Päev 28, ikka veel Bahreinis

(Enne lugema asumist palun taustaks mängima panna Destiny´s child- Survivor)

Ma olen eeeeeeelus. Vist. Olen umbes täpselt 3 päeva kodus voodi peal keras veetnud, ignoreerinud õnne elus ja päikest õues.
Täna on kolmapäev, 5. august. Saabusin Bahreini 7. juulil ja pidin jääma nädalaks, kiire arvutus näitab, et see “nädal” on veninud pisut pikaks. Naudin oma aega südamest, aga kohusetundliku inimesena hakkas ka mind lõpuks huvitama, et millal siis ikkagi Kuveiti minek on, aga tundub, et mu ülemus nii kohusetundlik pole ja samamoodi nagu mina oskasin need 3 päeva ignoreerida päikesepaistet, oskab tema ignoreerida mind.
Olen praeguseks kuulnud igasuguseid vastuseid alates “Võta natukeseks puhkust” lõpetades eelmise nädala “Sa lendad 4h pärast, paki kohver”. Kurja, ma ei leia isegi enam oma näokreemi üles, sest olen kohvri nii hoolikalt valmis pakkinud.
Tean juba ammu, et Hispaania boss lihtsalt ongi selline, ta ei jäta midagi tegemata, aga nende asjade tegemiseks pead sa talle tohutult pinda käima ja näägutama nagu üks “eeskujulik” abielunaine muiste. Ja me pole isegi mitte abielus!
Minu olukorda raskendab ka fakt, et Hispaanias on tööleping lõpetatud, Bahreini tulin uut meeskonda õpetama ning lepingut selleks “nädalaks” ei tehtud ning Kuveidis pidin lepingu koostama, kui sinna jõuan.
Ehk siis otse öeldes- mind kaotati ja unustati kuhugi bürokraatia hammasrataste vahele ning seda olukorda need päevad seal kodus kassinud olengi, olen unustatud Lähis-Itta, ma isegi ei saa aru, kuidas seda olukorda nii rahulikult suudan võtta. Oleks ma siis enda koduski, ei, hetkel elan Nawali juures, kes on ise puhkusel, ja kes oma abikaasaga (Bahreini poe omanikuga) ainukesena minu heaolu vastu huvi tunnevad ja Hispaania ning Kuveidi inimeste südametunnistusele koputavad. Ja mis te arvate, kui piinlik MINUL kogu olukorra pärast on? Päeva lõpuks olen mina see, kes teiste juures elutseb kuna neil minust kahju on, ma isegi ei tööta enam nende jaoks, ei õpeta enam nende meeskonda ja minu au küll ei luba enam neil mind sööta ja joota ja kasida. Teiselt poolt ei võta mu kõnesid ega teateid vastu mu Hispaania ülemus, ja … millestki peab ju elama.
Mul pole isegi kellegi peale vihane olla, keda see aitab, tuleb lahendusi leida!
Minu lahenduseks oli leida endale töö Bahreinis ja kui siis Kuveit talveunest ärkab, talle õige uhkusest pulbitseva feministina keskmist sõrme näidata, nagu mõnele eksile, kes su väärtust pole hinnanud.
Töövestlusele sain üsna kiirelt, Bahreinis asuvas Saksa Ilukliinikus, Mohsin viis mu rõõmsalt vestlusele, astusin suure naeratusega kabinetti ja … kõik läks allamäge. No ma ei tea mis mul viga on, kui pabinasse satun, hakkan ma rääkima. Ja rääkimise all mõtlen non-stop katkematut plära täiesti asjasse mitte puutuvatest asjadest, sest lobisemisega proovin varjata oma ebakindlust.
See oli katastroof! Kaasa ei aidanud moment, kus intervjueerija mu CV lasi tuua, seda momendi vaatas ja siis “Kas te olete hiljuti juurde võtnud?” küsis. Ma läksin vist sekundiga näost tulipunaseks “Aaah?… eee…mina?… et nagu… juurde võtnud või” kogelesin. Ja siis kogelesin midagi aastatetagustest rasedusvastastest pillidest, mis mu hormoonidele hästi ei mõjunud, paari aasta eest avastatud kasvajast ja ravi tulemusel välja langenud juustest ning kaalutõusust. APPI KUI PIINLIK MUL OLI!
Lõpuks kõõritasin oma CV-d ja … nojah, keegi tark oli mingisugusel viisil mu CV välja printinud nii, et kõik laused ja tähed olid kokku surutud ja samamoodi ka pilt sellel lehel, muidugi nägin ma välja nagu 15 ja otse paastulaagrist!
Õnneks sai eksitusest aru ka too naine ning proovis õhkkonda natukenegi parandada, küsis rõõmsal häälel, et mis naabruskonnas siis oma abikaasa ja perega ka elan.
“Eee… abikaasa?”, Naine vaatas otsa “Nojah, abikaasa, mees kellega te abielus olete. Lapsi ka on?”
Ma olen 28, kui tänaval lapsi näen, siis jooksen ma teises suunas, võimalikkusel mõne kaubanduskeskusesse, et osta endale uus paar kingi ja rahustav kohv. Abikaasa? 6 aastat elu Hispaanias on mulle õpetanud, et sellel noormehel, kellega sa enda meelest õnneliku poole-aasta juubelit pead, on oma kortermajas teine pruut ja kodumaal/suvekodu läheduses veel 2. Kui mõni noormees tuleks mu juurde abielu jutuga, siis suristaks ma talle elektrishokipüstolist sutsaka ribide vahele ja helistaks politseisse.
Kuidagi ma sealt kabinetist tulema sain ja Mohsin mind minema sõidutas. Vaatasin terve tee aknast välja ega julgenud Mohsinilt midagi tagasiside kohta uurida. SEE TÖÖVESTLUS OLI KATASTROOF.
“Ta oli sust vaimustuses” ütles mõne aja pärast Mohsin, “Sa meeldisid talle nii väga, ta andis sulle 9 puntki 10-st. Ta ei anna kunagi kellelgi 9 puntki! Kas sa homme proovipäevale tahaksid tulla”
Vaatasin Mohsini poole, kas ta räägib minuga või kuhugi peidetud bluetoothiga ja kellegi teisega? 9 puntki 10-st?
Tulebki välja, et vestluse läbiviija meelest olin ma väga positiivse auraga, naeratav ja soe ning just täpselt see, keda nende kliinikusse vaja on. Nimelt pidid sealt käima kuninglikust soost ja kuulsustest kliendid, kes väga kaebusi tegema kipuvad ning mina tundusin tollele naisele keegi, kes nende klientidega kindlasti jutule saaks ja nende tuju rõõmsa suudaks hoida.
Mohsin viis mu isegi väikesele linnatuurile näitamaks piirkonda mis kohe kliiniku juures asub ja kuhu hea hinnaga elamise leiaks. Kõik hakkas paika loksuma!
Magama jäin ma unistades oma uuest kodust ja põnevast kliinikust, uued tutvused, uus suund elus! Huvitav, millised mu uued kollegid ka on, milline mu esimene kuulsusest klient oleks…
Aga noh, mis siin ikka uut algust juba plaanida, eile kirjutati (jälle) Kuveitist, vabandati, et mu eelmine viisa oli lõppenud ning uuega läks aega, aga nüüdseks on see valmis ja saadeti lennupilet. Oligi täitsa lennupilet… Kuveiti… Aga, ma vist.. ei tahagi enam minna. Ma ei taha töötada inimeste jaoks, kes mind ära unustasid, okei, see on võibolla pisut ebaaus, sest ma ei saa olla kindel, kes selles sasipuntras mind ära täpsemalt ära unustas.
Ma ei jõudnud uue töökohaga palgas läbirääkimisi veel pidada, nii, et ma ei saaks mingeid elukoha vahetuse otsuseidki vastu võtta, ja ikka veel on minus mingisugune kohusetunne, et lubadused on lubadused ja Kuveidil on viisad ja elamine valmis pandud.
MA EI TEA ENAM MIDA TEHA!
Ilmselt lähen homme siiski sellele lennule, vaatan olukorra Kuveidis üle, ilma ise asja nägemata ei tasuks seisukohta võtta, annan võimaluse, ja kui ei sobi, proovin omal käel Bahreini tagasi tulla. Mohsin peaks kah u tunni jooksul läbi astuma ja arutan temaga kliiniku seisukoha läbi ja kas nad mind ka hiljem vajaksid.
Positiivse külje pealt- avastasin 2 päeva tagasi täiesti juhuslikult facebookis scrollides, et üks tuttav noormees Armeeniast, kes 2012-2013 Eestis Diplomaatide koolis õppis ja kellega tuttavaks saime, kolis 2 nädalat tagasi Kuveiti rahvusvahelisse kooli Maailma ajalugu õpetama! Oleme need vahepealsed aastad ikka kontakti hoidnud, mõlemad palju kolinud ja nii suur üllatus, et tema täpselt samal ajal samas riigis jälle asub. Nii, et õnneks on mul keegi, kellega Eestist ja mulgikapsast rääkida, keegi, kes teab Tallinna Vanalinna ja röstitud mandleid.
Mis tuletab meelde, et peaks vist check-ini homsele lennule ära tegema või hakkan neid asju ainult iseendaga tulevikus arutama…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s