Tere Kuveit!

Ärgakem Baltimaad!
Okei, ma ei peaks vist nii kirjutama, tahan ju ikka ka gängis olla, a äkki Baltimaad ei taha Lähis-Ida enda gängi.
Sellega ongi üks igavene naljakas asi- inimesed küsisid Bahreinis ja nüüd ka Kuveidis tihti “Kust sa pärit oled” ja mul võtab alati paar sekundit aega vastamiseks, tean juba ette, et 85% juhtudest nad ei tea, kus või mis Eesti on ja siis pean kuskilt kaugelt selgitama hakkama. Kui seda juba saja-viiekümne-teist korda küsitakse, siis on arusaadav minu sisemine ohe.
Seejärel uuritakse, et oi, kuidas nii kaugelt siia sattusid ja kuidas ilmakene seal kaugel Stonia/Estorias/Estasias on, siis selgita takka otsa veel Kuveitidele, et noh tegelikult lendasin Bahreinist ja enne seda elasin 6 aastat Hispaanias… “Aga ei, Eestis peaks täitsa ilus ilm olema, oh ja see loodus…”
Ehk siis- Jõudsin Kuveiti kohale!
Enne kui otsast alustan, tahan südamest naerda (või nutta.. ei, ei taha nutta, aga see on lihtsalt liiga tragikoomiline)
MA EI TAHA NII PEA ÜHTEGI LÄHIS-IDA LENNUJAAMA NÄHA (võib-olla ainult Bahreini oma, sinna tagasi hiilides)
Ärkasin eile rõõmsalt Muhammedi sõnumi peale ja siis meenus, et olen jätkuvalt edasi lükanud talle teada andmast, et ma … lendan … ära. Olukorda ei teinud paremaks ka arusaamine, et ta tööpäev oli kohe lõppemas ja kuna neljapäev on siinsetes riikides nädalavahetuse algus (pühapäev uue nädala esimene päev) oli noormehel meile paar ilusat plaani tehtud ja arvas, et veedame selle aja koos.
Mul jooksis aga lennujaama minek peale, proovisin ühe käega kaugeltki mitte kinni mahtuvad pagasit siiski kinni suruda, teisega proovisin vestluses osavõtlik olla.
Ja mis juhtub kui närveerides ja kiirustades kellegagi sõnumeid vahetada? Minu puhul- katastroof.
Muhammed oli mulle haledalt korvi andnud “Õnneks lõppeb kogu see lollus täna. Soovin sulle kõike head”
Kuradi siga! Ah, et mina anna teada, et sõidan teise riiki ja ainult 5 minutit lähebki vaja, et mind niimoodi ära unustada! Tõbras selline.
Kirjutasin jooksu pealt talle vot täpselt niiiiiiii pika kirja mis tema teost ja üldse temast arvan, et ma teadsin KOHE, et ta nii teeb ja üldse on mul hea meel, et aru sain milline inimene ta on ja ärgu arvakugi, et teda taga jään nutma. Siga! (okei, siga poleks pidanud vist moslemi-noormehele ütlema… oleks pidanud lamba juurde jääma)
Ja kui ma siis lennujaamas pärast valest check-ini lauast oma pileteid nõudmast ootamiseks vaba tooli leidsin, maha istusin ja mingit moodi wifisse sain, leidsin eest… arusaamise, et mul on psühholoogilist abi vaja. Wooops.
Vaene noormees oli täiesti segaduses “Carolin, mis toimub? Kuule, anna andeks, mul on tööl väga kiire, tähtsad kliendid tulid ja peame nafta puuraukude uued plaanid sisse andma. Ma ei saa sinust hetkel üldse aru, aga nagu ennem ütlesin- loodan, et segadus su ümber saab täna lõpuks lahenduse ja hoian igati su lennule pöialt, loodan, et see sujub!”
Ehk siis… ta oli mulle ennem lihtsalt lennuks edu soovinud…
Vastasin, et ta mu kirja ignoreeriks ja lubasin abi otsida selleks vastavatest asutustest. Õnneks puudub Muhammedis vahemere/latiino veri, ja ta vastas vaid “Ok, unustame selle” ega proovinudki suuremat tüli üles kiskuda.
Elagu naised ja nende ülemõtlemine!
Lend möödus hästi, jäi küll 1,15h hiljaks, aga ega mul kuhugi kiiret ju polnudki. Maabudes astusin rõõmsalt passikontrolli, vajalikud dokumendid näpuvahel, et kiirelt asjaga ühele poole saada. “Hello, madam, teie pass palun. Ja teie viisa” naeratas mulle kena naisterahvas.
Kuna lendasin teise riiki, siis viisast oli mul vaid foto telefonis ja originaal ootas mind lennujaamas. “Madam, ainult foto? Minge palun kontorisse oma viisale järele” viipas kena naisterahvas enda taga asuvate uste poole.
No, selge, kui kontorisse siis kontorisse. Sealsete uste ees seisev turvamees aga ei soostunud mind kuulamagi vaid saatis koridori lõppu, värav nr 3 järjekorda. Minus tekkis juba halb eelaimdus…
Seisin liikumatus järjekorras, aru täpselt saamata, miks seal ootama pean… Minu selja taga oli üks ( ilmselt ) inglise noormees, kellel tundus sama probleem olevat, kes väravast läbi juhatati ja mingile bussile pandi. Lõpuks oli järjekord ka minu käes, aga see lihtsalt ei tundunud kuidagi õige ja astusin järjekorrast välja.
Läksin uue turvamehe juurde “Vabandage, mu viisa peaks siin terminalis mind ootama” mille peale sain kurja pilgu “Teie pilet!” , mina siis uuesti- “Vabandage, mul pole uut piletit, ma tulin just ja ma proo…”, “Kust te tulite? Viisat on vaja, Kanada viisaga tegeleb teine osakond, helistage oma sponsorile või sõbrale, kes teid siia aitas lennata” sain irvitava vastuse. Ma tean täpselt, mida see “Sponsor või sõber” tähendab, milline ülbus! “Teate, hea meelega võtakski ühendust, aga siin lennujaamas ei ole wifit!” sain ma lõpuks kurjaks, tundub, et viisakas olles sõidetakse inimesest lihtsalt üle. “Misassssja sa tahad veel??” ei saanud too mees minust aru. “WIIIII FIIIII, MUL ON VAJA WIFIT!!!!”
Lõpuks sekkus kõrval seisev meesterahvas “Madam, minge teisele korrusele, seal vasakus nurgas levib guest-wifi, salasõna pole vaja, püüdke kellegagi ühendust saada”, superkangelasi on siiski olemas…
Pean uhkusele vaatamata tunnistama, et 3h mööduses tekkis silmanurka siiski pisarapoiss. Lennujaama töötajad ei võtnud mind tõsiselt, mul oli foto oma viisast, mida nad isegi ei vaadanud, et aru saada, kas nende kontoris on see olemas.
Sain lõpuks ühendust Kuveidi bossiga, kes ei saanud üldse aru, mis toimub. Levi oli halb ja helistada ma ei saanud. Messengeris lohutas sõbranna, et vähemalt pole seekord kogu jant keset ööd.. Lohutus seegi, eksole.
Kui mind järjekordne töötaja “two minutes, madam, sit and wait here” ootama jättis ja lisas, et äkki tahan uue viisa hoopis osta, saaks ju kiiremini, koitis mulle, mis toimuda võib.
Õnneks jõudis kohale tulivihane Sheikh, kõige rohkem häbi olukorra pärast oli muidugi jälle minul, kuidas ma satun sellistesse olukordadesse! Ko-gu-aeg! Oi, kuidas asjad liikuma hakkasid, kontori uks avati, laua peal ootav viisa jõudis minuni hetkega, tuli anda vaid sõrmejälg, lindi peal üksi rännanud kohver otsiti laosügavustest ka välja ja autos ma olingi.
“Sellist asja pole mitte kunagi varem juhtunud, mida nad endast õige mõtlevad, madam Carolin, andke andeks. Madami niimoodi kohtlema… ma veel tegelen sellega!”, ma ei tahtnud mainida, et mind endale tööle võttes allkirjastas ta enda teadmata mõne salajase komöödiafilmi produtsendiga lepingu ja neid olukordi hakkab ilmselt veel juhtuma… Las vaeseke elab õndsas teadmatuses.
Käisime vaatasime siinse poe üle, asub suuruselt teises kõige suuremas kaubanduskeskuses Mall 360-s, kuhu sisendes pead sa läbima turvaväravad ja oma kotti näitama. (Humoud suutis nalja teha, et neile oma Kanada viisat näitaksin)
Kaubanduskeskus oli imeline, kõikjal marmor ja kuld, inimesed rohkem kaetud ja oma traditsioonilistes riietes, kuulsin isegi paari kommentraari Bahreini, kui liigselt vabameelse riigi kohta.
Sheikh ise oli tore, viskas nalja, selgitas olukorda, leppisime kokku, et hetkel olen ma “kontrollina” nende poes ja jälgin kõike, õpin selgeks ning seejärel võtan juhataja koha üle. Kuulasin ja proovisin ennast kõigega kurssi viia. Lõpuks tuli mulle autojuht järele, Sheikh pistis talle raharulli pihku ja kuulsin “Vii Carolin poodi, vaata kas tal on midagi vaja, shampooni või süüa”, ega ma ei lasknud endale mitu korda öelda, Joad pole mulle siiani eelmise kuu palka maksnud, laadisin korvi süüa ja nänni täis, valisin spetsiaalselt kõige kallima hambapasta, “See on selle eest, et mind Bahreinis niimoodi ootama jätsite…”, kinnitasin endale.
Mees, kes mind shoppama ja koju viima pidi, oli tore. Töötab Sheikh Humoudile kuuluvas restoranis, on elanud Kuveidis 20 aastat ning eelmine kord kodumaal Indias käies leidis endale naise, kes temaga Kuveiti kaasa kolis ning nüüdseks on neil poeg, kes õpib kohalikus India koolis. Küsisin, et miks just India koolis, sain vastuseks, et kohalik Ameerika kool on nende jaoks liiga kallis, nii, et valida tuli eelarvesse sobilikum. Ma pole päris kindel, miks nad just Ameerika ja India koolide vahel valima pidid, aga küll järgmisel sõidul selle välja uurin.
Kohale jõudes tabas mind kultuurishokk, Bahreini pilvelõhkujaid asendavad siinses naabruskonnas madalad üsna vatti näinud elamud. Ühte neist sisenesin koos saatjaga ka mina.
Fuajees avanes pilt ukseta korterist, kus lamas raudvoodil määrdunud tekis mees, kes meid nähes viipega tervitas. Ilmselt siis selle maja valvur.
Sõitsime liftiga teisele korrusele ning kohal me olimegi.
Püüdsin oma esmast reaktsiooni igati varjata. Erinevus Bahreinis koduks olnud ja siinse vahel oli lihtsalt liiga järsk. Peale minu elavad korteris veel kaks Filipiini neiut, kes erinevalt minust tuba peavad jagama (Ma pole päris kindel, kas neil seal akentki on). Märkasin seina sees veel üht kööbakat ust “Siin elab üks India naine, aga teda pole kunagi kodus” selgitasid mu korterikaaslased.
Peale pisikest ringi vaatamist sain aru, et minu tuba ongi kõige ilusam, seal on silmnähtavalt just remont tehtud, seinad värvitud, uus mööbel. Minu toas on ainukesena rõdu.
Järgmise üllatusena tabas mind arusaam, et korteris ei ole wifit! Kui ma senini proovisin end igati tagasi hoida ja mitte näida “Tulin Euroopast ja minestan” siis wifi puudumine tekitas minus üllatust. Õnneks olid Filipiinlannad nõus enda isiklikku minuga jagama, et ma vähemalt perele teada saaks anda, et minuga kõik hästi on ja tervelt kohale jõudsin.
Kavatsen Humoudi ette võtta ja selle kohta aru pärida, mul on internetti vaja! Ausalt, mul on vaja seda nii tööks kui ise enda jaoks. Filipiinlannade silmist peegeldus üllatus, kuidas ma julgen härra Humoudi käest midagi küsida. Vaesekesed… las ma ajan selle asja meie jaoks kohe korda!
Kõige pealt pean muidugi välja uurima, kus ma üldse asun… Ja kuidas siit tsivilisatsiooni saab! Ja seda kõike pean ma tegema väga ruttu, sest mu kaasa võetud pistik ei tööta, siin on hoopis teised pistikupesad ja mul saavad kõigis nutiseadetes koheeee akud tühjaks.
Igatahes, ma olen elus! Pisut kultuurishokis, aga pole siin miskit, ega ma mingi printsess ole, tuleb lihtsalt harjuda. Niikuinii veedan suurem osa ajast kodust väljas.
(Enne magamaminekut avastasin teate Moshinilt, ta ootab mind Bahreini tagasi ja nende kliinik tahaks mind väga enda juurde tööle. Mu süda ise sooviks kah esimese lennuga hoopis sinna tagasi lennata, aga ilmselt poleks aus Kuveidile mitte võimalust anda?Pealegi pean ma end pisut koguma siinsete lennujaamade klienditeenindusest)

41176084_295417221053531_1571273902175289344_n
(Minu tuba. 3. akna juurde jõudes väsisid vist töömehed ära. Mis kardinapuu, mis kardinad, lohistame parem kapi siia ette)

41313730_480521929082567_1215352054004842496_n
(Köögisisustuses on sõna sekka saanud öelda vist Ansip? Või elan ma koos vampiiridega, kes end päikesevalguse eest varjavad? Või ei jagunud enam kappe, mida akende ette lohistada?)

41109566_2159804530900510_7781420416005832704_n
(Pott tööpinnal on kogumaks mingit müstilist tilkuvat vett, mis sinna koguneb, kappe avades sain ma “Tere tulemast” vestluse prussakapoistega maha pidada. Aga okei, prussakaid nägin ka Barcelonas, samuti vaaraosipelgad, nende vastu ei saagi soojas kliimas väga midagi teha)

41199283_1906275139674635_1173927343543025664_n
(Kodust välja pole ma asja veel teinud, kratsin hetkel niisama krunni, aga varsti tuleb mul vist Filipiini neiudega ette võtta vestlus “Kuidas see pesemine nende tünnidega/tünnides täpsemalt välja näeb”. Aga hei, vähemalt on pott! Bahreini lennujaamas pidin maas olema marmorist auguga hakkama saama)

41199929_1917049415008886_4820922917984403456_n
(Müstiline papist sein, mille taga elab veel müstilisem India naine. Pole veel au olnud temaga kohtuda)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s