No mis elu see on! Ei lasta enam jalga ka niisama kõlgutada, muudkui saadetakse mingeid ähvarduskirju “Kus uus postitus on, ah, lubasid juba eelmine nädal! Meil olid omad kokkulepped, ah! Panen intressid peale vä! Kus on postitus! Ma tean, kus su vanemad elavad. Õde väljub kodust iga päev kell 14! Olgu homseks uus postitus olemas, kokkulepitud kohas ja -formaadis.”
Õest hakkas päris kahju, kui keegi teda tegemata postituse pärast kuskil nurga taga pussitama peaks. Lubas veel teine mulle jaanuaris külla tulla ja tahaks seda ninni-nänni ikka saada, mis talt välja kavatsen pressida, nii, et mis seal ikka- tuli kõigile peiksidele korvi anda ja kohvikusse kirjutama tulla. Suur nutt on, teate, aknani kuulda. Vaesed poisid…
Igatahes- hurra hurraa, täna oli lõpuks see päev mil ma kohaliku ID-kaardi ja elamisloa kätte sain!
Võrreldes Hispaaniaga on siinne bürokraatia nagu lapsemäng. Minu teha oli vaid kokkulepitud päeval minna sõrmejälgi andma ja pilti tegema. Läksin kokkulepitud päeval, võtsin ilusasti järjekorranumbri, istusin pingile ja ootasin. Ümberringi suur sagin, perekonnad lastega. Sain aru küll, et infolauast mind kummaliselt vaadatakse, aga ei lasknud end häirida, istusin ja ootasin kannatlikult edasi. Hiljem sain Mohsinilt peatäie, et neil oli minu jaoks VIP alas aeg kinni pandud, miks ma kohe sinna ei läinud. Kust mina teadma pidin! Pealegi, mulle ei istu see vahet tegemine üldse.
Seejärel tuli tervisetõend teha ning kõik ülejäänud ajas firma korda. Mina ainult ootasin ja plaksutasin nätsuga roosasid mulle teha.
Noh, ja lisaks kõigile teistele suurtele annetele, mis jumal mulle juba eluks kaasa on andnud, olen ma üleöö ka pühaks meediumiks hakanud- nimelt käisin eile juuksuris ette ära, et täna kohalik ID-kaart ikka pidulikult vastu võtta.
Selle juuksuris käimisega on üldse üks omamoodi lugu… Seda, et head juuksurit nagu õnnistust taga tuleb otsida, teame ilmselt paljud.
Hispaanias läks see mul pika aja peale korda, lõpus pidin küll 1 h rongisõidu kaugusele teise linna kolistama, aga tasus vaeva ära, juuksur oli hea, teadis mind ning kõik klappis.
Siis tuli aeg Bahreini kolida ja otsimine algas otsast peale.
Uurisin Nawalilt, kas tema teab kedagi- ikka teadis. Nawalil töötab õde spas ning seal on ka juuksurisalong, augusti lõpus lõpuks sinna läksingi, olen sellest ka eelmistes postitustes kirjutanud. Kui päris aus olla, ei tundnud ma tolle juuksuriga alguses erilist sidet, aga kuna paremat polnud ka kuskilt võtta, leppisin.
Mõne aja jooksul olin juba üsna harjunud ning saime jutule, soovitas mul enda majja tulla kortereid vaatama, kui kuulis, et elukohaotsingul olen ning kutsus enda juurde kohvile. Kuna tegemist oli juuksuriga ja olekust kumas seda “miskit”, olin üsna kindel, et tegemist on geiga ning lubasin suure suuga selle kohvi pakkumise vastu võtta. Seda enam, et mõlemad oleme Bahreinis uued ning uusi tutvusi on ikka tore saada.
Salongist väljudes ununes kutse mul täiesti, keskendusin oma asjatamistele, korteri leidsin ka, kuni lõpuks juuksur (Shadi) uuesti kirjutas, uuris kuidas läheb ja kas kokku tahan saada. Mitu päeva ütlesin ära, tegemist oli palju, kuni ühel õhtul umbes nädal tagasi vaatasin end peeglist ja sain aru, et … ma olen üks korralik sorakil Karva-Mari. Kohe päris sorakil. Värv välja kasvanud, tukk poole lõualotini, kõik kuidagi turritas ja oli valesti.
Kuna juustes on mul loomulik laine (lokiks oleks seda liigne enesepaitamine nimetada) siis kipuvad nad niikuinii lohakalt hoidma.
Tuli kiirelt kokku panna missioon “juuksuriskäik”. Shadi leidis, et seda saab teha kohe samal õhtul! Õhtul? Kuskohas? Kell oli mingi … 20.30 (lihtrahva jaoks pooles öös) kuskohas nii hilja? Shadi leidis, et tema juures. “No.. Ma ei tea… Kellegi juurde niimoodi minema” mõtlesin omaette. Siis jällegi mõtlesin, et okei, mul on juuksed vaja korda saada, tegemist on niikuinii geiga, mis see siis ära pole. Pealegi elab ta minust 3 tänavat edasi.
Loetud aja pärast oligi auto maja ees, minu istugu vaid sisse. “Hei, beibi, kuidas sul läinud on” uuris Shadi, “Ma olen su peale mõelnud. Lähme minu juurde, jah”. Jõudsin juba omaette mõelda “MILLESSE MA END JÄLLE SEGAN” aga, ei, misasja, ta töötab mu sõbranna õe salongis ja pealegi on ta gei, kõige hullem, mis ta teha saab, on mult Mohsini number välja pressida.
Jõudsime kohale, sellest, et tegemist on “pisut kiiksuga” korra- ning puhtusearmastajaga, olen ammu aru saanud- korter oli piinlikult puhas, KÕIK mm täpsusega omal kohal (välja arvatud tugitoolile kuivama unustatud bokserid, mille peale näo tegin, et kramplikult aknast välja vaatan ning ei märka. Nii, et tal oleks aega need vaikselt ära korjata…)
Korter oli minu omast vaid pisut suurem, samamoodi stuudio, ja tal käib iga nädal vähemalt korra koristaja!
Mina istusin diivanile, tema hakkas piinliku täpsusega rätikuid kokku voltima. Sama käis kõige muu kohta- kõik pidi alati omal kohal olema! Samamoodi ei saanud öelda, et korteris poleks stiili- seintel olevad maalid sobisid ideaalselt diivanipatjadega, peegel oli samas toonis seebiga- kõik oli nii ilus!
Juuksed värvitud, jõime teed ja ajasime niisama juttu. “Aga, et, mis muidu uudist? Millega sa vabal ajal tegeled. Sul mingi … peika ka on või?” uuris Shadi. “Peika?… Miks tema seda teada tahab. Tahaks ise tolle peikaga tutvuda või?” mõtlesin omaette.
Kauem ei saanudki mõelda, oli aeg juuksevärv maha pesta. “Ee, kus me mu pead peseme? Ma selle peale varem ei mõelnudki” uurisin juuksurilt. Temal oli lahendus juba olemas “No, võtad riidest lahti ja lähed dushi alla, ma toon sulle kohe rätikud ka”
Jõudsin juba mõelda, et äkki peaks takso tellima, või koju jalutama, mis see värske õhk juuksevärvipastale ikka teeb.
Vaatasin veelkord Shadi poole, tema lillelisi maale seinal ja roosasid diivanipatju ning sisendasin endale, et olukord on kontrolli all. Dushi alla jõudes naersin kogu südamest- MIKS MINA KOGUAEG KUSKIL ARULAGEDAS OLUKORRAS OLEN. “Vaata nüüd ennast, täiesti võõra inimese juures dushi all” Keerasin uksele 10 lukku peale ning panin vetsuharja kah ukse ette tõkestuseks, no nii igaks juhuks.
Dushi all käidud, juuksed föönitatud, keegi sundabiellu ei käskinud astuda- täitsa okei tulemus!
Jõin veel viisakusest tassi teed ning mõtlesin kuidas ruttu tagasi koju saada, haigutasin näitlikult suurelt, et kõik plommid ikka näha oleks ja ise samal ajal “Oi-ai-ui, niiiii raske tööpäev oli täna, oi-oi, homme juba niiii vara tagasi” ise samal ajal Shadi poole silmi punnitades, et need võimalikult väsinud ja punased tunduksid. Sellest, et unine olen, sai ta aru, õnneks. Ainult, et omade mööndustega “Sa tundud nii väsinud, beibi, aga jää siia ööseks. Viin su hommikul asjade järgi ja tööle. Ja pärast tööd läheks teeks midagi koos.”
MA PIDIN TEE EHMATUSEST SUUST VÄLJA SÜLGAMA. Mida ta mulle just pakkus??
Vaatasin stuudiokorteris ringi- roosade lilledega kaetud tekiga voodi, pisike diivan kus me istume, dushinurk. Kus kohas ma siin magaksin?
Ei olnud soovi järele ka uurima hakata, olin valmis endale 10 rasedust ja 25 päevad külge valetama, või mõned muud jubedused mida mehed nagu katku kardavad, et ta ikka aru saaks- mina kavatsen enda öö küll vaid kodus mööda saata. Õnneks “Ei, aitäh, ma soovin koju minna” lausest piisas ja sain sõidu koju.
Ainult hirmus palju kirjutab pärast seda.
Otsisin endale vahepeal juba uue juuksuri, töökaaslase sõbranna, NAINE, KAHE LAPSE EMA. Tema vaevalt mulle öösiti küllakutseid tegema hakkab.
Ainult, et selle toreda naisega tuleb maha pidada vestlus teemal “Kulmud ei ole päevakoerad”. Keratiinhooldust tundus ta tegevat hästi, nüüd käin 3 päeva mööda pimedaid nurki, pead pesta ei tohi, ja vaatame, mis sellest välja tuleb. So far so good.
Nii palju siis juuksurijuttudest.
Ja nagu jutusees juba märkisin- leidsin endale korteri, olen pisut kuu juba sees elanud ja MA EI SAAKS ROHKEM ÕNNELIK OLLA.
Täitsa ise leidsin, täiesti uus hoone, alles ehitatud, pisitöid veel lõpetatakse. Enne mind pole korteris mitte keegi elanud, nii uhke tunne oli kõike kile seest välja võtta. Hoones asub elanikele jõusaal ja katusel bassein! Külalised on ametlikult oodatud.
Täitsa esimene külaline on juba käinud! (Aga korterit ei jõudnud vaatama tulla)
Maailm on ikka nii pisikene- Kuveiti kolides avastasin, et minuga umbes samal ajal kolis sinna ka kunagi Eestis tuttavaks saadud Armeenlasest vahetusõpilane Tigran.
Bahreini kolides kirjutas mulle samamoodi kunagi Eestis tuttavaks saadud Prantsusmaalt pärit Kevin, kes Eestis Erasmust tegi, u 8 aastat tagasi. Tollal oli Kevin suhtes mu sõbrannaga, neil ei tulnud suhtest midagi välja, minul ei tulnud sõprusest tolle neiuga midagi välja, aga kuidagi jäime meie teiste sõpradega Keviniga suhtlema. Kohe täitsa tublilt. Hispaaniasse kolides käis Kevin meil seal külas ning nüüd on elu ta Lähis-Idasse toonud. Alguses peatus mõnda aega Saudi-Araabias, seejärel Emiraatides. Täiesti juhuslikult fbs scrollides märkas, et mina olen ka samas kandis ning tuli nädalavahetuseks külla.
Kevin on vahepeal suureks rahabossiks hakanud, peatus Bahreini kõige kallimas hotellis, minu silm seda ilmaimet ei näinud, aga pidi uhke olema. Meie kohtusime õhtusöögiks teises hotellis. Kui tekib küsimus, miks hotellis, siis noup, mitte romantika jaoks, lihtsalt hotellide alad on üldiselt ainukesed kus pakutakse alkoholi ning on peomeeleolu, st on vali muusika ja melu. Neil on alati suured sisehoovid parkide ning rohelusega.
Nädalavahetustel sõidavad Saudi-Araablased Bahreini aega maha võtma ja neid on hotellialad alati täis, Keviniga juttu ajades märkasime neid ka meie ümber (igal siinsel riigil on oma traditsiooniline peakate, mille järgi on kerge päritolu kindlaks teha). Kui Keviniga teenindajal pilti palusime meist teha, peitsid kõik lähedal istuvad Saudid oma nägusid, ei saa vist lubada enda pildile jäämist koos kokteiliklaasiga.
Sealses hotellis oli Happy Hour- kõik alkoholikokteilid 2 BD, kuna mina nüüdseks juba üle aasta olen otsustanud alkoholivaba elu elada, pole ma kindel, mis kokteilid muidu maksavad ja kas nad ka head olid. Minu alkoholivaba vikerkaarevärviline jook oli igatahes tulimagus. Kevin tundus enda omadega rahul olevat.
Nii kummaline oli keset Bahreini meenutada elu Eestis, ja veel nii kauget aega, jumal, Kevin mäletas veel aegu kui ma Spice Ice´s jäätist müüsin! Seda ei lasknud ta mul muidugi terve õhtu jooksul unustada “Carholiiiiii (tugev prantsuse aktsent mõelge ise juurde), no sa vaata end nüüd, Spice Icest Bahreini! Kas Spice Ices oleksid sa endale seda kullast käekella lubada saanud, mis sul käel on? No sa vaata ennast, sa näed täiega rikas välja”
Ma ei tahtnud Kevinit kurvastada, et “kullast käekell” on Barcelonast allahindluse ajal H&M-ist ostetud ning käekoti skoorisin Bahreini odavpoest 9 BD-iga. Samas ei saa kurta, kuna keegi kohalikest pole kunagi ilmselt pidanud originaalide asemele feiki kraami ostma, ei tee keegi siin vahet.
Pärast kokteile suundusime Tai restorani dinnerile ja kella 21 paiku saime Keviniga mõlemad aru, et Erasmuse-aegadesse jäänud peod Shootersis ja Nimetas on kauge minevik, oleme mõlemad seljavalude käes vaevlevad vanurid ning viimane aeg oleks koju ära minna. Kuna järgmine päev oli Kevinil turistitamiseks planeeritud, siis jätsimegi hüvasti ning lubasime juba üsna pea uuesti näha- Bahreini ja Abu Dhabi vahel pole teab mis kauge vahemaa niikuinii.
Lisaks lühikestele vahemaadele on meile kätte jõudnud ka kõigi kohalike kaua oodatud talv, mis teeb reisimise (või üldse väljas liikumise) võimalikuks.
“Talv” tähendab siis, et Bahreinis on 50 kraadi asemel … vaatame kohe järele… umbes täpselt 28 kraadi täna.
Kohalike jaoks on see siiski kaua oodatud aastaaeg ja lõpuks on võimalik korraldada erinevaid pidusid ning festivale. Iga nädal toimub midagi huvitavat, alles oli mereteemaline festival, hetkel on lennu- ja autosõidushow, 2 nädalat tagasi toimus Bahreini maraton. Maratonist otsustasin osa võtta ka ise, kuna otsus tuli üleöö ja ettevalmistusaega polnud, siis seekord lihtsalt ajavõtjana. Ei kahetse otsust üldse!!
Hommikul tuldi vabatahtlike rühmast järele ning suundusime toimusmiskohta- täiesti Bahreini piiril , mööda sõites nägin silti Saudi-Araabia poole. Osaliselt kõrbes! Kuna ajavõtmispuntke oli 16 ja mina olin 9ndas, pandi mind õigel ajal õigesse kohta maha ning sain pisut ringi vaadata. Puha kõrb, ümberringi vaid liiv ning aedadega kaitstud naftapuuraugud. Ma polnudki senimaani veel ühtegi puurauku näinud.
Lõpuks kogunesid ka inimesed, teekond ühest punktist teise oli 3-5km ning jooksjad olid kogunenud gruppidesse, igas punktis ootas uus grupi liige, võttis üle teatepulga ning jooksis järgmisesse punkti.
Alguses ja lõpus oli kerge, kõige ees tulid kiiremad, nägin numbrit ja
sain ka aja klappima. Maratoni keskel oli aga jooksjaid nii palju, et korraga võis joont ületada isegi 10-15 inimest, ja siis proovi särgil olev number klappima saada kellalt vaadatud ajaga. Lisaks oli vaja kõigil joosta sõpra kallistama, grupijuhid sõitsid suurte maasturitega. See kõik oli üks suur segadus ja lärm. JA SEE KÕIK OLI NII LAHE!
Autod olid täpselt sellised filmist tuttavad avatud kaubikud, kast rahvast täis nagu Indias- et ikka iga viimane kui sõber ära mahuks.
Jooksjatel polnud vahepeal ruumi isegi mitte joosta, tee olid üle võtnud autod ning sõprade-sõbrad. Vahepeal tuli minna inimesi jooksjate teelt ära ajama, keegi sai kuskilt autolt löögi, keegi kuskil vahetas poole jooksu pealt jooksijat, keegi kuskil andis alla. Viimaseid pidi politsei mootorrattaga patrullima, neid kes poole pealt alla andsid ja lihtsalt jalutasid. Politsei sõitis poolt meetrit mootorrattaga ning pidi tegema peatuse, inimene kõndis rahulikus taktis omas ajas, politsei sõitis jälle pool meetrit ja siis pidi ootama… Minu punkt oli 9. ja sain üsna ruttu töö tehtud, viimase puntki omad olevat viimast aga üsna kaua oodanud. Keegi eksis vist üldse kuhugi ära…
4 h pärast maratoni lõppu sõbraga dinnerile sõites nägime maantee ääres meest jooksmas, sõber küsis, nägu naeru täis, kas see ongi see viimane, kes ära eksis.
Mina olin aga kogu ürituse üle nii õnnelik- inimesi sai näha, melu sai tunda! Vaipade peal kõrbes palvetavaid kohalikke sai nähtud.
Tutvusin laheda inglise abielupaariga, kes minuga samas ajavõtmistiimis olid, kes on Bahreinis elanud üle 20 aasta, ja kellel ÜLLATUS ÜLLATUS on suvekodus HISPAANIAS, VALENCIAS!! Meist said naisega kohe suured sõbrannad, lisaks kõigile muule on meil mõlemad sama värvi juuksed ja -silmad, nii, et me võisime üks lahe õnnelik perekond seal välja näha. Samuti oskas mu uus sõbranna mulle lahedaid ettevõtmisi Bahreinis tutvustada, uurisin, kas on mõnda head kohta vabatahtlikutööks, nt mõnda varjupaika või orbudekodu, kus saaksin enda panusse anda, naine teadis naiste varjupaika, lubas mind sealse juhatajaga tutvustada. Ma NII igatsen oma Hispaania Esperanca-jalutuskäike, nii, et kui ma tõesti sinna varjupaika saaks vabatahtlikuks, oleksin ma väga väga õnnelik!

NB. Ma vahepeal panen selle postituse teele, et postitus liiga pikaks ei veniks, ja hakkan uut kirjutama- Tööjuttu on veel ajada, ja Abdulla uudiseid. Vaatame, kas ma kohviku nigela wifiga mõned pildid ka siia kleebitud saan.

( Keviniga. Taustal onu nägu peitmas)

(Teel maratonile)

(Maratonil)

(Maratonil)