Te ei kujuta ettegi, ma kuulsin eile vot niii huvitavaid jutte!
Aga kõigest järjekorras.
Seda, et sõpradega peole minnes alati midagi huvitavat juhtub, teame me kõik, eriti kui kaasatud on shampus ja Barcelona.
Veel Barcelonas elades me ükskord häälekalt oma ülimalt naljakate naltside peale naerdes sõpradega La Ramblale suundusimegi. Ja no, mina ei tea, nii kui ma kuskil vähegi huvitavaid inimesi näen, tekib minus vastupandamatu soov Peeter Võsaks kehastuda ja täpselt välja uurida “Kes, kus ja mis kõige tähtsam- MIKS”
Tookord jäi minu lahti laskmatusse haardesse üks India noormees. Kes Barcelonas ööelu nautimas on käinud, teavad, et öised tänavad on täis India- ning Pakistani päritolu meesterahvaid, kes sulle “sexi bieeeer” saatel õlut soovivad müüa, või vett ning toitu. Või narkootikume. Kõike saab, kui soovida ning raha on.
Mina näen vist küll nii ohutu tütarlapse, otse kirikukoolist välja, et mulle neid keegi eriti pakkuma ei kipu. Ükskord aga otsustasid minuga kaasas olnud 2 tuttavat kokaiini osta, diiler vaatas neile otsa ja uuris kui palju soovitakse, siis pööras minu poole, vaatas hetkeks otsa ja surus niisama kätt “ja teile, neiu, ilusat õhtut”. (Olgu öeldud, et narkootikume too õhtu keegi siiski pruukima ei hakanud)
Ma teinekord juba lihtsalt trotsist tunnen, et teate, mis! Vot lähen teen praegu selllllise pahanduse valmis, et ise ka ei usu! Aga siis meenub, kuidas Matadepera kooli uus inglise keele õpetaja (Valenciast) tunnistas- minuga tuttavaks saates uskus ta pikalt, et tulin nende kooli vahetusõpetajaks otse kuskilt katoliiklikust koolist. Ma ei tea, millega inimestes selliseid arvamusi tekitan, aga ongi mul kergem pahandused süütu näo taga ära teha ja keegi ei arvaks iilagi, et see mina olin.
Okeii, ma kaldun jälle oma jutust kõrvale!
Mu sõbranna teeb mu üle koguaeg nalja-  millestki rääkides jõuan ma põhijutu sisse 5 lisalugu rääkida ning siis lõpuks üldse oma alguspõhjuse ära unustada. No, halloo, mina pole süüdi, et nii paljust rääkida on, ega lobisemishimu saa siis õhku rippuma jääda! Mis mina teha saan, et astun aga koduuksest välja ja kohe miskit toimuma hakkab, ei saa rahulikult poodi piima järelegi minna, juba lendavad kuulid ja A-rühm sõidab kaubikuga nurga tagant ja siis lendavad üksiksarved ja lendoravad ja …
Igatahes, tõmbame aja nüüd u 8 kuud tagasi. Kujutle- Barcelona, reede, sõbrad ja La Rambla…
…Ja siis lähenes meie juurde ilmsüütu noormees õlledega, teadmata, mis teda ees ootab. “Tere, mis su nimi on? Kust sa pärit oled? tabab noormeest ette hoiatamata, “Millega sa Barcelonas tegeled? Kus on su vanemad? Kui kaua sa siin juba olnud oled” materdavad küsimused pimedas öös kaitsetut noormeest. “Kas sa oled siin õnnelik? Kas sul sõpru ka on? Kui vana sa oled?”. Õnneks suutis noormees end koguda, isegi vastama oli nõus, enne kui ta gängikaaslased ta eemale kutsusid, liigsed küsimused ega neile vastamine pole hea mõte, ei soovita politseilt tähelepanu.
Noormees oli Indiast, Barcelonasse saabunud vaid mõned kuud tagasi, kuid juba leidis ta end töötamas tänavatel, müües lõbujanus turistidele narkootikume või mida iganes piisava raha eest müüa oli võimalik. Minu küsimuse peale, kas ta on õnnelik, vastas too siiralt, et jah. Indias elas ta vaesuses, perel polnud toitu ega elukohta. Barcelonas teenib ta õllemüümisega õhtu peale (pange tähele) 6 eurot, mis on tema jaoks suurim rikkus, mida varem näinud. Vanemad ei teadvat noore poja ärist midagi, noormees elavat oma venna ja tolle sõpradega pisikeses korteris, käega viibatava suuna järgi pakuks, et El Ravalis, piirkond, kus taolisi seltskondi liigub veel üsna palju.
Kahjuks jäi minu salauurijaks kehastumine lühikeseks, juba viisid närviliselt pilke viskavad kambraadid poisi minema (enne seda olin teadmata kombel suutnud oma sõbrannat veenda noormehele oma numbrit andma, et küsitlusega mõni teine päev jätkata. Jumal üksi teab, kuidas mu sõbranna sellise asjaga nõusse jäi, aga hommikul ootasid teda asjast väga valesti aru saanud noormehe soojad sõnumid whatsappis… Sorry, Merilin!)
No, ja nüüd kujutlege minu uurijahinge Lähis-Idas, jeerum, oleks see minu teha, oleks kõigil vastu jalutajatel ammu mikrofon (okei, olgem ausad, ilmselt tühi veepudel või juuksehari) nina all ja kõrvad minu küsimustest huugamas.
Ja nii ma uue pahaaimamatu ohvri oma lõksu püüdsingi…
Töö tõttu puutun kokku erinevate sotsiaalmeedias rohkem või vähem tuntust koguvate persoonidega, seekord oli uueks tutvuseks Armeenia noormees (kohalik “foodie”), kelle vanemad küll mõlemad Armeenlased, kuid kes ise Ameerikas mõnda aega üles on kasvanud ning siis lõpuks koos perega Kuveiti kolisid.
Vanemad pidid omal ajal rändama veel läbi Palestiina ja Iraani ja… mul läks see riikide arvepidamine tegelikult pisut sassi, iga endast lugupidav Eestlane teab niikuinii, et maailm jaguneb- Eesti, pisut vähem kuulsad Balti riigid, Soome, hoomamatud Euroopa riigid, Ameerika, Inglismaa ning kõik ülejäänu on Aafrika. (#teenhalbanalja #niieitohimõelda)
Ma ei tea, mis selle noormehe ära võlus, kas mu kopsikupestud juuksed või vildakas naeratus. Äkki mu imeline iseloom? Sõbrustama me igatahes hakkasime.
Ega uues riigis sisse seades ole ükski tutvus liiast ja nii me eile Kuveiti uudistama läksime. Ja teda igasuguste küsimustega siinsest elust-olust pitsitama hakkasin.
Pikemalt kirjutan kõigest homme, sest kella vaadates avastasin ehmatusega, et hetkel jookseb aeg jälle peale, pean ühe laste sünnipäevapeo  korraldama, aga enne lisan kähku paar pilti, et ka kõik teised Kuveidiga pisut rohkem sõbraks saaksid.

(Sadam. Ikarus. Paremal pool lehvimas Kuveidi lipp)

(Sadama ümbrus, kogunemiskoht ja meelelahutusala. Piirneb paljude kohvipoodidega. Kuna Kuveidis on alkohol keelatud, naudivad inimesed selle asemel kohvi, seda nii hommikul kui hilja õhtul, kohvikud ja kohvipoed on loungide ja baaride asemel sotsiaalse läbikäimise paigad.)

(Rand ning kauguses paistmas Jaapani restoran. Kuna õhtul oli tugev tuul ning kõrbeliiva lendles igal pool, oli selgeid pilte keeruline saada)