Täna otsustas mu toreda tiimi juhataja, et tal on kodus jõle igav, naine pidavat ka rasedale kohaselt liiga palju näägutama, ja ei jäänudki vaesel tagakiusatul muud üle kui töö juures nägu näidata. Mina kasutasin muidugi võimalust ja võtsin kohe sappa- mida ta teeb ja kus ta teeb ja selgitagu mulle kõigest.
Kui ma siis seda tabelimajandust ja arvepidamist nägin, pidi Paul mulle lehvikuga tuult tegema ja tooli seljatuge toetama- silme eest võttis kirjuks. Mitte midagi ei saanud aru!
Ei, no, ma saan aru, ei ole võimalik korraga ilus ja veel tark kah olla, aga no kurjam, miks ma siis niiiiiii tohlakas olema pean? Natukene ikka võiks ju midagi kahe kõrva vahel olla. Ei, ainult “Oops, i did i again” kõlas alateadvuse tühermail Excelit vaadates!
Nüüd on mul suur hirm, praegust juhatajat jätkub veel vaid nädalaks ja siis on minul aeg ohjad üle võtta.
Mul on tunne, et ma peaksin Sheikhi juba ette hoiatama, et see koht siin lahvatab leekidesse kui mind üksi jäetakse.
Kes üldse mind siia lubas? Kes arvas, et ma selleks sobilik olen?
Mul on tunne, et ma olen kõige tohlakam (imekaunis ja stiilne) tütarlaps maailmas.
Appi! Mina ei taha kuskil Kuveidi vangitornis ebatäpsete Exceli tabelite pärast lõpetada.
Mu juuksed pole isegi mitte veel piisavalt pikad, et Muhammed vaatamata oma pikkadele jalgadele mulle järele suudaks ronida. (Oh, ja ärgem unustagem neid tugevad käsi…)
Neid Saudi kombeid… ilmselt lepib Muhammed oma 3 ülejäänud naisega, asi see siis see 1 ära unustada.
Kallis õde, kui sa seda loed, siis oma Chaneli ripsmeka pärandan sulle, ma tean, et koobaltsinine pole sinu toon, aga kanna seda uhkusega!