kasutamisele. Mis siin pattu salata, isegi samas sõltuvuses olnud ) kuid siiski jääb meik üsna naturaalsele tasemele võrreldes näiteks Lähis-Ida naistega.
Minu tutvusringkonnas on naised pigem loomulikud, meiki kantakse vaid tähtsamatel sündmustel ning ilusalongi satutakse kord mõne aasta jooksul. Kodus kasutatakse seevastu kvalitseetseid meigi- ning ilutooteid, kuid kokkuvõtvalt- nende jaoks less is more.
Mis ei tähenda, et mõni mu sõbrants aga vastupidiselt kõiki võimalusi end ja oma keha täiel määral nautida ei kasuta, kasutatakse botoxit ning fillereid (1 sõbrants laseb süstida tervislikel põhjustel lõualuu mõjust näokujule) käiakse näohoolduses ning järelmaksule on võetud rinnaoperatsioon ( jällegi ühe sõbranna jaoks pigem isiklikel põhjustel, pärast teise lapse sündi polnud rindadest enam midagi järel ning sõbranna tundis aina enam, et naine temas hakkab kaduma, arutasid mehega plaani läbi ning nüüdseks on uued rinnad, mis on väga loomulikku suurusesse jäetud, nägin oma silmaga, taastanud naise enesekindluse ning sära )
Mehed seevastu nii väga ilusalongi ei satu, kuigi peab tõdema, et asjad on tõusuteel, aina enam Eesti mehi tõdevad, et lisaks habeme kasvatamisele pole häbiasi ka oma kulmud ning näonahk kontrolli all hoida. Kuid on veel väga suur protsent, kes loevad end pigem vanakooli meesteks ning leiavad, et ilutööstus on pigem nooremate teema ning siis on veel grupp mehi, kes leiavad et igasugused salongid ja kreemid on lihtsalt üks geivärk.
2. Hispaania- Hispaanias nägin ma esimest korda enda eest avalikult hoolitsevaid mehi, mu esimese korterikaaslane kolumbialase Cristiani potsikukapp oli sisse kolides kõvasti suurem kui minu. Lisaks kuhugi reisile minnes oli tal alati spetsiaalselt eraldi kotike kreemide ja parfüümide jaoks. Ma ei kohanud seal elatud aja jooksul ühtki meest, kes oleks noa all käinud või süste teinud, aga näohoolduses käidi, juuksed ning habe olid alati viimistletud. Seevastu tüdrukud olid kohati palju vabamad, juuksed seoti lihtsalt krunni ning selga tõmmati esimene ette juhtuv t-särk. Ainuke teenus mida salongis tihti kasutatakse on karvaeemaldus ning ülahuule karvade valgendamine, isegi ühel 8-aastasel tüdrukul pleegitati suveks jalakarvu. Ise käisin iga kuu juuksuris ( 55-75 eurot ) ning kui asi väga käest läks, siis kulmudes ja vahel värvisin ripsmeid keemiliselt ( mis on võrreldes Eestiga kallim, 1 piirkonna keemiline värv on 20 eurot, ehk siis kulmud/ripsmed/kulmukaare vahatamine maksab umbes 50-55. Eestis omal ajal sain 9-ga, 4 kuud tagasi käies maksin 15-20 ) Õnneks on mul nii olematu karvakasv ja heledad kulmud, et pole probleemi salaja metslasena ringi joosta.
3. Bahrein- Olen alati arvanud, et hoolitsen enda eest korralikult- juuksed on korras ning lõigatud, kreeme ja muid tooteid ostan ainult kiidetud ja kvaliteetsetelt firmadelt, aga siis jõudsin ma Bahreini ja … ma tunnen ennast nagu Saaremaal kasvatatud talukartul! Siinsed naised on nii tugevalt meigitud. Märgata on süstitud huuli, igapäevaellu kuulub botox ja muud süstid. Mu sõbranna Nawal jääb loomulikuma ilu pooldajate poole, temal on muudetud vaid juuksed, käib tihti juuksuris keratiini tegemas, muidu oleksid need tugevalt lokkis. Nawalil on aga õde, keda ma esimest korda kohates pisut ehmusin- kõik, mida saab teha, on ka tehtud- juuksed on keratiiniga hooldatud, tehtud on botox, kulmud on tattoveeritud (mitte väga loomulikult ), kasutab värvilisi läätsesid, ripsmepikendused, rõhutatud on põsesarnu, huuled on tugevalt täidetud ning vasakul pool on tattoveeritud nn iluttäpp ( samamoodi üsna halva kvaliteetida, see oli kulunud sinakas-lillaks ). Lisaks on Nawalil sõbranna Linda, kes mind kolmandal päeval koju viies veenas endaga koos botoxisse minema, kellel on ka ripsmepikendused ning kohendatud on põsesarnu.
Huulte täitmine pidi olema väga tavaline, kellele rohkem, kellel vähem kättesaadav. Üks siinse poe omanikest on osanik ka kohalikus ilusalongis ( kus ta mulle näohoolduse kinkis ) ning tema naine tundub ka võimalustest viimast võtvat, samas näeb välja võimalikult loomulik, huuled pole liiga suureks süstitud, näonahk on hästi klaar. Botox ja ilusüstid on Bahreinis nii populaarsed, et kohalikud ilusalongid on pidevalt täisbroneeritud ning aega peab ootama, kuid näiteks rinnaopil käiakse teistes riikides, Bahreinis polevat selleks piisavalt head ega kogenud arstid. Ning mehed Bahreinis- sa säde! Kui ma Hispaanias elades arvasin, et mehed on kenad, siis ei teadnud ma veel mida Bahreinis nägema hakkan- stiilsed habemed, millimeetri täpsusega habemeajaja juures korda tehtud, sama joonega otse juusteni, mis on lõikatud, hooldatud ning viimaste hooldusvahenditega läikima aetud. Ma ütlen päris ausalt, kuskil kõndides saad sa aru, et kuskil läheduses viibib meesterahvas juba enne kui sa teda märkad, kõigepealt hõljub kohale parfüüm ning alles siis mees ise. Kuigi üsna suur protsent mehi kannab traditsioonilist riietust “thobe” siis suudavad nad isegi nendega stiiligurud välja näha, rääkimata meestest kes igapäeva riietusena ülikonda kannavad.

On kuidas on, me kõik oleme erinevad ja meie kõigi soovid ning iluvaated on erinevad, mul oli algklassides sõbranna, kes ei kamminud aastaid oma juukseid ning need tuli lõpuks maha lõigata, ning mul on sõbrannad, kes unistavad lisaks olemasolevatele süstidele/oppidele juba uutest, päeva lõpuks loeb siiski inimene ise ning tema iseloom ja minu meelest tehku inimesed mu ümber enda kehaga mida soovivad, ma enda kohta ei oskaks mingit seisukohta võtta, ühel päeval jooksen palga pee- ning pesemata juustega ringi, teisel päeval kujutan ette, et olen Kreeka jumalanna ning googeldan rinnaoperatsioonide hindu. Ma ei põe- kuna mul puudub vajadus teisi kritiseerida, siis ma ei kujutaks ka ette, et minu tulevased otsused kuidagi teistesse puutuma peaks. WORLD PEACE! ( Ma nüüd ajan oma laia tagumendi toolilt ja lähen vaatan selle jalamudimise, mis ma uueks kingiks sain, üle )

Tööjõud Lähis-Ida moodi

Avasin hommikul oma FB messengeri ja postkasti oli potsatanud kiri onult, kes tundis huvi kas mu uneaeg on lühikeseks jäänud või tööstress kallal, viimasest postitusest pidavat natukene kumama väsimusenoote.
Eks selle viimasega natukene kiireks läks jah, panin ta kirja 1 päeval ja postitada jõudsin alles järgmisel, käisin vaid ruttu silmadega üle, tundsin isegi, et midagi jäi nagu puudu.
Aga noh, eks ma eelkõige tulin Bahreini siiski tööd tegema, mul on välja vaja koolitada tiim ja seejärel avame poe. Tööpäevad algavad vara ja lõppevad alles õhtul hilja, lisaks pidev alalhoiu instinkt, ega ei tea ju kuidas mida võõras riigis teha tohib ning mitte, siis piidle silmanurgast teisi, kontrolli ennast ja proovi vestlustega end järjel hoida, eks ikka võtab rohkem energiat kui omas voolus kulgemine. Olen ka aru saanud, et olen väga tundlik ning erinevad emotsioonid ja energiavoolud võtavad suure jao mu enda energiapangast, õhtuti tahangi lihtsalt oma hotellituppa minna ja olla üksi, isegi mitte muusikat kuulata, lihtsalt vedeleda voodil, peps paljas ja suu basiilikukrõpsupurune.
Ega enne kui laias maailmas pole erinevate rahvuste ning kultuuridega kokku puutunud, ei saagi arugi, kui keerulised ning erinevad võivad olla arusaamad ning põhimõtted ja ega ainult lust ja lillepidu pole siin tõesti olnud, olen pidanud juba tiimist eemaldama 1 inimese ning tundub, et natukene korrektuure tuleb veel teha. Kuna ma ise selline õrna hingega juba olen ja enda eest seismine ikka kõvasti pingutust vahel võtab, siis ei suuda ma silma otsaski taluda kui keegi oma kolleegile pähe proovib astuda ning mingit olematut võimu ette hakkab kujutama, eii, sorry, mean girls, aga mitte siis kui mina siin olen!
Bahreinis ringi liikudes töötajad ja teenindussektor kui selline ongi 99% riiki immigreerujad, poodides olen enamuses näinud Filipiinlasi. Eelmine nädal siinsete ülemustega lõunal käies küsisin Mohsini ( Bahreinikas )käest kuidas ja mille järgi töötajaid valitakse ja kuidas palgatase on. Tema vastust kuuldes ma muidugi kahetsesin, et seda küsinud olin- olin shokeeritud. Vastus oli lihtne- ei oma tähtsust ei su haridus, välimus ega iseloom- loeb, kust sa pärit oled. “Kõige odavamad” pidid olema Hindud ( mul on vastik sellist lauset isegi moodustada, kirjutaks nagu kariloomadest ), Bangladeshist, seejärel Filipiinod. Eurooplased ja Ameeriklased on koos kohalike endaga toiduahela tipus, nemad ei pea seltskonnas isegi mitte mingil moel oma karjääri põhjendama ega õigustama, pass su taskus ja sünnitunnistus annab sulle autoriteedi.
Kui ma otsustaks näiteks homme päev oma töökohas kassapidajaks hakata, saaksin vähemalt 3 korda rohkem palka kui nende Filipiinlasest juhataja, kes lausa kahte poodi haldab.
See aga ei tähenda, et ma tööl olles kuidagi end paremaks pean, mul pole probleemi kiirel hetkel ise põll ette panna ja vajadusel ka laudu koristada, kuid näiteks Filipiinlasest juhataja keeldub isegi töövormi kandmast, tema jaoks on tähtis kanda triiksärki ja rõhutada oma staatust olla teistest teenindajatest kõrgemal positsioonil. Asi, mida ma Eestis elades ei märganud ning Hispaanias lihtsalt kedagi ei huvita, seal elavad kõik oma elu, ole kes tahad, pärast tööd lärmatakse niikuinii kõik koos sama kõvasti tänaval sangria pudelit käes hoides, firma omaniku pojal Jordil pole mingit probleemi kaelakuti koos oma prügivedajast sõbra Manoeliga maailmaparandusmõtteid mõlgutada. Põhjus, miks ma Hispaaniat armastan, seal lihtsalt ei huvita mitte kedagi teiste elu, keegi pole huvitatud tänaval, silmad keskel kõõrdis, su riietust või kehakuju kommenteerima.
Jumal üksi teab, et olen Hispaanias elades ikka igasugust tööd teinud, alustades aupairiks olemist korraga 4 pisikest last üksi kantseldades lõpetades koristajana küünarnukini kellegi vetsupotis lubjakivi eemaldades, ja mitte kunagi ei pidanud ma sõprade ees oma tööd häbenema, nemad pidasid mind alati meeletult tegijaks ja maailma kõige humoorikamaks tütarlapseks, julgustasid ikka oma unistusi täitma ning nii mõnigi õhkas, et tahaks sama pealehakkaja olla ja julgeda oma mugavustsoonist välja astuda.
Okei, saan aru, ma ei saa end võrrelda inimestega, kelle ainuke lootus heale elule on pääs välismaale tööle saada, ja mitte kõigis riikides ei saa nad inimlikku palkagi, näiteks see, mis toimub Bahreinis ja teistes Lähis-Ida riikides on konkreetne orjapidamine, võtame näiteks Hindud, mind on 2 korda viidud sööma kohalikku toidukohta, kus on 1 laua peale 4 teenindajat, kes kõik edasi-tagasi siblivad ja endast kõik annavad, et sa õnnelik oleksid ( kuna söögikoht on odav ja kõigi seas populaarne, siis läbikäik klientide poolt pidavat olema non-stop, oleme isegi ukse taga 2 minutit ootama pidanud, vähema “õnnega” kliendid võivad oodata lausa tund ) ja nad saavad selle töö eest 100 BD ( euro jaoks korrutada 2,3-ga ). 100 BD kuus! Nawal mainis, et mõnes kohas isegi mitte seda, hindude palgad kõiguvad 80-120 BD vahel. Kas keegi kujutaks ette, et ta teeb päevast-päeva füüsilist tööd, 12 või rohkem tundi ja saavad vabaks vaid 1 päeva nädalas. Javier ja Nawal jätavad alati meid teenindavatele töötajatele jootraha 1 BD, see ei ole siin riigis kombeks ning teenindajate näoilmed on kirjeldamatud, nad vaataksid nagu oma uuele jumalale otsa, hüvasti jättes avatakse uksi ja ilmselt sätitaks ka autoiste mugavaks, kui selleks soovi avaldad.
Eelmine kord seltskonnakaaslasi oodates jäi mu pilk pidama tolle söögikoha köögiaknal, köögist hõõgus meeletu kuumus ja palavus, köök oli töötajaid täis ning kokkadel oli kleeplindiga taskurätikud otsa ette kleebitud, ilmselt, et higistamist mingilgi moel kontrolli all hoida.
Kui ma uurisin, miks neid töötajaid nii palju peab olema, kõigi jaoks ju ei jagu klientegi, sain vastuseks “Sest nad saavad endale seda lubada” ehk siis tööjõud on nii odav, ülemustel pole isegi vahet, palju tal töötajaid on, nad lähevad maksma lihtsalt “eimidagi”.
Samamoodi on Filipiinlastega, nende palgad algavad 150 BD-st, mõned firmad pakuvad omalt poolt elamist ja transporti, teised maksavad vaid pisut juurde ning kõik see tuleb endal ise leida. Tean Filipiinlasi, kes saavad palka 280 BD-d, isegi kui nende palgasoov tööle tulles olid vaid 200 BD ( kui ollakse harjunud vähesega, ei osata enam õiglast palka ilmselt soovidagi ), kuigi selle raha eest tuleb leida ise elamine ( mis võib maksta 20-60 BD vahel, sõltub kas soovitakse toas üksi elada, millises linnajaos jne ) ning transport. Buss on odav, umbes 0.400 BD, taksoga sõltuvalt teekonnast ( sõitsin ükskord kaubamajast hotelli ja läks maksma 3 BD, 2 Km peale ) kuid kõige levinum on transpordi jagamine, nagu Uber, leitakse usaldusväärne juht ja kamba peale maksavad kõik u 20 BD ja terve kuu toob autojuht neid kindlal kella ajal tööle ning tagasi koju. Buss on odav, aga mitte usaldusväärne, puuduvad kella-ajad ning siinse kuumuse käes ei ole kaua võimalik väljas oodata ( tund aega ootamine ei pidavat kedagi üllatama ), kuid olen näinud piisavalt inimesi ka bussipeatustes, näo ette päikese kaitseks tõmmatud vanad t-särgid ja mütsid. Ma ausalt ei tea, kuidas nad suudavad otsese päikese käes nii kaua seista, tihtilugu pole peatuses isegi majakest/putkakest, kust mingitki varju otsida.
Eile oli Bahreinis 45 kraadi kuuma, mul hakkas halb isegi autos konditsioneeri käes, kõndisin vaid mõned sammud parklast kaubanduskeskusesse, kuid tundsin, et kuumarabanduse algus on varsti käes, peas oli meeletu surve ja tuim valu, ülejäänud päeva veetsin end tööjuures puhuri all varjates.
Enda hea ja suurte mugavustega elu kõrvalt leian end tihti mõtlemast kui palju on meie ümber neid, kellel neid võimalusi ei ole, kes ei saa kuuma eest kodus konditsioneeri juurde põgeneda või kellel ei ole valida, kas ta tahab täna töölt koju minna kabrioleti, jaguari või lexusega, kes peavad ootama kõrbekuumas bussi ning ikkagi on oma elu üle nii õnnelikud. Kui keegi küsiks, mida ma Barcelonast kõige rohkem igatsen, siis annaks ühe vastusena kindlasti “Esperanca”, ma igatsen neid kodutute jalutuskäike, neile toidu tegemist ning viimist, nende vahetut suhtlust ja üksteise hoidmist. Ma tunnen, et neis voolab hoopis teistsugune elurõõm ning ma tunnen iga päevaga aina enam, et mul on elult õppida veel nii palju.

Püksata boss ja Balti lõhe.

Ärkasin täna kell 8 hommikul, kell 8!! Hispaanias elades olin ma kuri nagu herilane kui enne 12 oma imeilusad silmad maailmale avama pidin, aga oh well, täiskasvanuelu eeldab kohustusi ning tahtsin olla kindel, et enne tööpäeva saan aega paar rida “paberile” panna.
Eile oli töö juures proovi “soft opening”, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida- ma käisin ju neljapäeva õhtul peol! ( kujutle juurde- fanfaariheli ja sädelevad konfetid )
Neljapäev oli põnev ka selle poolest, et mu ülemuses saabus Barcelonast, või noh, endine ülemus… Ma olen kuskil vahepealses ülemineku faasis, kus Barcelona ülemus ENAM pole mu boss ja Kuveidi Sheikh VEEL EI OLE, ehk siis ma tsillin siin niisama kohusetundlikult end ise karjatades ja asjalik olles.
Joadi oli muidugi ülim rõõm näha, nagu tükike Hispaaniat oleks endaga kaasa tulnud ( koos mu sõnaraamatute ja ortograafia õpikuga, see välismaal elamine hakkab vaikselt oma lõivu võtma. ) Meie suhtlemine oli kuidagi hoopis vabam, mäletan täpselt kuidas Barcelonas alles tööle asudes Joadi tohutult pelgasin, üks kord kõigi klientide ees talt laksu sõrmede pihta saades veetsin ma ülejäänud tööpäeva vetsus luku taga silmi peast nuttes. Tõin selle mälestuse ka teel peole jutuks, Joad isegi ei teadnud, et ta kunagi nii teinud oleks, palus igati vabandust ning lubas mulle kohale jõudes margariita välja teha… Eks me vaata seda patukahetsust palgaboonuste jagamise ajal uuesti…
Südant sulatavaid vabandusi kuulates jõudsime lõpuks peokohani, järjekordne uhke lounge, Nawal olevat pidanud terve nädal proovima meile sinna lauda saada, isegi “Sir Javier”i mainimine ei aidanud, nii populaarne ja edukas on koht.
Sellest, et õhtu jooksul hakkab saama nalja, sain ma aimduse siis, kui meid Nawali ja tema sõbrannadega “madam”-itamiste saatel sisse lasti, kuid härra Joad ukse taha jäeti, see pilk mu ülemuse silmis oli kirjeldamatu. Miski ei tundunud töötajate meelt muutvat, neil on õigus valida oma kliente ning nemad tundusid uskuvat, et tütarlapsed on piisavalt ilusad, aga “noormees” peaks vähemalt uued püksid endale jalga tõmbama. Nii ei jäänudki Joadil muud üle, kui jooksuga kuhugi riidepoodi minna ja enne sulgemist endale uued pikad püksid osta. ( Ma kordan veel kord teada tuntud Carolini vanasõna- “Hangi endale litritega pluus ja kõik uksed on avatud” )
Esimesed momendid lounge`i jõudes olid, nagu ikka, pisut kohmetud- kõik olid võõrad ( Nawal oli püksatut Joadi poodi talutamas ) aga õnneks sain üsna ruttu jutule ühe toreda Iiri noormehega, kes Bahreinis juba 2 aastat audiitorina töötab, noormehe arvates oli meie jutuajamine üsna ruttu nii kaugel, et ma juba “Ja mis hotellis sa peatud” küsimust kuulsin, kuid vastamast päästis mind samamoodi tähelepanu sooviv Iraani ärimees, kes veiniklaasi mulle kätte sokutas ning ülimalt originaalse “Estooniaaa, eastern-europeee, sealt tulevad ju kõige ilusamad naised” lausega “üllatas”, mille peale mina sõrme viibutades pika loengu teemal “Eesti Põhja-Euroopasse kuulumine ja, et ühtki riiki ei tohiks hinnata kellegi, eriti naiste, välimuse põhjal” maha pidasin.
Ainus, mis minu loengu naisõigustest suutis katkestada, oli arusaamine, et kellelgi oli tarkus keset Bahreini klubi panna DJ puldist Backstreet Boys “Everybody” mängima!! BACKSTREET BOYS!!!!!!
Ma pole enam kindel, kelle kätte oma veiniklaasi surusin, ja mind ei huvitanud tollel hetkel kas härra Iraan peab mind ida-eurooplaseks, ameeriklaseks või Balti lõheks, mul oli vaja tantsima joosta!
Kuskil poole refrääni ajal ” AM I ORIGINAAAAL, AM I THE ONLY ONEEEE” lauldes ja parimaid diskoliigutusi tehes, mida siin mail nähtud, tabas mind arusaamine, et mitte kõik ei jaga mu armastust muusikavaliku vastu ning korraga jõllitasid mind oma laudade tagant kümned silmapaarid, julgematel olid isegi mobiilid salvestamiseks tõstetud, kuid õnneks nagu ikka- kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem- uksest astus sisse püksid jalga saanud Joad, kes leidis ka õigele Hispaaniamelus karastunud inimesele kohaselt, et ega muusika siis raiskamiseks pole, ja hüüdis üle saali DJ-le “SALSAAAAAAAA NIIIIIIGHT” ja võttis oma ülesannet kõik Nawali sõbrannad läbi tantsutada väga tõsiselt!
Mul pole ammu niiiiii lõbus olnud! Ma küll ei tea mitme võõra inimese mobiilis meist avalikusele mitte sobivaid videosid/pilte on, aga MA EI SAAKS VÄHEM HOOLIDA. Keset salsakeerutamist lehvitasid mulle nii paljud kohalikud tüdrukud ja näitasid “thumbs up”i ja osad said julguse isegi oma laua ääres pisut puusa kaasa nõksutada, mille peale Joad kohati tundis oma püha kohust ka neile Kariibide vere kuumust tutvustada, aga paljud neidudest siiski liialt häbelikuks jäid.
Ausalt, ma kaalun Bahreini elama jäämist ja ühe korraliku vabaaja organisatsiooni püstitamist, seal õpetaks ma kuidas salsat tantsida, paellat ning tapaseid valmistada, Mehhiko poistele silma teha ning minu poolest kasvõi kuidas bingot mängida.

39543463_275331563196218_908597617049468928_n

( Mina oma numbritoas kihistades juukseid sirgendamas ja ripsmeid sädelevaks võõpamas, pärast kõigi veenmist, et pole maailmas olemas tagasihoidlikumat neidu, kes varem peol pole käinud ega alkoholi proovinud )

Pidu-pidu!

Kuidas siis ikkagi Bahreinis nende pidudel käimisega on.
Noh, mina olin veendunud, et siin sellist asja nagu pidu ei toimugi, nii, et kõik oma ilusamad ( loe- tähelepanu äratavamad ) riided andsin ma ära, alles jäid pikad seelikud ja varjavad pluusid. Siis jõudsin ma Bahreini ja esimese päeva hommikul võttis mind auto peale miniseelikus Nawal!
Ja ega ma siis kohe alguses julgenud ka väga uurida, et kuidas siin selle peokultuuriga on, katsetasin oma seni toimivat “vaatle ja tee järele” moodust, ning kui eelmine neljapäev öeldi, et õhtul pidu, ole valmis, olin ma täiesti surmveendunud, et tegu on naljaga. Kell 20.30 olin ma, unemüts ja lokirullid peas, voodis ja norisesin ilmsüütut und näha kaubanduskeskuste allahindlustest. Kui siis kell 23 oma numbritoa telefoni helina peale ärkasin, ei julgenud ma seda esiteks üldse vastugi võtta, ning sain ilmatu vihaseks, kes paganamas helistab teisele tuppa kell 23!! Lõin aga mobiilist messengeri lahti ja klatsisin kõigile, kes veel üleval olid, et Bahreini hotellitöötajad on igavesed kombetud tõbrastest matsid, ilmselgelt keegi lihtsalt tahtis mu ilusat häält kuulda või päevakava jälgida ning siis tuppa sisse murda! Ma tean küll! Mina, ilmsüütu kaitseta tütarlaps üksi hotellitoas, ikka igasuguseid on tänapäeval liikvel!
No ja selliste sajatuste saatel ma daamilikult norsates tagasi unne suikusin.
Little did i know, et ei tahtnud keegi mu päevakava teada, veel vähem oli keegi mu häälest huvitatud, helistati kuna uue poe omanik ja tema naine olid mulle järele tulnud, nende sõnul olevat meil ju kokkulepe olnud peole minna, sellele samale peole, mida mina naljaks pidasin!
Kas te kujutate ette, kuiiiiii vihane ma enda peale järgmine päev olin, kuiiiii vihane! Mul oli ideaalne võimalus näha ööelu, aga mina magasin!
Õnneks läks Javieril ja Nawalil vaese ida-eurooplase peale süda hellaks ja välja kutsuti mind ka järgmine õhtu, oi, kus oli põnevus!
Kõigepealt suundusime peenesse restoran/lounge/vesipiibukohta väikesele joogile ning sushile, aga no wow! Parkisime auto, ümberringi ainult luksus- marmor, klaas, kujundatud aiad, purskkaevud, ümberringi oma valgetes kuubedes mehed hummerite kõrval vestlemas ja sigarit pahvimas, naised üks uhkemalt riides kui teine.
Järgmisesse kohta suundudes oli mul veel rohkem tegu, et end vaimustunult kiljumast tagasi hoida- me läksime paleesse! Uhked sambad, kullatud marmorpõrand, autole tullakse vastu, uksed tehakse lahti, sinu asi autoomanikuna on lihtsalt võtmed ulatada ja su auto pargitakse sinu eest ära.
Kogu seda sära ja rikkust vaadates oli minu suurim hirm, et mu viimasel hetkel allahindlusega kohalikust Sagrada Familia hiinakast ostetud 9.90-eurot maksvad kontsad mind alt ei veaks ja ma seal samas sheikide nina all kõhuli maas ei lõpetaks.
Suundusime sisse ( enne sisenemist oli must-have peatus 1 udupeene auto kõrval, mida kõik silmanurgast piidlesid, pidavat maailmas vaid mõned olema ja kohaliku rikkuri valduses, hinda kuuldes ei jaksanud ma neid nulle meelde jätta, sest… minu jaoks oli see lihtsalt… must läikiv auto )
Esimesel korrusel oli lihtsalt chill-ruum, lauad kus sai seistes jooki nautida ( Bahrein on üks väheseid riike siin kandis, kus on alkohol lubatud ) kuni üks hetk mu pilgu tabasid eemal kaks noormeest, käesikäes tantsimas, vaatasin ma Javieri poole ja noogutasin nende poole “Vaata, nii nunnu, üks sõber õpetab teisele tantsusamme, tollel vist kohting tulemas ja peab end tüdruku jaoks kurssi viima”, Javier vaatas mulle mõtlikult otsa, ega maininud midagi. “Ah… kuulmisega vist miskit, ega pole enam ka oma nooremates aastates” lõin käega ja vaatasin nunnul pilgul tantsivaid sõpru edasi.
Ega kaua vaadelda saanud, juba juhiti meid teisele korrusele, kõigist töötajatest möödudes kuulsin “Tere, härra Javier, kuidas teil läheb, nii meeldiv jälle näha”, kuuldes, et meil pole lauda, paluti korraks oodata, ning juba varsti suunati meid VIP-tsooni, ja kui aus olla, siis ma kahtlustan, et kellelgi paluti just enne seda meie pärast sealt lahkuda.
Javier tutvustas mulle ka eemal asetsevaid laudu ning ütles, et kõige odavama koha saamine sinna klubisse maksab alates 280 BD ( korrutada 2.3-ga Euro saamiseks ), enne kui ma jõudsin uurida, palju VIP-tsooni laud maksab, hakkas DJ puldist mängima ilmselt kohalik hitt, sest kõigil hakkas korraga megakiire tantsuplatsile saamisega, ning esireas märkasin ma oma vanu tuttavaid- üksteisele tantsusamme õpetavaid semusid, aga…. käest kinni ja üksteist kallistades… Joogipudel poolel teel suhu sain ma aru Javieri mitmetähenduslikust pilgust allkorrusel. “Sa vaata, aga vaata, Bahrein, et siis niimoodi on siin lood!”
Tantsusammusemusid nägin õhtu jooksul veel mitu korda, neid oli lõpuks terve seltskonnajagu ja nad lihtsalt tegid end väga nähtavaks, teistel tuli kõva vaeva näha, et tantsuplatsile nende kõrvale end ära mahutada, nii, et suurem osa inimesi tantsisid hoopis laudade vahel vahekäigus.
Veel suuremaks üllatuseks nägin isegi 1 paarikest suudlemas, aga sellepeale pööras nii mõnigi end nende poole ja vahetati pilke, nii, et ma ei oska öelda, kui väga siiski nii avalik kiindumuse näitamine okei on. Aga muidu oli pidu nagu pidu ikka, minu suurimaks meeleheaks tundub Hispaania ja Ladina-Ameerika muusika Bahreinis väga popp olevat, seda kuulis nii klubis ja päeval autoga ringi sõites.
Kuna eile veetsime Nawaliga terve päeva kahekesi ( Javier on äriasjus Türgis ) ja meil isegi suur bonding moment rannas oli, kus Nawal rääkis, et noorena hülgas isa tema ja ta ema ja ema pole kunagi suutnud suureks kasvada ning enda eest vastutust võtta, nii, et Nawal tundis alati, et ta ise kasvatas ennast ja oma emagi järjel hoidis, ja kuidas teismelisena vahel nädalavahetustel koti pakkis ja isale külla sõitis, ainult selleks, et isa uuelt naiselt kuulda, et kedagi pole kodus, ja et tal pole vaja rohkem tulla, suuremosa oma elust kasvatas teda hoopis tema vanaema. Samamoodi ei toetanud isa ka Nawali tema õpingutes, uue pere lapsed käisid Marokos eliitkoolis, aga Nawal sai lühikest aega õppida vaid riiklikus. Karma jõuab muidugi kord meie kõigini, ning uue pere lapsed ei pidavat hetkel tööl üldse käima, isast mitte hoolima ning Nawal on kõigist kolmest kõige edukam.
Nii ma teda kuulasin, aina tugevamalt ta kätt enda käes pigistades ja läbi nutuuduse hääle soigusin “Me oleme nii sarnased, girl-power, naised peaksid ikka kokku hoidma” ( samal ajal vaba käega avokaadosalatit suhu toppides, sest Nawal oli unustanud mind hommikusöögile viia ja kell oli juba 18 kandis ) ja nii me päev-päevalt rohkem üksteisega harjume, olen siin olnud vaid nädala, aga juba ei taha ma mõelda, et tegelikult oodatakse mind Kuveidis ja Bahrein pidi olema vaid vahepeatus.
Kuna aga täna on kätte jõudnud neljapäev, mis siin riigis tähistab nädalavahetuse algust ( nv-ks loetakse neljap-reede-laup, pühapäev on uue nädala esimene päev ), siis sain ma uue kutse peole minna, seekord olen ma targem, tegin endale kohvi ja hakkasin hoopis uut postitust kirjutama, et mitte eelmisele nädalale kohaselt noorust teki all maha magada!

39334156_705787086438112_1447934411508023296_n