Kuna kodus luuslangi lüüa enam ei suuda ning korterikaaslaste wifi on ka üsna aeglaseks kasutatud, tuli hakata endale elu kavandama.
Esimese päeva pärast saabumist veetsin kodus, nagu hiireke oma toas. Vaatasin aga kardin-kapiga tõtt ja proovisin end veenda, et asi polegi ju miskit nii hull! “Harjumuse küsimus, väga paljud elavad veel nadimates võimalustes ja see ju minu soov alati olnud ongi- näha maailma ja erinevust” korrutasin nagu mantrat.
Õnneks saabusid 14.30 paiku mu imetoredad korterikaaslased- 2 Filipiini neidu. Mind suures toas nähes muutusid nad nii rõõmsaks, uurisid, mis ma teinud juba olen ja kas kõik on hästi, olid tööjuures minu peale mõelnud ja kas söönud juba olen.
Vaatamata eestlase külmale südamele muutusin üsna härdaks, kõigist udupeenetest bossidest ja Sheikhidest läheb mu heaolu kõige rohkem korda neile kahele tütarlapsele. Ja ega ma kaua vastu saanudki punnida, juba juhatati mind kööki, pandi ämbrile istuma (sest kae üllatust, meil pole köögis istumiseks toole… ei ole üllatunud? Mina ka mitte!) ja tehti süüa.
Kes lugenud on, teab, mis summa piiresse jäävad Filipiinlannade palgad, tundsin end üsna halvasti, et nad sellest pisikesest rahast veel mind ka toidavad.
Ja nii on see meil olnud ka ülejäänud 2 päeva, eile jätsin söömise küll vahele, meel on nukker ja isu ka eriti pole. Eriti kui igal pool sulle pisike prussakapoiss vastu naeratab, eile vaatas üks uudishimulikult mu kohvriga tõtt, vähemalt oli nii viisakas, et luba küsimata mu põnevaid asju uudistama ei läinud, tema on nüüd küll parematel jahimaadel…
Aga noh, kuulge, väike dieet pole kellelegi veel halba teinud! Mul ongi paar pluusi Bahreini hea elu tõttu pisut pitsitama hakanud.
Üleeile saime kella 18 paiku kokku ka Tigraniga, kellega kunagi Eestis täiesti juhuslikult tuttavaks saime, nii juba 5 aastat tagasi, tema õppis toona 9 kuud Tallinnas Diplomaatide koolis.
Kohtumiseks kokku lepitud kaubanduskeskusesse saamine oli ka omaette tegu (selgitan vahele, et kuna Kuveidis, nagu ka Bahreinis on päeval 45-50 kraadi, siis kogu sotsiaalne elu toimubki pärastlõunal kaubanduskeskustes, neis käiakse end näitamas ja uute inimestega tutvumas) kuna mõiste “ühistransport” pole siin olemas. Buss? Buss on siin nagu Euroopas jõuluvana- kuulnud on kõik, aga näinud vaid vähesed.
Lisaks polnud mul kohalikku valuutat ja Bahreini rahaga taksos arveldada pole võimalik. Õnneks tuli appi Cris (üks minu toredatest korterikaaslastest), kellele väga täpselt aru pidin andma, kellega ja kuhu lähen, ette näitama oma riietuse (lisaks kõigele korteris avanevale ei soovita Cris mul ka üksi väljas liikuda kuna naabruskond ei pidavat kõige turvalisem olema, eriti kui kuskilt riietuseservast hele nahk paistmas).
Lõpuks otsustas Cris minuga maja kõrval asuvasse valuutavahetusse kaasa tulla, endal näomask näos ja rätik õlal, ausalt, ta oli tol hetkel mu kangelanna! Sokutas veel enne lahkumist mulle enda rahakotist lisaraha ja andis wifi ruuteri kaasa. Maja eest leidsime tuttava hindu vanahärra, kes mulle takso kinni pidas, mina pidin autode varjus ootama, sest siis saab soodsa (õige) hinna välja kaubelda, ja nii nad minust lehvitades maha jäid.
Toon võrdluse- Hindu vanahärra abiga sain kohale 1.5 KwD-ga (korruta 2,9-ga Euro saamiseks) kuid koju tagasi ise taksot otsides- 2 taksot sõitsid minema mult 1.5 kuuldes, 3ndale olin nõus maksma 2.5 KwD (mis oli nii üle makstud, et isegi autos jooksnud arve oli väiksem, aga viimane asi, mida vaja on, on kuskil kaheldava turvalisusega naabruskonnas taksojuhiga kemplema hakata)
Esimene ja viimane kord 7 aastat tagasi taksojuhiga arve üle vaieldes (Eestis, Majaka tänaval ise enda kodu ees) lõppes asi kallaletungi, ära varastatud asjadega ning 2 aasta pikkuse kohtus käimisega. Hispaaniasse kolides lugesin Delfist, et too “taksojuht” oli vaimselt haige psühhopaat, kes kuu hiljem koos sõbraga oma üürikorteri omaniku ära tapsid. Tundsin piltidelt ka tolle sõbra ära, käis enne kohtuistungit mulle Rocca Al Mares meelde tuletamas, kas olen ikka teadlik, mis juhtub, kui ma asja ei unusta.
https://www.ohtuleht.ee/671570/kadriorus-korteriomaniku-surnuks-peksnud-uuriliste-pikad-vangistused-jaid-jousse 
Nii, et nüüdsest, kui taksojuht küsib mult mingi summa raha, siis ma selle ka annan, tehku see lisaraha ta õnnelikuks.
Kohtumine Tigraniga oli tore, tema kolis Kuveiti 2 nädalat tagasi, siinne Ameerika ülikool oli temaga ühendust võtnud ning pakkunud head palka (1700Kwd kuus) ning otsus oli langetatud.
Enne tööle asumist tuleb tal läbida kuuajaline koolitus, kus selgitatakse eeskätt siinset kultuuri, kombestikku ning käitumistavasid- soovitavalt kustutada kõik sotsiaalvõrgustiku kontod, et õpilased ei saaks heade hinnete saamiseks ühendust võtta ning ebasobivaid suhteid luua. Samuti on keelatud naistel/meestel üksteisele sügavalt silma vaadata, see on siinsete arusaamade järgi sügavalt seksuaalne tegu ning väga tabu.
Seda, et Tigran kõike professorlikult tõsiselt võtab, oli näha kohe alguses, esiteks saatis ta enne kohtumist mulle meeldetuletuse, et ma väga avatud riideid ei kannaks, et me kohtudes üksteist ei kallistaks ning liiga intiimselt ei käituks (Hallo! Ma tulin siia tööd tegema, mitte.. mingi… intiimitsema. Okei, intiimsus on suhteline mõiste, aastad Hispaanias on teinud oma töö ning võrreldes Eestiga on mu käitumine ilmselt endalegi arusaamatult vabam, Hispaanias lihtsalt kõik kallistavad, patsutavad, kaisutavad koguaeg, tervituseks antakse põsemusisid, juukseid silitatakse, isegi sõpradega käiakse tänaval, käsi ümber õla)
Lõpuks tuli mul Tigranile teatada, et olen teadlik kohalikest tavadest ning kui ta veel palju mulle asju “igaks juhuks meelde tuletab” võtan seda juba isiklikult. Õnneks tunnistas ta ka ise, et õpetajalikud kombed on kerged igapäeva ellu järgnema.
Mõned liitrid Chai Karak`i ja koogimägesid hiljem tundsin end hulga paremini kui siia jõudes, tore oli kellegagi Eestit ja vanalinna meenutada, eriti veel kellegagi kel nii hea mälu on! (Saan täitsa aru, miks ta maailma ajaloo professorina nii hinnatud on)
Kui aeg nii kaugel oli, et kodu poole minema hakata, õngitses Tigran taskust rahakoti, vaatas mulle otsa ja küsis kas mul oleks raha vaja, et ta poleks midagi selle vastu kui ta mind aidata saab. Ma pidin häbi pärast keset kaubanduskeskust maa alla vajuma! Eks ma olin natukene pihtinud, et mis olukord on ja võibolla iseendale omaselt natukene liiga dramaatiliselt (ma olen liiga emotsionaalne, okeiiii!) kõlama pannud, aga eiiii, viimane asi, mida ma vajan, on kellegi raha pakkumine! Halleluuja!
Mu vanaema keeraks hauas teist külge kui ta näeks mind mõnelt meesterahvalt raha vastu võtmas.
Ma tean, et Tigran ei pakkunud seda mitte mingi tagamõttega, vaid ta tõesti tundis mure, aga no, mis mulje ma iseendale jätan- kuu aega Lähis-Idas ja juba kõnelogi täis sponsoreid. Sellised asjad juhtuvad filmis, mina filmis ei ela, ja mul on siiski omad säästud.
Lõpuks takso peal (enda raha eest!) oli tunne, et nüüd saab ainult paremuse poole minna, sisseelamise aeg tuleb lihtsalt üle elada ja küll ma tuttavaid leian ja … küll selle kopsikus pesemisega ka ära harjun, ja noh, mis see nii hull ikka on.
Öösel nutsin end magama.
Eile ning täna võtsin end kokku ja tulin uue töökohaga tutvuma, eelmine juhataja lahkub 2 nädala pärast ja seni pean võimalikult palju talt õppima ning kohanema.
Kohale jõudmine oli muidugi omaette vaatepilt! Kes mäletab kooliajast tunnet “Emps kuuuuule, sa ei pea mind ju päris kooli ette saatma, ma võin siit maalt ise minna”.
Mind tabas sama tunne, kui hommikul “transport” järele tuli- vana minibuss, mida Eestis vist õndsal nõukogude ajal nägi, üks ustest lahti ei käinud, teine käis nööriga kinni. Istmed olid lõhki ja nii tolmused, et istudes korralik tolmupilv üles kerkis, õhtul kodus oma valgel pluusil nägin uhket täispikkuses “turvarihma” tolmujälge, see parem tulgu pesus maha!
Nii ma seal istusin, kogu südamest lootes, et istme august mõni rott mu tagumikku ei näksaks ja kui me siis lõpuks uhke kaubanduskeskuse ette jõudsime ning kõigi nende Mustangite ja Ferraride vahel logisedes teed püüdsime leida, oli mul täpselt selline tunne “Eee… teate, see nurgake siin palmi varjus sobib väga ideaalseks, ja jaa, ausõna, teate, ma peangi pisut jalgu sirutama”
Mind ajas kogu olukord lõpuks naerma, seal ma olin- kõigi selle rikkuse ja uhkuse sees, vaid palvete najal koosseisvas minibussis, isegi turvamees leidis olukorra kummalise. Mind aknast märgates vaatas segaduses näoga kõige pealt mulle otsa, siis sõidukit, uuesti mind.. vähemalt taipas uksegi avada (seestpoolt polnud võimalik seda teha).
Töö juures tutvusin oma uue tiimiga, kõigil oli üksteisele küsimusi, seal hulgas “Madam, kui vana te olete, kas te abielus ka juba olete, kas teil lapsi on”. Seejärel avastasin, et üks India noormees on mu korterinaaber. Alguses ei saanud ma väga aru, et mismõttes ta naaber on… minu korteri kõrval on ju pesumasinaruum. Mille peale noormees avalikustas, et just seal ta elabki, et sellest edasi on eluruumid. Tema jagab tuba 4 teise noormehega, siis on veel 2 tuba, kus elavad kummaski 2 noormeest. Tundsin korraga, et minu äsja remonditud uue mööbliga üksiktuba rõduga on ilmselt selle maja ainus taoline luksus.
Noormees oli tore, küsis kui palju ma Indiast tean ja oli üllatunud mu teadmistest toidust, lubas teine kord kui vaba aega on, mulle naani küpsetada ning Tikka Masalat teha.
Tema on ainuke hindu tiimis, ülejäänud on filipiinlased, kuid kahjuks oma päritoluriigile on ka tema palk võrreldes teistega kõige väiksem, teenib vaid 100 KwD kuus, tööpäev on 13-22ni, 1 vaba päev nädalas.
Leppisime noormehega kokku, et kui juba naabrid oleme, võime ju sama transpordiga tööle ka sõita, seda enam, et tema sõidab tööle sõiduautos, mis ei tundu iga meetri läbides kohe ära lagunevat.
Täna kirjutasin Moshinile, olen teda natukene eiranud, sest … ma ei tea, piinlik on? Mille pärast, ma ei tea. Täna, pärast järjekordset “Carolin, palun, räägi minuga, selgita mis toimub ja ma saan sind ju aidata” kirjutasin lõpuks, et soovin Bahreini naasta.
Pärast siinse juhatajaga (kelle töö mina peaksin üle võtma) salajast jutuajamist sain aru, et siin ilmselt asjad paremaks ei läheks. Ta ei taha mulle küll kõigest rääkida, sest ta ei tea palju mind usaldada saab, ja mõistan teda täielikult, kuid pihtis, et tal on hea meel, et ta lõpuks kellegagi neist asjadest arutada saab ning varsti minema.
Minul on vaja end nüüd vaid nii palju kätte võtta, süütunne maha suruda, ning Humoudile öelda, et ma ei suuda enam elada sellistes tingimustes. Enne tuleb mul muidugi kindlaks teha, et Moshin mulle samasuguseid tingimusi ei loo…

(Mina iga hommik pärast kopsiku-näopesu)

(“Eee… Teate, te ei pea ju täpselt ukse ees peatuma, mis ma ikka teie aega raiskan,”)

(Filipiinlannade pakutud söök, banaani sõime kõrvale nagu leiba. Kuna toidunõud on defitsiit, jätsid korterikaaslased mulle tee- ja hommikuhelveste jaoks tassi. Mida tuleb hoida … külmkapis! Prussakapoiste pärast)

(Võtke istet, madam, toit saab kohe valmis)

(India noormehe valmistatud kohv, sooja südamega)