Juuksuriskäik ja kanavardad

Täna oli kätte jõudnud see päev, kui tundsin, et ei saa enam ühtegi päeva oma trollikarvadega linna peal inimesi hirmutada ning nagu ikka, kui midagi tahta, siis ju KOHE.
Õnneks oli Nawal mind enne puhkusele sõitmist tutvustanud oma õega, kes õnneks ühe juuksurisalongi juhataja on ning nägin ka nende toreda Türgi noormehest juuksuri ära, kellega mul muidugi juuksetooni arutamise asemel oli vaja meenutada Kapadookiat ja ühte kohta veel kus käinud olen, aga et ma ei mäleta enam kas see oli Alanya või Antalya. Ilmselt oli see tunnistus umbes sama hea kui öelda mulle “Ma kuskil käisin, aga enam pole kindel kas Tallinn või Põlva”  noormehe naeratus kadus kiirelt, samuti ilmselt tema hinnang minu IQ-le.
Kamba peale (mina, Nawal ja tema õde) saime lõpuks plaani paika ja allahindluse kah vaeselt õnnetult perest kaugel noormehelt välja pressitud ning sai rahuliku südamega kodu poole sõita…
Täna hommikul siis avastasin, et oleks hädasti vaja oma imeilusat näolappi neile uuesti näitama minna, otsustasin viisakalt veel enne tööjuurest läbi sõita (mitte niivõrd töö tegemise eesmärgil kui pigem lootuses, et Mohsin mu hommikusöögile viib), aga kae õudu- Mohsin ei tahtnud kuidagi mu sõnumile reageerida ja ma ei saanud autojuhti.
No, egas midagi, ootasin viisakalt, käed põlvedel, diivani äärel istudes, et ju tal kiire ja kohe vastab. Tuhkagi! Korraga oli möödunud 3 h ja minul oli vaja nüüd ja kohe salongi jõuda, egas midagi, tagasihoidlikkus ongi nõrkadele ja kui tahad, et miski saaks tehtud, lase see ikka naistel ära teha- võtsin ise autojuhiga kontakti.
Ainuke probleem selle kõige juures oli vaid see, et mul polnud kodus üldse süüa, lisaks on mul rahakotis vaid 2 kohalikku raha ja, et kuskile sööma saada, peab olema sul auto. Ma pole end mitte kunagi rohkem lõksus tundnud kui Bahreinis, ainult autoga on võimalik kuhugi saada!
Autojuht õnneks halastas mu peale ja tuli mulle järele, mul oli vaid vaja võimalikult tähtsa ja professionaalse näoga selgitada, et tead… ega sa ei peagi mind praegu tööle ju viima… teeme pisi-pisi peatuse korraks ilusalongis… noh pisi-pisi ainult.
Autojuht kas
1. Nägi mu takkus trollijuukseid ja mõistis, et asi on kriitiline ja ei hakanud vastu vaidlema
2. Ei suutnud mu kenale näolapile “ei” öelda
3. Oli jumala suva kuhu see imelik tütarlaps tahab, peaasi, et sinna jõuab kiirelt ja ta saab tagasi oma tööd tegema minna
Võta siis kinni, milline neist variantidest see õige oli, aga salongi ma jõudsin (muidugi suutsin alguses autojuhi vale hoone ette juhatada, sest esimesel korral oli väljas juba pime ja no need pilvelõhkujad näevad siin kõik nii ühesugused välja)
Kõndisin aga suure hurraga sisse, jalutasin oma juuksuri juurde ja valmistusin juukseid krunnist päästma kui … ooot- misasja, mismõttes sellel toolil, kuhu mina praegu istuma peaks, mingi beibekas juba ees on, ja mitte ainult, naerab seal MINU juuksuri iga sõna peale nagu too oleks vähemalt maailma koomik number 1. Ei no vabandust, kes selle vuhva siia üldse sisse lasi, ma tahaks teada?! No ma ei tea, see rahvaste ränne ja võrdõiguslikkus toob ikka igasuguseid pinnale…
Enne kui ma jõudsin sissetungijale näidata kuidas üks õige viikingite soost pärinev tütarlaps taolisi olukordi lahendab, tervitas mind Nawali õde ja kutsus enda ja salongi ülemusega teed jooma, nagu see mind lohutaks! Ja muidugi juhtus see mis ilusates armastuslugudes ikka juhtub- kohale toodi teine mees!
No kui aus olla, siis mul hakkas sellest uuest juuksurist kohe päris kahju, kell oli selleks ajaks juba 15 ja ma polnud suutäitki söönud ja kui siin maailmas on midagi, mida ma talitseda ei oska, on selleks nälg! (ja shoppamissõltuvus)
Uus juuksur proovis igati sõbralik olla, tegi juttu ja uuris mu kohta ja mida soovin, näitas telefonist pilte oma võistlustel tehtud soengutest, uuris kas kohvi soovin, kas mul on mugav. Mina ei soovinud muidugi midagi rohkemat siin ilmas, kui et ta nii palju ei räägiks ja mul vaikuses suurt nälga ja maailma ebaõiglust kannatada laseks. Kõrval toolis kostumas Türgi poisi ja tema kliendi rõõmsad kilked, ma pole veel elades vist nii kadestavaid kõõrdpilke visanud, hea, et silmad oma kohale lõpuks tagasi ikka pöördusid.
Kõigele lisaks üllatas uus juuksur mind küsimusega “Kas te kulmud kah sama tooni soovite saada nagu oma juuksed? Oleks väga loomulik!” Loomulik või mitte, aga viimane asi, mida ma salongist minema jalutades tahtsin omada, olid oranzid kulmud, nii, et puhkame nüüd rahulikult jalga ja hingame rahulikult sisse-välja, eks see erinevate kemikaalide ja värvidega pidev kokkupuude võib tõesti oma jälje jätta…
3 tundi hiljem tõusin juuksuritoolist kõige ilusamate juustega, mis mul üle pika aja on olnud õnn omada! Täpselt õige toon, täpselt õige tuka pikkus, lihtsalt vaimustav. Kui ma poleks näljast ühest silmast tolleks hetkeks juba pime olnud, oleksin ma noormeest ilmselt isegi tänanud.
Okei, nali, tegelt tänasin, isegi selfi tegime koos ja lubasin toreda tagasiside kirjutada, Türgi noormees võib edaspidi rahulikult oma vuhvadedega aega veeta, olen alati sõbrannadele öelnud, et need plaan B poisid on igasugustes ettevõtmistes suured üllatajad…
Nüüd leidsin end aga uue probleemi ees- kuidas salongist tööjuurde saada. Kohalikku raha oli mul täpselt 2 BD ja selle peale naerdi mind välja, taksoga ei saavat selle eest kuhugi (tegelikult tean täpselt, et 1.7 BD eest peaks üsna igale poole saama, sest Bahrein on pisike saar, aga kuna ma ei näe väga kohalik välja, siis ilmselt minu tariif hakkab suurematest numbritest)
Istusin hotelli, kus salong asus, vastuvõtu diivanile röötsakile maha ja hakkasin mõtlema, mis teha- kell oli selleks ajaks peaaegu 18 ja kõht andis häälekalt tunda, sularaha polnud ning telefonil oli aku kohe tühjaks saamas.
Kõrval kohviku neiul hakkas minust ja mu näljapaistetusest vist kahju, igatahes tõi ta mulle kana- ja lambavardaid “proovida”, ilmselt äralõpnud tütarlapse meediale selgitamine oleks keerukam kui prae välja tegemine. No küll maitses hästi!
Vahepeal ärkas õnneks ka Mohsin ellu ja tuli mulle järele, just enne mu aku tühjaks saamist.
Nüüd olen tagasi enda töökoha kaitsvas embuses, Mohsin proovib mulle juba järgmist jäätise kokteili sisse punnitada- elu on ilus!
PS. Mohsin tuli täna lagedale huvitava pakkumisega, kui ma siin Bahrainis juba olen, miks ma tema ilusalongi tööle ei lähe. Ja teate mis, ma vist ei tahagi enam Kuveiti minna… Vist. Igatahes on mul homme töövestlus. Hoidke pöialt!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s