Kui eelmises postituses targutasin, et mõnda potensiaalset abikaasa-materjali suristaks ma elektrishokipüstoliga, siis tegelikuses asi nii hull pole. Kui päris aus olla, siis MA JUMALDAN KOHTINGUTEL KÄIMIST. Kohe päris ausalt.
Kui seda kunagi ühele oma Hispaanlannast sõbrannale ütlesin, siis tema tegi asjast omad järeldused ja kuna tema suu seisab veel halvemini kinni kui minul, siis kuulsin meie ühistelt tuttavatelt endast igasuguseid huvitavaid lugusid. Hispaanias lihtsalt ongi kõiksugune läbikäimine nii vabameelne ja ilma igasuguste tabudeta ja kõiki uudiseid jagatakse kõigiga, nii et kui ma lõpuks Julia ette võtsin, et mis siin toimub ja mis lugusid sa räägid, oli too õnnetuke kohe päris ehmunud ja segaduses, et mida tema valesti siis tegi.
Eks alustan siis uuesti algusest.
“Ma jumaldan kohtingutel käimist” sisututvustus- mulle meeldib kui kohtun kellegagi, olgu selleks siis pidu või mingi üritus, minugi poolest kasvõi Tinder, ning meil jutt klapib.
See hetk kui mõne noormehega on huvitav vestlus ja ta reaalselt huvitub sinust. Kui mina üksi ei pea pingutama, näost punane nagu tomat, et vestlust üleval hoida.
Mulle nii meeldivad need esimesed püüded facebookis või whatsappis, see esimene teade “Tsauu! Ma siin mõtlesin, et (sisesta mage aga imearmas vabandust, et kirjutada). Mis muidu teed?” ja siis hakkate iga päev üksteisele kirjutama ja korraga avastad, et juba ootad selle inimese sõnumit ja kontrollid oma telefoni iga natukese aja tagant. Ja esimene kohting! Mõlemad on pisut tagasihoidlikud ja ärevuses, noormees ootab su maja ees, 7 minutit hiljaks jäänud, sest alguses ootas 15 minutit su naabrite ukse taga, aga lõpuks lubas tolle pere isa talle politsei kutsuda, sest peab teda perverdiks kes tema alaealist tütart piilub, ja siis noormees alles uuesti maja numbrit kontrollib ning saab aru, et vale uks.
Ja siis tuled sina, omaette torisedes, sest ei suutnud otsustada kas tahad juukseid sirgendada või hoopis lokke teha, nii, et lõpp-tulemus on midagi orkaani kätte jäänud puudli sarnast, aga sul polnud aega enam midagi parandada, nii et tähelepanu hajutamiseks otsid kapist kõige suuremate litritega pluusi ja paned topelt koguse uut huuleläiget.
Ja siis te kohtute- mõlemad pisut häbelikud (ausalt, kas maailmas on nunnumat asja kui pisut häbelik noormees?) ja tema toksib kinganinaga kivi ja silmaotsast piilub sind, ise vaikselt naeratades, ja sina hingeldad, sest enne väljumist vohmisid sisse kodus olevad viimased juustusaiakesed, sest ei taha restoranis noormehe ees kohe suure isuga sööma hakata …
Ja siis lähete ja teete midagi toredat- vaatate kinos filmi, lähete sööma või hoopis mere äärde jalutama, arutate üksteise elust ja teil on täiega tore ja naljakas, sinul võibolla pisut liigagi, sest noormees peab teinekord ümbrust vaatama, kui palju inimesi teie ümber on kui sina järjekordselt naerad nii kõva häälega, et isegi linnud ära ehmatavad.
No mis sa teed kui selline naljakas noormees sinu seltsi sattunud on, mis ta paneb siis iga lause nii naljakalt kõlama!
Siis avastad, et ümbruse jälgimine oli hoopis sinu enda paranoia ja noormeest ennast ajab ka su naer naerma ning ta tunnistab, et pole nii rõõmsameelset tütarlast ammu kohanud. Ja sina kihistad, et sina pole nii toredat poissi ka ammu näinud. Siis on noormees julguse kokku võtnud ja võtab su käe ja liigub lähemale ja .. “Oi, vaata, kutsuuuuuu” kiljatad sina noormehele näkku, oled avastanud, et teist möödub koer ja sa lased poisi käest lahti, et kutsikule järele joosta! Milline õnn!!
Edasine jalutuskäik möödub vaikides, ja see on täiesti okei, sest tunnete end mugavalt ja kumbki ei taha, et see õhtu lõppeks.
Kuid kellaajal on asjast oma arvamus ning palud end koju viia, autos püüate kumbki ettevaatlikult välja selgitada, kas teisel ka sama tore oli ning kas on lootust veel kohtuda, kuid lõpuks ei küsi seda kumbki, sest te olete liiga häbelikud. Ja kui kohale jõudes auto ukse avad ja “Näeme jälle” kuuled ning seal samas ja kohe õnnest tantsima tahad hakata “Ma meeldin talle, ma meeeeldin talllllle” ja tuppa jõudes viskud voodile. “Ma meeeeeldin taalllllee”.
Kõik, sellega minu ideaalne kohting lõppeks. Kui keegi ütleb, et talle meeldib kohtingutel käia, ei võrdu see automaatselt sellega, et tollele inimesele on tähtis seksuaalne osa kohtingust (Kellele on, kellele ei ole, inimesed ja nende soovid on erinevad ning ei ole absoluutselt teiste asi sellel teemal sõna võtta. Asi, mida pidin meelde tuletama oma sõbrannale Juliale, kes oli omad liigsed järeldused teinud ning teistega jaganud)
Mulle meeldib romantika ja kogu suhtele eelnev, kohtingutel käimine ning üksteise silmanurgast piidlemine, kodus sõbrannadega arutamine kas noormehel ikka on mingisugune huvi. Esimene kallistus, esimene suudlus.
Kohtingud ja kõik sinna juurde kuuluv Lähis-Idas olid enne kolimist minu jaoks suur küsimärk. Ma ei teadnud kedagi, kes siin elanud oleks, nii et kelleltki polnud küsida ka, tuli katsetada oma seni parimalt töötavalt “Jälgi ja tee järele” süsteemi.
Bahreini jõudes ja eluga harjudes avastasin, et kohtingud ja kõik muu polegi niivõrd erinev, Lähis-Ida riigid on iga päev muutumises ning kaasajastumas. Isegi Tinderit kasutatakse! Paljud räägivad oma eelmistest suhetest ning ollakse omaksvõtmisel avatud jutuajamistele ja küsimustele.
Sportlikust huvist ja uudishimust olen hetke seisuga käinud 3 kohtingul.
1. Ghazi (26, Bahrein)
Ghazi on Bahreini päritolu ajakirjanik, põhjus miks temaga tegelikult üldse kohtuda soovisin- kuna ta töötab ajakirjanikuga, teab ta täpselt mis riigis toimub ja mis on päevakohane. Noormees tuli mulle tööjuurde vastu, tutvustasin teda teistega ning ta lubas mind kuhugi väga lahedasse lauamängukohvikusse viia. Kuna olin Bahreini alles saabunud, palus Mohsin, et Ghazi talle meie asukoha ja oma autonumbri annaks. Ghazi hakkas naerma, aga Mohsini tõsist nägu nähes taipas, et tegemist polegi naljaga. Ka mina ei pidanud seda naljakaks, juba ammu on mul osade sõbrannadega kokkulepe, et ole koos kellega tahad ja minge kuhu soovite, aga kui on tegemist esimese kohtinguga, siis saatku noormehe nimi ja autonumber ning vajadusel asukoht.
Ghazil oli lahe huumor ning hea inglise keel, ilmselt oli õppinud Ameerikas ülikoolis, või mõnes Ameerika õpetajatega koolis, nagu paljud kohalikud. Kohvik kuhu läksime oli Harry Potteri ja Sõrmuste Isanda teemaline seltskonnamängude kohvik “The Ravens Nest”. Väga omamoodi õhkkond ja huvitav!
Võtsime jääkohvid ning maksime mängude eest (iga külastaja peab tasuma 3 BD-d kui soovib lauamänge kasutada). Ghazi puhul märkasin, et ta arvutas arvet saades automaatselt kui palju sellest on minu pool ja küsis mult saadud summa. Mul pole kunagi olnud probleeme ise enda eest maksmisega ning vahel meeldib mulle oma kaaslast üllatada ise kogu arve eest tasumisega, see jahmatus noormeeste ja teenindaja silmis on alati hindamatu. Jah, selliseid tütarlapsi on palju, kes ei oota, et neile välja tehakse!
Ghazi puhul aga oli see kuidagi teistmoodi, see viis kuidas ta poolt arvest küsis, oli kuidagi … närviline? Kuri? Ta oleks justkui oma peas juba valmistunud vaidluseks, et ma ei soovi seda raha anda.
Kuna kellaaeg oli hiline ja mul oli pikk õpetamise-treeningpäev seljataga, tundsin end juba alguses väsinuna, kuid otsustasin vapralt vastu pidada. Mingit tõmmet kui sellist ei tundnud ma algusest peale, kuid siiski oli noormehega huvitav vestelda. Ta näitas pilte oma Star Warsi kollektsioonist, rääkis kuidas sõpradega iga laupäev kogunevad, et Star Warsi kujudega võistlusi pidada ning kuidas ta lauamänguõhtuid korraldab.
Otsustasime ka ise üht lauamängu mängida, nimi mul muidugi meeles pole, aga pidime kaitsma riike neid ründava viiruse eest. Võitsime! Leidsime, et oleme üks paganama tegija tiim ja teinekordki võiks midagi mängida.
Noormehe võidurõõm jäi muidugi üürikeseks, sest… ta istus oma tooli katki. Tegemist oli pisut suuremat sorti/kasvu noormehega ja ma püüdsin selle olukorra tema jaoks võimalikult väärikaks teha, ei näidanud mingit reageeringut, tõin vaid uue tooli ja proovisin selgitada, et ilmselt oligi tool juba katki ja tulgu ta diivanile istuma, palju mugavam ja patju ka!
Õnneks suutis noormees ka ise juhtunust sirge seljaga väljuda.
Mõne aja möödudes ei suutnud ma oma haigutusi aga enam alla suruda, olin omadega nii läbi, ilmselt sai sellest ka Ghazi aru ja oli nõus mu koju tooma. Enne käisime veel kanatiibu söömas ja kuulasin noormehe elulugu (talle üsna meeldis … ainult… endast rääkida) ja koju ma jõudsin.
Kuna mulle siiski Ghazi semupoisina meeldis ja uues riigis ikka sõpru on vaja, leppisime tulevaseks nädalavahetuseks uue kohtumise kokku- Escape roomis!
Käisin Barcelonas nii mõneski ja positiivne üllatus oli kuulda, et neid ka Bahreinis on. Kuna toona ma aga ei teadnud, kauaks siia jään, siis lubasime ühendust hoida ja tema oma sõpradega arutada ning aja kuskile kinni panna. 2 päeva hiljem sain armsa sõnumi, et Ghazil olevat minuga väga tore õhtu olnud ning ta väga ootab minuga Escape Roomi minekut. Mina vastasin üsna neutraalselt, kuid viisakalt midagi sarnast, sest kindlasti ei näinud ma meie suhtlemises rohkemat kui potensiaalset sõprust, ja mul on ka tunne, et noormehel puuduvad igasugused eelnevad kogemused suhetes tüdrukutega.
Praeguse seisuga rohkem sõnumeid me vahetanud pole, Escape roomi ei läinud ning rohkem sõnumeid pole ma ei saanud, ega ka ise saatnud. Kui ei ole klappi, siis ei ole klappi.
2. Muhammed (28, Saudi-Araabia)
Muhammediga saime tuttavaks just enne tema Euroopasse minekut, nii, et meie tutvuse esimene nädal möödus vaid üksteisele whatsappides. Naljakas fakt- noormees pidi minema ka Lätti ja Eestisse, aga kuna sõber jäi haigeks, jäi see tripp ära.
Mis mulle Muhammedi puhul kohe silma jäi, oli tema Euroopalik mõtlemine ja “normaalsus” (väga suhtlemine mõiste, eksole. Mis on kellegi jaoks normaalne). Hoidsime ühendust terve tema reisi vältel.
Olin valmis nägema fotosid õllekappadest ja vorstikestest, sest noh, Saksamaa ja alkohol vabalt käeulatuses. Selle asemel sain pilte Muhammedist…müslitehases!
Kuna Bahreinis on Saudide vastu omad eelarvamused, siis olin alguses ettevaatlik ning pisut skeptiline. Olin kuulnud jutte, et Saudi mehed käivad Bahreinis ainult naisi lantimas ning pidutsemas (Bahrein on üks väheseid siinseid kuningriike, kus alkohol on lubatud ning rahvas on läänelikuma mõtteviisiga, inimestele ülimalt usklikust riigist nagu Saudi-Araabia on see aga suurepärane võimalus pisut lõbutseda)
Mõtlesin, et teen katse ja uurin nende juttude kohta, inimeste reageeringust loeb välja nii mõndagi. Minule üllatuseks arutles Muhammed teemal rahulikult ning kaasarääkivalt, ta nõustus, et juttudel on alust, aga millises riigis selliselt käituvaid inimesi ei leiduks. (heaks võrdluseks tooksin ma Eesti kalevipojad ja külapoodide ees kraaklevad kohalikud)
Saudi-Araabiat ühendab Bahreiniga teedest ja sildadest koosnev 1986. aastal ehitatud kõrgendik, sõltuvalt liiklusest kulub Bahreini jõudmiseks 1-2h ning nii Muhammed mulle laupäeval autoga vastu tuligi.
Algusest peale oli mul hea ning mugav, tal oli hea huumorimeel, temast kiirgast soojust ning sain aru, et tal on minuga tore. Muhammed viis mind sööma (tuletame meelde, mis on iga siinse poisi aukohus?) ning kohalikku restoranipiirkonda kohvile ja koogile.
Ta vabandas, et ei tea nii palju Bahreinist kui võiks, sest elab siiski naaberriigis, aga oskas siiski ümbruskonda näidata ning teadis rääkida, et kuskil seal pidavat asuma kohvik, mis korraldab nn “vallaliste õhtuid” kuhu saavad tulla vallalised noored üksteisega tutvuma. Meil oli kohvi juues tore, Muhhamed rääkis oma reisist, mina rääkisin Hispaaniast ning Eestist, kohati avastasime end ennastunustavalt naermas ja tal ei olnudki kuidagi minu valjuduse pärast piinlik!
Pärast kohvikut läksime jalutama Bahreini vaesterajooni, nägin ümbrust mida siin elades veel näinud ei ole- ringi jooksvaid räbalates lapsi, kottidest välja lenduvat prügi, kodutuid nälginud kasse, maju kus ei usukski, et keegi elab.
Muhammed tegi minu eest pilte ning rääkis huvitavaid fakte. Mingi moment keset jalutuskäiku tundsin kuidas ta vaikselt mult käest kinni võttis, mul käis südamest jõnksatus. Tema rääkis samal ajal oma reisist nagu midagi poleks juhtunud ning saatis mulle naeratuse, ma vist ei kuulnud ühtegi ta sõna, vaid suud nägin liikumas, ainus millest mõelda suutsin oli tema käsi minu käes ja sellest, et kohe kohe hüppavad kuskilt kindlasti politseinikuid välja ja oma ülejäänud elu veedan ebasündsa käitumise eest vangikongis!!
Ma siiani ei tea, kas käest kinni jalutamine on Bahreinis lubatud, aga tean, et olen näinud piisavalt dokumentaale naistest, kes on läinud vangi tänaval meestuttavatele põse musi andmise eest. MINA EI TAHA VANGI MINNAAAAA!!
Lohutuseks olgu öeldud, et vangis me keegi ei lõpetanud, pärast 9h koosolemist otsustasime hoopis kuhugi spasse ujuma minna, aga kuna Nawali polnud kodus ja ma ei saanud oma trikood kätte (jumal tänatud, Muhammed poleks kindlasti olnud valmis vaatepildiks nimega “Vinku kilevormis”).
Enne hüvasti jätmist viis Muhammed mind hoopis õhtusöögile. Proovisin ka too päev vähemalt poole arvetest tasuda kuid Muhammed keeldus kangekaelselt igast mu katsest seda teha.
Kui aeg lõpuks koju oli minna, olin ma isegi pettunud- liiga kiirelt kadusid need tunnid.
Minule suureks üllatuseks ärkasin järgmine päev Muhammedi sõnumi peale, ta uuris mu päeva kohta ning lobisesime niisama. Nädal hiljem saime uuesti kokku, ta pakkis pärast tööpäeva koti ning sõitis Bahreini minuga kohtuma.
Ma pole päris kindel, kas naftagaasid on noormehele silmanägemisele hakanud või miks ta minuga nii palju aega soovib koos veeta, aga ma tean, et mu kõhus käib alati jõnks kui ta sõnumit näen, ning et ta on minuga nii tore ja viisakas. Tal on alati nii lahedad plaanid valmis mõeldud ning meil pole kunagi igav.
Mida ma aga ka tean, on see, et Kuveiti kolides ei näeks me enam nii tihti. Asuksime teineteisest kaugemal ning on suur vahe, kas saad kohtumisele sõita 1 tund autoga või peab selleks lendama lennukiga.

3. Maaz (28 Kanada/Pakistan)
Maaziga tutvusime väga naljakas viisil, nimelt oli ta mu elukoha lähedal peetava Lego turniiri üks läbiviijatest. Nagu.. kui äge see on!
Lisaks igapäevastele piltidele uutest Legoehitistest oli Maaz nii abivalmis ja uuris välja, kust ma kõige väiksema vahendustasuga sularaha välja võtta saan ning milline transport oleks minu jaoks kõige odavam linnas liikumiseks. Nagu ülejäänud kahega, läks ka Maaziga aega, enne kui kohvile kutsumisega nõustusin.
Kui paljud teist teavad sellist lastelaulu nagu “Baby shark dance”?
Ühel õhtul oli noormehel liialt vaba aega käes ja saatis mulle mõned lood mis kitarrisaatel laulnud oli. Siis tekkis mul idee- ütlesin, et tulen temaga kohtingule kui ta “Baby sharki” loo kitarril esitab.
Mõtlesin, et seda lugu kindlasti ei tulegi, sest noh… pole äkki piisavalt mehelik lastelaulu keset ööd laulma hakata? Mõtle uuesti, Carolin, 5 minuti pärast oli lugu valmis ning lubadus on lubadus.
Nagu oodata oli, oli noormees naljakas, ta laulis autos kõva häälega lemmiklugudele kaasa, tantsis ning silmnähtavalt teda ei huvitanud, kas minu meelest oli see kummaline või mitte. Kui Muhammedi puhul võlub mind tema siiras naiivsus ja südamlikkus (Muhammed pole kunagi kuulnud Fifty Shades of Greyst ning ei saanud aru, miks tal seda vaadata keelan) siis Maaz on enesekindel ja pisut isegi kõrk, mitte küll minu suhtes, ma oleks vist muidu esimese takso peale astunud. Aga, temas lihtsalt on see miski!
Tal oli mõnus sarkastiline huumor, talle meeldis mind tögada ning see oli kuidagi nii mõnus kodune, täpselt selline huumor millega Eestis üles kasvasin.
Tögamise vahepeale oskas ta muidugi väga sujuvalt just õigeid komplimente teha, noh, nii kavalalt, et mu nina muidugi upsakusest liialt püsti ei läheks.
Käisime kohvi joomas ning seejärel viis noormes mu … toidupoodi. Tal oli meeles, et auto puudumisel on mul väga keeruline sisseoste teha. Isegi raha viis välja võtma!
Seejärel kandis kotid autosse ja viis enne kinno minekut mu kodust läbi, et hummuse külmikusse saaks panna. Mitme poisiga teie olete esimesel kohtingul toidupoodi läinud?
Seejärel läksime randa õhtust sööma- sõime autos burgerit ja kuulasime muusikat, kuulsin huvitavaid fakte Bahreini ajaloost ning muidugi suutsime oma kuuendat korda vaidlema minna.
Parim moment oli, kus ennast unustavalt kaitsesin kodutuid loomi ja pidasin loengut, et temast on vot niiiiiii kohesetundmatu oma kassi mitte neutraliseerida, maailm upub kodutute kasside all, kellel pole kodu ja võimalust ravile, ning siis on temasugused, kes ei hooligi, et kassipoegade tootmine tuleks lõpetada.
Noormees kuulas ja kuulas ning siis hakkas naerma- ta kass on neutraliseeritud, ta jagab mu arvamust, aga tahtis mu lihtsalt proovile panna ning näha kui suure kirega oma arvamust avaldan.
Pärast kasside üle vaidlemist suundusime kinno õudukat vaatama, vale otsus- treilerite ajal näidati reklaame uutest õudukatest, meie kiljusime juba enne õige filmi vaatamist ning üle jäänud aja veetsime üksteisest kramplikult kinni hoides ning silmi peites. (Nägin Slender Mani terve öö unes takkajärgi)
Kuna Maaz oli lubanud kell 2 öösel sugulasele vastu minna ja aega oli veel üle tunni, otsustasime mu maja ees maailma asju arutada. Jõudsime (okei, olgem ausad, mina jõudsin) juba uuesti vaidlema minna ning mina, kodutute loomade, naisõiguste ning allahindluste eest võitleja proovisin järjekordset väidet kinnitada kui korraga tundsin, et väidete põhjendamine oli raskendatud, mu silmi kõdistasid kellegi läikivad juuksed ning … mind suudeldi. Mind suudeldi just sellise kire- ja enesekindlusega, millest vähemat ma polekski uskunud. Korraga polnudki mul rohkemat lisada.
Sarnaselt Muhammediga ilmutas end järgmine päev sõnumiga ka Maaz, tal olevat imetore õhtu olnud ning loodab, et läheme lähitulevikus uut õudukat vaatama. Lubas uuel korral nii kõvasti mitte kiljuda.

Mis on suurim erinevus kohtingutel Hispaanias ja Bahreinis?
Kõigil neil kohtingutel tundsin, et noormehed on seal minu kui persooni pärast. Kuna riik seab omad kitsendused riietuse osas ja keha peab siiski kaetud olema, ei olegi midagi muud teha kui endale iseloom hankida ning sellega inimesi võluda, push-upid ja tissipluusid on kodus kapis luku taga.
Kordagi ei püüdnud keegi mulle kõrva sosistada mõnda meelat armusõnumit, mis isegi kurdi punastama paneks ning keegi ei proovinud avalikult mu keha krabada. Selline asi ei oleks mitte kuidagi aksepteeritav.
Mida ma nende kohtingutega tõestada tahtsin? Kas üldse tahtsin? Ega ausalt öeldes ma ei teagi, võibolla tundsin lihtsalt huvi, võibolla tahtsin lihtsalt tähelepanu, võibolla tundsin end pisut üksi.
Ükskõik mis põhjustel keegi kohtamas käib, see on okei, on okei kellegagi aega veeta.
Mida ma kohe kindlasti järjekordselt aru sain- ei ole vaja olla iseenda vastu nii karm. Meil kõigil on hetki, kus arvame, et oleme kartulikotti mässitud vaalaskalad keda nähes kõik nutma hakkavad, aga võtame end siiski kokku, kammime juuksed ära, paneme pisut põsepuna ja parfüümisussu ja laseme elul ennast kallistada.
Minu kogemused on näidanud, et üksi normaalne kutt ei vaata kui uus mobiil sul on, mis suuruses on su rinnahoidja ning kas sul kulmud on ikka võrdselt kitkutud.
Noormeestele meeldivad tüdrukud, kellega neil on lõbus, kes võtavad vabalt ja kellega saab nalja teha, kes ei karda riideid liivaseks teha või vajadusel puu otsa õunajahile ronida. Kes on teistega arvestavad ning kes saavad naljadest aru.
Bla-bla-bla, ma olen tiim “SISEMINE ILU”, ilmselt saite juba aru, eks.

(Kellel poistest lugemine ja -vaatamine silmad valutama pani, siis siin on pilt Kiizust, keda Muhammed meie jalutuskäigul märkas)