Mulle meenus, milline postitusebeebi mul kaduma läks! Tahtsin ju oma Bahreini tiimist rääkida.
Enne Bahreini saabumist hoiatasid mind Barcelonas nii mu Kuveidis käinud kolleeg kui ülemus, et Lähis-Idas tuleks olla ettevaatlik, kuna rahvuseid ja inimesi on erinevaid, siis ei tasuks mul iga sõbramehetegu ega sõbralikkust tõsiselt võtta, eriti enda alluvatega. Liigse sõbralikkuse puhul ei pidavat nad mind tõsiselt võtma ning lokkama hakkab laiskus ja tööst viilimine.
Eks muidugi panin kõik kuuldu kõrva taha ning jätsin meelde, kuid ometi teadsin, et ilma asja ise nägemata ei loo ma endale mitte mingeid eelarvamusi.
Bahreini jõudes leidsin eest 5-se tiimi- 4 filipiinlast (Raul, Joanna, Freyna, Lynn) ning 1 Egiptuse nooremehe (Muhhamed).
Eks nemad üksi tea, kas need ka nende päris nimed on, tihti võetakse mujale kolides uus nimi, mis kohalike jaoks kergem meelde jätta ning hääldada on. Olen tihti ka ise saanud küsimuse “Madam, what is your good name”, pole kindel, mida esindab selles lauses “good”. Kerge? Parem? Ilusam?, võib-olla lihtsalt tõlkes kaduma läinud, inglise keele tase on inimestel erinev (kuigi nt nii Filipiinidel kui Bahreinis on inglise keel 1 riigikeeltest).
Läbisaamine tiimiga oli algusest peale hea, eriti meeldis mulle nende juhataja- Filipiinlasest noormees Raul, geidega on mul alati kerge jutule olnud saada ning oi neid Barcelona gei-naabruskonna klubisid, mis kõik läbi tantsitud on saadud.
Kahjuks Egiptlase Muhhamediga olid lood pisut teised, pingeid oli esimesest päevast- ta ei lasknud teistel harjutada ega küsimusi esitada, soovis alati ise “esireas” olla ning teiste eest asju ära teha. Kui näiteks tutvustasin ja proovisin selgitada teemat nr1 oli temal juba küsimusi teema nr3 kohta, mis lõpuks kõik segadusse ajas ning närviliseks tegi. Lisaks leidus teda igale poole kuhu ma läksin. Tahad laua taha istuda- juba võtab keegi sinu jaoks tooli. Otsid majapidamispaberit- juba seisab keegi su kõrval rulliga. Lisaks kõigele kumas temast mingil seletamatul moel ebavajalikku üleolekut ja õelust.
Proovisin paar päeva ennast rohkem kehtestada ja Muhhamedi pisut tagasi tõmmata, ei tahtnud veel sealsete ülemustega asjast rääkida, teadsin, mida see tähendaks- Muhhamedil poleks põhjust rohkem kohale ilmuda.
Kui kolmandal päeval asi paremaks ei läinud, tuli vastu võtta kurb otsus. Lisaks minule tundsid sama ka ülemused, ilmselt kui nemad poleks probleemi tundnud, oleksid asjalood teisiti läinud, aga enam polnud arutada miskit.
Järgmine päev jätkasime ilma Muhhamedita.
Halb tunnistada, aga õhustik oli rahulikum, ka teised tiimikaaslased olid rõõmsamad ning said rohkem keskenduda.
Kogu Bahreini kulla ning karra keskel tundsin koosolemist oma tiimiga tihti justkui põgenemist kuhugi turvalisusesse- tavalised lihtsad inimesed, rääkisime igasugustel teemadel, tögasime teineteist ning naersime just nii kõvasti kui ise soovisime.
Kõigi nende Hispaanias elatud aastate ning nüüd ka Lähis-Idas oldud aja jooksul olen selgeks saanud, et Filipiinlased on ühed suure südamega rahvus!
Kataloonias Matadeperas elades tutvusin oma kalli Precyga- üks päev koju jalutades tuli ta minuga tänaval rääkima, andis enda numbri ja hakkasime suhtlema, tuli välja, et Precy töötab mu kõrvalmajas ning elas oma Taanlasest kallimaga paar tänavavahe edasi. Neil oli kodus 2 koera ning kass ning nende aastate jooksul Hispaanias olin neil nii tihe külaline kui isegi elasin 1 aasta nende juures. Precy on üks imeline naine!
Samamoodi tundsin Bahrainis- just Filipiinlastega on klapp hea, nad tundsid huvi mu eraelu vastu, olid jutukad ning kui poole lausegagi mainisin, et kõht on tühi ning bossid kuskil äriasju olid ajamas ning mind lõunale ei saanud viia, olid Filipiinlannad alati nõus oma lõunat minuga jagama, ükskõik kui vähe neil endalgi kodust kaasa oli võetud.
Pärast Muhhamedi lahkumist hoiatas mind Nawal, et ma ka teistega ettevaatlik oleksin, mitte halva, vaid iseenda pärast. Inimesed on küll tihti meiega suheldes toredad, aga selja taga võib toimuda hoopis midagi muud.
Nawal mainis, et Marokost Bahreini kolides alustas ta töötamist hotelli administaatorina ning leidis sealt sõbrad, samamoodi Filipiinlannad, kuid töölt lahkudes ei püüdnud keegi enam temaga kontakti hoida ning ei tundnud huvi, kuidas tal läheb.
Püüdsin olla ettevaatlik, kuid samas ka töökeskonda sõbralikuna hoida.
Ühel päeval tööle minnes olid Filipiini neiud eriti heas meeleolus, neist kõige jutukam ja julgem, Freyna, rääkis mulle nende plaanist mind Filipiini restorani sööma viia, kuid nad kartsid kas üldse huvitatud oleksin ning kuidas sellesse ülemused suhtuksid, tavaliselt käisin söömas bossidega.
Minus lõi muidugi leekima enda uhkus ning pead võttis Kõigi-Allasurutute-Ja-Nõrgemate kaitseingel Carol da Real Hope ning ütlesin, et minu eest ei otsusta küll keegi teine kui mina ise, kuhu ja kellega lõunale lähen!
Järgmiseks päevaks oligi valmis saanud plaan- kui mind iga päev ümmardatakse, siis ka mina viin headusringi edasi- viisin oma tiimi restorani.
Restoran “Golden swan” oli ilus, kaunistatud Filipiini värvide ning kombestiku kohaselt, kõige rohkem rõõmustas meid asjaolu, et saame hukkamõistvatest pilkudest eemal sealiha süüa, kuigi kaaslased panid mulle südamele, et ma Moshinile sealihast ei mainiks, nii igaks juhuks… (Hiljem nii mööda-minnes Moshinilt selle kohta uurides, selgitas too, et tema kui moslemi kohus on kedagi sealiha süües tutvustada talle Koraani ning viia “patustajat” kurssi sealiha ebasobivusega. Moslemite jaoks on notsik must loom ning pidavat sarnanema liigselt inimesele, samuti ei söö Moshin ühtegi kala, millel puuduvad soomused. Ilma soomusteta sarnanevad nad liigselt inimnahale. Keelatud loomadest on nimistu pikk ning seda kõike õpetatakse neile juba varajasest kooliajast koos Koraaniga)
Meie lõuna tervele laudkonnale läks mulle maksma 20 BD (korrutada 2,3-ga Euro saamiseks), raha mis Barcelonas oli tavaline väljaskäigu eelarve, kuid Filipiinlannad vaatasid mind suurte silmadega, lauast lahkudes ja käsi pesema minnes kuulsin kuidas nad kõik mis üle jäi, kaasa palusid pakkida.
Ma ei tea, miks nad minu juures olekul seda öelda ei tahtnud, ilmselt pidasid mind liiga uhkeks? Hallo, ma kasvasin üles vanaemaga, ma tean täpselt mida tähendab kuskil peol/sünnipäevalauas peo lõppedes vanad jäätisekarbid ja pestud Prisma salatikarbid koti põhjast välja õngitseda! Tort ja kartulisalat üksteise kõrval karbis ootamas koju transportimist on aegumatu klassika!
Pärast söömist näitas Freyna mulle pisut ringi, nii palju kui tol päeval kuumuses üldse võimalik (päike oli eriti armutu, kraadid ulatusid 50 kanti ja pisut üle), käisime võlvialustes poodides ja tegime palju pilte, tollel hetkel oli see mu kõige sisu tihedam päev- polnud vist ennem veel nii palju oma kahte jalga Bahreinis kasutada saanud.
Kahjuks ei jätkunud ühtekuuluvustunnet ja rõõmu kauaks, juba järgmine päev tundsin, et midagi on teisiti- pidin aina kõvemini end selgitama, et keegi kuulaks ning oma palveid midagi teha mitu korda üle kordama. Enam polnud ma “Madam” vaid lihtsalt “Carolin”. Freyna oli koguaeg kuhugi kadunud ning kui end ilmutas, siis nina telefonis.
Sain aru, et oma suures heasüdamlikkuses olin lasknud tiimil endale kõige tavalisemalt pähe istuda!
Päeva lõpuks olin niivõrd häiritud, et kutsusin kokku koosoleku, arutasime omanikega, et tolle päeva suhtumine on täielikult vastuvõetamatu.
Minu senimaani palavalt armastatud juhataja Raul lubas järgmine päev asjaosalistega rääkida ning asja korda ajada. Järgmine hommik ootaski mind ees surnumaja vaikusega samal tasemel töökoht, keegi ei julgenud mulle isegi otsa vaadata. Ebamugav oli, aga veendsin end, et selliste olukordadega tuleb ära harjuda.
Meie omavaheline suhtlus tiimiga küll soojenes, Freyna ja Lynniga saime ka edaspidi hästi läbi, kuid sain aru, et Joanna ning juhataja Raul pole minu vastu eriti hästi meelestatud, polnud isegi kindel miks, ma ei ohustanud nende kummagi töökohta mingil määral, Joanna töökohaga poleks minul midagi peale hakata olnud ning Raul oleks pidanud teadma, et tulin sinna neid vaid treenima/välja õpetama ning siis liigun edasi Kuveiti.
Minu Bahreinist lahkumise ajaks oli ka ülemustel selge- Joannal polnudki isiklikult minu vastu midagi, tal lihtsalt oligi selline iseloom- isegi tema “yes, madam!” kõlas varjamatult “Mine per….e, Madam” ning Raul olevat mu selja taga pooled tööga seonduvad patud minu süüks ajanud, näo ees poleks muidugi nunnumat noormeest leida suutnud.
Mohsiniga oli Raul tore, esialgu. Nii ei jäänudki meil Nawaliga, keda Raul ka mustas, muud järeldada kui et ilmselt ei salli noormees lihtsalt naisterahvaid.
Lõpuks hakkas Raul muidugi ka Moshinile nõudmisi ning peavalu tekitama, küll soovis lennupileteid Dubaisse, küll helistas mu eranumbrile, et mind järjekordsesse intriigi haarata. Aitäh, ei, aitäh. Mul puudub igasugune ussitamissoolikas. Pingevaba elu on kõige parem, nii et minust temale kaasanoogutajat ei olnud. Edaspidi tuli Raulil vaid Joannaga läbi ajada.
Õhtul enne ära lendu viis Freyna mind imeilusasse puhkuse kuurorti “Reef Resort”, tegime pilte ning nautisime teed, Freyna tutvustas mind oma sõpradele ja ütles, et nad jäävad mind Lynniga tagasi ootama.
Heade kogemuste tõttu oli rõõm suur- avastasin, et ka uues elukohas on mu korterikaaslasteks just Filipiini neiud- Cris ja Elvie, mõlemad minu vanused.
Avastasime ühel hommikul kohvi juues ja lobisedes, et nii Precy, Elvie kui Cris on kõik samast Filipiinide piirkonnast ja räägivad sama dialekti. Ma küll päris hästi aru ei saa, miks see nii suur õnn nende jaoks oli, sest noh… Kui Tallinnlane ja Põlvakas kohtuvad, on neil ikka sõnad samad, aga okei, mida rohkem reisin, seda rohkem saan ka aru, et Eestlase jaoks ongi teinekord suurte riikide massiivsus üle mõistuse käiv, nii võibki olla, et kohtud kuskil kaasmaalasega, aga mitte ei saa teineteisest aru.
Õnneks on Crisi ja Elvie inglise keel kahepeale kokku just täpselt nii hea, et suheldud me saame ja tütarlapsed on enda südameasjaks võtnud minu eest hoolitsemise. Nad teevad mulle süüa, laenavad oma asju, minu vastu vaidlemisele vaatamata pesevad minu eest nõud ja kõik muu vajaliku. Mul on juba vaikselt mure, et äkki peaks neid vältima hakkama, nende headus on liiga palju! Ma tunnen end puuküürnikuna! Seda enam- kuulsin Crisi ütlemas, et tal pole enam sentigi sularaha- on kõik oma perele Filipiinidele saadetud.
Nii need asjad käivadki, kõik Filipiinlased kellega olen kokku puutunud ning India noormees Paul, kolisid välismaale, et teenida “head palka” ning toetada oma pere.
Selle, meie mõistes, pisku eest, mis teenitakse, suudavad nad ära elatada nii ennast kui ka kogu oma suguvõsa kodumaal, selle raha eest saavad kõik söönuks, haritud ning ollakse võimelised isegi maju ehitama ning riisipõlde kokku ostma. (ning söötma puukkaasüürnik Carolini)
Eile käisin Carrefouris ja ostsin vähemalt prussaka vastast pulbritki, hommikust süües saputasin jalga, jalale kukkunud juuksekarv kõdistas, siis aga avastasin, et juuksekarval olid tundlad ning ta liigutas… Vähemalt mõjuvad ellu ärkavad “juuksekarvad” mu dieedile soodustavalt.
Lisaks ostsin toiduaineid ning jäätist, tean, et kui ma otse küsiks, et lubaks Cris ning Elvie mul neile midagi osta, aga kui mul asjad juba olemas on, vaevalt nad need siis niisama seisma jätaksid.
Nii, et tegelikult polegi mul millegi üle viriseda, jah, mõnus mugav dush on mõneks ajaks ilmselt ajalugu ja telekast nähtav luksus, aga hallo, kopsikupesu ongi ju täiega hipsterlik teguviis, samamoodi nagu söögilaua taga ämbritel istumine. Seevastu on minu ümber aga nii armsaid ja hoolivaid inimesi! Päeva lõpuks tunnen, et olen üks igavesti õnnelik tütarlaps!

(Mina ja mu kaunis Precy, 3 aastat tagasi Hispaanias, Matadeperas)

(Toredad hetked Bahreini tiimiga)

(Vasakult- Lynn, Raul, mina, Freyna, Joanna)