Kuidas nende Bahreini noormeestega siis ikkagi on…

Kui keegi peaks kunagi veel minu juuresolekul tulema lagedale väitega, et naised on keerulised ega tea, mida nad tahavad, siis ma ilmselt otsiks käekotist oma vererõhutabletid ja … ei teeks midagi, sest vanaema kasvatas minust kombelise tütarlapse ja ma ei saa ju teda kuidagi alt vedada, teda teades jälgib ta pilvepiirilt iga mu sammu ja -perele häbi tegemise julgustükke.
Segadus minus sai alguse Bahreini saabudes kui tutvusin siinse avatava poe omanikega, kuna 1 neist ( Javier ) on Hispaanlane, siis temaga oli meil kohe tore, ma sain vaevalt ühe jala ukse vahele kui teisega mind juba salsat tantsima tõmmati, teisega nii kergelt ei läinud ( Mohsin, Bahreini ) ja täitsa alguses oli mul tunne, et ma pigem isegi ei meeldi talle väga. Hoidis distantsi ega vaadanud väga minu poole, noh, aga ega`s mina saa vaiki olla, mul on ju vaja koguaeg suu soojas hoida, mõtle kui korraks selle sulgen, äkki hiljem ei käigi enam lahti!
Mõne päevaga asjalood aga muutusid, ei tea kas aitas kaasa mu igapäevane parfüümi- ja silmapliiatsi koguse tõstmine või sai Mohsin aru, et ma olen jumala lahe naltsimutt, aga korraga avastasin ennast olukorrast kus kangastus Deja Vu aupairi aegadest, proovid omi asju teha, aga kuskilt on katkematu kaja “Carolin! Carolin! Carolin!”
Mohsini jääsein oli sulatatud ( loodan, et Trumpi riigimüür sama kiirelt alla annab ) ning üle öö oli tal vaja koguaeg kontakti otsida. “Carolin, mis sa teed. Carolin, a mis sa praegu teed. Aga Carolin, mis sa eile tegid? Carolin, miks sa nii vaikne oled? Carolin, kas sa söönud oled?” (oi, ausalt, olge hoiatatud “Kas sa söönud oled” küsimuse eest. Nimelt on mul tekkinud kahtlus, et kuna alkohol pole siin niivõrd kättesaadav, siis on noormehed nuputanud välja uue viisi- nad lihtsalt toidavad tütarlast kuni too on oimetu ega jaksa liigutadagi! I joke you not) ja see sulamine on toonud endaga kaasa nii suurel kogusel tähelepanu otsimise, et nüüd olen mina see, kes vahel kinganinasid jõllitab ning kuidagi reageerida ei oska.
Sama juhtus eelmisel nädalavahetusel peol käies, juba teel sinna tundsin endas kasvavat ärevust, kuna mul on minevikus ärevushäirega probleeme olnud, tekitas see minus halba eelaimdust. Ma ei tahtnudki enam teistega sinna peole minna, korraga tundsin end kui kõige mõttetum hernehirmutis ning silmis kangastusid kõik ülejäänud modelli mõõtu iludused keda kohale jõudes näen. Aga noh, autos ma juba olin ning oleks olnud ebaviisakas paluda end koju tagasi viia, olin selleks ajaks juba Nawali juurde ka kolinud.
Egas midagi, purjetasin klubisse nagu jõuluvana jõuluööl kodudesse, ainult, et keegi ei jooksnud minu poole sooviga mulle mõnda romantilist luuletust lugeda… on ikka matsid need mehed.
Luuletuste nautimise ja viigimarjade söömise asemel pidime Nawaliga hoopis tema sõbranna Linda WC-sse aitama, vaesel naisel oli kleidil lukk katki läinud ja kolme peale pidime välja nuputama, kuidas nüüd Lindal aidata öö hommikuks tantsida, ega see kiiskav punane pitspesu selle musta kleidi all ka väga kaasa aidanud. Aga kus häda näed laita, seal Ida-Euroopa näitsik tuleb ja aitab! (Põhja-Euroopa kõigile teistele, kes peaks küsima, aitäh…) Tõmbasin Linda kleidi juuksekumm-klamber-vana nätsupaber komboga kokku ja tossuhaisu me kadusime! Nimelt on siinsetes avalikes kohtades suitsetamine lubatud, mille tagajärjel silmad koheselt kipitama ning vesistama hakkavad ja riided järgmisel päeval nagu tuhatoos lõhnavad, sellest mis lõhn mu käekotist tuli kui ma selle ükskord avada mõistsin… Jah, mitte kõik mälestused ei vaja meenutamist.
WC-st vaevalt välja saades kuskilt lauast meile juba lehvitati, “Linda endine abikaasa ja tolle sõbrad” selgitas Nawal, liitusime seltskonnaga, mina muidugi häbeliku neiuna laua nurgas veiniklaasi hoides iseendaga sügavaid maailmaprobleeme arutades ja Backstreet Boysi järgi puusa nõksutades, sest jah, minu esimese öö “hurraaa” oma noorusaja lemmikut kuulda polnudki harukordne juhus, tundub, et seda lugu lastakse igal õhtul, ma tunnen ennast tõsiselt lollitatu- ja reedetuna, ilmselt kasutavadki nad seda trikki, et siis ilmsüütutest neidudest graatsilisi tantsuvideosid oma telefoni saada. Well, nautige siis, ega te enam nii pea niivõrd vaimustavalt tantsivat merineitsit näe!
No ja nagu mõnel ööl veiniklaasi taga ikka juhtub, võib korraga mõni noormees ennenägematuks jumaluseks muutuda, keda ennast unustavalt silmi pilgutamata salaja jõllitada tuleb… Või ilmselt mitte siis nii salaja, sest mu jõllitamisobjekt hakkas mõne aja möödudes nihelema, aina rohkem selga minu poole keerates. “Ma kujutan seda ju ometi ainult ette” mõtlesin ma, ja proovisin end vaos hoida. Aga ei, noormees tõusis lõpuks lauast ja läks hoopis teise suunda tantsivaid tütarlapsi vaatama.
Siis jäin ma enda ümber ringi vaatama- kõik klubis olevad inimesed olid justkui kuskilt VIP-klubist välja astunud, kõik need minikleitides kriitblondide juustega tütarlapsed, kes ei suutnud ära otsustada millise Rolexiga noormehele rohkem naeratada. Ma tundsin end korraga nagu vanatädi Tuuli, kes on uksega eksinud ja vallamaja kudumiskokkutuleku asemel kogemata naftamagnaatide keskelt leiab. Jaa, isegi mina sain aru, et need modelli välimusega tüdrukud olid prostituudid, aga see ei tähenda, et mina tütarlapsena ei võiks tohutult ebakindlaks muutuda kui mulle tundub, et kõik ülejäänud omaette juurdlevad kuidas mind üldse sisse lasti.
Nii ma end 2 h hiljem voodist patja nuttes avastasin, mu suur roosa mull ja uue riigi mesinädalad olid otsa saanud, tundsin, et ma ei kohandu mitte kunagi selle priiskava elustiiliga kus lounges veini juuakse ja toidukaardil terve rida toite, aga avalik saladus on, et sa peaksid ainult ja ainult sushit tellima.
Sõbrad muidugi proovisid igati lohutada ja rääkida midagi teemal “sisemine ilu ja sa oled täiega lahe tütarlaps”, aga pakkuge ise kui väga see mind tol momendil mõjutas? Niimoodi ma lõpuks nina padjapüüri tühjaks nuuskasin ja endalegi teadmata magama jäin…
“Wakey-wakey, Carolin, ega sa ometi maga, Linda ja ta endine abikaasa ootavad meid juba, mäletad, me pidime jahiga ju sõitma minema” kuulsin Nawali häält läbi une… “Mis jahi…mis asja, kas Katalaanid on jälle mingi protestiga ühele poole saanud” suutsin unesegasena mõelda ja tõmbasin teki tugevalt lõua alla. “Bahrein! Ma ei ela enam Barcelonas” jõudis mulle kohale!!
Kiirelt pessu ja Linda juurde, tuleb välja, et Linda elab Nawali naaber-pilvelõhkujas ja Linda (endiselt palavalt armastatud) eks abikaasa oma kahe pojaga on Linda korrusenaaber ning kuskil paar korrust üleval pool elab poegade ema (ja mina arvasin, et nelenovelasid näeb televiisorist)
Autosse pakituna vaatasin enda ümber ja pidin peaaegu naerma hakkama, see kõik nägi välja nagu filmis, aga mitte sellises mida terve perega pühapäeva hommikul vaadatakse- Rand Roveri tagaistmele on surutud kamp rannariietes neidusid ning neid sõidutavad jahile pururikas ärimees ja tema musklimehest kiilakas vuntsidega sõber (see sama kes mulle õhtu varem klubis selga keeras, muideks) ja kohale jõudes ei teinud vaatepilti paremaks juba jahil ootavad näitsikud, mul hakkas korraga mega ebamugav ja hingasin mitu korda sisse-välja “Carolin, sa kujutad endale asju ette, rahu, hinga. Kõik on hästi”. Aga teha polnud enam midagi, ma olin endasse tõmbunud pluss tundsin end ebamugavalt, kogu teekonna sadamast merele ei suhelnud ma kellegagi ja jõllitasin jahipõrandat, soovides vaid tagasi kodus olla.
Õnneks jõudsime soovitud puntki üsna ruttu ja ma sain Nawaliga koos vette põgeneda. Lisamärkusena toon huvitava fakti- Bahreinis merel olles lastakse alati vette köis ja sellest peab terve aja kinni hoidma, hoovused on nii tugevad, et muidu inimene lihtsalt kaob mõne hetkega. Nii, et siin meres olles inimesed ei uju, vaid lihtsalt seisavad vees ühe koha peal ja ajavad juttu, imetlevad merd vms.
Omaette vaikselt meres tsillides ja oma parima ma-olen-emotsioonitu-eestlane järjepidavusega eilse noormehe (Ali) igasugust eksistentsi ignoreerides kuulsin ma teda pidevalt “Cataliina!” hüüdvat, jumal üksi teab, et minul ei seisa kellegi nimi meeles ja mõtlesin, et ahah, ilmselt üks siinsetest tüdrukutest on tema tüdruk-sõber… veel suurem igno peale tõmmatud, sest mismõttes ta siis eile julges mu tähelepanu äratada seal vaikselt baarileti taga istudes! Mis õigusega! Usalda mitte kedagi tänapäeval… Lisaks tundus ta ise ka minu kohalolekut iga hinnaga eirates ja oma “Cataliinakest” otsides. “Midaiganes” mõtlesin omaette silmi pööritades kui mind korraga keset lagipähe toores mango tabas! Toores mango!! Vaatan enda kõrvale- musklimees Ali isiklikult. “Ahah, et nüüd tungitakse juba keset päist päeva füüsiliselt kallale, seda nad neist araabia meestest räägivad” mõtlesin suures vihas omaette. “Mis tal viga on, ma ju ignon teda ega ei tee kuidagi halba”
Järgnev jutuajamine tabas mind veel suurema üllatusena kui lagipähe saadud mango- “Cataliina, ma olen sinuga terve päeva rääkida püüdnud, tead, sa oled mingi täiega tore mu meelest, kust sa muidu pärit oled, mis sa Bahreinis teed. KUULE SUL KÕHT ON TÜHI VÕI, näed ma siin tahtsin sulle mangot tuua, aga libises käest, anna andeks, ega sul valus polnud? Minu nimi on Ali” ja siis tõmbas mereveest kellegi käest sinna pudenenud soolakreekeri “Või äkki kreekerit topelt soolaga?” ja müristas musklite vappudes naerda.
Ma vist lihtsalt jõllitasin teda. Kohe päris tõsiselt. Mis asi see praegu just juhtus?
No ja ülejäänud aja veetsingi ma “Cataliina, kuule, vaata, mis sa sellest selfist arvad? Liiga edev? Cataliina, aita mul pilti teha. Cataliina, kas ma tohin su kõrvale istuda. CATALIINA, KAS SUL KÕHT ON TÜHI” ega ma julgenud väga neile musklitele vastu kah vaielda, kui tahab pilti, eks ma siis teen pilti. Värisevate kätega proovisin midagi valmis zoomida, mille tulemusi nähes pidi noormees peaaegu aga nutma hakkama. “Kohutav ju! Kas sa üldse keskendusid??” (Ega väga mitte, sest mulle polnud ikka veel kohale jõudnud mis siin siiski toimub) ja leidsingi ennast, pea tema musklite vahel lõksus, jahil istudes ja kuulates kuidas Ali kõigile peab vajalikuks kuulutada, et Cataliina on kõige toredam ja armsam tüdruk maailmas ja tema tahab kindlasti minu sõbraks saada. Muskli vahel õhku ahmides suutsin ma vaid “Carolin… mu nimi on Carolin” laliseda.
Ja nii meist suured sõbrad said, nüüdseks on Ali isegi mu nime ära õppinud, kuigi vahel tuleb tal jõle riukalik nägu pähe ja ikka “Cataliina” ruttu ära mainib ja siis ise rahulolevalt edasi tsillib. Toidutaldrik on mul igal kohtumisel tänu temale alati täidetud, isegi Hispaania keeles saame natukene rääkida, tuleb välja, et noormehe endine tüdruksõber oli Kolumbiast. Igaks juhuks mainin, et suurem huvi Ali vastu kadus mul pärast toda klubiõhtut, ilmselt oli asi siiski selles pokaalis veinis ning ka selles ärevuses, mis pani mind tundma kui kõige ebatahetum tütarlaps maamunal. Ja ega rohkemat emotsioonide ja tunnete kadumiseks vaja olegi.
Aga olgu minu kogemused õpetuseks, et ka noormehed võivad alguses olla häbelikud, eriti kui olla harjunud Hispaania kuumuse- ja kirega ning end korraga niivõrd religioossest riigist leida, siin läheb inimestel, nagu ka Eestis, pisut kauem aega, et end avada ja lõpuks sind omaks võtta, aga kui juba nende usaldustsoonis oled, on vähemalt su taldrikki alati täidetud.

mango

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s