Kui ma alguses Bahreini tulin, teadsin, et jään siia vaid nädalaks, nädalast on saanud 3 ja ma nagu ei tahagi enam ära minna, isegi paar tööpakkumist olen saanud. Teiselt pool jälle on natukene kohusetunne ka, Kuveidis on kõik mu saabumiseks ette valmistatud, elamine olemas, viisad tehtud, lenda lihtsalt live`i.
Eks mulle hetkel sobib päris hästi see lahkumise viivitamine, leidsin juba isegi tuttavaid (kellele näiteks mangodega meeldib zongleerida), aga eile sain kaua kardetud kõne- Kuveidi boss on Bahreini poole teel, tahab mind kaasa võtta ja koos uute tuulde poole lennata (no muidugi jutt oli selline, et minek kohe nüüd ja praegu, minul aluspesu ja 3 sokki alles pesurestil kuivamas. Siis lohutati, et okei, aega on homseni, hetkel on see õnnis homne käes ja kellestki pole kippu ega kõppu.)
Korraga tunnen nagu mind oleks kolme kaamli ja 4 Ferrari eest maha müüdud kurjale kommionule. Kas oleks väga ebaprofessionaalne end voodi all peita ja keelduda sealt välja tulemast? Või lennujaamas nutma hakata “Ei taaaaaaaahaa” ja Mohsini jala külge klammerduda?
Bahreini tulemise ees mul kartust polnud, pigem positiivne ärevus, samas, eks praegu hirmutab uuesti kohanemine, tekkinud on omad eelarvamused. Paljud kohalikud ütlevad, et Kuveidis pole nii sõbralikud elanikud, inimesed pole nii vabad. Aga eks ole teada tõde, et oma naabritest südant soojendavaid komplimente ei kiputa pilduma, olen selgeks saanud, et oma silm on kuningas ja asjad tuleb ikka ise üle vaadata.
No ja siis on mul veel nii palju asju, millest enne minekut kirjutada tahtsin!
Näiteks täna hommikul ärkasin pisut nukras meeleolus, vaatasin terve hommiku Youtube´st naljavideosid, et end jälle naljavormi saada, aga rõõmsa tuju asemel hakkasin hoopis kassipoegade peale nutma, kujutate ette, oli kaks kassipoega, kes keeldusid 1-ga mängimast, ja siis see 1 oli mingi elu kurb ja üksi ja armastusest kõrvale jäetud ja kindlasti tundis end nii üksikuna ja tal oli suur südamevalu ja kuna kiisupoiss ei saa ju oma emotsioone väljendana nii hästi, eks ma siis ulatasin abikäe ja ulusin tema asemel nutta. Hea, et naabrid ukse taha ei tulnud. Suure nutu vahepeal avastasin, et kõht on hirmsasti tühi, no nii tühi, et ma sööks kohe ära 3 vaagnat lambaliha ja 5 smoothi kokteili. Ja siis pizzat pealekauba ja hapukurki. HAAAAPUKURKI, HALLELUUJA! Ja kui ma juba terve listi toitusid olin ära unistanud, koitis mind iga tüdruku tõdemus, ahaa- see nutmine ja hundinälg selgitab nii mõndagi, kobisin soojakoti ja valuvaigistitega teki alla kerra ja lasin kogu hetkelisel maailmakurbusel endasse imenduda, looduse vastu ei saa.
Niimoodi üksi loodusjõudude küüsis olin ma kella 16-ni kuni meie tore ettevõtte sotsiaalmeedia eest hoolitsev Zainab mulle lõpuks järgi tuli. Kurtsin ka talle, et pole veel kuskil ennast nii lõksus tundnud, Eestis või Hispaanias hüppa lihtsalt ühistransporti ja paradiisiväravad on avatud! Bahreinis sõltun aga autoga inimeste armust, kui neil on kiire või mina liiga tagasihoidlik, et küüti paluda, siis istungi nagu Rapuntsel oma pilvelõhkujas. No, aga pole hullu, väike dieet ei tee mu topeltlõuale niikuinii halba.
Kraamisin kohvri sügavusest välja oma kõige tumedamad ja välimust varjavad riided, tänu loodusjõududele oli enesetunne niikuinii selline, et tõmba ümber kartulikott või voodilina, ei anna siin enam miskit päästa.
Töökohale lähenedes meenus mulle ka, et täna on ju see tähtis päev, kus meile Bahreini kuulus insta/snapchati Influencer d.y.alkhalasi postitust tuleb tegema! Väga põnev! Mind tabab tööjuures olles alati nii hea inspiratsioon- mõnus muusika, inimesed ümberringi, ei ole mina loodud kodus üksi nokitsema, ikka seltskond peab ümber olema. Lisaks oli Mohsinil jälle “Carolin Carolin Carolin” tuju peal. “Carolin, kus on Carolin, kuule, tule seisa palun siin, palun tee sina need tooted, sa oled nii ilus” või “Carolin, palun seisa siia, aga vaata sellise nurga peale, et su juuksed ja silmad kindlasti peale jääks, kõik Bahreinis tahavad neid näha”. Unustage kodus nukrutsetud masendus, ma tundsin end korraga kui Victoria`s Secretsi modell isiklikult, pole teab mis ajast nii palju ilusaid sõnu kuulnud! Olgu sa Mohsin südamest tänatud!
Nüüd ongi Bahreini peal liikvel postitus jäätisest ja … minu zoomitud juustest, aga mis, las inimesed siis naudivad, ega ma kade neiu pole! Äkki peaks üldse litsentsi taotlema ja end autogrammi jaoks pastakaga varustama…
Ahjaa, mu intervjuu lükkas edasi, homme kell 12 hoidke siis pöialt! Ja kui kõik hästi läheb, lennake Bahreini ja ma hakkan teile ilusalongis igasuguseid põnevaid protsetuure pakkuma, pärast väljaõpet muidugi! Kuigi noh, ilmselt lõpetan ma klientidega hoopis kohvitassi taga maailma- ja Bahreini asjadest lobisemas, tont mind teab!